Merevägi ja rannakaitse

[Viiskümmend]

Ma vaatan, et see ex-akadeemik Veimer on halliks värvitud HSwMS Trossö-na aastal 2020 endiselt Rootsi Mereväes staabi-toetuslaevana kasutusel aga meie hilisemad kingitused loksuvad vrakkidena Noblessneris või on kaile tõstetud ehk see oli lihtsalt laevana suht tänapäevane alus võrreldes selle "laevanduse ajalooga", mis hiljem kingitustena tuli. Kuna jutt on siin miinidest siis kas seda oleks ka miinilaevana saanud kasutada või oleks neid pidanud siis kindlasti 3 olema?

[Kapten Trumm]

Soomlased olevat märgatava osa miine "hävitanud" ka niimoodi, et lasti 20 mm kahurist vms sobivast torust ohutust kaugusest miin puruks, kas siis lendas õhku või uppus ära, sest see oli suhteliselt ohutu.

Selline miini ujuvuse hävitamine on paras karuteene, sest muidu plahvatusvalmis miin vajub lihtsalt merepõhja. Laevu see ei ohusta, kuid nt kaldale uhtumisel või kalavõrku sattumisel võib teha plahvatuse.

Arvan, et ka meie mereväelaste likvideeritud miinide hulgas on selliseid olnud, mis tabamisel lihtsalt uppusid ega plahvatanud. Sõja järel, kui käis massiline miinide koristamine, aega oli vähe ja miine palju, kahjuks väga kvaliteedile ei panustatud.

Tollane ankrumiinide otsimine käis nii, et traaler sõitis miinitraalid sabas ala läbi ja traali tross lõikas miini ankruketid/trossid läbi ning muidu positiivse ujuvusega miin vupsas veepinnale. Seejärel traaleri ahtrikahuri meeskond üritas need puruks lasta. Osa tegid pauku, osa uppus niisama. Seejuures, nagu loogika ütleb, pidi traaler ise miiniväljale sõitma, traalid olid aluse taga. Mingit kaitset pakkusid paravanid, aga üldiselt oli see kaunis letaalne tegevus ka traaleritele. Väike ime, et sõja järel sunniti kaotajariikide mereväed seda tegema. Ja paravanide kaitse polnud alati kindel, kui vaadata nt NSVL laevastiku seiklusi Läämerel 1941. a miinisupis. Lendas neid siin õhku ka paravanidega ja aladel, kus traalerid olid läbi käinud.

Lisaks, sõja teisel poolel hakkasid levima juba magnet- ja akustilised miinid, eriti põnev võis traalerimeestele olla miiniväli, kus oli eri tüüpe miine (akustilised, magnet, kontaktne) segamini pandud, kasutati kaitsepoisid, mis purustasid traale jne.

[andrus]

Ma vaatan, et see ex-akadeemik Veimer on halliks värvitud HSwMS Trossö-na aastal 2020 endiselt Rootsi Mereväes staabi-toetuslaevana kasutusel aga meie hilisemad kingitused loksuvad vrakkidena Noblessneris või on kaile tõstetud ehk see oli lihtsalt laevana suht tänapäevane alus võrreldes selle "laevanduse ajalooga", mis hiljem kingitustena tuli.

Huvitav, palju rootslased sinna laeva raha on sisse pannud?

[targutused miiniasjandusest]

Teise nädala võiks seltsimehele anda miiniasjandusega tutvumiseks. Peaaegu igas lauses viga.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

STIRLITZ pani tähele, et ühes teemas on viimasena postitanud varjunimi ANDRUS..

"Nojaa - TRUMMi sõimab" - mõtles STIRLITZ tüdinult...

[andrus]

Selline miini ujuvuse hävitamine on paras karuteene, sest muidu plahvatusvalmis miin vajub lihtsalt merepõhja. Laevu see ei ohusta, kuid nt kaldale uhtumisel või kalavõrku sattumisel võib teha plahvatuse.

