Pakuks välja, et me peaks esialgu piirduma paatidega, mille parda kõrgus merepinnast ei ületa 1 meeter, alla selle piiri on radaritele väga probleemne avastada (kuna tavaline merepinna "ebatasasus" ehk lained on umbes samas kõrgusklassis. Samuti on neid probleemne tulistada. Teiseks võiks vältida metallist ja plastikust taolisi kandilisi konstruktsioone (väga hea peegelpind).
Tuues probleemi maaväe konteksti, kui pole tanki, mille kahur annab kõvasti tuld ja soomus peab kinni vastase tule, tuleb roomata väga madalalt ja kära tekitamata.
Soome rannikul on skäärid - see on arvutute saarte, poolsaarte ja väinade labürint, mille vaatlus on probleemne ja kus on kaitsjal võimalik hiilida-varitseda. Poetada kitsasse faarvaatrisse mõned miinid, panna saare kaldale raketimeeskond või korraldada teise saare varjust ootamatu rünnak. Kilomeeter lagedat vett on juba suur meri seal. Eesti rannik on valdavalt lage, hästi vaadeldav ja tulistatav- eriti kui kontrollida kaldalähedast merd kontrollivaid poolsaari (Tallinna ümbruses kuipalju). Sellest tulenevalt on meil IMHO erinevad taktikalis-tehnilised nõudmised rannikuoperatsioonide laevadele kui Soomel või Rootsil. Olete suvel istunud Stockholmist väljuval laeval pimedani tekil - kujutate seda maastikku ette, seal on isegi Kusti ja sõudepaadiga võimalik laskekaugusele ootamatult ilmuda.
Teine küsimus, mida võiks vähemalt 5 rikkama riigi hulka jõudmiseni vaadata, on infrastruktuur. Sadam, selle kulud, haavatavus jne. Mingi tonn-poolteist kaaluv paat on lihtsalt veetav ja veesatav veoauto slepist ja meeskonna enda jõudu kasutades (käsivintsi abil). Paadihaagis maksab kuni paar tuhat ja talveks on mingi katusealune vaja. Võit on ka selles, et samu aluseid saab kasutada vajadusel nt Peipsil või Pärnu jõel, sest ülevedu on lihtne (4 m laiuse ja 16 tonni kaaluva CB90 vedu Tallinnast Pärnu on suurem logistiline üritus, mis vajab eriveokeid).
Kolmas asi - kõik see värk on mõttetu ilma tulejõuta. Võiks ringi vaadata, kus mis sobivaid relvasüsteeme mujal maha kantakse. Näiteks Tallinna piirkonna puhul - Soome kannab lähiajal maha oma 130 mm kahurid (mitte haubitsad), mida nad ka rannakaitses tarvitasid. Kui kõlbab tarvitada, siis võiks need monteerida nt Miinisadamas betoonalustele, keevitada rauast pooltornid ümber, koolitada vanematest reservistidest meeskonnad ja vähemalt Ropucha dessantlaev, nagu 1991 augustis, end kesk Tallinna lahte enam ei pargi. Samasse rolli ilmseks käraks ka vene päritolu 100 mm ja 125 mm tankitõrjekahurid. Tänapäeva plekist sõjalaevade vastu on kindlasti heidutus mingisugune. Laialt saadaolev D-30 on ka otsetule jaoks kasutatav, kuigi võib arvata, et vähe efektiivne, kuna mürsu algkiirus väiksevõitu ja lennukaar läheb kiiresti "kumeraks".
Kõik need TT rakettidega kummipaadid, Sergei ja 130 mm "rannapatareid" tuleb siis mõistagi maha kanda, kui Eesti loob neljanda mehhaniseeritud brigaadi ja on renoveerinud (põhjusel, et lennukid ei mahu Ämarisse enam ära) Pärnu ja Haapsalu lennuväljad, aga selleks vajaliku 5 rikkama riigi hulka pingutus tuleb enne edukalt sooritada, seniks tuleb vist fregattidest ja suure lennukaugusega tiibrakettidest unistamine lugeda väheproduktiivseks tegevuseks
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.