ESTSOF
Re: ESTSOF
Jackalid ei õigustanud ennast Malis ja vahetatakse Supcat Coyote vastu "Need masinad on sellele operatsioonikeskkonnale mõeldud. Nad peavad vastu. Mitte,et läheme välja kolme masinaga ja tuleme tagasi 13ga." kiidab Kuul.https://maailm.postimees.ee/7064254/mal ... lma-paista
Re: ESTSOF
Coyote ja Jackal on sama tootja sarnased masinad, lihtsalt Coyote on suurem ja üks telg rohkem. Masinad, mis mitmes tükis tagasi tulid, olid miskid eelmised.mb kirjutas:Jackalid ei õigustanud ennast Malis ja vahetatakse Supcat Coyote vastu "Need masinad on sellele operatsioonikeskkonnale mõeldud. Nad peavad vastu. Mitte,et läheme välja kolme masinaga ja tuleme tagasi 13ga." kiidab Kuul.https://maailm.postimees.ee/7064254/mal ... lma-paista
Re: ESTSOF
Lihtsalt Malis vihmaperioodil ei tulnud kahe teljega Jackalid poris toime ja proovivad nüüd kolmeteljelisi Coyote. Eks näis kas on parema läbivusega ja ei pea enam mülkast päästma.
-
Kuperjanov
- Liige
- Postitusi: 389
- Liitunud: 23 Veebr, 2006 15:02
- Kontakt:
Re: ESTSOF
Ärge levitage mingeid kuulujutte. Kaheteljelised Jackalid olidki renditud ainult ajutiseks kasutamiseks, senikaua kuni tehasest suudetakse kolmeteljelised Coyotid eestlastele tarnida. Sellest oli ka uudis juba ammu.mb kirjutas:Lihtsalt Malis vihmaperioodil ei tulnud kahe teljega Jackalid poris toime ja proovivad nüüd kolmeteljelisi Coyote. Eks näis kas on parema läbivusega ja ei pea enam mülkast päästma.
The UK is loaning the Jackal 2 vehicles to the EDF while they await the delivery of their Coyote armoured reconnaissance vehicles. The Jackals will be loaned until March 2021 or earlier if the Coyotes are delivered before then.
Re: ESTSOF
Lödi maastiku peal on 3-teljeline kindlasti parema läbivusega kui 2-teljeline. Kas keegi suvatseks Postimehes ilmunud SOFi ülema intervjuu siia üles riputada või vähemalt refereerida?
Re: ESTSOF
Eesti eriüksuslaste ülem: me oleme nagu väikesed sõjamasinad
https://leht.postimees.ee/7064916/eesti ... ojamasinad
Nad harjutavad selleks, millest nad ei tohi iitsatadagi, lausa oksendamiseni. Ometi, eks nad ikka karda ka seda, milleks nad salaja valmistuvad, tunnistab nende ülem kolonelleitnant Margus Kuul – sest kartus on normaalne alalhoiuinstinkt. Aga kas nad oskavad karta seda, kui kaugelt, näiteks Aafrikast, koju tagasi tulevad?
Niisama lihtsalt ei maksa ka end esieriüksuslasele kätte anda. Las ikka näitab, mida suudab.
Niisiis, ülesanne: tungida büroohoone kuuendale korrusele, kusjuures liftid hakkavad sõitma ja trepikoja uksed avanevad ainult magnetkaardi viibutamise peale. Seda tal pole. Ütlematagi selge, et viisakas on teiste vara mitte purustada. Seega ukse mahalõhkumine kõne alla ei tule.
Äkki lähevad käiku mingid iminapad, mille abil mööda klaasfassaadi üles ronida, lasen fantaasial Hollywoodi märulite ajel lennata.
Lahendus, nagu selgub, on palju lihtsam. Selle leidmiseks ei kulu poolt minutitki.
Tuleb üles leida tulekahju signaalnupp või käivitada fuajees laealused alarmid – ja küllap on peagi kõik teed hoonesse valla.
«Küsimus on ainult selles,» ütleb naerdes Margus Kuul, erioperatsioonide väejuhatuse ülem, pärast ülesande lahendamist (teoorias siiski, mitte praktikas), «kes pärast päästeameti valeväljakutse kinni maksab.»
Poleks koroonaviirus taas pealetungil, pidanuks Kuul viibima koos võitluskaaslastega Aafrikas Malis, kus Eesti eriväelased õpetavad terrorismivastase võitluse pidamiseks sealseid sõdureid. «Kui me ei tegele terrorismiga seal, kus on selle juured, peame mingil hetkel hakkama tegelema sellega Eestis,» ütleb ta.
Ainuüksi ettekujutus sellest, et Eesti erioperaatorid – vähemasti nii neid kõnekeeles kutsutakse – tegutsevad piirkonnas, kust võrsuvad ISISe ja Al-Qaida võitlejad ning enesetaputerroristid, manab silme ette pildi, kuidas suured karused habetunud mehed murravad brutaalse jõuga kõiki kahtlasi tüüpe, kes vaid ette jäävad. Eks seda pilti, möönab Kuul, on aidanud elavalt maalida ja kinnistada Hollywoodi märulimeistrid, steroidides marineeritud kangelased, kelle esituses peab vaenlaste mahalöömine olema suurejooneline, meelierutav ja värvikirev meistriteos.
