Merevägi ja rannakaitse

[URR]

Ilmselt hilinenud vastus „Heremi väljakutsele“, aga ma ei tahtnud huupi rapsida ja siis tuli nädalavahetus vanematekodus. Kapten Trummi vastuväited jätan vähemalt hetkel kõrvale, sest ta kirjeldab juba hoopis teistsugust laevastikku. Järgnev on hinnang (educated guess), (arvuti)simulatsioon annaks palju parema pildi.

Ühel ilusal sõjapäeval avastatakse Soome lahel venelaste väike hävitajast Nastoitšivõi, kahest Ropuša klassi dessantlaevast, kahest Stereguštši ja kahest Bujan M klassi korvetist koosnev sihtüksus. Kuna venelased teavad eestlaste võimekust merel ja ka taktikat, hoiavad nad kaldast vähemalt 13 miili kaugusele. Halva ilma ja halva nähtavuse korral võib muidugi lähemale tulla, sest siis eestlased merele ei lähe.

Kuna eestlased teavad Vene sihtüksuse asukohta ja koosseisu, oskavad nende liikumissuuna ja kiiruse täpselt ette ennustada, nende oma üksus on täiuslikult kokku harjutatud ja nad suudavad telepaatiliselt suhelda (sellist sidet ei saa segada ja see ei anna vastasele mingit eelhoiatust), teostavad eestlased perfektse manöövri: 25 paati läheneb 40 sõlmelise kiirusega Vene sihtüksusele kontsentriliselt umbes 10 km laiuses kaares. Sihtmärki ei valita, kõik paadid lasevad esimese ettejuhtuva vastase laeva pihta.

Äkki märkab Nastoitšivõi radarvaatleja Vasja oma ekraanil 12 miili kaugusel kümmekonda kiiresti lähenevat täpikest. Kahjuks ei olnud ükski helikopter parajasti õhus, muidu oleks vaenlast varem märgatud. Aga õnneks on ilm väga hea, lainetus madal ja merepildiradar eristab ka väikeseid kontakte kaugelt. (Trummile: radar näeb natuke silmapiiri taha.) Kuna eestlaste taktika on kurikuulus ja kogu tsiviillaevandus Soome lahel liigub ainult venelast juhitud konvoides, ei kõhkle Vasja hetkegi, teavitab lahinguvalve ülemat ja kogu sihtüksuses kuulutatakse välja lahinguhäire.

Pärast häire välja kuulutamist käib kõik sissetreenitud rutiini järgi. Mõlemad dessantlaevad kui High Value Unit (HVU) tõstavad kiiruse maksimumini ja võtavad kursi ohust eemale. Nastoitšivõi saadab helikopteri üles ja järgneb dessantlaevadele goalkeeperina. Korvetid tõstavad samuti kiirust, eemalduvad siksak kursiga ohust ning moodustavad HVU ja läheneva vastase vahele screeni.

Spike-ide laskekaugus on umbes 10 miili – need lendaks küll kaugemale, aga kuna eestlastel on ainult optilised sihtimisseadmed, tuleb jõuda vähemalt nii lähedale, et vastast näha oleks. 40 sõlmega liikuv paat läbib 2 miili 3 minutiga. Kuna venelased manööverdavad ohust eemale, pikeneb see aeg, kus eesti paadid on tule all, aga ise veel laste ai ei saa, umbes 6 minutini. Sellele lisandub manööverdava sihtmärgi relvale lukustamise aeg.

Venelased teavad seda hästi ega kõhkle kasutamast kõike, mis nende käsutuses on, ka rakette, isegi kui iga pauk on rahalises mõistes kallim kui sihtmärk, mida see tabab. Oma nahk on ikkagi kõige kallim. Laevavastased raketid on vast liig, aga selle armaada peale on kokku kolm laskeseadet vähemalt 72 radarjuhtimisega õhutõrjeraketiga, mis nii kaugele välja lendavad, lisaks neli 130 mm „toru“ (radarjuhitav, 45 lasku toru kohta minutis) Nastoitšivõil. Kui vastutusalad on ideaalselt jagatud, tuleb 8-9 sihtmärki laeva ja 5 sihtmärki relva kohta. 10 miili kauguselt ulatuvad sihtmärgini ka Bujanide ja Stereguštšite neli 100 mm kahurit.

