Ott Laanemets kirjutas: See, mida mõned üksikud mereväelased seni on teinud, on teoretiseerimine.
Pole üldse paha tsitaat
Vabandust kontekstist väljarebimise pärast. Kuid mulle tundub, et siin on teatud sügavamat üldistusjõudu ning tsitaadil on jõudu ja jumet, et väärida põhjalikumat tähelepanu. Ehk isegi on põhjust uurida, et mis viljad võrsuvad väljahõigatud mõtteidu juurtest. Lugedes viidatud tsitaati kerkis pinnale neli hägusat mõtet.
1. Minu mälu mööda oli mereväe taasloomine 1.juulil 1993. See on üle ühe inimpõlve tagasi. Kas endiselt oleme faasis, et üksikud mereväelased tegelevad juhuslikku laadi teoretiseerimisega? Üks lehekülg teksti päevas on keskmisele kirjanikule täitsa jõukohane. Kas ei tuleks mõni rahvakirjanik palgale võtta, saaks kirjatöö valmis? Võib ju proovida?
2. Kuna käimas on teooria faas ja lõpptulemus plaani näol veel merede taga, on kõva kahtlus, et kõik senised mereväe tarbeks tehtud tänased hanked võivad olla kunagi valmiva plaani kohaselt valed. Kui plaan valmis, siis võib, aga ei pruugi, olla valeks osutunud viimase aja asjadest nt meremiinid, laevatõrje raketid, väekaitse kaatrid, miinijahtijad, miinituukrid. Samas mulle ei meenu ühtegi selgitavat artiklit, kus oleks kritiseeritud nimetatud asju. Vaatamata plaani olemasolule on kõik õigeks tunnistatud. Milleks siis plaan, kui kõik on niigi õige?
3. Üks 21. sajandi tunnusjooni olevat „kohesus“. Sel ilmingul on olnud oma mõju teoretiseerimise tsüklile. Kohesus oma par excellence kujul mereväe osas sai ilmsiks viimasel sügisel, kui nägime kuis riigikaitse-eelarve vaidluste käigus tõmmati kübarast välja laevatõrje ja meremiinid. Nii näemegi, et nahkses tugitoolis piipu popsides teooriast kõnelda pole enam kellelgi ammu aega. Sellega võib arvestada ilmselt edaspidigi.
4. Täitsa võimalik, et peale doktriinil põhinevate järelduste formuleerimist selgub võimalus teha pauku kardinaalselt uuel moel. Palju suuremalt, tihedamini, paremini ja rannajoonest kaugemal.
Tõdemused baseerub puht isiklikel tähelepanekutel ja ei pretendeeri enamale.
Endiselt loodan, et igati vajalikust teoretiseerimisest sünnib lihtsakoeline - noh näiteks selline 74 kilobaidine vajadusi ja võimalusi kaaluv plaan. Muidu juhtub jälle nii, et elu tormab ette ja mereväel on asjad enne õue peal, kui sõjaajalugu uuritud ja teooria lõpuks formuleeritud saab. Ja siis pole tõesti enam midagi teha. Tuleb sammuda järjekordselt 30-40 aastat etteantud valikrajal ja nentida, et mereväe tühja kõhtu täidab vaid nälg. Selle kurja asja vältimiseks on parim jalad kõhu alla kokku kerida ning nobedatel näppudel käia lasta. Jõudu plaaniks!