Ott Laanemets kirjutas:strateegiline sõdur kirjutas:nagu üks erukindral hiljuti välja pakkus -, peab suutma merevägi selgitada, kuidas ressursside ümbersuunamine parandab ka kõigi teiste liivakastis mängijate kasu
See on põhimõtteliselt väär alus. Merevägi (või õhu- või maavägi) ei pea midagi seletama. Riigikaitse ei ole õhinapõhine rohujuure tasandi vaba tahte initsiatiiv, vaid riigi defineeritud vajadus end sh sõjalise vahendiga vajadusel kaitsta. Ehk siis mereväge ei ole mereväel vaja, see ei ole asi iseeneses.
Tõsi, rahvavalgustust peab tegema ja seda ka jõudumööda tehakse, aga oma eksistentsi ei pea üks väeliik (või ka kaitsevägi) põhimõtteliselt õigustama. Merevägi saab öelda oma professionaalse hinnangu riigi võimele mere tegutseda või selle puudumisele ja sellest tulenevatele võimalikele tagajärgedele. Säärane loogika viiks nt maaväe likvideerimiseni, juhul kui maavägi koosneks vaid rumalatest inimestest, kes ei suuda enda eksistentsi põhjendada. Kas see tähendaks, et maaväge pole vaja?
See, mida meil on vaja, on ühendmõtlemine ehk vastust küsimustele, mida on vaja Eesti sõjaliseks kaitsmiseks iseseisvalt (kui see üldse peaks võimalik olema) ja kollektiivselt, tulles välja oma laineharjalt, pilvepiirilt või jaokaevikust. Aga sa andsid ise ka õige vastuse, miks seda ei sünni:
strateegiline sõdur kirjutas:Seetõttu hetkel „võidupositsioonil“ olijad ei soovi seda kunagi mängida.
Mõtisklen veel pisut edasi ja kaldun arvama, et Sinu esitatud väide võrsub pisut ebaõigest eeldusest.
Võitlus ressursside pärast on iga organisatsiooni loomuomane seisund. Samamoodi on loomulik, et organisatsioonis või inimkooslustes on mitmeid erinevaid ideid mis omavahel pidevalt konkureerivad. Sõltuvalt tingimustest on ühed ideed elujõulisemad kui teised. Mitte et võtnud ideed alati just tingimata paremad oleksid. Õigupoolest pole enamasti neid ideid millegi suhtes võimalik objektiivselt hinnata. Paralleelsed maailmad eri ideede testimiseks puuduvad.
Tingimuste muutmise nimel tuleb tööd teha või nagu siin eelnevalt sõnastatud – valikraja muutmine nõuab mõjutajat. Võõraste ideede eest võitlust keegi teine pidada ei taha. Seetõttu, tulenevalt eelnevast, peab eelkõige mereväelastel endil olema suurim vajadus oma ideede levikut tagant tõugata ja rahvavalgustuslikku tööd teha. Parimad eksperdid meresõjalise teadmise osas on ilmselgelt mereväelased ise. Alternatiiv on oodata, et keegi teine hakkab andunult merevõitlust pidama.
Ühendmõtlemise osaga nõus, selle väikse täiendusega, et lisaks maa- ja mereväele tuleb ühendmõtlejal kaaluda veel õhuväe, logistika, küberi, sõjaväepolitsei, luure, erioperatsioonide, sõjalise hariduse ja ettevalmistussüsteemi vajadusi. Ühendmõtleja jaoks on merevägi alati üks paljudest, seda erinevalt mereväest, kelle jaoks on nende asi üks ja ainus. Seal on oluline vahe.
Oma eksistentsi õigustamise ja olemasolu tagamise töö tuleb ikka eelkõige endil ära teha. Nii on ka laiemalt kaitseväe täiendava rahastamise selgitamisega. Naiivne oleks ju loota, et Päästeamet tuleb võitlema kaitsekulude tõusu eest või õpetajad korraldavad streigi riigikaitse protsendi tõstmise nimel ning mingis meeltesegadushoos unustab peaminister pensionärid ära või läheb Tallinn-Tartu neljarealine maantee kõigil otsustajatel järsku meelest.
Iseenesest mulle meeldiks pragmatismist tulenev kontseptsioon, kus idee olulisuse määravad alati ära selle praktilised tagajärjed. Paraku reaalsus enamasti sel kombel ei tööta.
Positiivne on see, et viimastel aastatel on rahvavalgustuslik töö mereväelaste poolt läinud paremaks. Vähemalt mulle tundub nii.