Eesti Kaitseväe suurus ja struktuur

[ruger]

Peaks vist olema see:

Kindral Terras pärandab oma järeltulijale kuristiku. See lahutab armeed, mis meil on, armeest, mida läheb vaja sõjaks Venemaaga
Kaitseväe juhataja kindral Riho Terrase seitse aastat kestnud ametiaeg lõpeb detsembris. Ametisse astub järgmine juhataja. Millise kaitseväe pärandab kindral Terras oma järglasele? Milline on Eesti sõjalise riigikaitse seis praegu? Kus on põhilised probleemid ja kuidas neid lahendada?
Põhikriteeriume, millele Eesti sõjaline riigikaitse peab vastama, on tegelikult kõigest kaks: operatiivvajadus ja sõjakogemused. Nendega arvestamata ei ole riigikaitse midagi muud kui asi iseeneses, sest on kaotanud seose eesmärgiga, milleks ta on loodud.
Lati kõrgust, millest kaitsevägi ja kaitseliit peavad üle hüppama, ei pane paika meie ise ega meie liitlased, vaid Venemaa. Kui idanaabril on Eesti lähikonnas sõjalised võimed ja üksused, siis tuleb valmis olla selleks, et neid meie vastu ka kasutatakse. See on reaalsus, millest peab sõjalisel planeerimisel lähtuma.

Kõige ohtlikum ja Eestile tagajärgedelt tõsiseim on ohustsenaarium, mille teostamist Venemaa harjutas õppustel Zapad 2017: ulatuslik kallaletung meile ja liitlastele, kusjuures sõjategevus ulatub Teravmägedest Krimmini. Siin ei ole midagi uut ega ettearvamatut. Sama tüüpi stsenaariume mängiti läbi ka õppustel Zapad 2009 ja Zapad 2013. Kui suudame sellega toime tulla, saame hakkama ka kõigi teiste võimalike ohustsenaariumidega. Mitte vastupidi.

Võimaliku sõja võitu on meil lihtne defineerida: peame vastu pidama, kuni Eestisse jõuab sõjaeelse olukorra taastamiseks piisav hulk liitlasvägesid. Selleks on meil vaja kriitilist hulka võimeid ja üksusi, mis kokku määratlevadki operatiivvajaduse – minimaalse vägede hulga, millega oleks üldse võimalik täita mingit vähegi mõistlikku kaitseplaani.

Eesti riigikaitse planeerimise jaoks ei ole Ukraina sõda olemas, nagu pole ka Venemaa sõjalist moderniseerimist ega operatiivvajadust üldse.
Paraku saab sama hõlpsasti määratleda ka kaotuse: kui me ei suuda liitlasvägede tulekuni vastu pidada, pole neil enam kohta, kuhu tulla. Kaotame kõik, ka iseseisvuse. Selles mängus ei ole väiksemaid panuseid.

Laaneots oli õigel teel
Kindral Laaneots teadis väga hästi, kui suur on meie kriitiliselt minimaalne operatiivvajadus. Tema töö ja pärand nägi ette luua 42 000 inimesest koosnev sõjaaja kaitsevägi, millesse kuulub viis väekoondist: neli kaitseringkonda ja üks brigaad.

Ta nägi selgesti ka liiga kontsentreeritud juhtimissüsteemi ohtlikkust. Nõukogude vägede sissetung Afganistani näitas, et kui riigil poliitiline ja sõjaline pea maha raiuda (mida Nõukogude eriüksused tegid), järgneb kaos. Tänapäeva Venemaa relvajõududel on selleks palju rohkem võimalusi ja oleks naiivne arvata, et meie vastu ei kasutataks sõja korral sama võtet. Tsentraliseeritud juhtimissüsteemiga väikeriik teeb endast ise suurriigi ideaalvastase.

Kas kindral Laaneots suutis oma ametiajal säärase kaitseväe üles ehitada? Ei. Operatiivvajadustele vastava kaitseväe ülesehitamine ei olegi ühe kaitseväe juhataja ühe ametiaja küsimus, vaid pikaajaline ülesanne. Ka ei eeldanud seda toonane julgeolekuolukord.

