Merevägi ja rannakaitse

[Kapten Trumm]

Seetõttu pole keegi ka rääkinud vaid suurtükiga relvastatud sõjalaevast, vaid et sealt on odavam e meie jaoks ainuvõimalik alustada. Ja ka selle alguseni läheb veel aega.

Minu küsimus on, kas seda kahuripaati on üldse tarvis, kui on juba ette näha, et konventsionaalses raketisõjas merel me kaotaksime. St raketikaatrid ka meile võitu (või vähemalt tõrjevõitu) ei too.

Viga on vist minu ülearu kõvas peas ja väheses "meresõja knolidzis", aga ma lihtsalt ei suuda sellele kahuripaatide loogikale leida head taktikalist põhjendust. Ja tuues asja loll-lihtsa maaväe konteksti - kui ma olen relvastatud max Kustiga, siis ma ei otsi kontakti BMP-dega 3 km kaugusel põllu teises servas (nad tulistavad mu ribadeks) vaid ma ajan asju sedasi, et nad peavad tulema metsavahel minust 100 m kaugusele, avan tule ootamatult ja kaon veel kiiremini kättemaksu eest. Ja eespool 100 m kaugusel on rattajälge peidetud 4 tankimiini ja veel natuke eespool traatlõks AT-4ga puu küljes. Sedasi ma võin enamvähem kindel olla, et mu mehed on õhtuks alles ja vastasel on mõned BMP-d (koos sees olijatega) vähem.

Sobiv maastik antud kontekstis on ranniku lähedus. Merel ei peida end kuskile ja lennuvahendid on alati kiiremad. Seega, kui me tahame saavutada edu, on vältimatu lasta vastane rannale ligi.

[Kapten Trumm]

Asümmeetriline sõjapidamine lähtub manööversõjapidamise põhimõttest: üks konfliktiosaline väldib teise tugevusi või õõnestab neid ning samal ajal ründab nõrkusi ja haavatavusi.

See on muide täpselt minu mõte, ka "madratsite" parvekontseptsiooni puhul. Kui vastane meiega hakkab merel sõdima, siis mõni üksik "Hamina" moodustab vältimatu raskuspunkti. Vastane on küllalt hästi varustatud taoliste, hästi määratletud raskuspunktide vastaseks võitluseks. Nad suudavad lendu panna rohkem ründerakette (rohkem kui tõrjevõime) ja alla tulistada need vähesed raketid, mida me lendu laseme (Haminal nt 4 tk ainult). Seega tulemuse määrab aritmeetika - sedasi on rohkem alati parem. Selle asemel, et otsida seda ettemääratud apokalüptilist lahingut, tuleks rohkem vastast kujundada.

Parvetaktika korral (nimetame seda äkki "hajutatud lahingutegevus merel") me sunnime vastast tegevusele, milleks ta pole kohandatud. Ta on sunnitud hakkama kaldaääri läbi otsima teades, et igal pool võib olla mõni Sergei patarei või Mistral hakkamas (tegelt laevadel meil ju ongi). Või on eestlased iga reaalse aluse kohta tekitanud 2-3 libasihtmärki. Radarid siin ei aita eriti.

Puht taktikalisel tasandil ilmnevad kolm Balti laevastiku kriitilist haavatavust: vananevad laevad ja raskused nende hooldamisega, eriti kehvas seisus allveelaevad ja nõrk miinijahtimise võime (paraadil võib paljugi rääkida ja näidata, üldine seisukoht on siiski, et venelased on miinitõrjes NATOst maas). Lahendused on ilmsed: kurnamissõda (Ka see võib olla asümmeetriline ja tõhus, eriti kui õnnestub vastasele juba enne sõda liiga kõrge operatsioonitempo peale suruda ja ta tehnika ära kulutada.), oma konventsionaalsed allveelaevad (ehkki ka meil pole nendega praegu väga hõisata) ja miinid. Eesti üksi ei suuda neist eesmärkidest ühtki täita, aga saab nende täitmisele kaasa aidata.

