Eesti Kaitseväe suurus ja struktuur

[Veiko Palm]

Selge-selge, Borja. Millest ma siiski aru ei saa, et see Sinu poolt pakutud brigaad saab reaalsuseks alles millalgi kaugete aastate pärast. Sest tuleb ju õpetada ja varustust hankida ja kõike muud säärast. Kaugete aastate pärast, mitte nüüd ja praegu, nagu Sa siin kõva häälega lubasid. Kas siis nüüd ja praegu ei olegi operatiivvajadust ja kohest kallaletungiohtu, et Sa veel kõigele lisaks julged veel pakkuda olemasolevate üksuste nõrgendamist? Ja et sellest vähe veel oleks - praeguse juhtkonna suunas viskad kogu aeg ülbeid selgitusi, et kutid ei tea asjast midagi ja kavatsevad üksuseid ehitada mingite pikaajaliste plaanide järgi. Naljatilgad sellised.

Millest ma üleüldse aru ei saa, on Sinu ettepanek, et nö rindeüksused peaksid jagunema mitmesse kategooriasse. Et kui see -Sinu sõnade järgi - kolmas suund avatakse, siis seal võivad vastas olla kehvema ettevalmistuse ja puuduva varustusega üksused. Vastane sõdib kuidagi nõrgemini?

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Millest ma üleüldse aru ei saa, on Sinu ettepanek, et nö rindeüksused peaksid jagunema mitmesse kategooriasse. Et kui see -Sinu sõnade järgi - kolmas suund avatakse, siis seal võivad vastas olla kehvema ettevalmistuse ja puuduva varustusega üksused. Vastane sõdib kuidagi nõrgemini?

Need "mitmed kategooriad" on sul seal juba täna, PALM..
Sest esimene jalav.brigaad oma rauterite, sotrate ja 155mm artilleeriaga on ikka oluliselt tugevam, kui üldse ilma soomukiteta ja 122mm artilleeriaga teine jalav.brigaad..
Ja uus kolmas territ.brigaad alustaks ju enamvähem samalt rajajoonelt, kus täna on teine brigaad - et millest üldse see sinu jutt

Et nõrgavõitu, PALM - jälle

[Veiko Palm]

Borja - ja see on kõik, mis suutsid viskipausil välja mõelda? Ja kiire isiklik solvang takkajärgi? Lapsik.

Aga proovi natuke paremini - mispoolest meie teine jalaväebrigaad siis teise kategooria üksus on? Et Pasid ja CV90 on esimene kategooria ja kõik muud on teine? Mine parem viskipausile ja ära enam mulle palun vasta.

[Avatar]

Palun härrased - teie funktsioon on kaitsta seda rahvakildu. Kas te palun saate nii üksteiseisele seletatud, et ole vaja ükstetisele torgata. Mitte kellegi ei tõuse tulu sellest, kui te üksteiselr kohta kätte näitate- Ausalt- ma olen praegu ka oma x-pausil ja sitt on lugeda. Mehed - ärge palun - palun ärge suittuge üksteise hinge. Mul on ka parim sõps, kellegaa ma mölisen nii, et kõrvaltaatajad arvavad, et probleem. Ma ei teie, kas Veiko ja Borja vahel on nii. Aga teate, see - "ära vasta" jne . Kamoon. Tõsiselt ka? Kas tõesti see ärapanemise teema on nagu olulisem? Ma hoian praegu kahe käega pead ja vaatan, kuidas te omavahel solvanguid vahetate. Futsking futsk. Kuii on Nnagu "gool", kõik ok, siis unustage. Kui tõsiselt ei suuda siin külmalt arutada, kuida Eestit kaitsta, siis mehed - tõsiselt minge sinna kohta...!!!.
Vabandan mul tuleb sinine esmaspäev. Võib-olla ma tõesti ei tönka siin biiti.

[Mercurius]

„Litsid mehed need Vargamäe/Kaitseväe omad,“ ütles kõrtsmik/Avatar ja laskis hammaste vahelt lirtsti üle leti põrandale, ärplejate jalge ette.