Vaikivad profid
Aga nagu näitas kolonelleitnant Kuul Arterile, kui sai ülesande Tartu toimetusse tungida, ei määra erioperatsiooni edukust sugugi üksnes see, kas sul on jaksu uks jalaga maha lüüa, vaid sageli saab sama tulemuse – ja isegi parema –, kui enne mõelda ja alles siis tegutseda. Ehk teisisõnu: sama tähtis kui toores jõud on see, mis on erioperaatoril kahe kõrva vahel. «See on loominguline töö,» lausub Kuul.
Aga ka töö, millest selle tegijad kellelegi ei räägi. Pole mõtet kulutada aega, et pinnida korduvalt Ameerikas väljaõpet saanud Kuulilt, mis operatsioonid on Eesti eriüksuslastel käsil ja millised kavas. Ta ei või rääkida isegi neist, mis hiljuti edukalt läbi viidud. «Me ei räägi. Me teeme asja ära,» sõnab Kuul. Ta on «asjal» käinud nii Iraagis kui Afganistanis.
Mitte kuskilt ei leia ka nimekirja meestest, kes kuuluvad erioperatsioonide gruppi. «Kujuta ette, et lähme Malisse ja paneme kõigi pildid kuskile üles,» räägib Kuul. «Nad Malis vaatavad, et eestlased panid pundi kokku – näe, selle kõvera ninaga võtame esimesena maha.»
Avalik pole isegi ligikaudne arv, kui palju on Eestis eriüksuslasi. Kuul nimetab neid vaikivateks professionaalideks.
Ent see ei tähenda, et Eesti eriüksuslaste kohta poleks midagi võimalik teada saada. Nagu lausub Kuul, seda küll kavala muigega: «Me oleme avatud, aga me ei ole läbipaistvad.»
Väikesed sõjamasinad
Avatud kas või ses mõttes, et palun väga: igaüks võib eriüksusse kandideerida. Ka naised, ja seda sugugi mitte vägisi soolise võrdõiguslikkuse tagaajamise nimel, vaid sellepärast, et leidub ülesandeid, eriti islamimaades, mida mehed edukalt täita ei saa. Tõsi, senise umbes kolmekümne valikuprotsessi kestel pole veel ükski naine katsetele tulnud.
Pole need kuuepäevased katsed meestelegi kerged. Tavaliselt jääb sõelale iga neljas või viies. Mis on täiesti normaalne tulemus, kinnitab Kuul.
Katsete sisu on samuti saladus. Sellepärast, et tuleb valmis olla ootamatusteks ja tundmatuseks, nagu lahinguski. Nii palju on siiski teada, et peab suutma ujuda 500 meetrit vee peal ja 25 meetrit vee all ning sukelduda nelja ja poole meetri sügavusele, kus võtta mask, puhuda see veest tühjaks ja panna pähe, tõmmata lestad jalga ja tõusta pinnale. Samuti selgitatakse välja, kellel on kõrgusekartus – aga mis moodi selgitatakse, on saladus.
«Me kõik kardame,» tunnistab Kuul. «Küsimus on selles, kuidas sa kartusega toime tuled.»
Valikkatsetele tuleb igasugust rahvast. Enamik neist on kolmekümnendates eluaastates. Kehaliselt pead olema tugev, aga mitte jõusaalis liiga musklisse pumbatud. Sest suurt lihasmassi tuleb raskel maastikul kaasas kanda, ligi 40-kilosest seljakotist rääkimata. Jõust olulisem on vastupidavus, kinnitab Kuul, ja suutlikkus tegutseda ka siis, kui kannatad, kui on valus.
Aga kõige tähtsam on tema sõnul sisemine põlemine: soov kuuluda kaitseväe eliiti. On neid, kes on paar päeva enne katsete lõppu kukkunud välja; on tulnud uuesti ja pudenenud taas; ning alles kolmandal korral jäänud sõelale. «Sul peab olema tahe ja pühendumine,» ütleb Kuul. «Latt on kõrge.»
Ja oleks siis sellega, kui lõpuks sõelale jäädud, eesmärk täidetud. Oi ei. Siis tõeline treening alles algab. Näiteks väikeüksuse taktikat tuleb Kuuli sõnul harjutada lausa oksendamiseni, kuni kõik, mis kriitilises olukorras teha, on viidud sellise automaatikani, et on kinnistunud lihasmällu. «Erioperaatorid on nagu väikesed sõjamasinad,» kirjeldab Kuul. «Sa ei mõtle midagi, sa tegutsed – sellepärast peadki kõike tampima. Sa ei saa lubada vigu. Otsustamisaeg on väike.»
Kui palju selliste «väikeste sõjamasinate» ettevalmistamine maksma läheb, ei kuulu samuti avaldamisele. Kuul ütleb vaid nii palju: «Inimesed on tähtsam kui riistvara, sest operaatori koolitamine võtab aastaid.»
Selleks, et hinnalised eriüksuslased võimalikult kaua kestaks ehk võitlusküpsed püsiks, tuleb nende eest ka hoolitseda. Just seepärast, et valikkatsetel vigastuste ohtu vähendada, kärpis erioperatsioonide väejuhatus nende kestuse varasema kahe nädala pealt poole lühemaks. Teenistuse vältel on abiks nii arstid kui ka füsioterapeudid. Kuna laskmist on palju – erioperaatorid on Kuuli nägemuses nagu kirurgid, kes peavad kogu aeg käed töös hoidma, et oskused ei nüristuks –, kontrollitakse pidevalt plii sisaldust veres, et mehed ei saaks tulevikus vähki. Samuti saab lasta endale teha operatsioone, mis aitavad parandada elukvaliteeti. (Kantseliitliku väljendi täpsem sisu jääb afišeerimata.)