Sõja ajal hävitatakse miine muul eesmärgil kui "karuteene" tegemiseks. Näiteks on vaja kiirelt tagada laevatee läbitavus. Põhja vajunud miin on sellisel juhul parem kui ujuv miin. Sõja ajal üldjuhul ka keegi ei lähe kaldale uhutud miini näppima või kalavõrguga püüdma.

Sõja järel, kui käis massiline miinide koristamine, aega oli vähe ja miine palju, kahjuks väga kvaliteedile ei panustatud.

Miks sõja järel aega vähe oli? Aega oli ikka rohkem kui sõja ajal. Kvaliteedi koha pealt tood kiirelt mõne statistika?

Tollane ankrumiinide otsimine käis nii, et traaler sõitis miinitraalid sabas ala läbi ja traali tross lõikas miini ankruketid/trossid läbi ning muidu positiivse ujuvusega miin vupsas veepinnale.

Tross lõikas ankruketid/trossid läbi? See on natuke ootamatu pehmelt öeldes.

Seejärel traaleri ahtrikahuri meeskond üritas need puruks lasta.

Mõni teine laev või mõni muu kahur peale ahtrikahuri ei tohtinud miini uputamisest osa võtta? Aga kuulipilduja? Traaleritel oli tihtipeale ahtriosa traalimisevahendeid täis, nii et kahurile seal ruumi ei jäänudki.

Seejuures, nagu loogika ütleb, pidi traaler ise miiniväljale sõitma, traalid olid aluse taga.

Traalid olid kas aluste vahel või siis lohetraalid vedasid end ise alusest mingi nurga all kõrvale. Seega sai traaler väljast kõrvale hoida. Traalerivastased miinid (=veepinna lähedal) olid vähese kestvusega.

Mingit kaitset pakkusid paravanid, aga üldiselt oli see kaunis letaalne tegevus ka traaleritele.

Paravanid töötasid kiiruste vahemikus, traaleril ei pruukinud minimaalset vajaminevat kiirust olla.

Väike ime, et sõja järel sunniti kaotajariikide mereväed seda tegema.

Traalisid ka võitjariigid. See et kaotajad sunniti enda miinivälju välja traalima - mis seal halba on? Miiniväljade veeskamisel pandi väljade koordinaadid tavaliselt kirja.

Ja paravanide kaitse polnud alati kindel, kui vaadata nt NSVL laevastiku seiklusi Läämerel 1941. a miinisupis. Lendas neid siin õhku ka paravanidega ja aladel, kus traalerid olid läbi käinud.

Imerelva ei ole olemas. Kohe kui avastatakse mingi uus miinitõrjevahend, algab sellele vasturelva otsimine. Traalerite ühekordne läbitraalimine ei anna 100% garantiid.

Lisaks, sõja teisel poolel hakkasid levima juba magnet- ja akustilised miinid, eriti põnev võis traalerimeestele olla miiniväli, kus oli eri tüüpe miine (akustilised, magnet, kontaktne) segamini pandud, kasutati kaitsepoisid, mis purustasid traale jne.

Mittekontaktmiine kasutati juba Esimeses Maailmasõjas (tõsi, minu teada mitte Läänemeres), mingil määral võib ka 19. sajandi distantsjuhtimisega miine mittekontaktmiinideks lugeda. Idakampaanias kasutati mittekontaktmiine kohe selle algusest alates. Ja selleks, et saada laeva erinevatele väljadele reageerimine, selleks ei pea tingimata erinevaid miine veeskama, olid juba olemas ka kombineeritud sütikud.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Andrus ei lisa samahea kui midagi Trummi lihtsas keeles kirjeldusele - heal juhul silub nurki // norib komakohtade kallal - talleomase erapooliku pahatahtlikkusega siis.

Järgnev andruse "parandus" on aga kindlasti väär:

Sõja järel, kui käis massiline miinide koristamine, aega oli vähe ja miine palju, kahjuks väga kvaliteedile ei panustatud.

Miks sõja järel aega vähe oli? Aega oli ikka rohkem kui sõja ajal. Kvaliteedi koha pealt tood kiirelt mõne statistika?