[Kapten Trumm]

Millest ma üleüldse aru ei saa, on Sinu ettepanek, et nö rindeüksused peaksid jagunema mitmesse kategooriasse. Et kui see -Sinu sõnade järgi - kolmas suund avatakse, siis seal võivad vastas olla kehvema ettevalmistuse ja puuduva varustusega üksused. Vastane sõdib kuidagi nõrgemini?

Nii on ju täna ka tegelikkuses - kui vastane avab kolmanda suuna, on sinna saata (üldjuhul) ainult see kohaliku maakaitseringkonna pataljoni TG, mis jääb nii väljaõppelt, juhtimiselt kui varustuselt selgelt alla brigaadidele. Vastane sõdib seal kehvemalt?

[Mercurius]

Hetkel tundub, et kolmanda suunaga saaks tegeleda maakaitse staap (mis on peamiselt mehitatud kaitseliidu peastaabi baasil) koos kahe maakaitsepataljoniga (lisaks vb. veel mõni KV üksus). Kaks teist maakaitsepataljoni on siis brigaadide juures.

[Kapten Trumm]

KL maakaitse lahingugruppide "brigaadide juurde võtmist" ilmselt taotleb ka vastane oma tegevusega - et meie seljatagune oleks suhteliselt kergesti relvastatud ja soomustatud dessandi maabumiseks piisavalt ohutu. Et saada tegevusvabadust, on vaja ju vastase jõud lahinguga ära siduda. Arvulises ülekaalus olles on seda ka lihtne teha - "rindel" on vaja luua piisav surve, et sinna kraabitakse kõik reservid kokku ja hetk, mil vastane teeb kolmanda või neljanda liigutuse, aga sul pole enam reserve, et reageerida - ongi kaotuse hetk.

Arvestades tänase punase meredessandi reaalseks suuruseks tugevdatud pataljon, siis vähemalt õigesse kohta sattudes on selle pataljoniekvivalentse maakaitse lahingugrupiga üsnagi reaalne see üritus kihva keerata. Isegi kui peatada ei suuda, siis mingit kiirmarssi ka enam teha ei õnnestu. Kui aga kiirmarssi ei saa, siis piiratud varudega ründaja jääb varsti jalga puhkama. Või nähes seda ette, ei üritagi sellist trikki teha.

Aga - taktikalised maabumised on Eestis olnud viimaste sõdade lahutamatu osa - nii millegi hõivamiseks kui ka "rindel" tekkinud punnseisu ületamiseks. Näiteks Meriküla dessant 1944, näiteks Vintri dessant 1944 (mõlemad kaitsja õnneks nurjusid).

[A4]

Ilmselt ei vaidle ka suurim eduraportöör vastu, et kogu Eesti territooriumi kuidagiviisigi kaitsmiseks, kõikide „operatiivsuundade“ normaalseks katmiseks ning reserviks igasuguste dessantide jm ootamatuste puhuks oleks kohe algusest peale vaja 4-6 brigaadi(ekvivalenti). Ja ka sellisel juhul oleks ilmselt nii, et kui liitlased appi ei tule või ei jõua, siis suudab vastane need brigaadid ikkagi teatud hulga nädalate jooksul peeneks jahvatada, misjärel on meil jõud otsas, aga vastane saab ikka lahingusse paisata uued ja uued brigaadid – ning lõppetulemus on ikka samasugune. Aga kui olemasolevat ressurssi ei jagu kolme, või nelja või viie brigaadi tegemiseks, siis tulebki teha seda, milleks täna (ja nähtavas tulevikus ressurssi jagub). Kui ilma täiendavate inim- ja materiaalsete ressurssideta oleks reaalselt võimalik teha kolmas brigaad ja veel kolm „lahingurügementi“ sinna otsa (või kui oleks tõesti mõtet teha see kolmas brigaad mingi poolpiduse „teise liini“ formatsioonina, siis seda juba ju tehtaks. Või kas me tõesti usume, et Herem, Palm & Co on lihtsalt nii lollid, laisad või kuritegelikud, et meelega seda ei tee?

