Merevägi ja rannakaitse

[London Bridge]

Kui jäi selgusetuks, siis ainukesena harrastad vigursuusatamist siin sina, akf. Kapten Trumm, ja ainult sinu kohta see kokkuvõte ka käis. Samuti jätan endale õiguse ja vabaduse sinu tehnikat ja pilotaaži reeglite piires hinnata ja kommenteerida, seda vaatamata sinu soovidele või 'nõudmistele'.

Mereväelased tõstatasid teema, et merekaitse konseptsioon on meil puudulik ja miinijahtijate aeg saab varsti otsa. Lisaks hoiatati, et ennast mitte nurka mängida ja kalli raha eest mitte-efektiivseid aluseid osta, tuleb merekaitse teema meil uuesti täielikult läbi mõelda, et sellest lähtuvalt saaksime osta merejõududele aluseid, mis kõige rohkem kasvatavad ning panustavad kogu Eesti kaitsmise võimesse, nii iseseisvasse kui kollektiivsesse, nii rahu- kui sõja- kui halli aega arvesse võttes. Kõik muu siin on toodud mängu sinu poolt või siis vastuargumendina sinu kategoorilistele väidetele ning, khm, lennukatele mõttekäikudele. Kordagi ei öeldud, et on vaja "sõjakamaid laevu kui Sandownid", see on puhtalt sinu vildakas arusaam asjast. Millega on sul JUHUSLIKULT palju mugavam vaielda.

Küsimus sellest, et kus ja millal suutis väiksem osapool väikesi raketilaevu kasutades suurriiki mõjutada merel, on endiselt vastuseta.

Jälle hea näide sellest, kuidas sa ise sead endale mugavalt madala lati, hüppad sellest mängeldes üle, ning kuulutad siis oma vastased täielikult põrmustatuks.

[Kapten Trumm]

Mereväelased tõstatasid teema, et merekaitse konseptsioon on meil puudulik ja miinijahtijate aeg saab varsti otsa. Lisaks hoiatati, et ennast mitte nurka mängida ja kalli raha eest mitte-efektiivseid aluseid osta, tuleb merekaitse teema meil uuesti täielikult läbi mõelda, et sellest lähtuvalt saaksime osta merejõududele aluseid, mis kõige rohkem kasvatavad ning panustavad kogu Eesti kaitsmise võimesse, nii iseseisvasse kui kollektiivsesse, nii rahu- kui sõja- kui halli aega arvesse võttes. Kõik muu siin on toodud mängu sinu poolt või siis vastuargumendina sinu kategoorilistele väidetele ning, khm, lennukatele mõttekäikudele

Need laused jäävad kahjuks paljasõnalisteks õhuvõngutamisteks, kui kõrvale pole panna rahanumbreid. Kui sa ehk märkasid, siis aluste rahanumbritest olen siin mina rääkinud (mitte mereväelased). Et oleks arusaadav, teen korra puust ja punaseks - pealveetõrje võimega aluse hinnasilt (mida meie oleksime reaalselt võimelised kasutama ja kuhu mahuks sisse vähemalt SHORAD õhutõrje ja keskmaa laevatõrje - hinnavahemik on 100 miljonit (Hamina) kuni 400 miljonit eurot (Braunschweig-klassi korvett). Rootsi Visby istub oma 200 miljoniga kuskil vahepeal. Seega võid seda kõike sildistada lennukaks fantaasiaks/väideteks, hinnasildid on sellised, et need ei ole jõukohased ainuüksi aluse ostuhinna poolest (rääkimata muudest soetustest, mis kaasnevad). Seega, me võime lõputult ajada tarka juttu -ks kesksõna vormis, kuid lähimas tulevikus taolisi võimalusi Eestis ei teki. Seega lp mereväelaste (ilma mingi irooniata, kusjuures) korduvates kirjatöödes esitatud kontseptsioon "relvad ja sensorid samal platvormil" ei läbi elu katseid seepärast, et nende soetamiseks puuduvad võimalused.