Probleemid kodus
Ent vaatamata põhjalikule ettevalmistusele ja pidevale tervise eest hoolitsemisele jääb ettearvamatuks, mis moodi saavad eriüksuslased, keda Kuul peab omal alal Eesti koondislasteks, hakkama siis, kui nad missioonilt koju naasevad. Kuul oletab, et posttraumaatiline stressihäire avaldub kõigil, kes sõjapiirkonnas käinud – kellel raskemalt, kellel kergemalt.
Aga tal endal?
Kuul, kahe kooliealise lapse isa, süüvib mõneks sekundiks endasse. Siis tunnistab, et ilmselt pole temagi sellest pääsenud. «Sõda jätab igaühele jälje – see on fakt,» ütleb ta. «Sõda ei ole ju normaalne keskkond.» Ta tunnistab, et «sõjaväelaste töö on teha pahadele inimestele pahasid asju», ja kui oled näinud julmust, viletsust, lootusetust, tekib paratamatult küsimus, kui sügavale endasse sa kõik selle sisse imed ning mis moodi sellest siis lahti lased.
Kui teadusuuringutes tuhlata, koorub vähemasti Ameerika sõjaväe kohta välja huvitav tõsiasi: lahingus hukkunute arv on alates Teisest maailmasõjast järgnevates suuremates sõdades muudkui vähenenud, kuid nende arv, kellel ilmneb posttraumaatiline stressihäire, on muudkui suurenenud. See on viinud järelduseni, et probleemi tuum ei peitu lahingutes saadud hingelistes traumades, vaid midagi juhtub hoopis tavaellu naastes.
Ameerika kogenud sõjareporter Sebastian Junger on seda nähtust seletanud asjaoluga, et nüüdisaja individualistlik, tehnoloogiliselt külm ja pealispindne ning killustunud ühiskond ei suuda pakkuda seda inimlikku tuge ja lähedust, vastastikust usaldust ja õlg-õla-vastu tunnet, mida kogevad sõjaväelased. Sedasi on Jungeri tõlgenduses ootuspärane, et koju pöördudes löövad välja depressiivsed ilmingud ning tekib soov lahinguväljale tagasi siirduda.
Sisuliselt sama, ent veidi teiste sõnadega tõdeb ka Kuul: «Sõdur jääb sõduriks: ta igatseb taga seda, millega ta on harjunud. Ta teab, et saab oma meeste peale loota kõige raskemates olukordades.»
Ent fakt on ka see, kinnitab Kuul, et need juhtumid, kui eriväelased konfliktipiirkonnas surma saavad, on pigem harvad. Mis siis, et risk nende töös on hirmus suur. Aga see on meeskonnatöö. Nagu üks erivägede kindral kord vastas, kui Kuul küsis, millest ta enim puudust tunneb: «Meeskonnast.»
Kes teab, oleks Kuulil paar usaldusväärset meest kaasas olnud, äkki oleks ta ka päriselt kuuendale korrusele välja jõudnud, mitte ainult teoorias?
Erioperatsioonide väejuhatuse ülem Margus Kuul on ainus Eesti eriüksuslane, kes tohib esineda avalikult oma näo ja nimega.
Erioperatsioonide väejuhatuse ülem Margus Kuul tegemas lõppenud suvel oma 41. sünnipäeval inimlipupilti, et tõestada: vanus on ainult number.
https://leht.postimees.ee/7064916/eesti ... ojamasinad
Nad harjutavad selleks, millest nad ei tohi iitsatadagi, lausa oksendamiseni. Ometi, eks nad ikka karda ka seda, milleks nad salaja valmistuvad, tunnistab nende ülem kolonelleitnant Margus Kuul – sest kartus on normaalne alalhoiuinstinkt. Aga kas nad oskavad karta seda, kui kaugelt, näiteks Aafrikast, koju tagasi tulevad?
Niisama lihtsalt ei maksa ka end esieriüksuslasele kätte anda. Las ikka näitab, mida suudab.
Niisiis, ülesanne: tungida büroohoone kuuendale korrusele, kusjuures liftid hakkavad sõitma ja trepikoja uksed avanevad ainult magnetkaardi viibutamise peale. Seda tal pole. Ütlematagi selge, et viisakas on teiste vara mitte purustada. Seega ukse mahalõhkumine kõne alla ei tule.
Äkki lähevad käiku mingid iminapad, mille abil mööda klaasfassaadi üles ronida, lasen fantaasial Hollywoodi märulite ajel lennata.
Lahendus, nagu selgub, on palju lihtsam. Selle leidmiseks ei kulu poolt minutitki.
Tuleb üles leida tulekahju signaalnupp või käivitada fuajees laealused alarmid – ja küllap on peagi kõik teed hoonesse valla.
«Küsimus on ainult selles,» ütleb naerdes Margus Kuul, erioperatsioonide väejuhatuse ülem, pärast ülesande lahendamist (teoorias siiski, mitte praktikas), «kes pärast päästeameti valeväljakutse kinni maksab.»
Poleks koroonaviirus taas pealetungil, pidanuks Kuul viibima koos võitluskaaslastega Aafrikas Malis, kus Eesti eriväelased õpetavad terrorismivastase võitluse pidamiseks sealseid sõdureid. «Kui me ei tegele terrorismiga seal, kus on selle juured, peame mingil hetkel hakkama tegelema sellega Eestis,» ütleb ta.