Siin sa jätad nimetamata - alused ei ole (erinevalt ameeriklaste omadest) kohandatud arvuka, koordineeritud ründe tõrjumiseks. Nad vastavad oma võimetelt ehk ameeriklaste AEGIS-eelse põlvkonna alustele, mis on mõeldud omasuguse, mitte eriti arvuka vastase tõrjumiseks. Võrreldavad oma võimetelt Oliver Perry-klassi fregattidega näiteks. Seega, kui rünnak on piisavalt kiire ja arvukas, on võimalik ületada nende kaitse ja saavutada edu. Teatud eeldusel isegi laevastikuüksus hävitada.

Miinide panekuga on umbes samad teemad. Millega neid panna? Miiniväli ei ole just 10 miini. Soomlaste miinipanijad on küllalt suured. 79 m pikkune Pohjanmaa võttis pardale ainult 150 miini. Haminad võtavad mingi 20. Pole tekil ruumi. Vastane hakkab neid panijaid tõrjuma. Jälle sama teema - mitte asjata soomlaste uus korvetiseeria pole raketikaatri võimetega - lihtsalt see Pohjanmaa tüüp pole merel kuigi elujõuline. Suur ja kohmakas sihtmärk nõrga tõrjevõimega. Kumma variandi valiksid - kas läheme ühe "Põhjanmaaga" või 40 "madratsiga"? GPS tehnoloogia lubab panna küllalt täpselt. Pole enam vaja panna nagu vanasti, et ohvitser võtab stopperiga aega ja madrused lükkavad käsu järgi miine üle ahtri.

[nimetu]

Samuti võiks võrrelda hambaarsti ja günekoloogi: ühed tohtrid mõlemad. Või?

Jah, võiks küll võrrelda. Nagu günekoloog, kes hakkab hambaid altpoolt tõmbama.

EDIT:

Lahendused on ilmsed: kurnamissõda (Ka see võib olla asümmeetriline ja tõhus, eriti kui õnnestub vastasele juba enne sõda liiga kõrge operatsioonitempo peale suruda ja ta tehnika ära kulutada.), oma konventsionaalsed allveelaevad (ehkki ka meil pole nendega praegu väga hõisata) ja miinid. Eesti üksi ei suuda neist eesmärkidest ühtki täita, aga saab nende täitmisele kaasa aidata.

Mina arvan, et põhimõtteliselt suudaksime küll. Miinide veeskamiseks ei ole mingeid erilisi kalleid laevu vaja, ütleme paarkümmend miljonit eurot tükk kui osta veidi suuremad tuttuued alused (aga leiduks ka ilmselt kasutatud aluseid, näiteks soomlaste Pansio-klass), ja nende miiniväljade katmiseks saaks umbes saja miljoni euro eest paar raketipatareid. Sellega oleks võimalik venelaste tegevusvabaduse ja tempo väga efektiivselt ära võtta. Kui oleks võimalik saada lisarahastust, siis oleks see ilmselt lähema kümne aasta jooksul täiesti saavutatav.

[gorilla]

Lahendused on ilmsed: kurnamissõda (Ka see võib olla asümmeetriline ja tõhus, eriti kui õnnestub vastasele juba enne sõda liiga kõrge operatsioonitempo peale suruda ja ta tehnika ära kulutada.), oma konventsionaalsed allveelaevad (ehkki ka meil pole nendega praegu väga hõisata) ja miinid. Eesti üksi ei suuda neist eesmärkidest ühtki täita, aga saab nende täitmisele kaasa aidata.

Mina arvan, et põhimõtteliselt suudaksime küll. Miinide veeskamiseks ei ole mingeid erilisi kalleid laevu vaja, ütleme paarkümmend miljonit eurot tükk kui osta veidi suuremad tuttuued alused (aga leiduks ka ilmselt kasutatud aluseid, näiteks soomlaste Pansio-klass), ja nende miiniväljade katmiseks saaks umbes saja miljoni euro eest paar raketipatareid. Sellega oleks võimalik venelaste tegevusvabaduse ja tempo väga efektiivselt ära võtta. Kui oleks võimalik saada lisarahastust, siis oleks see ilmselt lähema kümne aasta jooksul täiesti saavutatav.

