Ott Laanemets kirjutas: Sellega võib põhimõtteliselt nõustuda, aga mulle tundub, et see arutelu siin on just sellise šopingulisti koostamine – kes tahab kummipaate või haminaid ja kes veel mida. Ehk siis alustame asjast ja alles seejärel vaatame, mis ta’ga teha saab.
RIBide parveni jõudsin ma välja ikka 3 mõttekäigu tulemusena 1. üksikute tiibrakettide laskmine vastase pihta, teades tema kaitset ja arvukust, ei pruugi tuua edu, järelikult on rakette vaja lendu lasta palju 2. suure(mate) sõjalaevade vastane võitlus on asi, milles venelased on palju paremad kui paljude pisimärkide vastu 3. Suuremate merelahinguvõimeliste sõjalaevade ostmist ei vea meil eelarve välja. Sellest mõtisklusest ongi reaalne outcome, et vaja on palju, suhteliselt odavaid aluseid. Lisaks näib mulle, et meil on vajalik ka teatud merepaiskevõime ja rohkem kui kompanii korraga (viimase topib ära ka tänastele laevadele).
50 tiibraketi võimalused eduks on palju suuremad kui 10 tiibraketi võimalused. Et päriselt nii ei ole, et mulle meeldib RIB ja siis otsin rakendust. Lisaks on parvetaktika üks põnev taktikaline innovatsioon, mida kommunikatsioonivahendite kättesaadavaks muutmine on reaalseks muutnud. Miks mitte seda töövariandina kasutada?
Õige, aga absoluutselt irrelevantne praeguses olukorras, kus meil pole midagi. Täpselt samamoodi mängime mõne K9-ga suurtükiväge ja käsirelvadega kergejalaväge jms.
Ei ole relevantne võrdlus. Vahe just selles ongi, et maismaal täna me suudame juba vastase soomuskolonne metsavahe teedel pulveriseerida, aga randa suunduvat vene mereväe rakkeüksust mitte. Seega on ikka seis selline, et maaväes ikka enamvähem asjad on, mereväes mitte. Loomulikult on ka maismaal vaja asju rohkem ja paremini, aga taolist seisu nagu merekaitsega täna on, maaväes siiski pole.
Samamoodi oleks võinud üheksakümnendate alguses öelda (ja mõned ütlesidki) kerge ja käsirelvastusega ajateenijajalaväe kohta – seda ei karda ju keegi, see ei ole mingi oht, ärgem sellele täna raha kulutame.
1990ndatel alustati kergejalaväega põhjusel, et see oli ainus, mida kael kandis. Mitte tankidega. Mul on tunne, et MeV tahab just alustada tankidest. RIB või CB90 oleks siin nagu kergejalavägi ja Flyfisken nagu tank. Tulemuseks võib kergesti olla paraadüksus nagu oleks juhtunud 2000. alguses Poola T-55 tankidega - ilus vaadata, aga suuremat lisaväärtust ei anna.
Paraku ilma sellise alguseta ei oleks maavägi täna seal, kus ta on. Mõni ütleb ka täna seda kogu meie jalaväepõhise maasõjalise kaitse kohta, et see ei ole võimaliku vastase silmis just eriti agressiivne [1].
Maavägi on täna seal justnimelt seepärast, et alustati õiges järjekorras. Vt eelmine lõik. Oleks siia rongitäite kaupa veetud "odavaid" tanke Ida-Euroopa platsidelt, siis kahtlemata ei oleks. Või kui 2000ndate keskel oleks Paside asemel Pandurid soetatud. Või veel mõnda lõksu astutud. Nt palgaarmee.
Ja siit jõuame ülal-viidatud probleemini: milline on Eesti strateegia, kas kaitse või heidutus? Refereerin vabalt kin-mjr Meelis Kiili varasemaid väljaütlemisi, et meil strateegiat, mis ühendaks eesmärgid, võimalused ja vahendid, tegelikult nagu pole. Ja sealt edasi jõuame küsimuseni, milline on sõjaväe roll selle strateegia elluviimisel? Ja seejärel alles, et mis on merejõudude ülesanded?