Ainuüksi ettekujutus sellest, et Eesti erioperaatorid – vähemasti nii neid kõnekeeles kutsutakse – tegutsevad piirkonnas, kust võrsuvad ISISe ja Al-Qaida võitlejad ning enesetaputerroristid, manab silme ette pildi, kuidas suured karused habetunud mehed murravad brutaalse jõuga kõiki kahtlasi tüüpe, kes vaid ette jäävad. Eks seda pilti, möönab Kuul, on aidanud elavalt maalida ja kinnistada Hollywoodi märulimeistrid, steroidides marineeritud kangelased, kelle esituses peab vaenlaste mahalöömine olema suurejooneline, meelierutav ja värvikirev meistriteos.
Vaikivad profid
Aga nagu näitas kolonelleitnant Kuul Arterile, kui sai ülesande Tartu toimetusse tungida, ei määra erioperatsiooni edukust sugugi üksnes see, kas sul on jaksu uks jalaga maha lüüa, vaid sageli saab sama tulemuse – ja isegi parema –, kui enne mõelda ja alles siis tegutseda. Ehk teisisõnu: sama tähtis kui toores jõud on see, mis on erioperaatoril kahe kõrva vahel. «See on loominguline töö,» lausub Kuul.
Aga ka töö, millest selle tegijad kellelegi ei räägi. Pole mõtet kulutada aega, et pinnida korduvalt Ameerikas väljaõpet saanud Kuulilt, mis operatsioonid on Eesti eriüksuslastel käsil ja millised kavas. Ta ei või rääkida isegi neist, mis hiljuti edukalt läbi viidud. «Me ei räägi. Me teeme asja ära,» sõnab Kuul. Ta on «asjal» käinud nii Iraagis kui Afganistanis.
Mitte kuskilt ei leia ka nimekirja meestest, kes kuuluvad erioperatsioonide gruppi. «Kujuta ette, et lähme Malisse ja paneme kõigi pildid kuskile üles,» räägib Kuul. «Nad Malis vaatavad, et eestlased panid pundi kokku – näe, selle kõvera ninaga võtame esimesena maha.»
Avalik pole isegi ligikaudne arv, kui palju on Eestis eriüksuslasi. Kuul nimetab neid vaikivateks professionaalideks.
Ent see ei tähenda, et Eesti eriüksuslaste kohta poleks midagi võimalik teada saada. Nagu lausub Kuul, seda küll kavala muigega: «Me oleme avatud, aga me ei ole läbipaistvad.»
Väikesed sõjamasinad
Avatud kas või ses mõttes, et palun väga: igaüks võib eriüksusse kandideerida. Ka naised, ja seda sugugi mitte vägisi soolise võrdõiguslikkuse tagaajamise nimel, vaid sellepärast, et leidub ülesandeid, eriti islamimaades, mida mehed edukalt täita ei saa. Tõsi, senise umbes kolmekümne valikuprotsessi kestel pole veel ükski naine katsetele tulnud.
Pole need kuuepäevased katsed meestelegi kerged. Tavaliselt jääb sõelale iga neljas või viies. Mis on täiesti normaalne tulemus, kinnitab Kuul.
Katsete sisu on samuti saladus. Sellepärast, et tuleb valmis olla ootamatusteks ja tundmatuseks, nagu lahinguski. Nii palju on siiski teada, et peab suutma ujuda 500 meetrit vee peal ja 25 meetrit vee all ning sukelduda nelja ja poole meetri sügavusele, kus võtta mask, puhuda see veest tühjaks ja panna pähe, tõmmata lestad jalga ja tõusta pinnale. Samuti selgitatakse välja, kellel on kõrgusekartus – aga mis moodi selgitatakse, on saladus.
«Me kõik kardame,» tunnistab Kuul. «Küsimus on selles, kuidas sa kartusega toime tuled.»
Valikkatsetele tuleb igasugust rahvast. Enamik neist on kolmekümnendates eluaastates. Kehaliselt pead olema tugev, aga mitte jõusaalis liiga musklisse pumbatud. Sest suurt lihasmassi tuleb raskel maastikul kaasas kanda, ligi 40-kilosest seljakotist rääkimata. Jõust olulisem on vastupidavus, kinnitab Kuul, ja suutlikkus tegutseda ka siis, kui kannatad, kui on valus.
Aga kõige tähtsam on tema sõnul sisemine põlemine: soov kuuluda kaitseväe eliiti. On neid, kes on paar päeva enne katsete lõppu kukkunud välja; on tulnud uuesti ja pudenenud taas; ning alles kolmandal korral jäänud sõelale. «Sul peab olema tahe ja pühendumine,» ütleb Kuul. «Latt on kõrge.»
Ja oleks siis sellega, kui lõpuks sõelale jäädud, eesmärk täidetud. Oi ei. Siis tõeline treening alles algab. Näiteks väikeüksuse taktikat tuleb Kuuli sõnul harjutada lausa oksendamiseni, kuni kõik, mis kriitilises olukorras teha, on viidud sellise automaatikani, et on kinnistunud lihasmällu. «Erioperaatorid on nagu väikesed sõjamasinad,» kirjeldab Kuul. «Sa ei mõtle midagi, sa tegutsed – sellepärast peadki kõike tampima. Sa ei saa lubada vigu. Otsustamisaeg on väike.»
Kui palju selliste «väikeste sõjamasinate» ettevalmistamine maksma läheb, ei kuulu samuti avaldamisele. Kuul ütleb vaid nii palju: «Inimesed on tähtsam kui riistvara, sest operaatori koolitamine võtab aastaid.»