"Ostame parima sobiva rahu- ja sõjaajaks" ja "mitte nurka värvida" on lihtsalt loosungid, loosungid. Lihtsalt "midagi" ei ole vaja osta, eriti kui summad on taolises suurusklassis. Meil on wishlist kilomeetri pikkune. Uue tehnika ja relvastuse soetusteks on aastas 100-150 miljonit. Edasi pole vaja vist rääkida.

Jälle hea näide sellest, kuidas sa ise sead endale mugavalt madala lati, hüppad sellest mängeldes üle, ning kuulutad siis oma vastased täielikult põrmustatuks.

Kullake, aus küsimus sellele "madalale latile" ongi nr 1, mida taoliste rahanumbritega tuleb kohe küsida. Et mida taolised alused on siis saavutanud. Kui vastus on EI, tuleb uuesti minna uuest analüüsilaudade taha ja mõelda midagi paremat/leidlikumat välja. Kontseptsioon/arusaam, et ostame lähitulevikus hästi universaalsed alused ilma rakett-tõrjeta, hästi ei müü-samahästi võiks osta ka tornita tanke. Et teha mereväge mingi "merelise knolidzi" või "halli aja" pärast, sellele ma olen kodanikuna kategooriliselt vastu. Kui merevägi, siis peab suutma oma vastasega ka võidelda. Kaks ainsat relva, mis selleks väikeriik saab kasutada, on miinid ja laevavastased raketid. Muud relvasüsteemid pole selleks kasutatavad (ja on antud rollis sekundaarsed).

[Kapten Trumm]

Meeldetuletuseks, enamik mereväe tiibrakettidest omab pardal sihtmärgi tuvastuseks radarit, elik on veits kummaline kasutaja ''urr'' poolt soovida mingi ''täppistuvastamist''.

Raketi pardal asuv radar siiski midagi enam ei tuvasta. Tegemist on lennu terminaalses faasis käivituva, tavaliselt monopulss-tüüpi (kiirgab pidevalt välja ühte sagedust) kitsa "vaateväljaga" riistaga, mille eesmärk on "püüda kinni" sihtmärk ja lennata seejärel oma radari peegelduse suunas. Et kõik tuvastusprotsessid tuleb ära teha enne, see radar tuleb mängu siis, kui rakett peaaegu kohal on. Parimal juhul võib sealt saada teatud eristusvõimet - näiteks suudab vahet teha supertankeril ja fregatil (peegelduse suuruse järgi) või seal võib olla mingi lisasensor, mis tunneb sõjalaeva ära tema radariemissioonide järgi.

Ehk siis sihtmärgi tüüp/kuuluvus tuleb teha selgeks enne nupule vajutamist.

Tuvastamise teemal on küsimus, et kui meie merepiir idast läände on 200 km ja põhjast lõunasse 150 km, siis laeva saatmine kahtlasse kohta on kaunis aeganõudev. Kiiremini saaks lennumasinaga. Lennumasin liigub ikka vähemalt 200 kmh. Laevaga eriti üle 60 kmh ei pressi.

[London Bridge]

Kullake

Ok, herr macho, loeb nüüd uuesti ja rahulikult ja katsub mõttest arusaada.

Mereväelased pole selle pärast rahast rääkinud, et pole veel laiapõhjalist merekaitse konseptsiooni, millest tuleneksid ülesanded ja vajadused. Pigem on nad rääkinud sellest, et see tuleb nüüd selgeks teha, miinijahtijad aeguvad varsti ning uute laevade tellimine ei ole kaugel. Kui meil on merejõudude visoon paigas ning, ütleme, et doktriin sisaldab OPV tüüpi aluseid järgmiste aastakümnete jooksul, siis see võimaldab meil planeerida platformi selliselt, et seda saaks aja möödudes ning eelarveliste võimalustega arvestades plaanipäraselt uuendada näiteks kallimate relvastusmoodulitega. Kui me seda laiapõhjalist merekaitset läbi ei vaata, siis võib vabalt minna nii, nagu sa kardad - kiiruga ostetakse MIDAGI, mingid poolkõvad suured laevad, et täita NATO ees võetud kohustust või õigustada MeV olemasolu, mis on siis järgmise veerandsajandi ankruma EKVl kaelas. Ning just selle eest mereväelased hoiatavad ning tahavad ära hoida.

