www.militaar.net

Nagu lehest võis lugeda lähevad mahakandmisele Vaindlo ja Olev ja nende asemele võetakse Sandown klassi miinijahtijad Inglismaalt. Maksma läheb tehing 800 miljonit. Seoses relvastuse vähendamisega otsustati siis Inglismaal juulis 2004 vähendada miinijahtijate arvu ja erru on arvatud Bridport (juuli 2004) , Sandown (jaanuar 2005) ja Inverness (aprill 2005). Ilmselt need kolm ongi need mis me omale saame:

Sandown (nr. M101) lasti vette 16 aprill 1988, võeti teenistusse 9 juuni 1989
Inverness (nr. M102) lasti vette 27 veebruar 1990, võeti teenistusse 24. jaanuar 1991
Bridport (nr. M105) lasti vette 20 juuli 1992, võeti teenistusse 6 november 1993

Pilte saab siit vaadata:
http://www.battleships-cruisers.co.uk/sandown_class.htm

persse...800 milj. vastu taevast, operettivägi ruulib. aga selle eest kui ilus mereparaadi korraldada

Oleks võinud ,,vanakestele''väikese remondi teha ja needki teenistusse jätta.

Ehk see ost annab lootust, et ka teised väeliigid saavad midagi kasvõi kasutatud , aga ikkagi uut tehnikat.

mis vahe on miinitraaleril ja miinijahtijal?

Miinitraaler veab enda järgi terastrossi mis peaks siis miiniankrud läbi lõikama. Sandown klassi miinijahtijal on sonarid millega ta miinid leiab ja hävitamiseks kaks allveerobotit, mis siis saadetakse lõhkelaenguga miini hävitama. Seega tehnoloogiliselt hoopis teistsugune laev. Praegused on meil vineerist kerega, Sandown on klaasplastikust kerega ja tema omapäraks pidi olema eriti vaikne liikumine, s.t. temaga saab ka allveelaevu jahtida.

Traale pole mõtet üldse pidada, kaasaegsed miinid lebavad ikka merepõhjas ja varitsevad seal vaikselt oma saaki.
Pehastunud künadesse ei ole mõtekas mille taguda.

Panen siis siia kirja ka mide need kaunitarid endast kujutavad:

Tegemist on siis maailmas ühe kõige parema, kallima ja tehnoloogiliselt keerukama miinijahtijaga.
Väidetavalt leiab see laev 90% kõigest mida võimalik leida on. Ostuhind oli neil kuskil £50 millionit per laev, praegu saame 3 tk. vähem kui ühe laeva hinnaga! Ma arvan, et see on hea ost.

Veeväljasurve: umbes 500 tonni
pikkus: 52.7 meetrit
laius 10.5m
süvis 2.3 m
Meeskond 35 meest (5 ohvitseri + 30 madrust) (max. 40 meest)

KERE:
Mittemagneetilistest materjalidest - Glass Reinforced Plastic (GRP) mis on vastupidav mehhaanilistele mõjutustele (s.t. ka miiniplahvatustele) ja omab väga väikest pinna survet.

JUHTIMINE:
Manuaalselt või Ship Position Control System (SPCS) abil, s.t. suudab arvuti ja GPS abil seista täpselt seal kus vaja on.

RELVASTUS:
Oerlikon 30mm automaatkahur laskekaugusega kuni 10 km, 650 lasku minutis +
2 tk Barricade kergeid peibutiste laskjat.

MIINITÕRJE:
kaks PAP 104 Mark 5 kaugjuhitavat allveerobotit sukeldumissügavusega 300m, mida juhitakse 2000m fiiberoptilise kaabli kaudu, varustatud valgustuse, ülitundliku must-valge kaamera, värvikaameraga, sonari ja trossilõikajaga. Tööaeg umbes pool tundi korraga.
Kasulikuks koormaks on kuni 100 kg lõhkelaeng mida saab paigaldada manipulaatoriga.

Meeskonnas on 6 miinituukrit kellede jaoks on laeval ka dekompressioonikamber.

SENSORID:
Thales Underwater Systems Type 2093 sonar 5 järelveetava anduriga VLF sagedusalas (30-100 kHz avastamiseks) ja VHF sagedusalas (300-500 kHz klassifitseerimiseks). Avastamiskaugus peaks toimuma 1000 m juures ja klassifitseerimine 200 m juures.

See sonar olevat konstrueeritud spetsiaalselt selleks, et leida Nõukogude rakettidega vette tulistatud allveelaevade vastaseid lõhkepäid.

Radar: Kelvin Hughes Type 1007 I-band navigatsiooniradar.

AJAMID:
Väga väikese magnetilise ja akustilise signatuuriga.
Kaks Alsthom Paxman Valenta 6RP200E diislit 2x1,523hp. Mootoritel on ka demagneetiseerimispoolid, mittemagnetilised pronksist vaiksed sõukruvid.
Manööverdavuse tagavad kaks vööris asuvat Schotteli mootorit

Maksimumkiirus diislitega on 13 sõlme ja elektrimootoritega 6,5 sõlme.