Sellessse võrrandisse lisaks mehitamata miiniveeskaja ja ''Captor'' tüüpi miinid, mis iseenesest on ringitehtud torpeedod.
Rannikul olevat raketipatareid juhitakse rahu ajal uputatud hüdrofonidega, (väidetavalt on midagi sellist Soomel kasutusel).

Nii mittekonventsionaalne vastus et hoia mütsi kinni. Mine võitle merel andurite ning robotitega.

[nimetu]

Tegelikult, kui nüüd järgi mõelda, siis soomlastel on kavas nii miinilaotajad (Pansio-klass) kui ka raketipatareid lähemas tulevikus välja vahetada. Kui nüüd minna nende juurde ja küsida, et "kulla naabrimees, oleksid nõus diili tegema?", siis vist päris kohe välja ei visataks, vaid kuulatakse ikka ära. Nii umbropsu pakkudes läheks selline kombineeritud võimekus iga-aastaselt maksma kusagil 6% praegusest kaitse-eelarvest. Loomulikult võin ka jämedalt eksida siinkohal.

[vk1]

Miinide panekuga on umbes samad teemad. Millega neid panna? Miiniväli ei ole just 10 miini. Soomlaste miinipanijad on küllalt suured. 79 m pikkune Pohjanmaa võttis pardale ainult 150 miini. Haminad võtavad mingi 20. Pole tekil ruumi. Vastane hakkab neid panijaid tõrjuma. Jälle sama teema - mitte asjata soomlaste uus korvetiseeria pole raketikaatri võimetega - lihtsalt see Pohjanmaa tüüp pole merel kuigi elujõuline. Suur ja kohmakas sihtmärk nõrga tõrjevõimega. Kumma variandi valiksid - kas läheme ühe "Põhjanmaaga" või 40 "madratsiga"? GPS tehnoloogia lubab panna küllalt täpselt. Pole enam vaja panna nagu vanasti, et ohvitser võtab stopperiga aega ja madrused lükkavad käsu järgi miine üle ahtri.

äkki oleks mõttekam 50 madratsi või muu otseselt sõjalaevana tuvastava vahendi asemel midagi sellist , varjatut.

In the morning, a number of UK and US forces boarded to investigate, what they found was nothing short of incredible.

The tug Jumariya had a barge with carefully concealed mine storage and launching facilities and the Al Raya had disguised mines and a specially constructed stern flap for covert launching.

https://www.thinkdefence.co.uk/ship-to- ... iraq-2003/

[Ott Laanemets]

Minu küsimus on, kas seda kahuripaati on üldse tarvis, kui on juba ette näha, et konventsionaalses raketisõjas merel me kaotaksime.

Seda on siin juba käsitletud. Pealvee platvormi on vaja selleks, et olla kohal oma deklareeritud merealal ja saavutada MSA. See, kas neist paatidest saavad kahuri-, raketi-, torpeedo- või jäävad lihtsalt patrullpaatideks, on edasise analüüsi küsimus. Meresõjaline võimekandja koosneb sensorist, efektorist ja neid kandvast platvormist. Selleks, et olla kohal ja luua MSAd on merealal alaliselt viibivat platvormi, millel on vähemalt sensor, kusjuures tähtsaimaks on endiselt Mk 1 Eye Ball. Ja selleks, et kasutada reflektorit (mis iganes platvormilt), on vaja MSA-d. Ehk siis kui üldse rääkida sõjalisest riigikaitsest merel, alustame platvormidest, mida tulevikus on ehk võimalik ka relvastada.

Viga on vist minu ülearu kõvas peas ja väheses "meresõja knolidzis", aga ma lihtsalt ei suuda sellele kahuripaatide loogikale leida head taktikalist põhjendust.