Kuigi kindral Laaneots ei suutnud enda seatud latti ületada, on ta ära teeninud austuse. Latt oli õigel kõrgusel.

2011. aastal kinnitati Venemaa relvajõudude kümne aasta arenguplaan, mille täitmine hakkab praegu jõudma lõppfaasi. Olen seda mahu, ulatuse ja tähtsuse poolest võrrelnud Stalini-aegse Punaarmee 1930. aastate moderniseerimiskavaga. Kuidas see meid mõjutab? Operatiivvajadus suurenes, mitte ei vähenenud. Kõrgushüppajate keeles tõusis latt kahelt meetrilt kahele neljakümnele, kust üle hüpata on väga raske.

Kas säärases olukorras oleks olnud mõeldav vähendada sõjaaja kaitseväge poole võrra või kaotada kaitseringkonnad? Paraku kindral Terrase ametiaja alguses just nõnda talitati. Riigikaitse 2013.–2022. aasta arengukava ei arvestanud Venemaa relvajõudude arenguga. Vähe sellest, sellest kadus ka seos operatiivvajadusega. Latt lasti alla meetri peale, sest kõrgemale hüpata polevat jõukohane ega vastutustundlik.

2013. aasta lõpus ja 2014. aasta alguses analüüsisin põhjalikult seda kava kokku üheteistkümnes Delfi artiklis. Hinnang oli hävitav. Esitasin põhimõttelisi küsimusi, millele ei ole tulnud ega tule vastust. Kohe pärast seda puhkes Ukraina sõda, mis kinnitas mu järeldusi palju kiiremini ja kardetavamal moel, kui oleksin osanud oodata.

Eesti pole Ukraina juhtumist õppinud
Eksimine on inimlik. Vigu on alati võimalik parandada. Paraku ei kutsunud Ukraina sõda esile mingeid muudatusi. Uus 2017.–2026. aasta arengukava on sisuliselt eelmise kloon. Eesti riigikaitse planeerimise jaoks ei ole olemas Ukraina sõda, nagu pole ka Venemaa sõjalist moderniseerimist ega operatiivvajadust üldse. Tundub lausa, nagu oleks meie idanaaber vahepeal kaardil kuhugi mujale kolinud.

Kui me ei suuda liitlasvägede tulekuni vastu pidada, pole neil enam kohta, kuhu tulla. Kaotame kõik, ka iseseisvuse.
Mis on siis kindral Terrase ametiaja pärand? Operatiivvajadus kuulutati paber- või õõnesarmeeks. Sõjaaja kaitseväge vähendati 21 000 inimeseni. Kaitseringkonnad kaotati. Ühtegi võimelünka – keskmaa õhutõrje, soomusmanöövrivõime ning miiniveeskamise ja rannakaitse puudumist – pole likvideeritud. Mereväel pole endiselt ühtegi lahinguvõimet. Ajateenijaid kutsutakse riiki teenima ikka sama palju nagu kümnendi alguses, veidi üle kolme tuhande inimese aastas. Iseseisva kaitsevõimega seostamatuid tegevusi pole lõpetatud. Kaitseressursside ameti kõrvale on loodud veel teinegi düsfunktsionaalne amet – hangete amet, millega ta nõustus.

Mille eest hindab siis kaitseminister Jüri Luik kindral Terrase tegevuse väga heaks? Eesti kõige olulisem väevõime-eesmärk ehk panus NATO väestruktuuri on pikka aega olnud üks mehhaniseeritud jalaväepataljoni ümberpaigutatav taktikaline grupp. CV-90 tüüpi jalaväe lahingumasinatega varustatud Scoutspataljon, samal platvormil toetusmasinad ja patarei liikursuurtükke K-9 annavad kokku ideaalse üksuse, millega saanuks võidelda eelmisel kümnendil ja käesoleva kümnendi alguses olnud sõdades. Talibani, ISIS-e või mõne muu sissi- või terroriorganisatsiooni võitlejatel oleks säärase üksuse vastu raske sõdida.

Üks kaitseliitlane lõkke ääres samastas kaitseväe selle kümnendi arengu tabavalt Scoutspataljoni taktikalise grupi arendamisega. See on neelanud ja neelab lõviosa ressursse. Kui siia lisada Läti ja Leedu eeskujul juhtimisstruktuuri ümberkujundamine ekspeditsiooniarmeele sobivaks, siis ongi Eesti saanud endale sõjalisteks välisoperatsioonideks ideaalselt sobiva kaitseväe.

