Merevägi ja rannakaitse

[Kapten Trumm]

Visioon ilma analüüsita on unistamine“ – kapten Trumm sai seda tsitaati oma nahal juba valusalt tunda paadidivisjoni visioneerides.
Kui lisada eelviidatud uuringu raportile eelarve, vajub esitatud ideaal iseenese raskuse all kokku ja moodustub must auk. Musta augu suuruse võib igaüks ise välja arvutada valemiga R=2GM/c2. Minu arvutuste kohaselt on see oluliselt suurem kui 2 km, rääkimata vahemaast Stenbocki maja ja mereranna vahel. Kisub juba sinna 3 kanti. See, muuseas, on täpselt sama suure raadiusega must auk, mis moodustuks päikese kokkulangemise järel. Arvutasin üle. Ühesõnaga meie võimaluste mõõtkavast väljas. Meie mõõtkava on paraku väiksem kui päike.

Sa väldid seda teemat püüdlikult, et kolleegidele mitte käru keerata (mõistan inimlikult), aga see raketikorvettide teema saab veel valusamalt tunda andma, eriti kui rääkida mitte kuuest, vaid:

5. Suur sõjalaev 75-100 meetrit (3 tk)
6. Väike sõjalaev 50-75 meetrit (6-10 tk)

Pealveetõrje ja õhutõrje võimeliste (ei Sergei!) aluste puhul on miinimum hinnasilt 3x200+100x6= 1,2 miljardit. Kui rääkida alustest, mis suudaks juba tõrjuda kontsentreeritud ja koordineeritud tiibraketirünnakut, võib veel 2-ga korrutada selle arvu. Siin lihtsalt ei piirduks asi Penguinide, taburetiga Mistralite ja silma järgi sihitavate Sergeidega.

Minu silmis on laevastiku soetusprogrammi hinnalagi kuskil 500 miljonit, mis võrdub kahe jalaväepataljoni kaotamisega. Mulle tundub see hind veel söödav, kuid raketilaevade divisjoni soetushind toob tänases eelarveraamistikus kaasa vähemalt ühe brigaadi kaotamise ja sellele hinnale Eestis allakirjutajaid olema ei saa. Raketilaevade divisjon sellesse summasse lihtsalt ei mahu mingit moodi. Mingi crippled võimekustega mahuks, kuid rakette enam ei mahu.

Neid NATO võimekuseesmärke pole mõtet loeteda, ilma pealvee ja vähemalt lähimaa ÕT-ta on selline sensoritega alus intensiivses tegevuses kallihinnaline ujuv liikuv sihtmärk.

[Kapten Trumm]

Mingil põhjusel venelased/süürlased näevad Türgi droonide allatootmisega kõvasti vaeva? Nendele Hiina asjadele on olemas ka 50 kg rakette.
Ma olen ka rohkem seda usku, et pigem droonidega, kui laevadega üritada midagi ära teha, lisaks on nad multifunktsionaalsed.

Me ei tee paljude asjade tagamaid, aga ma oletan, et türgi droonidel on peal backup juhtimissüsteem (INS+GPS), mis juhib drooni siis, kui juhtimise signaal segatakse või kaob. Näiteks toob drooni tagasi. Seepärast nad neid alla kukutada ei suuda, kuid rünnakuid blokkida ilmselt küll.

Samas see backup süsteem ei võimada droonil viia läbi autonoomset rünnakut (nõuaks tehisintellekti). Lisaks tuleb arvestada ka reljeefi - Süüria on küllalt ebatasase reljeefiga (mis võimaldabki teha igasugu tiibraketi teemasid edukalt), meri on selles kontekstis sile stepp/kõrb, kus nähtavus igasugu vahenditega on hea. Ja selleks, et teha rünnakut Hellfire klassi relvaga, tuleb tulla kindlasti vastase radarinähtavusse.

Mereseires ja tuvastuses on neil oma koht, aga tundes natuke VF laevastiku võimalusi, taolised 8-10 km tagant tehtav rünnak ei saa olema kuigi edukas.

[Kapten Trumm]

Suht mõtetu on üldse sõjalaeva hinda määrata mingite väliste parameetrite järgi, Pikkus, veeväljasurve, jms

No mingis piires saab. Peal- ja õhutõrje võimelise korvett-tüüpi aluse (70-90m) soetushind praegu (raketivaru arvestamata) on suurusjärgus 400 miljonit eurot.
Kui keegi üritab väita, et Argentiina suutis sama asja saada 90 miljonit tükist, on tegu (enese)pettusega.
Tegu pidi olema pooltootega (mis ehitatakse lõpuni kodus) või ei sisaldunud selles hinnas midagi olulist.
Näiteks pealveetõrje ja õhutõrje relvasüsteemid, mis ostetakse eraldi ja paigaldatakse kodus.
80-90 miljonit kiirekäigulise taolise suurusega aluse tühja kesta eest on aga küllalt reaalne (suurusjärk on õige).