Selleks, et hinnalised eriüksuslased võimalikult kaua kestaks ehk võitlusküpsed püsiks, tuleb nende eest ka hoolitseda. Just seepärast, et valikkatsetel vigastuste ohtu vähendada, kärpis erioperatsioonide väejuhatus nende kestuse varasema kahe nädala pealt poole lühemaks. Teenistuse vältel on abiks nii arstid kui ka füsioterapeudid. Kuna laskmist on palju – erioperaatorid on Kuuli nägemuses nagu kirurgid, kes peavad kogu aeg käed töös hoidma, et oskused ei nüristuks –, kontrollitakse pidevalt plii sisaldust veres, et mehed ei saaks tulevikus vähki. Samuti saab lasta endale teha operatsioone, mis aitavad parandada elukvaliteeti. (Kantseliitliku väljendi täpsem sisu jääb afišeerimata.)
Probleemid kodus
Ent vaatamata põhjalikule ettevalmistusele ja pidevale tervise eest hoolitsemisele jääb ettearvamatuks, mis moodi saavad eriüksuslased, keda Kuul peab omal alal Eesti koondislasteks, hakkama siis, kui nad missioonilt koju naasevad. Kuul oletab, et posttraumaatiline stressihäire avaldub kõigil, kes sõjapiirkonnas käinud – kellel raskemalt, kellel kergemalt.
Aga tal endal?
Kuul, kahe kooliealise lapse isa, süüvib mõneks sekundiks endasse. Siis tunnistab, et ilmselt pole temagi sellest pääsenud. «Sõda jätab igaühele jälje – see on fakt,» ütleb ta. «Sõda ei ole ju normaalne keskkond.» Ta tunnistab, et «sõjaväelaste töö on teha pahadele inimestele pahasid asju», ja kui oled näinud julmust, viletsust, lootusetust, tekib paratamatult küsimus, kui sügavale endasse sa kõik selle sisse imed ning mis moodi sellest siis lahti lased.
Kui teadusuuringutes tuhlata, koorub vähemasti Ameerika sõjaväe kohta välja huvitav tõsiasi: lahingus hukkunute arv on alates Teisest maailmasõjast järgnevates suuremates sõdades muudkui vähenenud, kuid nende arv, kellel ilmneb posttraumaatiline stressihäire, on muudkui suurenenud. See on viinud järelduseni, et probleemi tuum ei peitu lahingutes saadud hingelistes traumades, vaid midagi juhtub hoopis tavaellu naastes.
Ameerika kogenud sõjareporter Sebastian Junger on seda nähtust seletanud asjaoluga, et nüüdisaja individualistlik, tehnoloogiliselt külm ja pealispindne ning killustunud ühiskond ei suuda pakkuda seda inimlikku tuge ja lähedust, vastastikust usaldust ja õlg-õla-vastu tunnet, mida kogevad sõjaväelased. Sedasi on Jungeri tõlgenduses ootuspärane, et koju pöördudes löövad välja depressiivsed ilmingud ning tekib soov lahinguväljale tagasi siirduda.
Sisuliselt sama, ent veidi teiste sõnadega tõdeb ka Kuul: «Sõdur jääb sõduriks: ta igatseb taga seda, millega ta on harjunud. Ta teab, et saab oma meeste peale loota kõige raskemates olukordades.»
Ent fakt on ka see, kinnitab Kuul, et need juhtumid, kui eriväelased konfliktipiirkonnas surma saavad, on pigem harvad. Mis siis, et risk nende töös on hirmus suur. Aga see on meeskonnatöö. Nagu üks erivägede kindral kord vastas, kui Kuul küsis, millest ta enim puudust tunneb: «Meeskonnast.»
Kes teab, oleks Kuulil paar usaldusväärset meest kaasas olnud, äkki oleks ta ka päriselt kuuendale korrusele välja jõudnud, mitte ainult teoorias?
Erioperatsioonide väejuhatuse ülem Margus Kuul on ainus Eesti eriüksuslane, kes tohib esineda avalikult oma näo ja nimega.
Erioperatsioonide väejuhatuse ülem Margus Kuul tegemas lõppenud suvel oma 41. sünnipäeval inimlipupilti, et tõestada: vanus on ainult number.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Re: ESTSOF
Ajakirjnduslikult väga keeruline artikkel, teema on ülimalt põnev, kuid konkreetne info on salastatud. Minu arust on artikli kõige olulisem sõnum et erioperatsioonid ei ole ainult lammutamine vaid kõigepealt tuleb plaan teha.
Re: ESTSOF
Elukvaliteeti parandavate operatsioonide all peetakse suure tõenäosusega silmas näiteks silmade laseroperatsiooni. Teised võimalused kohe pähe ei karga.
Re: ESTSOF
Ilmselt jah rinnasuurendus opp nimekirja tipus poleCrispy kirjutas:Elukvaliteeti parandavate operatsioonide all peetakse suure tõenäosusega silmas näiteks silmade laseroperatsiooni. Teised võimalused kohe pähe ei karga.
Re: ESTSOF
Ilmselt siiski on veel, mida kohendada - ninakoopa korrigeerinine, erinevate närvikanalite "vabastamine" (nt. randmed), jalgadel deformatsioonide eemaldamine jne.
Paljude raamatute lugemine teeb inimese palju lugenud isikuks, kuid ei pruugi teha teda targaks...