Selles on kolm põhjust:
1. Kui puudub haridus, väljaõpe ja kogemus, siis ongi keerulisi ja spetsiifilisi teemasid raske hoomata. Ei ironiseeri, vaid mõistan, aga ei saa aru, kust võtab layman sellise enesekindluse.
2. Võime ja võimekandja vajaduse defineerib ühelt poolt ülesanne ja teiselt poolt keskkond, kus seda ülesannet täidetakse. Väikeriigi mereväe ülesanne ei ole lahingu võitmine, kuigi selleks peab valmis olema, vaid selle ära hoidmine. Seetõttu on lahingu pidamise taktikaline vinjett üks paljudest, aga mitte ainus, mis defineerib võimekandja olemuse.
3. Mereväetaktika eeldab tehnilist luuret ja doktriini. Mõlemad on klassifitseeritud. Seetõttu siin foorumis päris teemasid ei puudutata. Parimal juhul saab mereväetaktikast siin akadeemiliselt kirjutada, aga see eeldab teatavat lugemust ja p1 eeldusi.

Ja tuues asja loll-lihtsa maaväe konteksti

Ja see ongi absoluutselt vale lähenemine. Kuna merekeskkond on maakeskkonnast oluliselt erinev, on ka meresõjapidamine maasõjapidamisest oluliselt erinev. Parimal juhul tuleb sellest dentaalne günekoloogia, nagu eelviidatud kevadtormide ja ernade ’dessandid’.

[Kapten Trumm]

Kindlasti on väär väita, et taktika ja operatiivkunsti üldised põhimõtted merel ei kehti, sest merel on eriline "knowledge", mida valdavad vähesed valitud eksperdid. Operatiivkunsti peamine küsimus, mille üle peab väikeriik ALATI juurdlema kõvasti (sõltumata väeliigist), on see, millist lahingut pidada ja millist vältida. See on paraku universaalne põhimõte - nagu me ei trügi kergejalaväega lagedal kontakti mehhaniseeritud (st suure tulejõu ja kaitstuse ülekaaluga) vastasega, ei tohi me trügida kontakti vene eskaadriga kesk Soome lahte (kus eelised on vastasel), vaid peaksime tegutsema alal, kus vastasel on raske tegutseda ja meid leida. Selleks on paraku ikka madalveed ja kallas ise.

Selle olukorra lahendamiseks on kaks võimalust. Kas me omame nii head olukorrateadlikkust distantsilt ja kärutame neile NSM-e Vaindloo juurde kuskilt Roomassaare reidilt (mittekontaktne lähenemine) või kui seda ei ole (kuid me teame enamvähem vastase asukohta), siis läheme talle ligidale kujul, mis muudab tõrje komplitseerituks (VF laevastiku tänase varustatuse juures peame selleks pakkuma palju sihtmärke) ja tegema sama asja ära nt Penquinide või Sea Skuadega. Esimesel juhul mõistagi tekib küsimus, et miks seda peab laevalt tegema, kui sama saab teha palju raskemini leitavalt positsioonilt Paide kandis (no proovi see raketipatarei metsast leida). Teine küsimus on muidugi, et 180 km laskekaugusega NSM-ide hind kisub siis projekti hinna päris kosmosesse.

Tulles nüüd küsimuse juurde, miks ma olen enesekindel - well, noh mulle lihtsalt tundub, et te ajate siin (ametkondlikest huvidest) tingituna ka jama. Niipalju ma olen ikka asjadega kursis, et teada - raketikaatrite divisjoniga suurriigi laevastikuga sõdimine ei oma kahjuks praktikast edukaid näiteid. Küll aga on edukaid näiteid maismaalt ja lennukitelt lastavate rakettidega. Ma nüüd edasi mõtleks, miks see nii on. Ja mis fundamentaalne/kõrvaldamatu probleem seda tingib?