[tommy]

Visioon ilma analüüsita on unistamine. Eelmisel leheküljel jõudsime kiires analüüsis paadidivisjoni maksumuses välja 402 miljoni juurde.i.

Väga optimistlik IMHO. 400 miljoni eest saab heal juhul vaid 150-200 laevatõrjeraketti koos kogu vajamineva träni ja tingimuste loomisega. Juhul kui jut4 ei käi klassi võrra väiksematest, näiteks Hellfire/Spike tüüpi relvadest. Kogu kupatus ise läheks pigem sinna 600-800 miljoni peale. Tõenäoliselt rohkemgi...

[Kilo Tango]

...

Minu silmis on laevastiku soetusprogrammi hinnalagi kuskil 500 miljonit, mis võrdub kahe jalaväepataljoni kaotamisega. Mulle tundub see hind veel söödav, ...

Miks see mõte söödav tundub? Kui praktiliselt mõelda, siis selle 500 mil eest oleks pigem mõistlik soetada midagi muud, kui püsivalt ropus koguses raha neelavaid vähese kasuteguriga veesõidukeid. Süüria (ja ka Ukraina näitel) oleks keskmaa õhutõrje kindlasti esimene prioriteet. Mitte laevade ujutamine.

[Kapten Trumm]

Selle raha eest saab 15-20 km NASAMSi katte Tallinnale ja Ämarile (või Tapale) - olukorda õhus see kuigivõrd ju ei mõjuta. Väed lahinguväljal peavad endiselt lootma Sergeidele, Mistralitele ja metsas hiilimisele. Või liitlastele.

Söödav kontekstis, et ilma suure kahjuta maaväele kui peamisele kaitsevõime alustalale. Ühest brigaadist loobumine ei ole kindlasti söödav ja viib meid kohe tagasi kuskile 2000ndate alugsesse.

Manöövrivõime ei tähenda tingimata tanke ja soomukeid, mereäärsel alal võib manöövrivõime tähendada ka võimalust liikuda kiiresti mööda vett. Vabadussõjas oli see Viru rinde edu üks aluseid. Inglise laevastik peletas venelased eemale ja eestlased ise tegid seda musta tööd - sumasid kaldale ja lõid vastast selja tagant. Õnnetuseks on Eesti kolmest küljest veega piiratud. Ja sõdades on mingid laevastikud alati ka Peipsil tegutsenud.

Ukrainas toimunud õhu-patiseisu puhul tuleks vaadata ka sealset relvastust, Ukraina õhujõudude relvastuses olev õhutõrjetehnika lubab ilmselt ära katta kogu Balti õhuruumi. Kui seal olnuks paaris kohas point-defence "mull", siis oleks osapooled mujal ikka ringi lennanud.

[Kilo Tango]

Selle raha eest saab 15-20 km NASAMSi katte Tallinnale ja Ämarile (või Tapale) - olukorda õhus see kuigivõrd ju ei mõjuta... .

Arusaamine, et NASAMS on ainus mõeldav keskmaa õhutõrjesüsteem, on vähe vildak.

[Ott Laanemets]

Uuringule [Eesti merejulgeolek] seati kolm eesmärki: 1) töötada välja Eesti merejulgeoleku tagamise alternatiivsed lahendused keskpikas kuni pikas ajaraamis (15 aastat ja kaugemale); 2) anda alusteave väljatöötamisel olevasse 10-aastasesse riigikaitse arengukavasse (RKAK 2017–2026); 3) töötada välja laiapõhjalise riigikaitsekontseptsiooni rakendamist toetav metoodika ja -töövahendid.

Eesmärgiks ei olnud disainida ette pandud organisatsioone, veel vähem vahendeid ülesannete täitmiseks. Analüüsis kasutatud võimeprofiilid olid indikatiivsed ja oma olemuselt tööriistad, mitte analüüsi tulem.

Nüüd aga kontrollküsimused meresõja strateegostele:
1. Kust tuleb number 3 (suuri sõjalaevu)?
2. Kust tuleb number 6-10 (väikeseid sõjalaevu)?