Mis vahet on praegu Eesti ja Läti kaitseväel? Meil on mõnevõrra suurem sõjaaja kaitsevägi ja ajateenistus. Muid erinevusi enam pole.

Kui meil oleks vaja ekspeditsiooniarmeed, paneksin minagi kindral Terrasele oma suhteliselt karmil hindamisskaalal neli plussi või isegi viis miinuse. Klassikaline ütlus, et kindralid valmistuvad alati eelmiseks sõjaks, sobib olukorra iseloomustamiseks nagu rusikas silmaauku.

Mida on meil säärase armeega peale hakata? Julgeolekuolukord on põhjalikult muutunud. Pole kahtlust, et Vladimir Putin valitakse tagasi Venemaa presidendiks. Kui ta soovib taastada deržava, peab ta purustama praegu kehtiva maailmakorra. Üks võimalus selleks on sõda. Putini järgmise ametiaja kaks viimast aastat on ohtlikud. Selleks ajaks on ta jõudnud üles ehitada relvajõud, kes on võimelised ja valmis sõda pidama. Järgmisest kaitseväe juhatajast võib saada isik, kes peab juhtima Eesti vägesid selles sõjas.

Kindral Terras pärandab oma järeltulijale kuristiku. See lahutab armeed, mis meil on, armeest, mida läheb vaja sõjaks Venemaaga. Ta valmistas kaitseväe suurepäraselt ette eelmise kümnendi julgeolekuolukorraks ja sõdadeks, aga kukkus läbi selle ettevalmistuses järgmise kümnendi võimalikuks sõjaks. Paraku ei ole see auväärne läbikukkumine, sest ta isegi ei proovinud.

Koos kindral Terrasega on paraku läbi kukkunud ka kõik tema ametiajal võimul olnud kaitseministrid: Mart Laar, Urmas Reinsalu, Sven Mikser, Hannes Hanso, Margus Tsahkna ja Jüri Luik. Kaitseväe juhataja on kaitseministri otsene alluv, kelle tegevuse eest ta valdkonna juhina vastutab.

Sõdida võib ka kahe ja poole või kolme tuhande mehega nagu 1991. aasta augustisputši ajal, kui siis oleks sõjaks läinud. Küsimus ei ole pelgalt sõdimises. Küsimus on usutava heidutuse loomises, et sõda ära hoida, ja sõja võitmises, kui see peaks ikkagi puhkema.

Tulevane kaitseväe juhtkond (ja ka kõik tulevased kaitseministrid) peaks esitama endale kolm küsimust.

- Kuidas kavatsen ma sõja võita ehk liitlasvägede tulekuni vastu pidada, kui Venemaa peaks kallale tungima?

- Missugust kaitseväge ja kaitseliitu ma selleks vajan?

- Kuidas on vaja selleks sõjaks valmistuda?

[Illike]

Kas see artikkel ei peaks seal nutu ja hala teemas asuma mitte?

[Kriku]

Ei peaks.

Palun vabandust varemöeldu kordamise eest, aga ei saa teisiti: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 89#p506789

[Illike]

See oli minu isiklik tagasihoidlik arvamus selle artikli kohta. Loomulikult on kõigil võimalus arvata vastupidist. Tõde saab eksisteerida ainult teatud ajahetke (perioodi) kohta. Miks mulle ei meeldi Kunnas ja miks ma tema arvamust ei võta väga tõsiseslt: tema teab ainutõde ja ainult temal on õigus. No teistel samuti kui nende arvamus ühtib Kunnase arvamusega.

[tommy]

Miks mulle ei meeldi Kunnas ja miks ma tema arvamust ei võta väga tõsiseslt: tema teab ainutõde ja ainult temal on õigus. No teistel samuti kui nende arvamus ühtib Kunnase arvamusega.

