Kapten Trumm kirjutas:Üks praktiline näide, kuidas saadakse operatiivtasandi võit, olid lahingud Gruusias 2008. a augustis. Hoolimata sellest, kui vapralt grusiinid võitlesid või kui hästi töötas nende USA-st ostetud varustus, määrati sõja käik väga kiiresti teise operatiivsuuna avamisega Abhaasia rannikul, kuhu Gruusial enam vägesid ei jätkunud ja kus venelaste maaletulekut takistada ei suudetud (puudus rannakaitse). Kuna Gruusia armee Tsinvali ruumis asunud peajõud võisid kotti sattuda, siis polnud muud teha, kui taganeda Tbilisi alla ja loobuda umbes poolest territooriumist.
Sama oht varitseb ka meid - enne kui strateegilist mõõduvõtmist üldse vaja lähebki. Kuna strateegiline mõõduvõtmine VF-NATO vahel kätkeb endas ka tuumarelva kasutamise ohtusid, siis vaevalt seda ka Moskvas väga ihaldatakse - ehk siis üritatakse asi viia võiduni (või enda soovitud olukorrani) enne seda.
Jätkusõjas 1944 seisnes Soome võit selles, et nad ei lasknud venelastel saavutada operatiivtasandi võitu ja "pidurdasid" olukorra arengut piisavalt kaua, et sekkus õnnelik juhus, liitlased maabusid Normandias ja algas võidujooks Berliinile, mis kujundas Euroopa sõjajärgse saatuse. Kuigi venelased tegid vähemalt 2 katset seda võitu saada - esimesel korral Vuoksi jõe ületamisega (loodeti minna Kannasel asuva Soome väegrupi tagalasse) ja teist korda maabumisega Viiburi saarestikus (eesmärgiga lõigata soomlaste põhijõud ära Helsinki suunast). Irooniliselt - samad liigutused vastassuunas (1941 suvel) õnnestusid soomlastel suurepäraselt ja viisid lõpuks Põhjarinde vägede purustamiseni.
Mannerheimi sõdurlikult lühike kommentaar oli: "Vaenlane sai aru, et meie purustamise eest tuleb maksta tohutu suurt hinda". Mina mõistan seda nii, et Soome armee saab purustada ainult strateegilisel tasandil, seda "läbi kulutades" (ja ise seejuures hiigelkaotusi kandes).
kuid seda ei saa siduda mingi maagilise protsendiga. Olgu selleks siis 2, 3, 5, 15 või 55. "Teatud tingimustel" ei piisaks ka 100-st.
See maagiline protsent ilmselt kujuneks sellest, mida on vaja, et vastane seda va operatiivset võitu ei saavutaks. Palju on selleks vaja vägesid, relvastust jne. Protsendivärk on pigem siin analoogide võrdluse mõttes - igal juhul ei pea iga eestimaalane selleks neeru loovutama ning näljahäda see ka kaasa ei tooks. Ilmselt jääksid ära neljarealised kiirteed, igasugused sotsiaalrahade külvamised ja tüdrukud peaksid hakkama sõjaväes käima. Kallis ja tülikas, kuid saavutatav. Muide Iisrael ise on hea näide, kuidas hiigelsuured kaitsekulud sugugi mitte rahvast omavahel tülli ei aja ning majanduslikku allakäiku ei tekita.
Millistest teoreetilistest stsenaariumitest me siin ikkagi nüüd räägime?
Kui me räägime sellisest stsenaariumist, kus näiteks Vene sissetung on suunatud vaid Eesti (no hästi, võibolla ka kogu 3B) vastu ning NATO ja/või peamised liitlased mingil põhjusel meile appi ei tule, artikkel 5 ei kuuluta, Venemaad vastulöögiga ei ähvarda – st kui me jääme täiesti üksi – siis on ilmselt vältimatu nii strateegiline kui ka ükskõik milline „operatiivtasandi võit“. Sest sellisel juhul võime oma iseseisva kaitsevõime alla taguda ka 5 või 10% SKT-st, aga see pelgalt pikendab mõnevõrra aega ja suurendab kaotusi, mis vastasel kulub, et Eesti või kolm Balti riiki purustada ja okupeerida. St võime ju 2 brigaadi asemel teha 4 brigaadi koos keskmaa õhutõrje, omaenda hävituslennukite ja korraliku mereväega, aga kui liitlased appi ei tule, siis „jahvatab“ vastane teatud aja jooksul need väed ikkagi puruks. Seejärel on meil ressurssid otsas, aga vastane paraku saab lahingusse ikka paisata aina uusi ja uusi brigaade, lennukeid ja laevu omaenda kaotuste korvamiseks. Aga lõpptulemus sellest ei muutu.