See oht tundub tõrjutav, aga tavaliselt ei ole asjad ideaalsed ja inimesed teevad vigu. Äkki õnnestub viis raketti teele saata? Laskjad on sel juhul raudsete närvidega mehed, sest neid ei häiri, et sõber kõrval põleb ja tema ise ka kaldale ei jõua. Juba välja lastud Spike´i alla tuua on keeruline, sest ta on väike ja ise ei kiirga, aga mitte päris võimatu, kui suund ära tabada. Infrapuna sihtmärgile lendavaid rakette saab IR peibutistega kõrvale meelitada.

Kui mõni Spike siiski laeva tabab, siis mõnda korvettidest, aga kindlasti mitte HVUd. Ruumis, mida see tabab, teeb lõhkepea palju pahandust (NB! Me räägime kild- mitte kumulatiivmürsust): seal olev tehnika langeb rivist välja, inimesed saavad surma või haavata. Ilmselt saavad kahjustada ka külgnevad ruumid, puhkeb tulekahju ja purunevad mitmed tabatud ruumi/ruume läbivad kaablid ja torud. Kui tabamust ei saa mõni eluliselt tähtis ruum (sild, operatsiooniruum, keskjuhtimispult), on kahju siiski lokaalne ja laev jääb võitlusvõimaliseks. Laskemoon, kütus, peamasinad ja generaatorid on sügaval laeva sees, sinna kahi kindlasti ei ulatu, muidugi juhul kui laeva avariitõrje on tasemel.

Et must valesti aru ei saadaks: ma ei ole parvlemise vastu, see isegi meeldib mulle väga. Aga kui tuleb valida KAS parvlemise VÕI suuremate platvormide vahel, millega saab ka patrullida, riigi kohalolu kehtestada ja liitlastega koostööd teha, eelistan kindlalt teist varianti. Erinevalt Kapten Trummist olen ma kindlalt veendunud, et merekaitse algab merelt, mitte kaldalt, ja selline „vahepealne“ laevastik pole mitte kõige kallim, vaid kõige tõhusam „kiht“. (Effectiveness ja efficiency on väga erinevad mõisted. Eesti keele omapära tõttu on meil sellest raske aru saada.)
Parvlemisest kirjutatud artikleid lugedes tuleb mõista konteksti: brittidele ja ameeriklastele ei tee muret see, et nende sõjalaev põhja lastakse, vaid et keegi (tsiviil- või sõjalaev, madrus) saab viga. Seejuures eeldatakse vastaselt täielikku surmapõlgust. Hormuzi väin on erijuhtum, sest seda läbib 1/3 maailmas müüdavast naftast. Iraanlased teavad seda väga hästi ja ähvardavadki eelkõige tsiviillaevandust. Muide, parvetaktikat harrastava revolutsioonilise kaardiväe kõrval (huvitav, kas meie kaitseliitlased solvuks, kui neid kaardiväelastega võrrelda?), on neil ka suuremate laevadega „päris“ merevägi.

[nimetu]

Peaks kuulama ka OPFOR-i arvamust.

Olen ka sellega kursis. Just selliste artiklite tõttu ongi kogu see juhtum valesti mõistetud. BLUFOR ei saanud võidelda nii nagu nad seda tegelikkuses teeksid ja seetõttu tehtigi kogu harjutusele restart. Keegi ei salanud maha, et õppuse esimene faas läks halvasti. Organiseerijad ise vastasid täiesti ausalt ajakirjanike küsimustele kui see teemaks tuli ja nad tunnistasid, et õppusel esines probleeme. Küll aga on kogu selle loo portreteerimine ajakirjanduses ja järeldused valdavalt mööda.

Siiski ma julgeks seda ideed arendada edasi. Kui asendada RPG ja AT-4 25+ km tegevuskaugusega relvadega ning lahendada sellise moskiitolaevastiku õhutõrje ja olukorrateadlikkuse probleem, siis pole tegemist sugugi suitsiidirünnakuga.

Muuseas, Van Riperi laevastik just sutsiidirünnakuid korraldaski, kasutades lõhkeainetega täidetud kiirpaate. See pole praktika, mida ma sooviks Eestis näha.