Paraku ei tea Kunnas ka vastuseid.
Ainsa plaadi mida ta ketrab võiks kokku võtta lausega, "tõmbame paberilt praeguse numbri maha ja kirjutame sinna suurema"."
Ongi kõik.
Kui juba ametnikud, poliitikud(osad neist vähemalt) ja (ääri-veeri) ka sõjaväelased räägivad avalikult, et paremate tulemuste saamiseks tuleb ka ressursse suurendada, siis Kunnas on sellel teemal vait nagu sukk.
Sellega pole vist võimalik piisavalt feimi võita...

[Tundmatu sõdur nr. 4]

See oli minu isiklik tagasihoidlik arvamus selle artikli kohta. Loomulikult on kõigil võimalus arvata vastupidist. Tõde saab eksisteerida ainult teatud ajahetke (perioodi) kohta. Miks mulle ei meeldi Kunnas ja miks ma tema arvamust ei võta väga tõsiseslt: tema teab ainutõde ja ainult temal on õigus. No teistel samuti kui nende arvamus ühtib Kunnase arvamusega.

..with all respect sinu õiguse kohta avaldada oma "isiklikku tagasihoidlikku arvamust" - sa oled EIKEEGI nimetamaks Leo KUNNASe juttu "nutuks ja halaks"..

Nothing personal

[Illike]

Väga õige, olen eikeegi kui võrrelda maailmarevolutsiooniga. Ei vaidle vastu. Tsiteerides klassikuid: “Mis te õieti kujutate endast universumi kõrval? Kui mõtelda ainult, et meile lähim kinnistäht on sellest ešelonist kakssada seitsekümmend viis tuhat korda kaugemal kui päike ja et tema parallaks moodustab ainult ühe sekundi. Kui te asuksite kinnistähena maailmaruumis, oleksite kindlasti nii tühine, et teid ei võiks näha ka kõige tugevamate teleskoopide abil. Teie tühisuse jaoks ei oleks maailmaruumis üldse mõistet. Poole aastaga teeksite te taevavõlvil nii tibatillukese kaare, aasta jooksul nii väikese ellipsi, et nii väikest arvu, kui nende väljendamiseks vaja, pole üldse olemaski. Näete, kui tühine te olete. Teie parallaksi poleks üldse võimalik mõõta.”
Ma ei ole Kunnasega tuttav ja tean teda ainult selle materjali põhjal mida ta ise on rääkinud. Ta kritiseerib ja ei paku välja lahendusi. Oponentide kriitikale tuleb vastu üldsõnaline jutt ja diskussioon sumbub sohu.

[HeiniR]