See, muide, kehtib minu arvates täielikult ka Soome puhul: neil on korralik armee ja meiega võrreldes väga palju sõjalisi võimeid, aga kui nad peaksid üksinda jääma Venemaa vastu, siis ei saavuta ka nemad lõpuks ei mingit strateegilist ega operatiivtasandi võitu.
Kui aga eeldame, et liitlased tulevad ikkagi appi, tulevad ilmselt appi veel enne sõja puhkemist (lisaks eFP-le, mis juba on siin), et nad kasutavad kogu oma sõjalist ja diplomaatilist võimsust Venemaa survestamiseks mitte ainult Läänemere ruumis, vaid ka Mustal merel, Kaug-Idas, tuumaheidutusega jne, siis katastroofi ilmselt ei sünni olenemata sellest, kas meie siin kulutame 2, 4 või 10%. See õnneks või kahjuks ongi meie plaan-A, millele tõsiseltvõetavaid alternatiive tegelikult ei ole.
Veelkord – ma ei taha öelda, et me ei peaks, võiks või ei suudaks rohkem sõjalisele kaitsele kulutada, või et me ei peaks vastu hakkama isegi siis, kui võitlus tundub täiesti lootusetu ja ette kaotatud. Ma lihtsalt väidan, et suures pildis ei ole kaitsekulude suurus elu ja surma küsimus. Elu ja surma küsimus on see, kas liitlased tulevad appi või mitte. Siin mingeid tõsiseltvõetavaid alternatiive kahjuks ei ole.
Soome 1944. aasta näide ja nende „operatiivtasandi võit“ mitte ei lükka ümber, vaid kõigest kinnitab seda väidet. Kindlasti mängis siin olulist rolli Soome suhteliselt suur ja võitlusvõimeline armee, operatiiv-taktikaline meisterlikkus, osav manööverdamine reservidega jne, kuid päeva lõpuks päästis Soome fakt, et sõda möllas terves Euroopas (st Punaarmee jõud olid pihustunud mitmetuhandekilomeetrisele rindele Mustast merest kuni Jäämereni), ning et Soome ei sõdinud üksinda, vaid ühe ebameeldiva, kuid suure ja tugeva liitlase toel. See liitlane hoidis terve veerandmiljonilise väliarmeega kogu polaarjoonest põhja poole jäävat rinnet, mis võimaldas Soomel koondada kõik enda väed Laadoga-äärsesse Karjalasse ja samanimelisele maakitsusele. Seesama liitlane varustas Soomet vilja, toiduainete, kütusega, moodsate relvade ja laskemoonaga ning saatis ka 1944. aasta suvel Karjala kannasele nii maaväe- kui lennuväeüksusi rindesse tekkinud aukude lappimiseks. Ilma selle abi ja toeta oleks asi soomlaste jaoks üsna kurvalt lõppenud, ükskõik kui hästi nad ka operatiivtasandil oleksid võidelnud. Lihtsalt ühel hetkel oleksid soomlastel ressursid ja reservid otsa lõppenud, vastasel aga mitte.
Ja veel üks teisejärguline asi, mis meid soomlastest eristab nii täna kui 1944. aastal – territooriumi suurus ja sügavus. Soomlased saavad täna ja said ka 1944. aastal vajaduse korral vahetada territooriumit aja vastu. Laadoga-äärses Karjalas sai Soome armee taganeda u 300 kilomeetri jagu (vastast seejuures viivituslahingutega kulutades ja saates reserve kannasele) ilma, et ükski Soome elutähtis piirkond oleks vastase kätte sattunud. St nad vahetasid territooriumit aja vastu. Meie puhul aga ongi 300 kilomeetrit kogu strateegiline sügavus, mis meil on.