Talupojaloogika ütleb, et merel peaks esmalt saama vastase rannast eemale hoitud. Või ma eksin?Lisaks ütleb ajalooline kogemus, et siin ilma meredessandita ei sõdita - tasub teada nii tõrje kui isetegemise mõttes. Ongi kaks pidepunkti olemas.
Oma varemviidatud magistritöös eeldasin Norra (ja muude väikeriikide) eeskujul, et väikeriik üksinda ei suuda kunagi suurriigiga sõda pidada, mistõttu on ainsaks mõistlikuks strateegiaks heidutus. Seda on Eesti NATO liikmeks püüeldes ka teinud. Seetõttu on vähemalt merejõudude puhul prioriteediks tegevused rahu- ja kriisiajal, et sõjaaega mitte kunagi jõuda või halvimal juhul võimaldada see sõda maaväel koos liitlastega minimaalsete kaotustega üle elada.
Antud laevastik on Eestis tegelikult olemas, PPA piirivalvelaevastik, laevad, sadam, inimesed, elektrooniline olukorrateadlikkus. Kui küsimus on selles, et nad on liiga tsiviilsed või vähe relvastatud, siis põrgu päralt, miks me siin midagi ette ei võta? Sergeisid või Spikesid laevale kruvida on tunduvalt odavam kui uut laevastikku luua.
Sõjalised võimed, mida on vaja rakendada ’heidutamiseks’ ja ’kaitseks’ ei ole paraku identsed, kuigi heidutus eeldab ka valmisolekut võidelda. USA võib kogu oma sõjaväega suvalisel hetkel kuhugi konflikti parašüteerida ja lahingu võita, väikeriigil pole sellist ressurssi ja lisaks peavad kõik väga selgelt aru saama, et mis iganes tagajärgedega lahingutegevus Eesti pinnal on meile fataalsete tagajärgedega.
Kui see eeldus, st heidutus, on söödav jõuame merejõudude ülesanneteni. Mina kasutasin Norra kommodoori Børreseni rannikuvõimu teooriat, mille kohaselt väikeriigi merejõudude ülesanded on:
(1) turvata (protect) ja hallata riigi merealasid rannajoonest majandusvööndi välispiirini, sh merekommunikatsioone;
(2) tagada riigi suveräänsus sisemeres ja territoriaalvetes;
(3) koos maa- ja õhuväe ning liitlastega kaitsta riiki merel toimuva ja merelt lähtuva rünnaku eest.
Lisaks NATO liikmena osalemine rahvusvahelises sõjalises koostöös.
Norra puhul tuleb muidugi arvestada, et VF Põhjalaevastik on natuke teine tubakas kui sekundaarset rolli täitev Balti laevastik. Oli see külma sõja ajal ja on ka täna.
Teine küsimus on, et kui kõigeks kommodoori öelduks raha ei jätku (minu silmis meil ei jätku), siis kuidas teha? Taktikaline loogika ütleb, et sa tõmbad oma tegevused rannikule ligemale, sest rannikul tegutsemiseks vajalik on lihtsalt odavam ja tegelikult on ka rohkem võimalusi neid toetada. Millega nt me suudaks toetada Gotlandi all olevat Eesti FAC-i?
See on kas pahatahtlik demagoogia või asjatundmatu rumalus. Esiteks pole meil juba ammu piirivalvet, vaid PPA. Ja see vahe pole pelgalt semantiline. PPA on selgelt sisejulgeolekule keskendunud tsiviilasutus. Eestil ei ole täna peale 3 miinijahtija ja ühe tuukritoetusmiiniveeskaja ühtegi muud sõjalaeva riigi sõjalise kaitse ülesannete täitmiseks. Kui riik siiski otsustab, et teda sõjalised ohud merelt ei ähvarda, võib tõesti piirduda vaid veepolitseiga.
Kui sa ütled, et minu rumalus on taipamatus, et PPA ei tule kunagi enda rahuaegsest mugavustsoonist välja, siis olen sinuga nõus. Muus osas aga - mida teeb PPA ja mida mitte, on Eesti otsustuse küsimus.
Militariseerime ta siis ära. Ikkagi odavam kui kahte poolkõva patrull-laevastikku pidada. MeV ülesanne peab ikka olema võitlus merel ja rannikualal vastasega.