Kunnaselt lühidalt sama jutt ja samad küsimused, mis tema varemilmunud raamatus "Sõda 2023".
Terrase kaitseks ütleks seda, et tema ajal on kaitsekulud siiski oluliselt tõusnud, iseasi kuivõrd seda tema nimele panna saab, sest nö paradigma muutus hakkas ju tegelikult juba 2008.a Gruusia-Vene sõjast. Siinkohal ei hakka arutama kui kiirelt või aeglaselt seesama paradigma muutus on toimunud. Kui suur võiks olla KVJ roll selles, et kaitsekulusid veelgi enam tõsta kui need juba on SKT suhtes NATO esiriikide hulgas? Väga suuri võimalusi vist pole, kuigi liitlastega seotud kulud on 2%-le lisandunud?
Samas nõustun Kunnasega selles osas, et Terrase ajal ei ole võimelünki täielikult täidetud, arengukava on tegelikkuses mitmeid kordi kärbitud, kuid ikka tunduvad asjad poolikud. Nt ei ole 2018.a seisuga kuulda kaugmaa TT hankimisest, K9 hankega on justkui algust tehtud, kuid vähemalt tsiviiltasandil puudub selgus, millal, kui palju jne. CV-d õnneks on jõudmas, kuid CV keredega jällegi ebaselge, et mis ja millal asjad valmis on? Terrase kaitseks aga saab jälle öelda, et vähemalt on hakatud EKV-le hankima SA moonavarusid, millele on kulunud või kulumas väga suur papp. Siinkohal võiks küsida, et miks me neid varusid varem proportsionaalselt ei kasvatanud? Suure osa sellest rahast, mida oleks võinud kasutada uutele relvadele, pidi nüüd kulutama moonavarudele, sest neid väidetavalt tegelikkuses ei eksisteerinud. Terrase ajal on lisaks hakatud korraldama meie piirkonna ja NATO mõistes suuremaid õppuseid. Ei oska hinnata, kui suur on tema osa selles, aga mingil määral kindlasti.
Ma arvan, et Kunnase arvamus kahest kindralist ehk Terrasest ja Laaneotsast ei ole ka samas päris objektiivne, kuna kindral Laaneots on oma isiksusega teeninud välja paljude praeguste ohvitseride, sh EKV juhtkonna lugupidamise. Kunnase isiklikus mõttemaailmas tundub Terras aga Kunnase eakaaslase ja võimaliku kunagise konkurendina jääma inimeste sekka, kelle osas isiklik sümpaatia olenemata Terrase headest või halbadest tegudest on isiklike hoiakute tõttu üsna raske tekkima.
Kuigi pean Kunnasest lugu, siis peale "Sõda 2023" lugemist (jõudsin selleni alles üle-eelmisel nädalal) ei võta ma tema kriitikat enam nii tõsiselt kui varem, sest nagu siin akf Illike juba kommenteeris, tundub Kunnas olema omaenda tõe veendunud kummardaja. Pole küll Kunnase raamatu arutelu teema, kuid selgelt jäetakse lugejale mulje, et kogu senine EKV (rääkimata EV) juhtkond on idioodid ja ainult saabunud Tergens&Co on need õiged, kellele antud jumalik teadmine, kuidas asju oleks pidanud või peaks ajama. Ma olen nõus sellega, et EKV ja KL peaks hakkama suuremat rõhku panema nn sissiõppele (see oli üks põhilisi mõtteid Kunnase raamatus, mida toetan), kuid seda, et Tallinna kaitsele suunatakse koolipoisid ja 9-aastased panevad kuskil keldris miine kokku, see on absurd (minu jaoks oli see Tallinna kaitsmise stsenaarium tegelikkuses palju absurdsem kui see nn "positiivne" variant). See on juba rahva hävitamine selleks, et kaitsta vaid üht riigi eksitentsiks olulist omadust ehk territooriumi. Ma arvan, et terve mõistusega foorumiliikmetest ei leia selliseid, kes jätaks oma lapsed siia hukku ootama. Laste ja naiste minemasaamine peaks olema sellise stsenaariumi korral esimene asi! Minu arvates see ilmestab seda, et Kunnas ongi omaenda totaalsõja dogmades kinni.
Tõsi aga on see, et kindral Heremile on paljudel inimestel, eriti end Eesti kaitsega siduvatel inimestel, suured ootused ning lootused. Temale antakse kõik oluliste otsustega seotud viivitused ja tegemata jätmised palju vähem andeks kui kindral Terrasele praegu. Arutledes selles üle, kuivõrd politiseeritud võiks olla KVJ, siis minu ootus kindral Heremile on see, et KVJ julgeks õigel ajal ja õiges kohas oma suu lahti teha ja sõjalise juhtkonna ideed või ettepanekud riigi poliitilisele juhtkonnale selgeks teha ja loodetavasti ka maha müüa. Läbi nö kõrvaltvaataja silma on kindral Terrase osas jäänud mulje, et see ei olnud tema kõige tugevam omadus (kulisside tagust tõde muidugi me ei tea).

[Martin Peeter]

Ma arvan siiski, et Kunnasel on õigus selles, et eesmärk on pidada vastu abi saabumiseni ning selleks ei ole me kahjuks valmis.

Terrase - kelle pädevuses ei olnud otsustada KV eesmärke ja rahastamist ning kõigi nimetatud poliitikute, eriti Mart Laari üsna karm süüdistamine, kes saavutasid tol hetkel poliitiliselt võimaliku maksimumi, on ülekohtune. Alates 2014 Ukraina kriisist aga oleks poliitiliselt võimalik olnud ka suurem panustamine ja selles osas olen ma nõus, et kriitika ministrite suhtes on pädev. Meenutagem, et Ukraina kriisi tõttu jäi ära Reformi ja sotside plaanitud kaitsekulude vähendamine, milleks avalikkust juba ette valmistati. Olen siin korduvalt viidanud ühele Reformierakonnale lähedal seisva ajakirjaniku Raimo Poomi vastavale kirjatükile. Samas ei saa kaitseministrit teha vastutavaks kogu koalitsiooni eelarvepoliitika eest, millest kaitsekulud on üks osa, kuid oma vastutus neil kahtlemata on.