Praegu - paistab mulle - ei ole riiklikul tasemel mingit rahuldavat nägemustki, milline peaks olema Eesti merekaitse ja merejõud terviklikult. Kui ükskõik kes annaks praegu Kaminale 1B uute laevade tellimiseks, siis ma kardan, et keegi ei oskakski midagi vastata, et millist laevatüüpi ja mille jaoks meil tulevikus vaja läheks. Samal ajal kui kindral Herem loeks kindlasti une pealt tähtsuse järjekorras ette, kuhu ta need 1B kõige efektiivsemalt MaV peale kulutada võiks, andke ainult raha. See on see probleem ja erinevus MeV ja MaV vahel, mida mereväelased rõhutavad. Suure ja tervikliku nägemuse puudumine merekaitses ja merejõududes riiklikul ja EKV tasemel, mitte suurte laevade vähesus, nagu sina oma argumentatsioonis justkui laseksid paista. Mereväelased ei oleks ka sinu parvlemise vastu, kui tuleb välja, et selline doktriin on tõesti kõige parem ning suudab kõige efektiivsemalt täita merejõududele pandud ülesanded.

Sinu argumentatsioon parvlemise kasuks põhineb praegu aga puhtalt ainult mingil teoreetilisel MeV vs. BL lahingul, mille põhjal peaks järgnevalt kogu merejõud ülesehitatama. Saad ju ometi isegi aru, et tervikliku merekaitse ja merejõudude ülesanded on mitmekesisemad kui üks (suitsiid-)lahing BL pealveelaevade vastu. See, et meil on selline parvlahingu võime, et kaota ju MSA vajadust, patrullide vajadust, piirivalve vajadust, potentsiaalset kohustust NATO missioonides osalemist jne. Sellisel kujul ei tule ju sinu variant odavam kui praegune. See tuleb tükkmaad kallim. Kolmele laevastikule lisandub sinu parvede laevastik oma väga kalli relvastusega. Ehk saa juba aru, et sa ei paku terviklikku lahendust, terviklikku nägemust, vaid ainult ühte merekaitse aspekti, mis vääriks kaalumist, aga pole kindlasti MITTE esimene ega ainus variant. Kui sulle nii tundub, siis kas sa oled kaalunud, et äkki sa eksid? Et sa ei äkki ikkagi ei habla seda asja nii täiuslikult? Et selles veendumine vajab põhjalikumat analüüsi kui mõni foorumipostitus? Ei?

Ja madalama lati seadmine tähendas seda, et sa vaidled siin mingite imelike väidetega, mida sa oled ise teistepähe ise esitanud.

[Viiskümmend]

Uute Pohjanmaa klassi korvettide (laivue 2020) taga ongi Soome poliitiline tahe merediplomaatiat teha ning selle sama (peaaegu juba Eesti omaks saanud) vana miinilaevaga "Pohjanmaa" kogetud õppetunnid ja kitsaskohad ELi mereoperatsioonilt "Atalanta" (näit. kopteriteki puudumine jne.) Soome tahab rahu ajal mereliselt rohkem panustada ja sellepärast ehitab suuremaid laevu, see ongi peamine driver.

Kuna samas on aga praktiliseks probleemiks ka Haminate väiksus, mis on sundinud Soome mereväge nende relvastamise ja opereerimisega hapusid kompromisse tegema, siis ka see omakorda toetab kindlasti seda getting larger suundumust.