Ja kõrvalmärkusena. Kõige väiksem laev, mis Penguin rakette kandis oli Eestiski kasutusel olnud Storm-klass. Oma suuruselt on see pigem uue PPA laeva mõõdu poole kui mingi paarikümne meetrise kerge aluse moodi. Lisaks, selle raketi efektiivsus suuremate aluste vastu (alates fregattidest) on suhteliselt piiratud.

EDIT:

20 raketialust (igüks 2x Penquin)

See ise maksab juba minimaalselt 60 miljonit. Puhtalt rakettide eest. Alustest, radaritest ei hakka rääkimagi.
Üks PPA Valve sarnane 25 meetrine laev maksab suurusjärgus 3 miljonit eurot ja üle ühe raketi ilmselt ei mahutaks. Raju maksis 16 miljonit eurot ning mahutaks vajadusel rohkem rakette (Storm klass mahutas 6 tükki) ning ka kõik vajalikud navigeerimis-, juhtimis- ja relvasüsteemid. Lisaks on sellise suurusega alus juba võimeline ka erinevates oludes patrullmissioone täita. Väiksemad alused seda ei suudaks.

[URR]

15 m RIB kandevõimet mõõdetakse tonnides. … Kui analüüs näitab, Spike põhjustab liiga vähe kahjustusi, siis edasine on suhteliselt lihtne - tuleb lihtsalt kontseptsiooni edasi arendada raskemate rakettidega (nt Penquin).

2 juhtimisalust (3D radaritega), 3 õhutõrjealust (igaühel 16xSimbad) ja 20 raketialust (igüks 2x Penquin).

PVC kangast ja plastikust, oskuslikult valitud kujuga alus (see tuleb meil muide ise luua ju)

Ainult kandevõimest ei piisa. Vaja on ka piisavalt vaba tekipinda ja kuna raketid on ülevalpool veeliini, on vaja piisavalt laeva oma veeväljasurvet ja stabiilsust, et see ümbert ei läheks.
Kui kõik loetletud eritüübilised sensorid ja efektorid ühele platvormile kokku panna (sest üks suurem laev on odavam kui kolm väikest nii raua, kütuse kui meeskonna palga poolest), on tulemus päris korralik taylor made raketikaater või isegi korvett. Sellega sõidaks küll.

[Kapten Trumm]

Ainult kandevõimest ei piisa. Vaja on ka piisavalt vaba tekipinda ja kuna raketid on ülevalpool veeliini, on vaja piisavalt laeva oma veeväljasurvet ja stabiilsust, et see ümbert ei läheks. Kui kõik loetletud eritüübilised sensorid ja efektorid ühele platvormile kokku panna (sest üks suurem laev on odavam kui kolm väikest nii raua, kütuse kui meeskonna palga poolest), on tulemus päris korralik taylor made raketikaater või isegi korvett. Sellega sõidaks küll.

Ei usu ma seda juttu.
Soomlased kasutasid oma laevastikus WWII ajal Itaalia päritolu MAS-torpeedopaate, millel oli tekist suhteliselt kõrgele tõstetud 2 tk 450 mm torpeedot tekil.
Alus oli 18,7 m pikk ja 4,7 m lai, seejuures oli tegu glisseeriva alusega. Analoogse kaliibriga torpeedo kaal on 700 kg. Võrdluseks, Penquin tiibrakett kaalub natuke alla 400 kg. Arvan, et mahub küll, lihtsalt sama aluse peale enam nt Giraffe X1 radarit ei pressi.

Foto on tehtud Laadoga järvel (näe, arendab suurt kiirust ka nendega)
http://albumwar2.com/wp-content/uploads ... 6222-2.jpg

Ühest asjast pole me veel rääkinud. Võlusõna "interoperability". Kuidas sa raketikaatrite või korvettidega lahendad probleemi, kui sul on vaja maandada 2 kompaniid näiteks Salmistu randa? Kui vastane hakkab maabuma üle Peipsi järve? Kui rinne kulgeb mööda Võrtsjärve kallast?

Termin võetud siit: https://www.rand.org/content/dam/rand/p ... .chap2.pdf

[Mercurius]

Milleks meile spets alus, kui rakett lendab 34km või 25km või 10 miili?
Javelinile pakutakse ka kuni 5km.

Kui vaja, sõidad sellega kas Jumindale või Paldiskisse.

Ok, Naissaarele jõudmiseks on mingit alust tarvis.