Kui lisada eelviidatud uuringu raportile eelarve, vajub esitatud ideaal iseenese raskuse all kokku ja moodustub must auk.

Uuringu käigus paraku selgus, et tol hetkel puudusid tööriista eelarvestamiseks. Ehk et riigis pole kellegi aimu, palju see maksta võiks. Seetõttu on strateegilise sõduri järeldus ennatlik, sest me lihtsalt ei tea. Siin foorumis opereeritavad avalikud ostuhinnad ei oma tegelikkuses liiga suurt tähtsust, sest ei ole täpsed ja kui ka oleks, siis moodustaks koguhinnast ainult väikese osa. Nagu üks varasem asekantsler ütles: nii umbes/kuni 100 milj ’leidmine’ eelarvesügavustest mingi asja poest ostmiseks ei ole liiga keeruline (vrdl K9 ostud). Kokkuvõttes lähtus see uuring minimaalsest sõjalisest nõudest (mimimum military requirement) geograafiast, poliitikast ja õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmiseks. Võrreldes tulemust ja tänast tegelikku olukorda saab järeldada seda, mida need, kes riigi merendusega rohkem kursis, niigi teadsid – senine areng ei ole olnud süsteemne, teadmistepõhine ega ole lähtunud riigi tegelikest vajadustest.

Samas kui loetleme üles tänase riigilaevastiku, siis ei saa küll väita, et tegu on musta auguga. Nagu KVJ ka kirjutas – millegi eest need PPA laevad täna ju sõidavad! Väikese sõjalaeva suurusjärku kuulub täna 4 (KV)+2 (PPA) riigi laeva. Nende hulgas siis 3 kõrgtehnoloogilist, s.o ’kallist’, miinijahtijat. Kurvits päris suure sõjalaeva kategooriasse ei küündi, eriti arvestades sellel sõitnud meeste kogemustega merekõlbulikkusest. Suure sõjalaeva kategooriasse mahtus omal ajal Pitka ja kuna tegu ei olnud relvastatud ega tehnoloogilise platvormiga, polnud ka selle maksumus teab mis suur.

Kas see uuring annab ainuõige ja ainsa vastuse, millised peaks olema vahendid, siis ei. Leidub palju erinevaid variante platvorm+sensor+relv kombinatsioonidest. Aiman teadvat, millest kirjutas KVJ oma mõtetes mereväest ja ju on seal siis ka realism rahakoti mõttes taustaks. Täpselt sama seis on maaväe brigaadidega – täna ei ole need ju ’valmis’. Ehk et alustatud on kuskilt ja mõne kümnendiga saab siis ’valmis’.

Viimaseks strateegilise sõduri väitest, et raha on otsas ja tahet pole. Esimene osa on tänane mainstream demagoogia. See ei saa kellelgi üllatus olla, et meil on raha vähe – aitab sellest! Küll aga ei saa mina ega ka üha suurem hulk liitlasi, kel suurem sõjaväe, sõdimise ja riigiks olemise kogemus kui meil, aru, miks on meil ühe seinaga maja? Seletage palun! Kuidas aitab ainult ühte auku raha kühveldamine kaitsta Lääne-Eesti saari? Ja mis on kasu brigaadist Narva rindel, kui saarlased ärkavad ühel hommikul nagu kopenhaagenlased 9. aprilli hommikul 1940? Ja siis oleme oma tegematajätmisega pannud NATO hoopis suurema dilemma ette, kui siis kui vähemalt oma minimaalse kodutöö oleks ära teinud, kindral Heremi visioonist rääkimata.

[Kapten Trumm]

Teen nüüd veits mainstream demagoogiat. Meie maksevõime piiresse mahub 3 põhilist varianti.

1. ehitada kahurrelvastusega patrullaluste divisjon, mis suudaks pardale võtta ka miinijahtimise kraami. Selle variandi suurim pluss on kindlasti odavus, kuid edasi on suuremad miinused - võimetu pealveetõrjeks, võimetu õhutõrjeks, võimetu kaldaoperatsioonideks. Halli aja võimekus kindlasti kasvab.

2. soetada rannakaitserakettide NSM patarei ja parandada mõnevõrra ranniku vaatlust. Plussina tekib assümeetria, pealveetõrje, miinusena me ise merel käia ei suuda ja mis saab siis miinitõrjest. Ilmselt soetada vähem logumad miinijahtijad või kapremontida olemasolevad. Ka ei teki kaldaoperatsioonide võimet. Halli aja võimekus ei muutu.