[tommy]

Kuni 2030 aastani(laias laastus) jätkab MV praegusel kujul. Jutt saab käia ikka sellest, kuidas edasi.
Kuidas edasi selles ajaruumis. Ei mingeid Penguine ega teisi juba tänaseks hetkeks aegunud relva(ja muid)süsteeme. Ka Balti laevastik ja tema lahinguline/dessandivõimekus tulevikus..(unustage Ropucha-klass ja kõik muud veel NL ajastust pärit alused)

Lugesin veidi siinsamas teemas lingitud uurimusi laevatõrjerakettide kasutamise taktikast ja tulemustest.
Üks mis silma jäi, et tõrjevõitudes mängisid nn. "passiivsed kaitsemeetmed"(EW, soojuslõksud, valemärgid jms) oluliselt suuremat ja efektiivsemat rolli kui aktiivsed.(tõrjeraketid ja kiirlaskekahurid)
Jutt "laseme vastase pihta korraga 50 raketti" tundub seepärast mulle "haige sonimisena".
50 raketti-see on sisuliselt 200 miljonile kogupauk. See on kogu raketivaru, mida riik oleks suuteline hankima(kui laevatõrjerakettide hange üldse kunagi reaalsuseks võiks saada)
"Laseme kogu raketivaru ühekorraga välja"-ja kui ebaõnnestub ja kõik raketid lainetesse sulpsatavad, siis oleme lõhkise küna ees.
Ühe rünnaku Merevägi...
Oluliselt efektiivsem tundub näiteks kümmekond 5-raketilist kogupauku. Või misiganes matemaatika.

[Kapten Trumm]

Sellist lauaametnikulikku targutust peab lausa põhjalikult lahkama, kõvasti loosungeid, aga vähevõitu sisu.

Ei mingeid Penguine ega teisi juba tänaseks hetkeks aegunud relva(ja muid)süsteeme

Hetkel on maailmas kasutusel üsna aegunud õhk-õhk raketisüsteem AIM-9 Sidewinder, mis loodi 1950ndatel. Isegi USA kasutab. Iroonia lõpp.

..(unustage Ropucha-klass ja kõik muud veel NL ajastust pärit alused)

Peale Mistralite ärajäämist sõidab VF merejalavägi lähikümnendid veel Ropuchadega. Uut laeva veel nähtavas kauguses pole, laeva loomisest kiilu panekuni - 10 aastat, relvastusse jõudmine - veel 10 aastat. Kui täna pole, siis enne 2040 ei tule.

50 raketti-see on sisuliselt 200 miljonile kogupauk. See on kogu raketivaru, mida riik oleks suuteline hankima(kui laevatõrjerakettide hange üldse kunagi reaalsuseks võiks saada)

Kogu ürituse võti ongi suutlikkus osta vajalik raketivaru. Kui seda ei ole, siis pole mõtet ka kulutada 200-400 miljonit 2-4 aluse ehitamiseks, mis osutuvad vastasele ujuvateks sihtmärkideks. Tuleb ajusi liigutada ja midagi muud leiutada.

"Laseme kogu raketivaru ühekorraga välja"-ja kui ebaõnnestub ja kõik raketid lainetesse sulpsatavad, siis oleme lõhkise küna ees.

Keegi ei ole rääkinud kogu raketivaru korraga laskmisest. Kui vaja on lasta 50 raketti, siis peab varu olema 200. Kui seda ei jaksa lubada, siis tuleb fantaasiast tulla patusele maale. Jällegi - elementaartaseme taktikalise teadmisega täielik absurd. Me ostame ju ka sadu Javelin rakette, mille juhtimispea on täpselt üks ja sama. Või kallimaid Spikesid. Leiutab vastane midagi, siis lendavad ka "mättasse" ja "oleme lõhkise küna ees"? Passiivsete kaitsemeetmete vastu kasutatakse muidu erinevat tüüpi juhtpeaga rakette.

Oluliselt efektiivsem tundub näiteks kümmekond 5-raketilist kogupauku. Või misiganes matemaatika.