Re: ESTSOF
Tegelikult on eriüksuslastel päris suur füüsiline koormus teenistuses, nii et see on täiesti võimalik, et nende teenistuses hoidmiseks või elukvaliteedi parandamiseks on vaja mingeid operatsioone teha. USA eriüksuslased on peale teenistust suhteliselt katki, näiteks on paljudel kuulmine alanenud, teine tüüpiline vigastus on seljahädad, kolmas põlve- ja puusaliigese kulumine, kõik ikka sellest, et suurte koormustega treenitakse.
Re: ESTSOF
Jah, sportlastel on igasugu imelikke probleeme. Ma olin kunagi samas palatis kutiga, kes oli Eesti 800 m esikümnes (olümpianorm küll jäi kaugele). Temal olid kannakõõluse juurde tekkinud mingid tsüsti või põiekese moodi asjad, mis haiget tegid, ja tulivad ära lõigata.
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
Re: ESTSOF
Postimehe Online röövellikule hinnauuendusele viidates oleks viisakas lisaks lingile ka artikli täistekst üles panna või vähemalt artiklit refereerida.
Re: ESTSOF
[img]Eesti eriväelaste avaüksus Takubal tugevdas malilaste enesekindlust
Evelyn Kaldoja
VÄLISUUDISTE TOIMETUSE JUHATAJA
7
4
25. veebruar 2021, 0:01
Eestlasi üllatas, et Mali rassikonflikti jälgi nende partnerüksuses ei näinud
Ülalt lahtises Jackalis sõitmine aitab ümbrust paremini tajuda kui kinnine masin
Ühed ebameeldivamad olmemälestused jäid kohalikest putukatest
Suuroperatsioon Bourrasque tähendas 20 päeva baasist väljas «põllul» olemist
Eestlased jõudsid Takubale sisuliselt rotatsiooni jagu varem kui ükski teine liitlane peale prantslaste endi. FOTO: Prantsuse kaitsejõud
Mali sõduritel oskustest puudu pole, küll aga enesekindlusest: nad on palju lüüa saanud, nende baas on üle joostud ehk lihtsalt öeldes nende käest ära võetud.
KUULA ARTIKLIT
TellijaleTELLIJALE
Nii kirjeldavad Postimehele kaks esimese rotatsiooniga Malis sihtüksuses Takuba teeninud Eesti eriväelast. Neist ei tohi pilti teha, nad ütlevad kohe ära, et iseendast nad ei räägi, ning pakuvad välja vaid vargamäelikud eesnimed. Üksuse juht nimetab end Andreseks ja teine intervjuul osalev erioperaator Indrekuks.
Sihtüksus Takuba
Prantsusmaa juhitava terrorismivastase missiooni Barkhane eriväelastest koosnev allüksus, mis baseerub Malis Gaos ja Ménakas.
Kuigi mullu kevadel tehtud poliitilises avalduses Takuba loomise kohta osales kümmekond riiki, jõudsid suveks Malisse sihtüksusele alust panema ainult Prantsusmaa ja Eesti eriüksuslased.
Möödunud aasta lõpus saabus Tšehhi ja praegu tulevad Rootsi eriüksuslased.
Prantsuse kaitseministri Florence Parly sõnul osaleb Takubal umbes 40 eestlast. Eesti seda arvu avaldanud pole.
Malis elab umbes 20 miljonit elanikku, kes jagunevad enam kui kümneks rahvuseks. Andrese sõnul oli etniliselt kirju ka nendega teeninud Mali üksus. Talle oli pigem üllatav, et kuigi nad olid varem kuulnud, et n-ö valgete ehk tuareegide ja araablaste ning bambarate, fulanite ja teiste mustanahaliste malilaste vahel esineb rassismi, nemad seda ei täheldanud.
«Ma ei tea, kas Mali armee (FaMa) üksuse juhtkond suutis selle riski kuidagi ära maandada, või oli meil lihtsalt õnne,» arutleb Andres.
FOTO: Pm
SOOVITAME LUGEDA
EESTI
35
Kohus mõistis hooldekodu juhile hüvitiseks üle 4,7 miljoni (6)
TARTU POSTIMEES
392
Eakas naine elab Vedul kütte ja elektrita kuuris
KULTUUR
88
AASTAPÄEVA KONTSERDI ARVUSTUS ⟩ Milleks vajame teist inimest? (16)
Indrek meenutab, et enne, kui Malis džihadistid mängu tulid, oli seal etniline konflikt, kus araablased ja tuareegid soovisid luua oma riiki. Ta oletab, et ehk ühine vaenlane islamistide näol nüüd liidab.
«Selles grupis, kellega me koos töötasime, ei tuvastanud mina kordagi rassilist diskrimineerimist,» kinnitab ta. «Olid erinevast etniliselt grupist inimesed, kes töötasid ühise eesmärgi nimel.»
Samas tõdeb Andres, et kuna mustanahalised FaMa sõdurid on valdavalt riigi lõunaosast, teenisid nad sisuliselt samamoodi missioonil nagu eestlased. «Kui meie oleme 5000 kilomeetrit kodust eemal, siis nemad on 1000 kilomeetrit,» kõrvutab ta.
«Neile on see mõnes mõttes üsna raske. Kui nad lastakse puhkusele, ei ole neil nii lihtne kodus käia, sest aeg, mis antakse, ei võimalda normaalselt edasi-tagasi liigelda. Nad veedavad väga palju aega kodust eemal,» nendib Andres.
Alguses oli kõik paberil
Eesti eriüksuslaste töö Malis on koos Prantsuse kolleegidega kohalikku sõjaväge juhendada ja toetada. Aga erinevalt samas riigis pealinna Bamako lähedal ELi väljaõppemissioonil EUTM teenivatest instruktoritest nemad enam sõduri baasoskusi ei õpeta.