Meie rahakoti juures ei olegi ju võimalik kõik knockouti lüüa ehk kogu hulpiv põhja lasta. Piisab ka heidutusest, et vastu lõugu saadakse niikuinii!

[Kapten Trumm]

Jutt on ses mõttes õige, et ka rannamändide varjust merele susimine on suhteliselt asümmeetriline tegevus. Mingil põhjusel ainult kaldalt seda ei tehta, ausalt öelda ei tea kah, miks.

Üks suur-suur probleem on tegelikult meil veel - see puudutab ükskõik millise laeva ja/või kaldal asuvate mobiilsete raketipatareide kasutamist. Nimelt vajadus eelhoiatuse järgi ning reageerimiskiiruse probleem (mida meie mereala väikse laiuse tõttu on eemalt reageerides lahendatav üksnes lennukite kasutamise teel).

Nagu me eespool veendusime, siis ka 20 m kõrgusele tõstetud radar näeb merel 2 m kõrgust alust vaid 25 km. Radarihorisont ongi visuaalsest natuke kaugemal (samal kõrgusel on visuaalne 21 km).

Võtame samad arvud: Neustrashimõi fregati kõrgus on merepinnast 20 m, Giraffe radari antenn on maapinnast 13 m. Sama kalkulaatori järgi muutub mererannas asuva Giraffe jaoks Mudrõi nähtavaks ca 33 km kauguselt. Narvast Tallinnani on linnulennult 200 km, selleks et luua sellel Soome lahe ranniku lõigul enamvähem toimiv ülevaade, mis märkab lahe keskkohas sõitvaid suuri laevu, on vajalik 8 Giraffe radarit. Ühe sellise hind 8 tk ostes võib olla ca 10 miljonit eurot, seega olukorrateadlikkuse stage I maksab ca 80 miljonit radaritele+väljaõpe+üksuse alalhoidmise kulud. Lisaboonusena - sellel alal ma suudame avastada ka randa lendavaid tiibrakette ja laevade kahurituld - mida suured õhuvaatlusradarid ei näe.

[Kapten Trumm]

SAAB näib pakkuvat ka väikealusele sobilikku 3D radarit, max kaugusega 75 km, nimega Sea Giraffe 1X.
Komplekti kaal on vähem kui 650 naela ehk kuskil 260 kg.
Selline komplekt on paigaldatav mitte ainult 15 m, vaid ka 6 m alusele.

https://www.upi.com/Defense-News/2016/0 ... 458665621/

Toode on mõeldud just väikeste patrull-laevade nägemisvõime parandamiseks, kes seni pidid piirduma 2D mereseire radariga.

[London Bridge]

Saadke BWB&Milremile meil, tehku sellised droonid meile.

[Poti soldat]

Vähemalt visiooni ja ambitsioonina võiks mõelda sellele, et kui iga Balti riik suudaks välja panna 3 raketikaatrit ja Poola natuke rohkem, kui Saksamaa saaks osa oma laevu Läänemerele jätta ning kui Soome ja Rootsi oma paati saada, võiks venelastele Läänemerel täitsa vastu astuda.

Siin tundub olevat liiga palju optimistlike oletusi. Soomes ja Rootsis NATO liikmelisus päevakorras ei ole, nii et kui satuvad kuidagi meie paati siis on muidugi tore aga sellele mingeid plaane üles ehitada oleks äärmiselt riskantne.
Sakslastel selle kaitsekulude teemaga on nagu on, loota ju võib aga reaalsuses pagan seda teab.
Teiste Balti riikide plaanide kohta ei oska otseselt midagi arvata, võib-olla on siikohal koostöö täitsa reaalne. On lätlased või leedukad oma mingeid pikemaajalisi merevägede arenduse plaane avalikustanud?
Poola on viimastel aegadel minu teada investeerinud pigem kaldalt lastavatesse rakettidesse, mõttekoht meilegi?

Mõte, et las sellega tegeleb PPA ja meie käitame ainult sõjapaatidele ning hoiame nii kaitsekulutusi kokku, on loogiline ainult 2% SKP vaatevinklist. Riigi kontekstis on rehepaplik rajada kaks eraldi laevastikku, üks rahu ja teine sõja tarbeks.