..sõjakaotanutele(-sakslased ja soomlased) määratud traalimistöid juhtisid (loe: tempot dikteerisid) Nõukogude okupatsioonivõimud või siis soome näitel "reparatsioonivõimud". Et neid "võimusid" huvitas vaid tööde kiire tempo ning abs. ei huvitanud tööde teostamise ohutus traalijate jaoks, ei vaja ilmselt märkimist. Täpsemini, sellise olukorra adumiseks ajaloolase kraad vajalik ei ole.

[URR]

Kummaline on vana vingamehe Kapten Trummi kaitseks välja astuda, aga seekord ta väga ei eksi, pigem võiks kasutada väljendit "ebatäpsus".
Veepinna alla jääva triivmiini tekitamine on kindlasti karuteene, aga sõja ajal oli muid valikuid vähe. Alternatiiviks oli:
1. tuuker miini peale saata,
2. triivivad miinid kuhugi traaliga kokku tirida,
3. triivivat miini jälgida, kuni see kuhugi kaldani jõuab.
Kõik väga areganõudvad ja halva ilma korral üsna kahtlased meetodid. Miinitõrjega on alati kiire, ka pärast sõda, sest laevaliiklus tuleb vabaks saada. Seepärast lastigi miine kahuri, kuulipilduja või isegi vintpüssiga - enamasti ju õnnestus: kui ka ei plahvatanud, siis tõenäoliselt vajus põhja ega olnud vähemalt kaubalaevadele enam ohtlik. Sellised miinid on praegu näiteks Naissaare juures meres - Belgias toodetud ja sakslaste veesatud, väga hea kvaliteediga, auk sisse lastud, aga lõhkeaine täitsa toimib ja kuna nad on pendelsütikuga, ei tea, kas see töötab või mitte. Näppida neid ei saa, ainult lõhata.
Miinitraaleri ahtris kahurit tõenäoliselt siiski ei olnud (pead küll ei anna). Pigem lasti pinnale tulnud miine mingist väiksemast relvast või sõitis traalerite järel miinitõrjelaev, mis välja traalitud miinidega tegeles.
Ankrumiini korpus kinitub ankru külge vaieriga (trossiga). Miinitraali küljes on kas mehaanilised või lõhkenoad, mis selle ära lõhuvad (lõhkenuga plahvatab, mehaaniline nuga tekitab kääriefekti, kus miini vaier veesurve ja noa vahel katki murtakse) või on traali enda vaier lõikav ja saeb miini vaieri läbi. Ketilülisid saab pana näiteks otse miini korpuse alla. Sellist ketti traal tavaliselt ära ei lõhu, miin jääb traali kinni ja tekib suur probleem.
Miinitraali veetakse kahe laeva vahel või ühe laeva järel, sel juhul veetakse traali hõlmad hüdrostaatiliselt laiali. Aga traaler ise peab ikkagi läbi miinivälja sõitma, sest need on reeglina laevateega risti ja nende parameetrid ei ole teada. Pärast sõda küll miiniväljade asukohad avaldati (NL seda muidugi ei teinud ega ole teinud siisani), aga need on vahel ebatäpsed ja vahel on miinid valesse kohta veesatud. Või on tuul ja lained nad mujale kandnud.
Miinitraali ja paravani ei saa korraga kasutada. Nad nõuavad erinevat kiirust ja on erineva otstarbega. Paravan kaitseb konkreetset laeva, aga traaliga puhastatakse laevateed, st see "töötab" laiemalt ja sügavamal.
Ohtlik on see töö küll. Eesti Merejõud kaotasid pärast vabadussõda ühe laeva - suurtükilaeva Meeme 1924. aastal miinitraalimisel.

[URR]

Ma vaatan, et see ex-akadeemik Veimer on halliks värvitud HSwMS Trossö-na aastal 2020 endiselt Rootsi Mereväes staabi-toetuslaevana kasutusel aga meie hilisemad kingitused loksuvad vrakkidena Noblessneris või on kaile tõstetud ehk see oli lihtsalt laevana suht tänapäevane alus võrreldes selle "laevanduse ajalooga", mis hiljem kingitustena tuli. Kuna jutt on siin miinidest siis kas seda oleks ka miinilaevana saanud kasutada või oleks neid pidanud siis kindlasti 3 olema?