[gorilla]

See on esialgu siiski ulme. Hüdrofonid ei anna küllalt täpset asukohta ega suuda sihtmärki küllalt täpselt identifitseerida. Viimane oleks võimalik vaid siis, kui oleks teada kõigi nende laevade signatuurid, mille pihta lasta tahame.

Meeldetuletuseks, enamik mereväe tiibrakettidest omab pardal sihtmärgi tuvastuseks radarit, elik on veits kummaline kasutaja ''urr'' poolt soovida mingi ''täppistuvastamist''.

Raketi pardal asuv radar siiski midagi enam ei tuvasta. Tegemist on lennu terminaalses faasis käivituva, tavaliselt monopulss-tüüpi (kiirgab pidevalt välja ühte sagedust) kitsa "vaateväljaga" riistaga, mille eesmärk on "püüda kinni" sihtmärk ja lennata seejärel oma radari peegelduse suunas. Et kõik tuvastusprotsessid tuleb ära teha enne, see radar tuleb mängu siis, kui rakett peaaegu kohal on. Parimal juhul võib sealt saada teatud eristusvõimet - näiteks suudab vahet teha supertankeril ja fregatil (peegelduse suuruse järgi) või seal võib olla mingi lisasensor, mis tunneb sõjalaeva ära tema radariemissioonide järgi.

Ehk siis sihtmärgi tüüp/kuuluvus tuleb teha selgeks enne nupule vajutamist.

Tuvastamise teemal on küsimus, et kui meie merepiir idast läände on 200 km ja põhjast lõunasse 150 km, siis laeva saatmine kahtlasse kohta on kaunis aeganõudev. Kiiremini saaks lennumasinaga. Lennumasin liigub ikka vähemalt 200 kmh. Laevaga eriti üle 60 kmh ei pressi.

Vaata kulla mees, mille üle gorilla & URR vaidlevad, siis kirjuta teksti.

Elik esiteks, Suur-Tütarsaare juures hüdrofon, peale mida -The regular Harpoon uses active radar homing.

[Kapten Trumm]

Hüdrofon kuskil omab antud teemas tähtsust niipalju, et sa saad teada eeldatava vastase aluse ligikaudse asukoha, need koordinaadid sisestatakse Harpooni juhtimisblokki (stiilis käsk "lenda koordinaatidele X:, Y:). Rakett lastakse selle "teadmisega" lendu ja see suundub soovitud koordinaatidele. Mõned kilomeetrid enne seda koordinaati (see on jällegi ette programmeeritud, rakett ise lendab 100+ km kui vaja) lülitatakse sisse raketi ninas asuv pisike radar, mis siis loodetavasti leiab soovitud märgi. Kui ei, siis tavaliselt hakkab rakett mingi ette progetud algoritmi järgi teostama "otsingut", nt lendab siksak kursiga, lootes "püüda" soovitud märk oma radarisse. Kui õnnestub, siis lendab märgi pihta, kui ei, siis ilmselt iselikvideerub.

Info liikumine on 1. hüdrofon 2. juhtimiskeskus/staap 3. raketiseade (võib olla õhus, laeval, maapeal).

Active radar homing tähendabki seda, et raketi pardal asub väike, sihtmärgi otsimiseks kiirgav radar, mille ülesanne on sihtmärk leida (laev ju liigub). Selline rakett lendab soovitud rajooni kas ette programmeeritud koordinaatidele või söödetakse talle lennu ajal pidevalt update laskeseadme poolt raadiolingi abil. Viimast tõsi, kasutatakse rohkem A2A ja S2A rakettide puhul (aga võimalik ka laevavastaste puhul). Active radar homingu alternatiiv on semi-active radar homing, kus rakett lendab laskeseadme/patarei poolt radariga pidevalt "valgustatava" märgi pihta (suundub oma radari peegeldusele). Nende rakettide puhul on laskekaugus pisike, sest see on võimalik üksnes radarihorisondini. Üle radarihorisondi jääb sihtmärk maakera kumeruse taha ja see pole enam võimalik. Semi-active radar homing on kasutusel nt briti raketil Sea Skua (üks verisemaid kergeid tiibrakette maailmas).