Jääb arusaamatuks, rahuajal maapiiri meil valvab PPA, ja hoolimata mõningatest EKRE kilgatustest pole kaitseväe poolt piirivalve militariseerimise osas mingid tõsist entusiasmi täheldanud. Samuti ma eeldaks et kui asjad halvaks lähevad ja tekib vajadus mõni NATO piloot Pakri saarte lähistelt üles korjata siis PPA helikopterid läheks sellisel juhul käiku hoolimata sellest et nad ei kuulu lennuväkke. Nii et jääb segaseks miks PPA merel patrullimisega hakkama ei peaks saama? Muutuks meil kuidagi turvalisemaks kui Kurvits, Pikker jt PPA laevad sõidaksid mereväe koosseisus?

[a11]

Ühel ilusal sõjapäeval avastatakse Soome lahel venelaste väike hävitajast Nastoitšivõi, kahest Ropuša klassi dessantlaevast, kahest Stereguštši ja kahest Bujan M klassi korvetist koosnev sihtüksus.

Mind hakkas huvitama, mis saaks, kui meil oleks sellises olukorras nende 25 paadi asemel 2 Hamina-klassi laeva?

[Ott Laanemets]

Mind hakkas huvitama, mis saaks, kui meil oleks sellises olukorras nende 25 paadi asemel 2 Hamina-klassi laeva?

Küsige parem, mis oleks, kui meil oleks merekaitse?

[Kapten Trumm]

Kui me räägime osalemisest NATO koostöös, siis on see suhteliselt veider valik - NATO-l napib eelkõige saapaid maa peal (boots on the ground) ja nende siiasaamine on suurim probleem (nii logilistiliselt kui poliitiliselt). Selles kontekstis peaksime eelkõige arendama maaväge. Õhus ja merel, kus NATO ülekaal on kindel, on abi saamine kiirem ja kindlam (ka poliitiliselt).

Kui me räägime iseseisva kaitse võimest, siis selles kontekstis on 2-4 taolisest alusest, nagu te siin räägite - eluvõimetu lahendus. Sarved kokku suurriigiga, kasutades suurriigi meetodeid, saab väikeriigile vaid kindla kaotusega lõppeda. Võitlus kindla raskuspunkti (center of gravity) vastu on ju see, milleks vastane kõige paremini valmis on. Seda enam, et alused peaksid põhimõtteliselt ju tühjuses tegutsema ja ise hakkama saama - õhuväge, keskmaa ÕT, rannikul asuvaid relvi, olukorrateadlikkust jne nagu Soomes neid ju toetamas pole. Lisaks on meie rannikuprofiil taoliseks sõjaks vähesobivam kui Soomes.

Lääneriikide jaoks on suurim probleem kriitilist massi ületav laibakottide saabumine koju - samal põhjusel mindi ka enne võitu saavutamata ära Iraagist ja Afganistanist. Lihtsalt avalikkusele enam ei õnnestunud "war on terror" maha müüa.

[Martin Herem]

NATOl on merevägi ja Eestl pole 3e laeva vaja ... Kust see NATO laevastik tuleb?

[Kriku]

Kust NATO lennuvägi tuleb?

[URR]

Ainult kandevõimest ei piisa. Vaja on ka piisavalt vaba tekipinda ja kuna raketid on ülevalpool veeliini, on vaja piisavalt laeva oma veeväljasurvet ja stabiilsust, et see ümbert ei läheks. Kui kõik loetletud eritüübilised sensorid ja efektorid ühele platvormile kokku panna (sest üks suurem laev on odavam kui kolm väikest nii raua, kütuse kui meeskonna palga poolest), on tulemus päris korralik taylor made raketikaater või isegi korvett. Sellega sõidaks küll.

Ei usu ma seda juttu.
Soomlased kasutasid oma laevastikus WWII ajal Itaalia päritolu MAS-torpeedopaate, millel oli tekist suhteliselt kõrgele tõstetud 2 tk 450 mm torpeedot tekil.
Alus oli 18,7 m pikk ja 4,7 m lai, seejuures oli tegu glisseeriva alusega. Analoogse kaliibriga torpeedo kaal on 700 kg. Võrdluseks, Penquin tiibrakett kaalub natuke alla 400 kg. Arvan, et mahub küll, lihtsalt sama aluse peale enam nt Giraffe X1 radarit ei pressi.