3. soetada trummipaatide flotill vähendatud kujul (kärpides peamiselt rakettrelvastust) ja kapremontida/asendada kobedamatega olemasolevad miinijahtijad. Plussina tekib piiratud asümeetria, pealveetõrje ja kaldaoperatsioonide võime (sõltub ilmast). Põhiline miinus on asja operatiivne uudsus ja tekkida võivad tehnilised raskused (vaja katsetamist), samuti piirangud tormi ja jääga.

Ellu saab viia ainult ühe.

Osa vastusest küsimusele peitub ka tänaste aluste kapitaalremondi võimalustes. Laev vanub mitte aastate, vaid eelkõige laevakere ja põhimehhanismide füüsilise väsimisega.

kui saarlased ärkavad ühel hommikul nagu kopenhaagenlased 9. aprilli hommikul 1940? Ja siis oleme oma tegematajätmisega pannud NATO hoopis suurema dilemma ette, kui siis kui vähemalt oma minimaalse kodutöö oleks ära teinud, kindral Heremi

Kuidas sa mõtleksid seda reaalselt takistada? "Mingisuguste" alustega see sul ei õnnestu. Võti on tiibrakettrelvastus. Meenutage kasvõi Gruusia laevastiku kurba saatust kohtumisel venel laevadega (oli vist 10. augus 2008?).

Seega variant 1 hästi ei sobi, sest see ei tee pealveetõrjet. Jäävad variandid 2 ja 3. Kindlasti on oluline ka Saaremaa valdamise eesmärk. See on tõenäoliselt sinna area denial relvastuse panek. Bastionid, S-400d jne. Aga kui nad panevad need Sõrve asemel Ruhnu? Ja Vaindloole? Mis siis saab?

[Kapten Trumm]

Selle raha eest saab 15-20 km NASAMSi katte Tallinnale ja Ämarile (või Tapale) - olukorda õhus see kuigivõrd ju ei mõjuta... .

Arusaamine, et NASAMS on ainus mõeldav keskmaa õhutõrjesüsteem, on vähe vildak.

Ega taoline sofistika edasi ka ei vii. See müütiline keskmaa õhutõrje tähendab meie võimaluste puhul 2, võibolla ka kolme punkti point defence'i. Umbes nagu Soomes. Ja ongi kõik. Lahingutegevus sellest eriti osa ei saaks. Soomes ka ei saaks.

Kui me räägiks reaalsest lahingutegevuse mõjutamisest läbi oma õhuruumi sulgemise (area defence), siis jah palun - kümmekond S-300 Ukrainast oleks kindlasti tegijad. Ise küsimus, et kes selle kinni maksaks ja sellest 500 miljonist küll ei jaguks.

[Poti soldat]

Uitmõte, kuivõrd tõhusad võiksid vastase laevade vastu olla ründedroonid? Kui ise arendada ei viitsi ja türklaste omad on liiga kallid, siis Hiina müüb sarnaste omadustega Wing Loong-i miljoni dollariga https://en.wikipedia.org/wiki/CAIG_Wing_Loong ja selle vingem edasiarendus on Wing Loong II https://en.wikipedia.org/wiki/CAIG_Wing_Loong_II (mis tundub tiba pirakavõitu aga veel ägedamate omadustega).

Ründedroon on suht ebapraktiline lahendus, kuna vähegi arvestatava laevavastase relvastuse kandmiseks oleks vaja väga suurt ja kallist drooni. Loogilisem on pigem kasutada odavamaid ja väiksemaid kergesti ohverdatavaid droone ainult sihtmärgi leidmiseks, mille pihta paugu paneks siis kuskil eemal varjul olev raketipatarei.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Kuidas aitab ainult ühte auku raha kühveldamine kaitsta Lääne-Eesti saari? Ja mis on kasu brigaadist Narva rindel, kui saarlased ärkavad ühel hommikul nagu kopenhaagenlased 9. aprilli hommikul 1940? Ja siis oleme oma tegematajätmisega pannud NATO hoopis suurema dilemma ette, kui siis kui vähemalt oma minimaalse kodutöö oleks ära teinud, kindral Heremi visioonist rääkimata.

Ülalolev tsitaat on kõige ehedama demagoogia näide.