https://en.wikipedia.org/wiki/Sea_Skua

[Kapten Trumm]

Uute Pohjanmaa klassi korvettide (laivue 2020) taga ongi Soome poliitiline tahe merediplomaatiat teha ning selle sama (peaaegu juba Eesti omaks saanud) vana miinilaevaga "Pohjanmaa" kogetud õppetunnid ja kitsaskohad ELi mereoperatsioonilt "Atalanta" (näit. kopteriteki puudumine jne.) Soome tahab rahu ajal mereliselt rohkem panustada ja sellepärast ehitab suuremaid laevu, see ongi peamine driver.

Kuna samas on aga praktiliseks probleemiks ka Haminate väiksus, mis on sundinud Soome mereväge nende relvastamise ja opereerimisega hapusid kompromisse tegema, siis ka see omakorda toetab kindlasti seda getting larger suundumust.

Soome laevastik osaleski ATALANTA'l oma miinipanijaga, kuna muid sobivaid aluseid ei olnud lihtsalt. Raketikaater ookeanil kasutamiseks on väikse autonoomsusega ja meeskonnale väga piinarikas (aeglasel käigul või triivis loksub lamedapõhjaline alus koledat moodi). Näiteks Haminatel on meeskonna olme ikka väga askeetlik-kitsas ja ise väga ei kujuta ette, kuidas nad seal töötaksid 40 kraadises palavuses. Minumeelest polnud seal isegi konditsioneere. Soome laevastiku suurim moodsa aja alus on olnud nõuka päritolu Riga-klassi fregatt, mis soetati 60ndate keskel (91 m pikk). Soomlaste omatoodangu miinipanijad (79 m) on peale neid aegunud Rigasid olnudki Soome suurimad sõjalaevad ja loogiline oli ka nende saatmine Adeni lahele.

Kas nüüd Adeni operatsioon tingis need Laivue 2020 tingimused, on kahe otsaga küsimus. Selge on ka see, et need neli tellitavat alust asendavat seitset mahakantavat (4x Rauma raketikaater, 3xmiinipanija) ja üks "suurenemise" põhjus on kahtlemata vajadus omada pardal piisavat meremiinide kogust (150 tk tänastel panijatel). Rauma (ja Hamina) on ikka väga piiratud miinipanemise võimega, lihtsalt pardal pole ruumi ja kandevõime on kesine. On selge, et Soome merekaitse on eelkõige miinikeskne ja üks peamisi laevade "kasvu" põhjusi on vajadus täita nendega miinipaneku ülesandeid. Seepärast sinna mingeid "hüdrometeoroloogilisi reaalsusi" toppida on meelevaldne.

[Kapten Trumm]

Sinu argumentatsioon parvlemise kasuks põhineb praegu aga puhtalt ainult mingil teoreetilisel MeV vs. BL lahingul, mille põhjal peaks järgnevalt kogu merejõud ülesehitatama. Saad ju ometi isegi aru, et tervikliku merekaitse ja merejõudude ülesanded on mitmekesisemad kui üks (suitsiid-)lahing BL pealveelaevade vastu. See, et meil on selline parvlahingu võime, et kaota ju MSA vajadust, patrullide vajadust, piirivalve vajadust, potentsiaalset kohustust NATO missioonides osalemist jne. Sellisel kujul ei tule ju sinu variant odavam kui praegune. See tuleb tükkmaad kallim. Kolmele laevastikule lisandub sinu parvede laevastik oma väga kalli relvastusega. Ehk saa juba aru, et sa ei paku terviklikku lahendust, terviklikku nägemust, vaid ainult ühte merekaitse aspekti, mis vääriks kaalumist, aga pole kindlasti MITTE esimene ega ainus variant. Kui sulle nii tundub, siis kas sa oled kaalunud, et äkki sa eksid? Et sa ei äkki ikkagi ei habla seda asja nii täiuslikult? Et selles veendumine vajab põhjalikumat analüüsi kui mõni foorumipostitus? Ei?