«See on kui lahtiste vastustega kontrolltöö,» iseloomustab Indrek. «Operatsioonilt tagasi jõudes saab mingid asjad üle vaadata. Olgu selleks siis sõdurioskused, kui näed, et midagi on puudu, või mingi suurem olukorra lahendamise oskus.»
Etniline kirjusus tähendas ka, et FaMa oma sõdureil võis aeg-ajalt kohalike kaasmaalastega suhtlemiseks keeleoskust nappida. «Meie kohaliku partnerüksuse ülem pidi oma üksuse seest aeg-ajalt leidma tõlke, et suuta kohalike inimestega rääkida,» lausub Andres.
Ta toob näiteks juhtumi, kus tuareegist ülem, kes lisaks emakeelele valdas prantsuse ja inglise keelt, pidi fulanite piirkonnas leidma alluva, kes räägiks toda keelt.
«Ka meil, kui sul on inimene Põlvast ja läheb teise inimesega, kes sealt ei ole, Põlvasse, siis see Põlva inimene hakkab ikka teise Põlva inimesega rääkima. Täpselt samamoodi toimus ka seal. See, kes seda piirkonda paremini tundis, hakkas suhtlema,» sõnab Indrek.
Andres on varem teeninud Afganistanis ning ütleb, et Malis on etnoste ja elustiilide varieerumine suurem.
Kui küsida kohalike tsiviilelanike suhtumise kohta sõjaväelastesse, märgib Andres, et seal, kus FaMat ammu näha pole olnud, toimetavad islamistlikud rühmitused.
Samas tõdeb Andres, et kuna mustanahalised FaMa sõdurid on valdavalt riigi lõunaosast, teenisid nad sisuliselt samamoodi missioonil nagu eestlased.
7
4
«Nemad tulevad alati tagasi, palju tihedamini ja terroriseerivad kohalikke. Mine tea, millal see armee mees taas välja ilmub ja korra majja lööb. Elatakse islamistliku terrori all. Seega võib kohalik karta rääkida kohalikule armeele, kuidas olukord on, arvates, et pärast talle makstakse kätte, põletatakse midagi maha, röövitakse pereliige ära, midagi sellist,» tõdeb Andres.
Kui paluda näidet, meenutab Andres sügisest operatsiooni Bourrasque. Üks kahest suuremast külast, kuhu nad selle käigus sattusid, oli täiesti inimtühi. Oli kümneid ja kümneid asukateta savionne, naabruskonnas liikusid vaid mõned rändkarjakasvatajad, kes elasid oma tokkidel nahkadest hüttides.
«See oli meile üllatus, et küla oli tühi. Kõik inimesed olid ära aetud. Tõenäoliselt ei olnud nad lihtsalt nõus terroristidega koostööd tegema,» meenutab Andres.
Indrek ütleb, et tema arvates suhtusid kohalikud sõjaväelastesse pigem positiivselt. «Mali on pea poole Euroopa suurune. Teatud piirkondadesse Bamako riigivõim ei ulatu ja sõdureid ei nähta just eriti tihti. Seda suurem on üllatus, kui nad seal on,» lausub ta.
«Positiivsel suhtumisel võivad olla väga praktilised põhjused. Barkhane’i, EUTMi ja [ÜRO rahuvalvemissiooni] MINUSMA üksused on ka suured tööandjad. Need inimesed seal on väga targad,» arvab Indrek. «Nad võib-olla ei oska sulle kõike arvutiteadusest rääkida, aga nad on uhked ja targad inimesed.»
Tšehhi meedia on juba paar kuud ning Itaalia ja Rootsi ajakirjandus paar nädalat täis arutelusid selle üle, miks ja mida nende eriväelased Takubale tegema lähevad. Lisaks ringlevad kuulujutud veel erinevate riikide tõenäolisest peatsest osalusest – Kreekast Portugalini ja Taanist Ukrainani.
Kui esimene Eesti eriüksuslaste rotatsioon mullu suvel Malisse jõudis, olid seal peale nende vaid Barkhane’i juhtriigi Prantsusmaa sõdurid ja seal juba mitu aastat teenivad Scoutspataljoni eestlased. Nad pidid koos prantslastega panema aluse ka eriväelaste sihtüksusele Takuba.
Helikopteritreening, kus õpitakse kopterit ja tema transpordivõimalusi tundma, sest vajadusel liiguvad erinevad üksused ülesannet täitma sarnastel kopteritel. FOTO: Prantsuse Kaitsejõud
«Kui me läksime, oli absoluutselt kõik paberil. Ei olnud veel kuskil elada, olla, töötada. Kogu infrastruktuur oli ka puudu. Pool aega, kui seal olime, baasi veel ehitati. Mõned asjad said meie rotatsiooni lõpuks valmis,» ütleb Andres. «Meie olime need, kes malilastega kontakti lõid. Hindasime, mis on nende üldine tase, et tegevustega edasi minna. Seda üksust ei olnud veel valmis, kui me sinna kohale jõudsime, seda alles hakati formeerima.»
Olukorda komplitseeris veelgi koroonakriis, mis lõi täide õide umbes samal ajal, kui Eesti ja Prantsuse üksused pidanuks Euroopas missiooni eel kokku harjutatama.
«Afganistani minnes olime mitu nädalat ameeriklastega Saksamaal väljaõppealal laagris. Me võtsime põhilised teemad koos läbi,» meenutab Andres. Nüüd enne Aafrikasse suundumist oli vaid kontakt juhtkonna tasemel.