. . . pisar tuleb silmanurka kui mõtlen, et sama raha eest oleks saanud oma 3 - 4 C-27J mis oleks pikemas perspektiivis kulude kokkuhoid mitte lisakulu.

Ühest küljest võib ju kolme miinijahtija ostmine tunduda raiskamisena, aga ma ei usu, et selle raha eest oleks saanud osta nt allveelaevu, hävituslennukite eskadrilli, tankipataljoni.

Kui Eesti mereväe üheks peamiseks rolliks on ja saab miinitõrje, siis on ju normaalne, et seda tehakse enam-vähem uute ja moodsate alustega, mitte 40 aastat vanade künadega, mida ei kasuta enam ükski teine riik maailmas ja millelel ei leidu enam varuosasid.

Ei usu, et meie (praeguste) ressursside puhul oleks olnud miinijahtijate asemel võimalik osta piisavalt nt raketi- või torpeedoaatreid, allveelaevu jms, et sellega oleks võimaliku konflikto korral võimalik efektiivselt katta tervet Eesti rannikut - selle koha pealt peame ikkagi jääma lootma NATO abile.

Mis neist laevadest kasu, kui kaitsevägi laiali jookseb? Siiani on ametikohtade täituvus hoitud 80% piirimail, seda peamiselt pideva "ümberstruktureerimisega" (tühjade ametikohtade likvideerimisega). kaitseväes on kujunemas sama olukord, nagu päästes ja politseis, kus vastsed erialakooli lõpetajad hajuvad erasektorisse, ajateenijate hulgast tuleb aga uut kaadrit järjest vähem, samuti on ajateenijaid järjest vähem (pole ju kaadrit, kes koolitaks).
Niiet tueb need laevad täisautomaatseteks ehitada, muidu jäävad kai äärde mädanema. Sellest ei hakka parem rääkimata, mis kõik selle summa kokkuhoidmiseks ostmata jäeti ja millised pakkumised tagasi lükati.

Kas astuti jälle ämbrisse? Nagu 1936 aastal kui osteti allveelaevu ja kogu ülejäänud vägi ei saanud aastaid midagi uut? Ma loodan ,et seekord see nii ei ole

800miljonit ei maksta mitte kohe,vaid järk järgult kolme aasta jooksul.

800M eest saab Stingereid kokku 1600 komplekti, millest piisab kogu mobiliseeritavale seltskonnale arvestusega rühma peale üks.

Arvan, et lahingulist efektiivsust mõttetu võrrelda.

Eks see miiniotsimise teema on meil ise välja käidud tänu saksamaalt niisama saadud vanadele DDR traaleritele, mitte mingi NATO ultimaatum.

Minuarust mõttetu kulutamise koht, keegi ei ole ju keelanud välja pakkuda sellist spetsialiseerumist, millest on kasu nii NATOle kui ka isiklikule kaitsele.

Need traaleritega peetavad sõjamängud tekitavad samapalju kulusid kui lennusalk või tankibrigaad, millest loobumist me vähese rahaga põhjendame.

Uurige välja, palju soljaari võtab üks Pitka-suurune laev ühe kahekuulise reisiga ja siis räägime edasi, et me ei suuda lennukitele või tankidele kütust osta.

Eks ta vorst-vorsti vastu ole, aga antavat vorsti võiks valida selliselt, et endal ka tolku pärast on.

Tean niipalju, et miinitraalerite uudis tekitas omajagu nurinat EKV ohvitseride hulgas, kes tunnevad muret käsirelvade ja kasarmukohtade pärast.

Eesti oludes pole mingeid allveelaevu vaja, tarvis on universaalseid lahingulennukeid, mis tuleks toime nii õhuturbe kui lennuk-laev missioonidega. Enamik lääne lennukeid on nt Harpoon-capable. Kuna tegemist on universaalrakettidega (lennukult laevale vahetatakse mõned detailid), siis on muidugi tark panna laskeseadmed peale ka 2-3 suuremale piirivalvelaevale.

Lahingulise efektiivsuse mõttes on need laevad ikka vägagi tase.
Sõna võtavad inimesed kes ei tea meresõjast ja taktikast midagi.
Üks väeti miin võib väga palju kahju tekitada(eriti suur on sealjuures psühholoogiline aspekt)
Eesti vetes on jätkuvalt kümneid tuhandeid meremiine,mis ei ole veel kahjutuks tehtud ning on ohtlikud.
Siin lennukite soetamise üle diskuteerivad mehed võiks huvi pärast astuda läbi sõjakooli taktika ja warfare kursustelt ning pärast seda arvamust avaldada.
Soodne ja hea täiendus mereväele.