Ükskõik milline operatiiv-taktikaline argument aga muutub soojaks õhuks, kui neid vajadusi täitvaid asju pole lihtsalt võimalik soetada.
Soomlaste ostetavad "uued Pohjanmaad" maksavad arvestuslikult 300 miljonit eurot tükk. Täidaksid ilmselt ülesandeid, mida me neile paneksime. Paneksid miine, teeks piiratud ulatuses (palju sa tõrjud 4-8 tiibraketiga pardal...?) pealveetõrjet, patrulliksid, jahiks allveelaevu, käiks piraaditõrjes. All in one. Paraku aga 1,2 miljardit on meile 2 aasta kogu kaitse-eelarve ja umbes 10 aasta sõjatehnika soetuste eelarve. Ja see veel ei sisalda rakette. Selles seisus polegi muud, kui kärpida aluseid väiksemaks (sest venelasele koslepi andmiseks on x tk tiibrakette ikka vaja - ja see arv pole 10 või 12, vaid ikka kolmekohaline).

Täna tehakse meil samuti meredessandi tõrjet, lihtsalt loogika on, et kui merel ei saa hakkama, siis laseme vastase randa, kus meil on paremad võimalused. Eriti kui lasta piiratud varudega dessant vähe sisemaale, kus neil tekib probleeme laevadelt tuletoetuse saamisega. Seal metsateedel hävitame selle jupphaaval. Minu laeva-loogika on, et kui me ei suuda end kehtestada kesk Soome lahte, siis tuleb "taanduda" ranna ligi. Kesk Soome lahte promeneerivad venelased meid eriti ei ohusta. Selleks aga, et nad saaks väed randa saata, tuleb neil osa oma laevastikust ranna lähedale tuua. Näiteks dessantlaevad. Ja siis tekib see meie hetk, kus saab kasutada ka väiksemaid (st vähem merekindlamaid) aluseid, kaldal asuvaid relvasüsteeme jne. Mereväelased meil kirjutavad õige mehena meedias "dessanditõrje jalaväega rannaliival" - täielik jamps.

[Kapten Trumm]

Kaks nopet ranna/merekaitse teemasse, konteksti mõistmiseks
1. Balti laevastiku käimasolev suurõppus

The exercise, dubbed ‘Ocean Shield 2019’, involves 49 combat ships, 20 support vessels, and 58 aircraft drawn from the Baltic, Black Sea, and Northern fleets and the Caspian Flotilla, according to the Russian Ministry of Defence.

Õppus toimub siis ka siia siirdatud (mereväeparaadiks) teiste laevastike laevade osalusel. Selline võib siis realistlikult olla regionaalse Balti konflikti VF mereväe "osalus". Soovib keegi minna merele 2-4 korvetiga/FAC-ga? Tõsiselt? Saame kolakat. Ühesõnaga selline mass juba karjub kahe asja järele 1. asümmeetriline merekaitse 2. ebakonventsionaalne merekaitse
https://www.janes.com/article/90253/rus ... l-exercise

2. Eile oli kaabel-TVs sarja "Natside megaehitused" osa, mis rääkis Jaapani superlahingulaevadest. Kes vaatas või kes teab juba varem, oli ka seal "valgete elevantide" probleem ja need analooge mitteomavad superlahingulaevad (jaapanlaste arust kvaliteet kvantiteedi vastu) ei vahetanud USA lahingulaevadega mürske kordagi, mõlemad alused uputas USA (mere)lennuvägi. Õpetlik looke sümmeetrilisest vastupanust suurema laevastiku vastu. Umbes samamoodi käis ka Saksamaa käsi, kui üritati esitada kahe lahingulaevaga väljakutse 20 lahingulaevaga Suurbritanniale.