[Kapten Trumm]

Eesti kaitse teemalistes otsustes on kõige raskem osa nähtavasti otsustada kvaliteedi ja kvantiteedi vahel, õigemini loksutada nende vahekord paika. Peab lausa mütsi maha võtma, kes neid konfliktseid asju lepitavad.

Üksinda "kvantiteet" või üksinda "kvaliteet" on meie oludes mõlemad "pool rehkendust" nagu Kunnase terminoloogia ütleb.

[strateegiline sõdur]

Üks mõte sarjast „Urbi et orbi“.

Üks oda või neli etturit?

Siinsete, aga mujalgi toimuvate, arutelude raames diskuteeritakse sageli, et missugust kaitseväge soovime ja kas planeeritav kaitsevägi on teostatav, kuid sisuliselt on enamasti jäänud tegemata kahe planeerimismeetodi – ohupõhise ja ressurssidest lähtuva –, lõplikult üheks tervikuks kokku sulatamine. Kokkusulatamine tähenduses, kus ohupildist või sõjamängust väljakooruvaid tulemusi hinnatakse ka ressursikulu mõttes, leidmaks piiratud ressursside raames optimaalseim lahend riigikaitseks ja sõjamängu korratakse piisaval hulgal kordi, hindamaks ühe või teise lahenduse mõju ressursiaspektist. Valides ühel korral odavamaid, kuid kehvemaid ja teisel korral kallimaid, kuid paremaid lahendusi ning valitud lahendusi veel omakorda eri viisidel kombineerides sünteesida välja tõhusaim võimalik kogum üksustest ja võimetest. Mõistetavalt pole siin debatis kaasalööjatel piisavat taustainfot, et pidada ressursialast väitlust, mis toetuks läbikatsutud argumentidele ja tõsikindlatele faktidele ning neist mõlemast tulenevatele järeldustele. Seetõttu on ehk ka sügavamate teadmistega varustatud väitlejate suhtumisest nii mõnelgi korral läbikumamas mõningast tarbetut kärsitust. Kuid see kärsitus on asjatu. Põhjendatud oleks kärsitus siis, kui head nõu kuulda ei võetaks ja kiusu või kogunisti labase nalja pärast oma joru edasi aetaks. Ka seda tuleb siin ette. Vahel isegi kahetsusväärselt tihti. Parafraseerides seriaali „Pank“ siis „See on militaar.net – siin head ei mäletata ja halba ei unustata“. Kuid see selleks, see on vaid ääremärkuse vääriline kõrvalpõige. Tulgem tagasi põhilise juurde.

Ma ei näe, et meil oleks põhjendatud lootust arvata ja uskuda riigikaitse kulude olulist suurenemist. Kui ka suurenemine tuleb, siis pigem sihtotstarbelisena ühe või teise konkreetse asja või võime tarbeks. Kuid kõik ülejäänud meie vajadused peavad olema endiselt tehtavad senise ressursi (2% SKPst) raames. Tahaksin siinkohal sinisilmselt loota, et eksin oma hinnangutes.

Praegusesse kaitse-eelarvesse mahub võimeid juurde juhul, kui midagi senisest jätta tegemata ning sedakaudu on võimalik vaid nullsumma mäng – ühe võit on teise kaotus. Midagi tuleb juurde, midagi kukub samas mahus välja. Nii mõeldes on riigikaitse 2% raames saavutanud oma maksimumi ning 2026. aasta 8.detsembril võib ametis olev kaitseväe juhataja järjekordselt lausuda mõtte 2011. aasta detsembrist, tsiteerides toonast kaitseväe juhatajat ning lausuda, et „Kaitsevägi on valmis, nüüd jääb üle vaid seda hoida“.