Raha "ühte auku kühveldamine" ei kaitsegi Lääne-Eesti saari - see loob eeldused kahe põhilise sissetungisuuna tõkestamiseks // nende taga paikneva Suur-Tallinna piirkonna hoidmiseks.
Brigaadist Narva rindel on niipalju "kasu", et Suur-Tallinn on meie ja ka Ida-Virumaast ei saa koheselt "raffavabariiki".
NATO jaoks oleme me oma "kodutöö" täiega ära teinud siis, kui (a) tõkestame sissetungisuundi ning (b) hoiame vitaalset Suur-Tallinna piirkonda.

Ja nii lihtne see kõik ongi.

[strateegiline sõdur]

Küll aga ei saa mina ega ka üha suurem hulk liitlasi, kel suurem sõjaväe, sõdimise ja riigiks olemise kogemus kui meil, aru, miks on meil ühe seinaga maja? Seletage palun! Kuidas aitab ainult ühte auku raha kühveldamine kaitsta Lääne-Eesti saari? Ja mis on kasu brigaadist Narva rindel, kui saarlased ärkavad ühel hommikul nagu kopenhaagenlased 9. aprilli hommikul 1940? Ja siis oleme oma tegematajätmisega pannud NATO hoopis suurema dilemma ette, kui siis kui vähemalt oma minimaalse kodutöö oleks ära teinud, kindral Heremi visioonist rääkimata.

Sea suu sekki mööda – oli kunagi üks selline rahvatarkus. Tarkusetera mõte selles, et üle oma võimete elada ei maksaks, ega ka saa. Kulud ja tulud olgu tasakaalus.

Proovin selgitada, et miks meil on ühe seinaga maja läbi ühe isikliku ja õpetliku loomuga loo jutustamise läbi. Tegemist on päriselu looga, mida olen kaugelt üle paarkümne aasta kõrvalt jälginud. Arvan, et lugu sobib käimasolevasse teemasse väga hästi mõtestamaks lahti kõhu seadmist söögikoti suuruse järgi.

Mul on kaks tuttavat perekonda. Üks neist edukas, mees töötab rahvusvahelise kontserni Ida-Euroopa regionaalse juhina. Kontserni aastakäive on umbes sama suur kui Eesti riigieelarve, töötajaid kokku 43 000. Mehe sissetulek on Eesti mõistes ikka väga suur. Teine neist tuttavatest perekondadest elab ääremaal, naine pole päevagi tööl käinud, mees peab talu. Sissetulek või kui soovite eelarve, neil väga suur just pole. Aga toime nad tulevad, nälga pole veel päris jäänud. Maja ja talu küll vaikselt laguneb, kuid eks nad jõudmööda kõpitsevad seda, et päris koost ei laguneks ja maja ühe seinaga ei jääks.
Mõlemad elavad oma elu enda võimaluste piires. Mõlemal on omad unistused, ühel suuremad, teisel pisemad. Üks koolitab lapsi Londonis, tegeleb kodukrundil päikese baasil taastuvenergia rajamisega ja teeb muud suurejoonelist. Teine, see kehvik, koolitab lapsi külakoolis, kütab koost lagunema kippuvat plekkahju, mis tahtis juba 20 aastat tagasi väljavahetamist, ja vahel lubab endale omakasvatatud suitsukana.

Pole senini kordagi pähe tulnud, et minna vaese mehe kotta ja anda talle soovitusi, mis võetud jõuka mehe pealt. See tunduks imelik ja põhjendamatult arutu. Ta teab isegi, et ahi vajab parandamist, lapsed tuleks panna paremasse kooli ja söögilaud peaks olema tervislikum, et jälle ei korduks paari aasta tagune tervisehäda. Ta ei ole rumal, pigem on minu arvates tema mureks liigne visioneerimine ja puudulik oskus oma võimalused arukalt läbi mõelda. Mõnikord läbi astudes vaatan neid aastakümnete jooksul tarbetult kaevatud vundamendiauke, mis jäidki vaid ideedeks. Poolikuks jäänud töödesse kulus tema aega, raha ja energiat. Unistas suurelt, ei mõelnud oma võimalusi läbi ja nüüd vaatab, et ahi ikka veel ühe talve vastu peaks. Eks tea ta isegi, mis talul viga, kes olen mina, et teda või teisi elama õpetada.