[London Bridge]

1.Ainult sina propageerid Mereväe pealveelahingut Balti Laevastiku vastu, et oma trummipaate paremas valguses näidata. Tuleta nüüd meelde, millises kontekstis korvetid mängu toodi. Ainult sinu peas peavad need kaks korvetti esmajärjekorras suutma mitukümmend laeva hävitada.
2.Kas Bismarck saadeti merele dreadnoughtide vastu võitlema? "Sümmeetriliselt" terve Kodulaevastiku vastu? Kas Jaapanlased tõesti ei taibanud lennukikandjate väärtust või oli selleks ajaks sõjaaastad oma võtnud ning jaapanlastel valikuid vähe?

The aim of the operation was for Bismarck and Prinz Eugen to break into the Atlantic and attack Allied shipping. Grand Admiral Erich Raeder's orders to Admiral Günther Lütjens were that "the objective of the Bismarck is not to defeat enemies of equal strength, but to tie them down in a delaying action, while preserving her combat capacity as much as possible, so as to allow Prinz Eugen to get at the merchant ships in the convoy" and "The primary target in this operation is the enemy's merchant shipping; enemy warships will be engaged only when that objective makes it necessary and it can be done without excessive risk."[1]

Japan put particular emphasis on aircraft carriers. The Imperial Japanese Navy started the Pacific War with 10 aircraft carriers,[69] the largest and most modern carrier fleet in the world at that time. There were seven American aircraft carriers at the beginning of hostilities, only three operating in the Pacific; and eight British aircraft carriers, of which a single one operated in the Indian Ocean. A large number of these Japanese carriers were of small size, however, in accordance with the limitations placed upon the Navy by the London and Washington Naval Conferences. Nonetheless the Japanese initially had the upper hand over the American and British, by grouping all of their fleet carriers into a single unit known as the 1st Air Fleet or Kidō Butai ("Mobile Force"). In the Kidō Butai, the two Shōkaku-class carriers were superior to any carrier in the world, until the wartime appearance of the American Essex class.[nb 5]

[gorilla]

Antud näite puhul ei ole oluline mida ''Bismarck'' & ''Printz Eugen'' Põhjamerele tegema saadeti.

20x vähemuses olev ''laevastik'' ei ole põhimõtteliselt võimeline midagi võitma, olgu ''admiralidel'' ego nii suur kui tahes. Millise tõdemuseni natsid jõudsid praktikas.

Sellise tõdemuse vastu võidelda on umbes sama tase kui korrutustabeli kehtivust vaidlustada.

[gorilla]

Hüdrofon kuskil omab antud teemas tähtsust niipalju, et sa saad teada eeldatava vastase aluse ligikaudse asukoha, need koordinaadid sisestatakse Harpooni juhtimisblokki (stiilis käsk "lenda koordinaatidele X:, Y:). Rakett lastakse selle "teadmisega" lendu ja see suundub soovitud koordinaatidele. Mõned kilomeetrid enne seda koordinaati (see on jällegi ette programmeeritud, rakett ise lendab 100+ km kui vaja) lülitatakse sisse raketi ninas asuv pisike radar, mis siis loodetavasti leiab soovitud märgi. Kui ei, siis tavaliselt hakkab rakett mingi ette progetud algoritmi järgi teostama "otsingut", nt lendab siksak kursiga, lootes "püüda" soovitud märk oma radarisse. Kui õnnestub, siis lendab märgi pihta, kui ei, siis ilmselt iselikvideerub.

Info liikumine on 1. hüdrofon 2. juhtimiskeskus/staap 3. raketiseade (võib olla õhus, laeval, maapeal).