Ei tundu. Mis on efektiivsuse kriteerium? Odavus? Tiibrakette kasutamise üks ideid ongi kaitsja üle koormamine. Mitte juhuslikult pole AEGIS laevade pardal ca 90 raketti ja võime lasta neid/tõrjuda paljude märkide pihta/vastu. Ameeriklased lollid ja palju raha käes? 5 raketi kaupa kasutamised tõrjuvad venelased üsna tõenäoliselt, sest tõrjerelvi on palju rohkem kui rakette.

"Misiganes matemaatika" tulemus saab olema nagu miinijahtimise projektil - kõvasti raha kulunud, tolku vähe.

[tommy]

Midagi jäi ennist veel kirja panemata..
Puudutavalt seda fantaasiat 15-meetrilisest kummimadratsist..
Lugesin kunagi, et juudi merevägi olevat plaaninud katsetada oma Super Dvora3-tüüpi alusele Harpoon-tüüpi laevatõrjerakette. Tulemus hinnati ebarahuldavaks ja mindi hoopis Hellfire(vist) ja nüüdseks Spike-seeria peale.

Peale Mistralite ärajäämist sõidab VF merejalavägi lähikümnendid veel Ropuchadega. Uut laeva veel nähtavas kauguses pole, laeva loomisest kiilu panekuni - 10 aastat, relvastusse jõudmine - veel 10 aastat. Kui täna pole, siis enne 2040 ei tule.

Linnaametnik võib loomulikult sinisilmselt uskuda kõike mida Vremjast maha hõigatakse. Tema õigus.
Ropucha-klass on juba praeguseks läbi. "Süüria Express" võtab neilt viimase.
Venelased kindlasti üritavad neid veel hoida. Kasvõi paberil.
Neid ühikuid, mis paberil ja propagandas veel täiesti aktiivsed, kuid reaalsuses juba rapped, leidub praegugi piisavalt.

[Kapten Trumm]

Mitmed allikad ja iseseisva mõtlemise võime annab paremaid tulemusi kui kamina edumemod.
Neid Ropuchasid on alati võimalik sama projekti (775M) juurde ehitada, kui kasutuses olevate laevade korpuse amortiseerumine ei luba neid remontida. Või asendada need mõnevõrra uuema, kuid tehnoloogiliselt võrreldava Ivan Gren-klassiga (mida esiti ehitatakse Põhja ja Vaikse ookeani tarbeks). Oma tõrjevõimekuselt on Ropucha ja Gren umbes analoogsed alused. Grene on ehitusel praegu 3 tk, samas Kaliningradis muide.
Laeva agregaatide kulumine pole siinkohal määrav, sest need on remonditavad ja asendatavad.
Laeva eluea määrab eelkõige korpuse amortisatsioon, korpus kulub ja metall väsib.

Et VF ei suuda ise ehitada tänapäevast offshore maabumisalust, näitab selle tellimine Prantsusmaalt (Mistral).

Lugesin kunagi, et juudi merevägi olevat plaaninud katsetada oma Super Dvora3-tüüpi alusele Harpoon-tüüpi laevatõrjerakette. Tulemus hinnati ebarahuldavaks ja mindi hoopis Hellfire(vist) ja nüüdseks Spike-seeria peale.

Ole tänatud, et tõe suutsid meie peale näidata, aamen seepeale.
Kas Super Dvora vastaseks oli planeeritud vene Vahemere eskaader Süüria rannikul või hoopis Hezbollah salakaubavedajad/raketilaskjad?
Seda oleks ka hea teada, saaks selle tõe lõpuni selgeks. On päris selge, et neid Harpoonidega küttida on liiga kallis ja ebatõhus, kuna Harpoon on mõeldud suurte märkide vastu (nt suur sõjalaev). Kui sellega lasta Hezbollah raketipositsiooni, on terve kvartal pärast maatasa. Samal põhjusel kasutab ka Iisraeli armee taoliste vastaste vastu Spike-ER'i, mitte tonniseid lennukipomme.