Kuid on ka teine võimalus, kuidas siiski piiratud ressursside korral leida mingi lahend edasiminekuks ehk kombineerides olemasolevaid võimeid ja üksusi teisel viisil ning muutes seniseid alusprintsiipe on võimalik teha senisest enamat. Siinkohal saabki olla abi algselt viidatud kahe planeerimissuuna sümbioosist. Ressursiplaneerimisega ühendatud sõjamäng peab andma parima võimaliku tulemuse leidmaks piiratud ressursside korral maksimaalselt efektiivse võimete ja üksuste paketi. Seniste militaar.neti hüpoteetiliste võimeplaneerimiste ja sõjamängude raames on piirdutud enamasti alati ainult sõjalise ohu põhise vaatega. Ühel pool on oht ja teisel pool on reaktsioon ohule. Tegevus – vastutegevus, justkui malemäng, ilma kordagi asendamata valgete poolel ühte oda nelja etturi või kahte vankrit teise, täiendava lipuga. Nii ongi ilma sisulise põhjaliku kombineerimiseta leitud oma peas toimunud sõjamängu tulemusena loetelu üksustest ja võimetest, mida soovitatakse kaitseväel suunata arendamisse ja need tegevused, mis raamidesse pole mahtunud, on jäänud joone alla. Olgu nendeks joone- või veealusteks vajakajäämisteks siis näiteks mere-, õhu- või sisekaitseline külg. Küll aga pole ühegi siinse teoreetilise sõjamängu sees peetud sügavamaid arutelusid ja hinnatud tasakaalu kulu (raha, aeg, inimesed, jne) ja potentsiaalse tulu (tulejõud, kaitstus, manööver, jne) võtmes. Toon näite. Kas üksus x ressursikuluga y, tulejõuga z, kaitstusega q ja mobiilsusega w on näiteks kolm poole korda parem kui üksused x1, x2, x3 ja x4 oma üksuse kohaste parameetritega.

Soovitused stiilis, et tehtagu juurde 3. brigaad on eraldivõetuna head soovitused, kuid sedasorti nõuannetest ilma ressursianalüüsita on vähe kasu. Kuid raha oleks, küll siis oleks tehtud, sest raha eest oskab iga lollgi kaitseväge ehitada, aga te proovige teha ilma rahata.

Tuleb tõdeda, et sisuline optimeerimisülesanne arutelude käigus on jäänud lõpuni lahendamata ja see suund saaks olla edaspidise väitluse üks lähenemistest. Kas sel viisil tehtav arvutus ja arutelu toob ka teistsuguse tulemuse on veel ennatlik öelda, kuid proovida võiks. Vastasel juhul pole edasistel aruteludel sügavamat mõtet. Korrata täpselt sama protsessi samade piirangutega lootes saada teistsugust tulemust on pehmelt öeldes naiivne. Teise tulemuse saamiseks tuleb midagi olulist teha teisel moel, vastasel juhul oleme ennast ammendanud ning täiendavat arengut loota pole ning tulebki tõdeda, et kaitsevägi oma praegusel planeeritud kujul on valmis.

3.brigaadi mõningaid ressursilisi aspekte tarvilikul määral ehk kommenteeriksin isegi, kuid juhul kui saaksid vastatud küsimused mida nt akf Kriku siin juba mitu korda küsinud on.

[Kriku]

Ma ei näe, et meil oleks põhjendatud lootust arvata ja uskuda riigikaitse kulude olulist suurenemist. Kui ka suurenemine tuleb, siis pigem sihtotstarbelisena ühe või teise konkreetse asja või võime tarbeks. Kuid kõik ülejäänud meie vajadused peavad olema endiselt tehtavad senise ressursi (2% SKPst) raames. Tahaksin siinkohal sinisilmselt loota, et eksin oma hinnangutes.

Kaks postitust riigikaitse kulude kohta läks riigikaitse eelarve teemasse ja palun jätkata seal: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 01#p580301

[sang]

Siinsete, aga mujalgi toimuvate, arutelude raames diskuteeritakse sageli, et missugust kaitseväge soovime ja kas planeeritav kaitsevägi on teostatav, kuid sisuliselt on enamasti jäänud tegemata kahe planeerimismeetodi – ohupõhise ja ressurssidest lähtuva –, lõplikult üheks tervikuks kokku sulatamine. Kokkusulatamine tähenduses, kus ohupildist või sõjamängust väljakooruvaid tulemusi hinnatakse ka ressursikulu mõttes, leidmaks piiratud ressursside raames optimaalseim lahend riigikaitseks ja sõjamängu korratakse piisaval hulgal kordi, hindamaks ühe või teise lahenduse mõju ressursiaspektist.