Miinilaevana ei oleks saanud kasutada, sest miinilaevadele on spetsiifilised nõuded: väike suurus, väike müratase, väga hea manööverdamisvõime, väike magnetväli ja suur vastupidavus veealustele plahvatustele. Lisaks peaks neil traal ja/või sonar küljes olema.
Noblessneris loksusid/loksuvad Frauenlob ja Lindau klassi laevad ehitatud aastatel 1958-1959 ja 1967, aga erinevalt Veimerist olid need ehitatud sõjalaevadeks ja neil oli otstarve. Meil oli üks endine kalatraaler ka - EML Laine, endine Revalia, millel õiget otstarvet polnud. Seda, et NATOl võiks täna staabilaevadest puudus olla, ei osanud siis Eestis keegi ette näha.
Selleks, et tagada mingi võimekuse olemasolu 24/7 on vaja vähemalt 3 laeva: 1 on operatsioonil, 1 väljaõppel ja 1 remondis/hoolduses/dokis/puhkusel.

[Viiskümmend]

Mulle meenus see ENSV Veimer siis, kui lugesin Ott Laanemetsa poolt siia postitatud viidet kunagi Sõduris ilmunud artiklile, milles kirjutatakse, et 1998 sai mereväe ülemaks kaptenleitnant Jaan Kapp, kes hakkas väga energiliselt miiniehitusasja ajama ja, et see oli ka aeg kus meremiine pakuti abi korras aga, et toona oli probleemiks miiniveeskamiseks sobilike aluste puudumine. Kingitud Frauenlobid olid sobimatud ning mingi võimalus oli veidi hiljem lisandunud Soome patrullkaatrite näol aga, et juba 1999 alanud NATOga liitumise protsessis hakkas miiniidee kiiresti jahtuma ning suund võeti miinitõrjele. Mõtlesin, et kas see Kappi initsiatiiv oleks jõudnud võimeloomeni, kui see Veimer oleks alles olnud. 2013. a oli korraks ju mingi üsnagi samasisuline dejavuu Soome Pohjanmaa näol.

[URR]

Lääne partnerid olid valmis annetama ka õppemiine, kuid nende kasutusele võtmine oleks nõudnud Nõukogude/Varssavi pakti liikmesriikide päritolu laevade ümberehitamist, mistõttu sellest loobuti.

Ega okeanograafialaeva miiniveeskajaks ümber ehitaime olnuks lihtsam kui olemasolevate laevade teistsuguste miinide peale ümber seaditamine.

[andrus]

Kummaline on vana vingamehe Kapten Trummi kaitseks välja astuda, aga seekord ta väga ei eksi, pigem võiks kasutada väljendit "ebatäpsus".

2 korda 2 vastuseks öeldes 5 ka suurt ei eksita.
Mulle paistavad need väikesed eksimused siiski baasteadmiste puudumisena.

Aga ikkagi, kas keegi teab, palju rootslased Veimerisse aastate jooksul raha matnud on?

[Ott Laanemets]

Põhimõtteliselt saab iga laev olla miiniveeskja, st kaasa võtta ja üle ääre poetada vähemalt ühe või mõne miini. Nii Frauenlobidele kui Rihtiniemidele oli võimalik peale panna miinirelsid, mis teeb nende üle ääre munemise kiiremaks, täpsemaks ja ohutumaks. Rihtiniemidega käidi isegi ühel korral E-Arsenali õppeankrumiine veeskamas. Aga see oli väike kogus. Suuremad miiniveeskjad, nagu Lindormen-klass, Pohjanmaa-klass, Pansio-klass või omaaegne maailma suurim miiniveeskja Falster-klass on aga selleks spetsiaalselt ehitatud. Spetsiaalne disainielement on seejuures tervet laevakere läbiv miinitekk, kuhu mahub mitmeidkümneid liinimeetreid miinirelsse. Nt Pitka oli ka meie mõistes suurem laev, aga miine oleks see umbes sama vähe peale saanud võtta kui Rihtiniemi vms. Veimeri/Trossö ehitusest täpselt ei tea, aga kaudset teadmised ütlevad, et sellist miinitekki sel pole. Nii et Veimeri miiniveeskamise oleksoloogial pole erilist põhjust.