[tommy]

Neid Ropuchasid on alati võimalik sama projekti (775M) juurde ehitada, kui kasutuses olevate laevade korpuse amortiseerumine ei luba neid remontida

Oleks reaalne elu ka nii lihtne, kui fantaseerimine..
Kahjuks on 775M-klass ehitatud hoopiski omal ajal Poola laevatehastes ja see teeb omad korrektiivid nii nende juurdeehitamisele, remonditavusele ja agregaatide asendamisele/saadavusele.
Ivan Gren-klass on aga omaette huvitav ooper. Nende esiklaev olevat ikka täielik konstruktsiooniline möödapanek. Tõsised piirangud aluse tegutsemisvõimel.
Loodetavasti saavad muudetud konstruktsiooniga seeria järgmised, ehitusel olevad alused juba paremad. Kuid millal need ükskord valmivad ja rivvi astuvad,..aeg näitab.
Läänemerele nad tõenäoliselt ei jää.

[Kapten Trumm]

Vene tänaste maabumisaluste kontekstis ei oma suuremat tähendust, kas tegu on Allgaator, Ropucha või Gren-tüübiga.
Nimetatud tüüpidele (erinevalt Mistralist) on omane üldiselt see, et nad pole vastutegevuse korral kasutatavad ilma sõjalaevade eskordita, kuna aluse enda kaitserelvastus on kasin. Teiseks on tegemist maabumissüsteemiga, mis tähendab laeva enda ranna ligidale tulekut (koos saatva eskordiga), mis väiksele ja vaesele riigile pakub suuremaid võimalusi kui 50 km kaldast Mistralit taga ajada. Ka näiteks rannikul asuvatele kahuritele ja miks mitte tankidele. Küsimus pole ainult laevas, vaid ja soomukites, mis randa tulevad. Seni vene soomukite hulgas pole taolisi kiirekäigulisi ja pika meresõidu võimelisi nagu USA-l. BTR-id, 2S1-d, MTLBd on küll ujuvad, kuid üsna piiratud veesõiduvõimega.

Seega, merel sõjalaevade vahel toimuva dessandi(tõrje)operatsiooni käigu määrab ikkagi jõukatsumine pealvee sõjalaevadega. Mis on üldiselt kas NSVL aegsed tüübid (enamus suuri raketikaatreid) või uusarendused, mis oma võimetelt pole palju suuremad. Meie õnneks AEGIS-taoliste laevade tõsiseltvõetavat arendust (veel) ei paista. Ka Kalibr relvasüsteem ega vertikaalsed laskeseadmed, mis on kasutusse tulnud, on kõik veel leiutatud NSVL lõpuaastatel (Kalibr võeti relvastusse 1994, st tema loomine algas 80ndatel). Vahepeal on tulnud lihtsalt GLONASS INS-i asemele.

Neid dessantlaevu (ja muid sõjalaevu) ehitav laevatehas "Jantar" (tõlkes merevaik) asub Kaliningradis ja nad on lahkelt oma võimekuse näitajad kodukal avaldanud.

http://www.shipyard-yantar.ru/en/o-predpriyatii/

Näitajaid vaadates näib olevat probleem mitte niipalju rauatöö võimes (nad võiks ehitada 4 Ropuchat aastas), vaid tehnilistes ja kaadri probleemides, mille otsas kogu vene sõjatööstus täna vaevleb. Ja muidugi ka Arbati sõjaväeringkonna võimes arveid maksta, mis majanduse kidudes kuidagi ei kasva.

[Kriku]

Kuni 2030 aastani(laias laastus) jätkab MV praegusel kujul. Jutt saab käia ikka sellest, kuidas edasi.

Siit jõudsime sujuvat selleni, kuidas praeguse olukorra hinnang ning sellest tulenevad ajahorisondid mõjutavad planeerimist. On näiteks märkimisväärne tõenäosus, et 2030 algab Vaiksel ookeanil kahe üliriigi vahel sõda ning ükskõik mis plaane me praegu aastateks 2030-50 ka ei teeks, jäävad need akadeemiliseks harjutuseks. Minu jaoks isiklikult on huvitavam küsimus, mida me lähema 10 aasta jooksul saaks või peaks tegema.