See, kas skautidele on panustatud liiga palju, on muidugi huvitav teema. Ühelt poolt, kui meil vaid see üks ja ainus professionaalne üksus on, siis nende vilets varustatus oleks ka ressursiraiskamine. Teisalt, kas ei annaks selle raha kulutamine reservi varustamisele või suurema reservi loomisele kaitsevõime seisukohalt suuremat efekti, on tasakaalupunkti leidmise küsimus, mille suhtes ma küll ei julgeks oma ebakompetentsuse juures seisukohta võtta.

Üldiselt oleks kriitika tõsisemalt võetav, kui välditaks väga teravat ja kujundlikku väljendusviisi. See on klikkide ja kommide jaoks, aga tõsisem analüütik suudab ennast tasakaalukamalt väljendada. Viimasega võib olla ka põhjendatud Kaminas jm ametlikes struktuurides valitsev seisukoht "Kunnasega me vaidlusse üldjuhul ei lasku".

[tommy]

Praegusele SA-koosseisule hangitakse ainuüksi erinevat laske/lahingumoona nii 300 miljoni eest. Lisaks muule varustusele, relvastusele ja väljaõppele kuluvad summad.
Millega Laaneots või Kunnas kavatsesid omal ajal 42 000 meest ja viis väekoondist varustada ja lahingusse saata.??
Paber kannatab muidugi kõike.

See, kas skautidele on panustatud liiga palju, on muidugi huvitav teema.

Küsimus on ikka, kas KV raskem soomustamine on/oli õige??
Või oleks pidanud jätkama kergejalaväe ja APC-tüüpi soomukitega??

[Martin Peeter]

Küsimus on ikka, kas KV raskem soomustamine on/oli õige??
Või oleks pidanud jätkama kergejalaväe ja APC-tüüpi soomukitega??

Nõus, aga siin ongi tegelikult küsimus alternatiivides. Kas CV-de asemel hoopis mõnevõrra suurem SAK (jah - kaadri puudus seab omad piirid, aga midagi oleks ehk saanud teha)? Või hoopis raskem soomus - tankid ja jalavägi jäänuks Pasidele? Aga seda on siin nii palju vaieldud, ärme enam alga.

Ma olen vahel mõelnud, kas oli see nüüd see olukord, kus Terras oleks pidanud 2014 tagasi astuma ja jätma oma väljateenitud hüved, kui valitsus otsustas lisapanuse panna ainult liitlastele. Tegelikult oli riigil finantsiline võimalus suurendada oluliselt ka iseseisva kaitsevõime finantseerimist ning nii palju haritud on ta kindlasti, et sellest aru saada. Vastust teab vaid aeg. Kui sõda tuleb, siis oli, kui ei tule, siis ei. Kuna ma arvan, et pigem sõda ei tule, siis pigem ka mitte. Aga see dilemma näitab selle ametikoha tegelikku raskust ja vastutust.

[tommy]

Kas CV-de asemel hoopis mõnevõrra suurem SAK (jah - kaadri puudus seab omad piirid, aga midagi oleks ehk saanud teha)? Või hoopis raskem soomus - tankid ja jalavägi jäänuks Pasidele?

Kisub skisofreeniliseks etteheiteks-"IFV-pataljonile kuluvad liiga suured summad, muud jäävad nälga".
Tankipataljonile oleks kulunud suurusjärk suuremad summad-sama etteheide oleks võinud kõlada veelgi valjemini.
Ei saa korraga nõuda võimelünkade likvideerimist(mis ongi kallid) ja samas hädaldada summade üle, mida see vajab...

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Siin teemas võib ju plõksida pallu iganes - need lihtsad küsed aga JÄÄVAD ::

Tulevane kaitseväe juhtkond (ja ka kõik tulevased kaitseministrid) peaks esitama endale kolm küsimust.

- Kuidas kavatsen ma sõja võita ehk liitlasvägede tulekuni vastu pidada, kui Venemaa peaks kallale tungima?