[vk1]

mul on ammu olnud tahtmine küsida, et kuna kõik kolm balti riiki on saanud nii abina, annetuste kui ostudena väga erineva taustaga laevu, siis kas saaks äkki mõni mereväelane öelda mõne sõna nende laevade kohta. mis klassid on/olid mis meresõiduomadustega, kasutusomadustega, rahvuslike eripäradega? ja mis läti-leedu mereväed oma laevade kohta arvavad?

on siin ju nii ida-, kui ka lääne taustaga, 2. maailmasõja aegseid, väga huvitavaid ideid (leedukate Stanflex), oma aja tippe (meie Sandownid ja läti Tripartite miinijahtijad), aga ka säästumudeleid.

minu küsimus on küll rohkem tagasi vaatav, nii et loodan, et teemat ei solgi. samas vast ka selletõttu riigisaladusi ei avaldata

[nimetu]

Sekundeerin. Mind ka huvitaks see teema.

[URR]

Huvilised võiks lugeda Reet Naberi raamatut "Jälle kakskümmend aastat mereväge".
Järgnev on minu isiklik ja erapoolik arvamus, kindlasti on midagi nimekirjast välja ka jäänud.

Esimeste laevade hulgas mereväes olid kaatrid Grif ja Leopard. Grif käis paar korda merel ja oleks siis pea-aegu põlema läinud. Praegu seisab meremuuseumis kail. Leopardi olen mina ainult kai peal seismas näinud.
EML Laine oli ehitatud 1986. aastal kalalaevaks. Teda kasutati 1993.-1999. aastal abilaevana, aga ega tal õiget otstarvet ei olnud.
Maagen klassi EML Ahti oli ehitatud 1960. aastal patrulllaevaks, aga kuna patrullimist või mereseiret ei peetud siis oluliseks, kasutati teda aastatel 1994-2009 abilaevana. Üks (või isegi kaks) minu neljast ajateenistuse ajal toimunud meresõidust toimus EML Ahtiga: meid viidi Miinisadamast Naissaarele. Chevrolet oli risti tekile kinnitatud. EML Ahti oli lihtne ja lollikindel jääklassiga laev, millel olid isegi purjed. Jäi kai äärde seisma kui Miinisadama akvatooriumil jääd lõhkudes tüür viga sai.
Kondor klassi miinitraalerid EML Sulev ja EML Vambola ehitati Ida-Saksamaal 1972. aastal. EML Vambola oli tegelikult luurelaev ja aktiivsesse teenistusse teda ei arvatudki. EML Sulev oli teenistuses aastatel 1994-2000. Ma ei tea, kas teda miinitraalerina kasutatigi, aga arvestades et Eesti merevägi alles õppis olema merevägi ja laevadega ümber käima, siis oli ta asjaks ikka ja osales mitmel õppusel.
Kurikuulus EML Mardus oli sisuliselt üks suurem puust paat. Oli teenistuses aastatel 1994-1998, sai tormiga kai ääres viga ja uppus.
Lindormen klassi kaabelmiiniveeskajad EML Tasuja ja EML Wambola ehitati 1977. aastal. Eesti mereväes on olnud kasutusel tuukri- ja toetuslaevadena aastatel 2006-2016 ja alates 2016. aastast. Tuukritoetuslaevadeks sobivad väga hästi, aga staabi- ja toetuslaeva jaoks jääb võimekust väheks. 2017. aastal oli EML Wambola siiski SNMCMG1 staabilaevaks ja tuli sellega toime. 2014. aastal oli plaan EML Tasuja korralikult üles vuntsida ja Pärsia lahele saata, sest seal tegutses küll palju tuukreid, aga õiget tuukritoetuslaeva ei olnud. Aga siis algas Ukraina sõda ja prioriteedid tuli ümber vaadata. EML Wambola on praegu teenistsuses, aga ilmselt mitte kauaks, sest vanus hakkab tunda andma.