Active radar homing tähendabki seda, et raketi pardal asub väike, sihtmärgi otsimiseks kiirgav radar, mille ülesanne on sihtmärk leida (laev ju liigub). Selline rakett lendab soovitud rajooni kas ette programmeeritud koordinaatidele või söödetakse talle lennu ajal pidevalt update laskeseadme poolt raadiolingi abil. Viimast tõsi, kasutatakse rohkem A2A ja S2A rakettide puhul (aga võimalik ka laevavastaste puhul). Active radar homingu alternatiiv on semi-active radar homing, kus rakett lendab laskeseadme/patarei poolt radariga pidevalt "valgustatava" märgi pihta (suundub oma radari peegeldusele). Nende rakettide puhul on laskekaugus pisike, sest see on võimalik üksnes radarihorisondini. Üle radarihorisondi jääb sihtmärk maakera kumeruse taha ja see pole enam võimalik. Semi-active radar homing on kasutusel nt briti raketil Sea Skua (üks verisemaid kergeid tiibrakette maailmas).

https://en.wikipedia.org/wiki/Sea_Skua

Vot see on ilus formuleering, ilusam kui mina olen võimeline - ''nõrgema poole mereväe köögipoolest''. ^^^^

Nigu kits oleks sabaga löönud, viimased arengud Suur-Tütarsaare juurest:

https://www.delfi.ee/news/paevauudised/ ... d=87073739

[andrus]

2. Eile oli kaabel-TVs sarja "Natside megaehitused" osa, mis rääkis Jaapani superlahingulaevadest. Kes vaatas või kes teab juba varem, oli ka seal "valgete elevantide" probleem ja need analooge mitteomavad superlahingulaevad (jaapanlaste arust kvaliteet kvantiteedi vastu) ei vahetanud USA lahingulaevadega mürske kordagi, mõlemad alused uputas USA (mere)lennuvägi. Õpetlik looke sümmeetrilisest vastupanust suurema laevastiku vastu. Umbes samamoodi käis ka Saksamaa käsi, kui üritati esitada kahe lahingulaevaga väljakutse 20 lahingulaevaga Suurbritanniale.

Selliste saadetega on selline asi, et need näitavad ainult nende abil argumenteerija olematuid teadmisi, ei midagi muud.

Tegelikult oli muidugi Jaapanil rohkem lahingulaevu, kui need kaks "natside megaehitised" lahingulaeva. Kahurituld vastaste pealveelaevadega oli ikka. Milleks see just nendele kahele laevale keskendumine?
"Natside megaehitised" tulistasid muuseas ka USA lennukikandjaid, kui sa seda juhuslikult ei tea. Huvitav lahingupidamise viis - natuke asümmmeetriline

Jaapani lahingulaevad: http://www.combinedfleet.com/senkan.htm

[London Bridge]

20x vähemuses olev ''laevastik'' ei ole põhimõtteliselt võimeline midagi võitma, olgu ''admiralidel'' ego nii suur kui tahes. Millise tõdemuseni natsid jõudsid praktikas.

Päris nii lihtlabane see ka ju ei ole. Edu oleneb ju ülesandest ja seatud eesmärkidest. Kas Kriegsmarine oli võimeline Kuninglikule Laevastikule suurt lahingut andma a la I ms? Ei. Kas Kriegsmarine suutis brittidele paraja peavalu valmistada ning sõda mõjutada? Jah. See, et 42. aastaks oli olukord sõjatandril muutunud, ei olnud ju 39. aastal või 40. aastal veel teada ega olnud admiralidel ka võimalus sellest lähtuvalt tagant järgi otsuseid vastu võtta. Konvoireidid olid koht, kus britid olid haavatavad. 40. aastal olid saksa pealveelaevad selles edukad. Bismarcki juhitud täiejõuline lahingulaevade reid oleks olnud brittidele suureks probleemiks Atlandil. Selles mõttes oli operatsioon loogiline, mõistetav ja arusaadav, ei olnud siin tegemist egotripi ega mingi "väljakutsega". Väita, et saksa admiralid tegelesid kuni Bismarcki uputamiseni "korrutustabeli kehtivuse vaidlustamisega", on ka selline ooper, mida on raske kommenteerida.