Foto on tehtud Laadoga järvel (näe, arendab suurt kiirust ka nendega)
http://albumwar2.com/wp-content/uploads ... 6222-2.jpg

MASi probleemiks oli vähene merekindlus. Sellepärast ehitasidki sakslased suuremaid S-Boote. Laadoga on siiski suur järv.

Jutt on ses mõttes õige, et ka rannamändide varjust merele susimine on suhteliselt asümmeetriline tegevus. Mingil põhjusel ainult kaldalt seda ei tehta, ausalt öelda ei tea kah, miks.

Asju vee peal on vaja:
1. sihtmärgi tuvastamiseks (ilma selleta on radaril lihtsalt „blip“, aga tuvastada saab ka lennukilt),
2. radarite katmikala suurendamiseks (seda saab ka lennuk teha, isegi paremini, aga mitte pidevalt),
3. vastasele ohutsooni (weapon arc) suurendamiseks (ei pruugi olla oluline, kui maalt lastav rakett saab lennata piisavalt kaugele ja oskab sihtmärgile „ümber nurga“ lennata),
4. riigi kohaloleku näitamiseks,
5. NATO koostöösse panustamiseks (jah, ka meil on kohustused teiste NATO liitlaste ees),
6. muudeks asjadeks (konvoeerimine, miinitõrje ja –veeskamine, uppujate päästmine jne).

On lätlased või leedukad oma mingeid pikemaajalisi merevägede arenduse plaane avalikustanud?
Poola on viimastel aegadel minu teada investeerinud pigem kaldalt lastavatesse rakettidesse, mõttekoht meilegi?

Lätlastel ja leedulastel on mingid plaanid ja mereväeülemate tasemel on sõlmitud koostöökokkulepe. Poolakatel on suured ambitsioonid. Küsimus on selles, kas jätkub poliitilist tahet ja raha.

Jääb arusaamatuks, rahuajal maapiiri meil valvab PPA, ja hoolimata mõningatest EKRE kilgatustest pole kaitseväe poolt piirivalve militariseerimise osas mingid tõsist entusiasmi täheldanud. Samuti ma eeldaks et kui asjad halvaks lähevad ja tekib vajadus mõni NATO piloot Pakri saarte lähistelt üles korjata siis PPA helikopterid läheks sellisel juhul käiku hoolimata sellest et nad ei kuulu lennuväkke. Nii et jääb segaseks miks PPA merel patrullimisega hakkama ei peaks saama? Muutuks meil kuidagi turvalisemaks kui Kurvits, Pikker jt PPA laevad sõidaksid mereväe koosseisus?

Kui PPAl on 5 laeva, millega tehakse rahuaegseid asju ja sõja ajal seistakse sadamas (sest nii ütleb seadus, puudub relvastus ja väljaõpe) ja mereväel on 4 laeva, millel puuduvad rahuaegsed ülesanded, aga millega sõtta, siis kas poleks kõigiti tõhusam, kui kokku on 5-6 pisut paremat laeva, mis tegutsevad nii rahu- kui sõja ajal?

NATO-l napib eelkõige saapaid maa peal (boots on the ground) ja nende siiasaamine on suurim probleem (nii logilistiliselt kui poliitiliselt).

NATOl on puudu kõigest. (NATOl pole üldse vägesid, väed on liimesriikidel, aga see selleks.) Saabaste suurim probleem on see, et nad on laiali mööda Euroopat ja Ameerikat. Nad on täitsa olemas, aga katsu nad kohale saada. Laevade suurim probleem on see, et neid ei ole.
Norral on 6 raketikaatrit – neil on sõja korral kodus piisavalt tegemist.
Türgil on 16 korvetti ja raketikaatrit, Kreekal 17. Võib eeldada, et need tegutsevad pigem Vahemerel ja peavad kõigepealt üksteist silmas.
Rumeenial on 3 vana korvetti.
Saksamaal on 5 uut korvetti ja nad plaanivad juurde ehitada, aga tundub, et see projekt ei ole neil päris õnnestunud ja nad ei saa oma laevu hästi tööle.
Ongi kõik. Fregatte on muidugi ka, aga need jäävad juba natuke suureks ja millegigi tuleb ka suuri meresid katta. Eesti riigikaitse postulaadis "me ei arenda välja neid kulukaid võimeid, millega liitlased toetada saavad", on mõte sees, aga me oleme jõudnud olukorda, kus need võimed puuduvad ka liitlastel.