Millest arvamus, et seda ei ole tehtud ning ei tehta ka edaspidi? See, et mingit kaitseplaneerimise alustegevust avalikult ei lahata, ei tähenda veel, et seda poleks tehtud.

Kohe järgneb loogiliselt küsimus-hüüatus:

Ei paista välja! Miks me siis ikka oleme siin, kus me oleme!?!

Aga selline ongi meie praegune reaalsus, kui paned ohud ressurssidega kokku põrkama.

Peenhäälestusega võib selles reaalsuses üht-teist tuunida, aga kui keegi ämbritega kuldmünte juurde ei too, siis pole ka olulist kvalitatiivset ja kvantitatiivset nihet mõtet oodata. Kõik need kolmandad brigaadid, tankid, keskmaa õhutõrjed, hävitajad, korvetid jne jms on juba ammu läbi arvutatud ja mängitud. Ainult raha ja inimesed ongi puudu, muidu võiks kõik need head mõtted kohe ellu viia.

[Madis22]

Siin on katseliidu kohta väljendatud seisukohti, mis tegelikuse või kaitseliidu potentsiaaliga täna hästi kokku ei lähe. Ma üritaks siinkohal sõnastada mõningad tähelepanekud organisatsioonist seest, mis ehk aitaks suure pildi teravustamisele pisut kaasa.