Frauenlob klassi miinitraalerid EML Kalev, EML Olevja EML Vaindlo ehitati 1967. aastal ja olid teenistuses ajavahemikul 1997-2007. Lisaks neile seisis kai ääres veel üks kere, mida hüüti Holniseks, aga mida teenistusse ei võetud. Laevad olid teenistusse võttes juba üsna vanad, aga miinitraalimise areng oli sel ajal platoo saavutanud, nii et ajast maha jäänud nad ei olnud. Need laevad olid ehitatud sise- ja kaldavetes tegutsemiseks (Binnenminensuchboote). Lääneeurooplased olid üsna imestunud kui baltlased nendega üle Läänemere sõitsid. Arvati teenistusest välja eelkõige sellepärast, et järgmistele laevadele ressurssi jaguks.
EML Ristna ja EML Suurop olid 1957. aastal ehitatud Rihtniemi klassi allveelaevatõrjelaevad. aastal. 1999. aastal Eesti mereväe teenistusse tulles olid nad moraalselt vananenud, aga veel mitte kasutud. Kuna allveelaevatõrjest ei taibanud siis Eestis keegi midagi, kasutati neid peamiselt õppelaevadena. Need olid väga lihtsad ja lollikindlad laevad, odavad ülal pidada, aga kuna prioriteet oli miinitõrje, kärbiti nad 2005. aastal teenistusest välja. EML Ristna „teenis“ ennast kindlasti „tasa“. Teda kasutasime kadettide õppesõitudeks isegi siis, kui laev oli ametlikult juba meremuuseumi museaal. Lõpuks roostetas kere läbi.
Lindau klassi miinijahtijad EML Sulev ja EML Wambola ehitati aastatel 1958-1959 ja olid Eesti mereväes teenistuses aastatel 2000-2009. Lätil ja Leedul oli ka kummalgi kaks selle klassi laeva, LNS Kuršis oli veel päris hiljuti kasutusel. Kavalpead sakslased kolisid sisuliselt ühe oma miinijahtijate divisjoni natuke ida poole Balti riikidesse. Lindau klassi laevad olid ühed esimesed miinijahtijad maailmas ning Eesti mereväes teenistusse võttes nii moraalselt kui füüsiliselt vananenud, aga tehti korda ja said oma ülesannetega hakkama. Võibolla kõige moodsamaid miine poleks nendega tuvastada saanud, aga „igapäevaste“ ja vanemate miinitüüpidega saime hakkama küll. Need olid väga mõnusad laevad, aga nende korrashoidmine muutus iga aastaga keerulisemaks, muuhulgas sellepärast, et varuosi enam ei toodetud.
EML Admiral Pitka oli nime poolest Hvidbjørnen klassi fregatt, aga sisuliselt avamere patrulllaev. Laev oli mõeldud tegutsemiseks arktilistes vetes, tal oli jääklass ja meeskonnal küllalt head elutingimused: suured ruumid, saun ja solaarium. Kuna patrullimist ei peetud siis oluliseks, kasutati EML Admiral Pitkat staabi- ja toetuslaevana, muuhulgas oli ta 2005.-2006. aastal SNMCMG1 staabilaev. Nii laev kui meeskond said hästi hakkama, neid on hiljem hea sõnaga meenutatud. Muuhulgas olevat laeva hüüdnimi olnud Admiral Shitkicker, sest ta suutis kõik probleemid ära lahendada. Kuna EML Admiral Pitkat oli natuke kallim üleval pidada kui teisi laevu, miinitõrje oli prioriteet ja kusagilt tuli kärpida, siis kärbitigi vähehaaval ära nii remondi- ja hooldusrahad kui meeskond ja laev jäi kai äärde seisma. Viimastel aastatel kasutati teda rohkem väljaõppeplatvormina kai ääres, vajadusel ka klassiruumi, ujuva hotelli või peo- ja vastuvõtukohana. 2014. aastal juhtusid asjad väga kiiresti. Selleks ajaks oli mereväes tekkinud arusaamine, et Eestil oleks vaja avamere patrulllaeva, aga NATOl on suur puudus staabi- ja toetuslaevadest ning koostati projekt EML Admiral Pitka reanimeerimiseks. Aga enne selle teostumist tuli otsus laev utiliseerida. Natuke hiljem algas Vahemerel põgenikekriis ja välisministeerium tegi ettepaneku Eesti laev Vahemerele saata, aga siis polnud enam midagi saata.
