Kapten Trumm kirjutas:Antud võrdlus pole kohane. Pigem oleks võrdlus selline - inimesel on silmi ja kõrvu vaja ka siis, kui ta ilma autota jala kõnnib. Piiratud nägemise ja kuulmisega, aga autot omades on see ohtlik eelkõige endale. Selleks, et saada aru, kes seal täpselt sõidab, on ka muid mooduseid kui binokliga sillalt vaadata. Lisaks on piirivalvel ju mingil tasemel patrull-laevad olemas. Teoorias saaks need relvastada kah (ega keegi pole ka keelanud, aga PPA lihtsalt ei taha). Õhus olukorrateadlikkust me ilma lennukiteta omame. Seda auku täidavad lihtsalt rikkamad liitlased. Need vähesed aeroplaanid, mida me omame, ei ole õhuruumi kontrolliga kuigivõrd seotud.
See on nüüd segane nagu Kört-Pärtli särk, aga las ta jääb. Ma post-modernsesse või tõe-järgsesse asjandusse eriti ei usu. Olen seda eelnevalt püüdnud seletada, aga on vist liiga keeruline.
Kapten Trumm kirjutas:Kui rääkida asjast, siis eespool ma esitasin ühe küsimuse (muide juba teist korda), millele vastust ei tule ega tule. Väikeste raketilaevade eduka kasutamise kogemus suurema (raketi)laevastiku vastu. Ma saan aru, et teooriaraamatud seda laevastiku-ideed toetavad, aga kuidas on praktikaga? Ma dzentelmenina saan muidugi aru, miks ei tule ega lehvita selle teemaga rohkem.
Siin on kaks aspekti: platvormid ja relvad. Relvade, st rakettide teemat on ülalpool juba käsitletud. Läänemerel raketiajastul kuuma sõda pole peetud ja seetõttu ka näited puuduvad.
Väiksemate platvormidega suurematele vastu hakkamine on
jeune ecole merestrateegia, mis sai alguse Prantsusmaalt ca peale 1871. a kaotust vastukaaluks navalismile (Mahan). Nn ’uue kooli’ peamine idee oli kasutada uut ja odavamat tehnoloogiat kallite lahingulaevade vastu. Uueks tehnoloogiaks olid torpeedopaadid, allveelaevad, miinid. Seda on strateegiana praktiseerinud Saksamaa mõlemas maailmasõjas.
See mõttekäik pole päris üks-ühele rakendatav Läänemeres, sest geograafia seab kõigile osapooltele samad piirangud, st ka VF-l on Läänemeres just siia sobivad platvormid, st pigem väiksemad alused. Läänemere teoreetiline raamistik on pigem rannakaitse, mida suurriigid nüüd A2/AD-ks kutsuvad.
Taktikalisi näiteid, kus väiksem platvorm on suuremaga rohkem või vähem edukalt tegelenud, on ajaloost võtta küll. Nt LT A. Agar-i tegemised 1919. a Soome lahe ida-sopis, sh Olegi uputamine ja Kroonlinna reid, Jüütimaa merelahingu öölahingud Saksa torpeedopaatide poolt. Läänemerest selliseid näited ülalnimetatud põhjusel pähe ei tule, siin on tavapärane nö
kleinkrieg.