Eelkirjeldatud rikas perekond käib enamasti korra aastas sel vaesel mehel suviti külas. Ka tema saab aru miks on vaese mehe maja aukliku seinaga ja miks ahi ei anna sooja ning miks seda kõike pole aastakümnete jooksul korda suudetud teha. Olles harjunud analüüsima mõistab temagi, et miks talu üha enam aastatega järjest hääbub. Võibolla tuleb tema arusaamine sellest, et ta on harjunud oma paarisajamiljonilised äriprojektid ümber panema raha st numbrite ja võimaluste keelde. Neil kordadel kui ta on läinud oma suuri plaane ja poolikuid eelarveid kaitsma rahvusvahelise kontserni nõukogu ette vaid pelgalt visiooni pinnalt, on ta kehva töö ja ebapiisavate arvutuste pärast saanud kurjustada. Elu õpetab.
Võimalik, et osa põhjustest on hoopis selles, et teda ei tee vaesus rumalaks ja ta mõistab oma vajadused ja võimalused seada tasakaalu ning sellest lähtuvalt tegevust planeerida.
Kuid vaatamata suurtele erinevustele on neil üks ühine joon – mõlemad seavad oma suu lõpuks sekki mööda. Suu seki järel säädjal oo mõistus pias – teadis Karksi rahvas rääkida.

Ma ei arva, et meist keegi ei saaks aru, et meil on merel probleem või Lääne-Eesti saared oleksid mingi jumalast antud kaitse all ega vajaks kaitseväe riigikaitselist katust. Ikka vajavad. Hakates senise rahastamise taseme juures lahendama neid kahte paljudest probleemidest tuleks osa senisest söögikoti sisust ümber jagada.
Merelise probleemi lahendamine, Lääne-Eesti saarte kaitse ja mis kõik veel jäävad seniks riigi siseses vaates iseoma jõuga lahendamata kuni koalitsioonilepingus seatud 2% rahastamise määr ei muutu. Arusaam, et kahe protsendi sisse mahub uusi asju juurde on väär. Arvamus, et teeme brigaadid valmis ja siis saame ette võtta tänase rahastamise taseme juures järgmised murekohad on väär.
Brigaadid oma olemuselt on kahe otsaga asjad, justkui keeduvorstid, ühte otsa ehitad kogu aeg juurde ja teine, see vanem ots, süüakse pidevalt ära ning vajab igaviku lõpuni jätkuvat uuesti tegemist. Sinna kaks protsenti kulubki. Riigikaitse sektor tegeleb pidevalt ja vaat, et igapäevaselt, selgitamisega mida suudame ja mida mitte. Mida saab senise raha eest ja mida ning palju oleks juurde vaja. Sama tööga tegelevad kõik teisedki ministeeriumid oma haldusala rahastamise parandamiseks. Kuidas kellelgi läks – eks maikuus, kui valitsus kinnitab järgmise nelja aasta riigieelarve strateegia – on näha kui veenimisjõulised inimesed riigikaitsesektoris on. Pikemas vaates näeb peale riigikaitse arengukava kinnitamist, kas ja kui suur rahajagajate mure mereväe või Lääne-Eesti saarte pärast on.

Kõik eelneva jutu saab ka palju lihtsamalt kokku võtta läbi füüsikast tuntud valemi ΔU=Q-W, aga arvude ja valemite keel vist räägib veel vähem probleemi olemusest, kui tammsaarelik taluperemehe lugu, mis pärit tänasest päevast.

Termodünaamika esimene seadus ütleb, et keha siseenergia (kaitseväe suurus) saab muutuda tänu soojushulgale (rahale), mis saadakse väliskeskkonnast ning tööle, mida süsteem teeb välisjõudude vastu. Kaldun arvama, et ilma raha juurde lisamata pole võimalik kaitseväel enam tänaseks väljakujunenud tulemust muuta.

Olen endiselt veendunud, et kõik see mida Ott Laanemets vajaduste osas on öelnud on mõistlik. Paraku vajadus ei tähenda veel võimalust.

[Martin Herem]

Selle teema pealkiri peaks olema vist "omavägi ja endakaitse"
Merevägi käib siit läbi vaid terminina ... mitte eesmärgina.

[Ott Laanemets]

Etteulatuvalt aga - nii nagu (IMHO) too "merekaitse" ei olnud meile jõukohane 1930tel - nii ei ole ta seda ka täna.

Hea küll, aga mida siis teha? Ignoreerime edasi ja loodame, et äkki läheb üle? Loodame taaskord Valgele Laevale? Ütleme, et probleemi polegi?

Kui see kõik nii lihtne on, siis püüa vastata?

Tegelikult ära püüa. Oleme kenasti alguses tagasi. Me ei tea, mis on eesmärgid ja puudub plaan, kuidas neid eesmärke saavutada. Ja nii saavadki maalased unistada brigaadidest ja Suurest Tallinnast, merelased laevadest jne. Nii lihtne see ongi?