Nagu lubatud, pikem heietus asümmeetriast ja ebakonventsionaalsusest mõningate ekskurssidega raskuskeskme, kriitiliste haavatavuste ja heidutuse manu. Järgnev ei kajasta ühtegi ametlikku seisukohti ega pretendeeri terviklikule teooriale või strateegiale. Loodetavasti suudavad huvilised lõpuni lugeda.
Kõigepealt mõistest. Ebakonventsionaalsus ja asümmeetria on täiesti erinevad mõisted.
MILITERM defineerib tavatu sõjapidamise (
unconventional warfare) nii:
vastase poolt vallataval alal toimuv sõjapidamine, kus sõjaliste, poliitiliste või majanduslike eesmärkide saavutamiseks rakendatakse gerilja- või põrandaalust tegevust ning millesse võidakse kaasata kohalikke elanikke ja vahendeid.
(
http://termin.eki.ee/militerm/)
Asümmeetriline sõjapidamine on defineeritud kui
sõjapidamine selliste konfliktiosaliste vahel, kelle jõuvahekord erineb märkimisväärselt.
Täienduseks on kirjutatud
Asümmeetriline sõjapidamine lähtub manööversõjapidamise põhimõttest: üks konfliktiosaline väldib teise tugevusi või õõnestab neid ning samal ajal ründab nõrkusi ja haavatavusi.
(
http://termin.eki.ee/militerm/) Originaal AAP-6 definitsioon on tegelikult erinev, olulisima erinevuse joonisin alla:
warfare that involves the use of dissimilar means or methods to circumvent or negate an opponent’s strengths while exploiting the opponent's weaknesses to obtain a disproportionate result.
(
http://termin.eki.ee/militerm/) R. Thorton („Asymmetric Warfare. Threat and Response in the Twenty-First Century) täiendab eelnevat mõtet nii:
Sõjategevuse teeb asümmeetriliseks see, kui sama või sarnase jõu rakendamisel on eeldatavast kordades suurem mõju.
Roger Barnett (Sam J. Tangredi: „Anti-Access Warfare. Countering A2/AD Strategies”) kasutab võibolla ebatäpsemat, aga teravmeelsemat definitsiooni:
Those actions that an adversary can exercise that you either cannot or will not.
Asümmeetria võib väljenduda sõja eesmärkides, sihtmärkides, meetodites ja vahendites.
Eesti ja Venemaa eesmärgid on vältimatult ebasümmeetrilised: ühelt poolt iseseisvuse säilitamine, teiselt poolt impeeriumi laiendamine, võimul püsimise kindlustamine, rahvusvaheline prestiiž vms. (Esimene punkt meile: kuniks vastase propaganda rahvast päris ära zombistada ei suuda, võib eeldada, et meie võitlustahe on suurem.)
Teine suur asümmeetria Eesti ja Venemaa vahel on, et meil on (tõsiselt võetavad) liitlased, aga neil ei ole. See tähendab, et NATO, aga soovitavalt ka Rootsi ja Soome, tuleb mängida olukorda, kus nad ei saa konfliktist kõrvale jääda. Kuidas seda teha, mina ei tea, see jääb strateegia ja diplomaatia valdkonda.
Üldlevinud seisukoht on, et Venemaa võidaks sõja mõne meie kandi riigiga hea meelega nii, et sõda ei olegi. Üks mereline stsenaarium on näiteks siin lk 2-3:
https://www.fpri.org/wp-content/uploads ... curity.pdf. (Palun mitte tulla vastulausetega: see kõik on jama ja Kaitseliit peksab nad 24 tunniga merre tagasi. See on ainult ebatäpne illustreeriv näide.) Seepärast on Venemaa seisukohalt oluline hoida oma suskimistes madalat profiili. Mis tähendab, et meiepoolne asümmeetriline vastus peaks olema tegutseda
by the book ja panna asi suure kella külge. Eesti huvides võib olla teatud olukord seaduslike vahenditega eskaleerida, piltlikult öeldes „rohelisest kalamehest“ sõjalaevaga üle sõita. (
Harrasment ja teise laevaga kokku põrkamine ei ole sama asi, mis selle pihta tulistamine.) Huvitav mõttearendus hübriidmeetmete äranullimisest on siin:
https://arvamus.postimees.ee/6740222/ka ... aa-loksust. Väga hea näide on ka Ansipi valitsuse tegevus pronksimäsu ajal: algul eskaleeriti (Aljoša viidi minema enne kui venelased omad küllalt vihaseks said) ja siis de eskaleeriti: suurt peksu ja verevalamist ei tulnud. Igal juhul polnud vastane selliseks vastuseks valmis.
Kui kokkupõrge on vältimatu, tuleks strateegilisel tasandil rünnata Venemaa raskuskeset: võimuvertikaali. Eestile üksi on see ilmselt suur suutäis, ehkki Rene Toomse ja Vahur Kooritsa mõtted sõja viimisest vastase territooriumile on akadeemiliselt huvitavad (
https://www.tandfonline.com/doi/full/10 ... 15.1019310,
http://vahurkoorits.blogspot.com/2019/0 ... idada.html).
Kui vaadata NATO ja operatsioonitasandi kontekstist, tuleks visata pilk Kaliningradile. Ühest küljest on see Vene A2/AD süsteemi tugisammas, aga teisest küljest korralik peavalu. Võib eeldada, et sõja ajal on Kaliningradi varustamine üks Balti laevastiku peaülesannetest. Lahendus pole küll väga asümmeetriline, aga see-eest ilmne: kui Kaliningrad merelt blokeerida ja sinna Poolast tankidega sisse sõita, kukuks kogu A2/AD süsteem kokku. Eesti saaks Balti laevastiku blokeerimisele kaasa aidata. Üks selline mõttekäik on näiteks siin:
https://www.tandfonline.com/doi/full/10 ... ccess=true.
Puht taktikalisel tasandil ilmnevad kolm Balti laevastiku kriitilist haavatavust: vananevad laevad ja raskused nende hooldamisega, eriti kehvas seisus allveelaevad ja nõrk miinijahtimise võime (paraadil võib paljugi rääkida ja näidata, üldine seisukoht on siiski, et venelased on miinitõrjes NATOst maas). Lahendused on ilmsed: kurnamissõda (Ka see võib olla asümmeetriline ja tõhus, eriti kui õnnestub vastasele juba enne sõda liiga kõrge operatsioonitempo peale suruda ja ta tehnika ära kulutada.), oma konventsionaalsed allveelaevad (ehkki ka meil pole nendega praegu väga hõisata) ja miinid. Eesti üksi ei suuda neist eesmärkidest ühtki täita, aga saab nende täitmisele kaasa aidata.
Paar sõna heidutusest ka. Sõja ära jäämine on parem kui võidukas sõda. Lääne sõjaväeringkonna või Balti laevastiku ülemat ei saa heidutada, sest nemad täidavad käsku. Heidutada saab riigi poliitilist juhtkonda. Kas väikeriigi dessanditõrjevõime heidutab Venemaa poliitilist juhtkonda? Usun, et mitte. See on maksimaalselt fakt, mida tuleb operatsiooniplaneerimisel arvesse võtta. Eespool loetletu võib heidutada küll, aga Eesti üksi suudab sellest vähe teostada. Koos liitlastega suudame rohkem. Veel kord: liitlasi arvestamata võime planeerida, kuidas kaotust edasi lükata; võita saab ainult koostöös liitlastega.
You are not entitled to your opinion. You are entitled to your informed opinion. No one is entitled to be ignorant. (Harlan Ellison)
) - sestap katsun vähe seletada.