- Missugust kaitseväge ja kaitseliitu ma selleks vajan?

- Kuidas on vaja selleks sõjaks valmistuda?

[Kapten Trumm]

Kas CV-de asemel hoopis mõnevõrra suurem SAK (jah - kaadri puudus seab omad piirid, aga midagi oleks ehk saanud teha)? Või hoopis raskem soomus - tankid ja jalavägi jäänuks Pasidele?

Kisub skisofreeniliseks etteheiteks-"IFV-pataljonile kuluvad liiga suured summad, muud jäävad nälga".
Tankipataljonile oleks kulunud suurusjärk suuremad summad-sama etteheide oleks võinud kõlada veelgi valjemini.
Ei saa korraga nõuda võimelünkade likvideerimist(mis ongi kallid) ja samas hädaldada summade üle, mida see vajab...

Kuna ma ei armasta lõplike tõdesid (osa mehed armastavad vist), siis tuleb ka möönda, et alustades lastekodu rõivastamist kõvadest brändidest, kohtab palja tagumikuga lapsi veel pikka aega.
Et see poleks teoreetiline vilosoohvia, siis Soome tankibrigaadides on enim levinud soomuk DDR-i päritoluga MTLB-V, mida Soome ostis Rootsilt ca 20 tuhat eurot tükist mõningad aastad tagasi ca 400 tükki.

[Kapten Trumm]

Nõus, aga siin ongi tegelikult küsimus alternatiivides. Kas CV-de asemel hoopis mõnevõrra suurem SAK (jah - kaadri puudus seab omad piirid, aga midagi oleks ehk saanud teha)? Või hoopis raskem soomus - tankid ja jalavägi jäänuks Pasidele? Aga seda on siin nii palju vaieldud, ärme enam alga.
Aga see dilemma näitab selle ametikoha tegelikku raskust ja vastutust.

Extra Martin Peeterile pühendatud mõttearendus - kustutasin selle juba korra ära, aga otsustasin taastada:

Mõtlesin, et lugupidamisest oleks seekord vait, aga ei saa vakka olla. Katsun siis tagasihoidlikult.
Räägiks väljaõppest, mitte varustusest.

Taolistes aruteludes fetisheeritakse kohe varustuse teemat. Noh, sellest saavad kõik aru. CV-d vs Pasid - nagu juba lahti läks.
Tegelikult tähendab jääva rahastuse juures poole suurem seltskond, et viletsam ei saa mitte ainult varustus, vaid ka väljaõpe. Sest rahapuudus on universaalne.
Absoluutne klassika on need "reservistid palja tilliga", millega kamina tegelased üritasid kunagi paika panna tollast Kirde KRK ülemat Heremit. Mul on hästi meeles, lugu algas ju Heremi intervjuust, kuidas kümned tuhandeid reservistid tsiviilautodega rindele sõitavad. See polnudki väga ammu.
Kui 42 000 mehelise SA armee varustustase on tõesti M14 püss 1 DOS moonaga ja rootsi isiklik varustus, siis sama nigel hakkab ju olema ka väljaõppe/kordusõpe tase.
Ja see on hullemgi probleem kui varustuse puudumine (mida vihased hästi harjutanud vennad suudaks hädaga vastaselt lihtsalt võtta).

Mäletan aegu, kui 10a tagasi oli väljaõpperaha 1 nädalavahetus aastas. Mehed olid küll äksi täis, aga noh sooritus oli nagu oli........
Täna on väljaõpperaha 3-4 nädalavahetust aastas pluss üks suurõppus 3-7 päeva. Koosseisu oskuste tase on märgatavalt tõusnud.
Kui on praktikat, siis suudavad ülemad ka ladusamalt/huvitavamalt asju korraldada.
Mulle pole väga tõsiselt mõtet väita, et läbisin ajateenistuse Kupis 1995, vot olen tänagi kõva võitleja. Ei usu.
Siis ilmusid kohale pooled nimekirja kantutest, ma loodan lähiajal äkki 100% ka ära näha. Lootust on.
Kui sellise kvaliteediga saaks 46 000 meest nimekirjas, God help anyone who goes to war with Estonia