Sandown klassi miinijahtijad EML Admiral Cowan, EML Sakala ja EML Ugandi ehitati aastatel 1989, 1990 ja 1992. Olid 2006. aastal Eesti lipu alla tulles ja on ka praegu kõige modernsemate miinijahtijate hulgas maailmas, sest uusi pole viimasel ajal väga ehitatud. Nad on spetsiifiliselt disainitud Põhjamerel miinijahtimiseks ja sobivad selleks väga hästi, aga igasugusteks muudeks rollideks sobivad selle võrra vähem. Minu isiklik arvamus on, et uute miinijahtijate hankimisega jäädi paar aastat hiljaks – kui paar aastat varem oli järelturul igasuguseid laevu, siis selleks ajaks kui eestlased liigutama hakkasid, palju valikuid enam ei olnud. Sellegipoolest viisid need laevad meie miinijahtimise uuele tasemele ja vältisid selle langemist alla igasuguse taseme, sest Lindau klassi laevad olid selleks ajaks tõesti läbi.
1990ndatel oli Leedul kaks Griša klassi korvetti. Ma ei tea, milline oli nende tehniline seisukord, aga laevad sõitsid ja Leedu mereväes näib ka täna pealveetõrje alane oskusteave olemas olevat.
Veel oli Leedul kalalaevast staabi- ja toetuslaev LNS Vetra – üsna jube ront, aga sel ajal polnud paremat võtta.
Leedulastel-lätlastel oli teenistuses 3+4 Storm klassi raketikaatrit, aga ilma rakettideta. Üks selline (PVL Torm, aga teise kahuriga) oli ka PPAl, praegu seisab meremuuseumis kail. Kui hästi nad hakkama said, ei tea, aga igatahes on nii Leedu kui Läti merevägi suutnud luua või säilitada patrull- ja merepildi loomise võime. Neil on merepiirivalve ka mereväe koosseisus.
Nii Läti kui Leedu mereväel on üks Vidar klassi miiniveeskaja, mida kasutatakse staabi- ja toetuselaevana. Kui hästi nad hakkama saavad, ei tea.
Leedul on 4 Flyvefisken klassi patrullaeva. Kui hästi nad hakkama saavad, ei tea, aga neil on jämedamad kahurid kui ühelgi Eesti või Läti laeval.
Leedul on 2 Hunt klassi miinijahtijat. Need on Sandown klassist vanemad ja mõneti primitiivsemad, aga selle võrra paindlikumad. Suurbritannias kasutatakse neid vahel ka patrullimiseks.
Lätil on 5 1982. aastal ehitatud Tripartite (Alkmaar) klassi miinijahtijat. Need on küll Sandown klassist pisut vanemad, aga ikkagi sama põlvkonna laevad, aga lätlased pole suutnud neid moderniseerida ega isegi kõiki teenistusse võtta.
Lätlastel on 5 2011.-2013. aastal valminud Skrunda klassi patrulllaeva. Peaksid olema merekindlad, kiired ja odavad platvormid, lisaks veel osaliselt oma majandust toetades saadud, sest kaks neist ehitati Riias. Nende platvormide suurim probleem on see, et lätlased pole suutnud välja mõelda, mis võiks nende otstarve olla. Lisaks on platvorm nii väike, et sinna ei anna väga midagi peale panna. Aga kuna mereseire on Lätis mereväe ülesanne, siis seda saavad nad toetada. Merepäästega tegelevad ka.
Veel on lätlastel tuukritoetuslaev LVNS Varonis.