1) Algavad kaitseliitlased ei ole täna reeglina väljaõppeta pekised tsiviilid. Kaitseliidu värbamisväli on täna suuresti ajateenistusest positiivse kogemuse saanud reservistid, kes tahavad samalaadseid kogemusi ka edaspidi saada. Mehed, kel on täispikk ajateenistus seljataga koos kõigi reservistile vajalike erialade ja kogemuste omandamisega.
2) Kaitseliitlase väljaõpe ei sõltu kutselise instruktori kaheksast viieni kestvast tööpäevast viiel päeval nädalas. Tema väljaõppe päev on ajateenija omast pea kaks korda pikem, seda sisustavad tema vabatahtlikud ülemad, kes tahavad samamoodi väljaõppest maksimumi saada, see ei sisalda kasarmu-rutiine, linnalubasid. Erialaüksuse moodustamist kaitseliidus ei pea alustama kaitseliitlastele baasväljaõppe andmisest või allohvitseride/ohvitseride koolitamisest. Neid on kaitseliidus palju. Neile on vaja õpetada vaid konkreetset eriala ja edaspidi tegeleda vastava üksuse kokkuharjutamisega. Selles suhtes ajateenija 8x30 päeva väljaõppe võrdlus kaitseliitlase 2x6 päevase aastaga väga ei päde. Täna väljaõpetatud kaitseliitlastest moodustatud üksuste väljaõppe tsükli pikkus on neli aastat. Nelja aasta pärast ei pea hakkama õpetama välja uut üksust, vaid korratakse olemasolevale üksusele materjali.
3) Olemasolevate üksuste alamehitatus ei tulene mitte motiveeritud meeste puudusest, vaid peamiselt loomulikust rotatsioonist. Mingi hulga aastate järel kaitseliitlane "väsib", loobub aktiivselt väljaõppes osalemast, lahkub üksusest või arvatakse sealt välja. Uut liiget ei võeta mitte organisatsiooni seest "varust" vaid tühje kohti täidetakse väljast saabuvate uute liikmetega. Väljaarvamise ja tühja koha uuesti täitmise vahele jääb paus ning neid pause pole praktiliselt võimalik vältida. Kuni meeste vahetumine ei hakka toimuma organisatsiooni seest, see jääbki nii. Oletan, et Scoutspataljonis on olukord samalaadne. Kaitseväe 15 aastat tagasi tellitud pataljonid on selles mõttes tegelikult ammu täis. Sellepärast on vahepeal tekkinud nende kõrvale nn. kollased kompaniid.
4) Rotatsiooni kollastest kompaniidest rohelistesse põhimõtteliselt ei toimu. Kollastest kompaniidest rühmasid rohelistesse erialarühmadeks ei tooda, vaid üritatakse nullist uusi kasvatada. Kollased kompaniid ei ole meeste reserv roheliste jaoks, vaid eraldi üksused. Organisatsiooni sisest rotatsiooni on väga vähe. See võib ka olla üks põhjusi, miks mehed "väsivad". Kollased kompaniid ei ole koht, kuhu vanad ja vähemotiveeritud kaitseliitlased lähevad. Nendega koos väljaõppel olles ma näen seal täpselt samasuguseid hiljuti ajateenistuse läbinud mehi. Need on värbamise mõttes konkurendid rohelistele üksustele.
5) Pidevalt mehitamist vajavaid üksusi on palju. Ei ole nii, et mehitame ühe ära ja see jääbki nii ning saame tegeleda järgmisega. Selline meeste pidev vahetumine toimub kõigis. Kui tahta et kõigis üksustes oleks pidevalt tabelkoosseisu järgne hulk mehi, siis peavad kõik üksused olema mehitatud ja vähemalt individuaaltasemel ka varustatud ülekattega. Mitte 5-10% ülekattega, vaid 20-25% ulatuses, et meeste väljalangemine ja asendamine toimuks varu arvelt.
6) Tavapärane õppustest osavõtt hästi motiveeritud kaitseliidu üksustes on 60-70%, suurõppustel 90-95%. Teisejärgulistel üksustel märksa viletsam. Teisejärgulisteks satuvad üksused, mille kohta instruktorid, nende endi ülemad, nende liikmed ise arvavad, et nad on teisejärgulised. Selles suhtes üksuste jagamine rohelisteks ja kollasteks võib olla tõsiselt demotiveeriv. Olen olnud ringkonnaõppusel, mis oli argipäevil kohustuslik (kutsetega) ja millele järgnes nädalavahetus vabatahtlikku osalemist. Kollased üksused vajusid tühjaks, kui kohustuslik osa lõppes, rohelised mitte.
7) Õppusel mitteosalenud kaitseliitlased ei jää täielikult väljaõppeta. Nad saavad osa ülejäänud üksuse tagasisidest - mida tehti, mida õpiti, mis vajab parandamist. Normaalselt suhtlevas üksuses ei ole olukorda, kus õppusel mitteosalenud mehed ei tea üldse midagi sellest, mida nad seal omandada oleks võinud.
8 ) Kaitseliidu neli pataljoni, millest siin palju räägitakse, moodustuvad ainult rohelistest üksustest. Ringkondade lahingugrupid, mis sisaldavad endas ka (küll pisut demotiveeritud aga käsukorras siisiki kokkutulevaid) kollaseid kompaniisid tunduvad vähemasti meite oma vaadates olema pea kaks korda suuremad.

Olles ise ühes rohelises erialarühmas 15 aastat olnud, võin täie veendumusega öelda, et vaatamata mõningasele kroonilisele alamehitatusele ja õppustest vaid 60-70% ulatuses osavõtule, ei ole 5-6 nädalavahetust (ja tuumiku aktivistidele veel pea teist samapalju üksikuid päevi lisaks) aastas erialaüksusele mitte ainult taseme hoidmiseks piisav, vaid seda järjekindlalt parandav.

Kõike eelnevat kokku võttes võib oletada, et kaitseliidu puhul rangelt neljast pataljonist rääkimine on selle arengut pidurdav. Selle üksuste rohelisteks ja kollasteks eraldamise lõpetamine ja üksuste vahelise rotatsiooni õhutamine võiks lahingugrupid muuta arvestatavateks tervikuteks. Kui veel uute erialaüksuste loomise raskuste asemel mõelda olemasolevate üksuste ümberprofileerimise mõnevõrra väiksematele keerukustele, siis poleks Borja noored rügemendid enam nii mõeldamatud.

[aj1972]

Kinnitan,et Madis22 jutt vastab tõele ja olen näinud sarnast seisu enda malevas. Ülekatet enda eriala rühmas isegi oleme juba üritanud tekitada( kui ametlik või lubatud see ei tea).