«Üldine arusaam, mida tehakse, on üldiselt sama. Selleks, et koos parim olla, peab teadma, mida teeb Mart, mida Jüri ja mida Pierre samal ajal. See on tava, et enne piirkonda siirdumist treenitakse koos. Covidi tõttu tuli need asjad Malis kohapeal teha,» räägib Indrek.
Indreku sõnul said nad prantslaste silmis palju tugineda usaldusele, mille teenisid juba enne eriüksuslasi Barkhane’il välja Scoutspataljoni sõdurid. Ta viitab 2019. aasta juulis aset leidnud intsidendile, kus islamistid ründasid lõhkeainet täis autoga Gao baasi, kuid tol hetkel pääslat valvanud eestlastel õnnestus halvim ära hoida ja surma said vaid ründajad ise.
«Selle võrra oli meil ilmselt palju lihtsam, et vennad scoudid olid väga hea eeltöö ja mainekujunduse teinud,» kiidab Indrek.
Mõlemad eriväelased ütlevad, et prantslastega on lihtne suhelda. «Mul puudus nendega eelnev koostöötamise kogemus. Kuigi me kõik kuulume NATOsse, teeb iga sõjavägi ikkagi asju natuke teistmoodi. Kui ta oskab põhjendada, miks see nii on, siis üleüldine teadmine kasvab,» sõnab Indrek.
«Mina õppisin nende suhtumisest, et ega sa oma tuleviku eest ära ei jookse. Nad tundusid üsna murevabad. Ei ole mõtet stressata,» ütleb Andres.
«Me suhtlesime üksteisega kui võrdne võrdsega,» märgib Indrek.
«Ma arvan, et võrdsustas ka asjaolu, et me mõlemad pidime rääkima inglise keeles,» täiendab Andres. «Nad üritasid meid küll panna prantsuse keelt rääkima, aga meie panime nad hoopis inglise keelt rääkima, mida nad alguses kartsid, aga tegelikult rääkisid väga hästi.»
Kui küsida, kas nad ka väljaõpetatavate malilaste käest midagi õppisid, arvab Indrek, et kindlasti. «Nende käest saab vahetut informatsiooni, kuidas näiteks konkreetselt mingis piirkonnas midagi tehakse või millele just seal kultuuriruumis tähelepanu pöörata. Märgata midagi, mis võib-olla esimesel momendil pildile ei sobi,» räägib ta. «Need detailid, mida nad välja tõid, on meie töös vajalikud. Nii palju kui mul oli au Mali sõduritega koos töötada, täitsid nad oma osa väga hästi. Loodan, et ka meie nende arvates täitsime oma osa hästi,» kõneleb Indrek.
Üksuse juhi sõnul ei tekitanud ka Aafrika kuumus tegelikult erilisi probleeme. «Algul tuleb lihtsalt kohanemisaega võtta. Eriväelased tahaksid ikka kogu aeg sporti teha, aga pigem tuleb hoida tagasi, et end alguses ära ei kurnaks, sest tegelikult ei taju seda kuuma,» soovitab ta.
Andres juhib tähelepanu, et Jackalid, millega nad Malis ringi sõidavad, on ülevalt lahtised. Samas kisub õhutemperatuur kõrgaegadel 50 kraadini varjus. «On ju olemas ka kinniseid sõidukeid, kus konditsioneer on sees ja palavaga väga okei olla. Afganistanis näiteks olid meil sellised ameeriklaste antud masinad,» märgib ta.[/img]
Evelyn Kaldoja
VÄLISUUDISTE TOIMETUSE JUHATAJA
7
4
25. veebruar 2021, 0:01
Eestlasi üllatas, et Mali rassikonflikti jälgi nende partnerüksuses ei näinud
Ülalt lahtises Jackalis sõitmine aitab ümbrust paremini tajuda kui kinnine masin
Ühed ebameeldivamad olmemälestused jäid kohalikest putukatest
Suuroperatsioon Bourrasque tähendas 20 päeva baasist väljas «põllul» olemist
Eestlased jõudsid Takubale sisuliselt rotatsiooni jagu varem kui ükski teine liitlane peale prantslaste endi. FOTO: Prantsuse kaitsejõud
Mali sõduritel oskustest puudu pole, küll aga enesekindlusest: nad on palju lüüa saanud, nende baas on üle joostud ehk lihtsalt öeldes nende käest ära võetud.
KUULA ARTIKLIT
TellijaleTELLIJALE
Nii kirjeldavad Postimehele kaks esimese rotatsiooniga Malis sihtüksuses Takuba teeninud Eesti eriväelast. Neist ei tohi pilti teha, nad ütlevad kohe ära, et iseendast nad ei räägi, ning pakuvad välja vaid vargamäelikud eesnimed. Üksuse juht nimetab end Andreseks ja teine intervjuul osalev erioperaator Indrekuks.
Sihtüksus Takuba
Prantsusmaa juhitava terrorismivastase missiooni Barkhane eriväelastest koosnev allüksus, mis baseerub Malis Gaos ja Ménakas.
Kuigi mullu kevadel tehtud poliitilises avalduses Takuba loomise kohta osales kümmekond riiki, jõudsid suveks Malisse sihtüksusele alust panema ainult Prantsusmaa ja Eesti eriüksuslased.
Möödunud aasta lõpus saabus Tšehhi ja praegu tulevad Rootsi eriüksuslased.
Prantsuse kaitseministri Florence Parly sõnul osaleb Takubal umbes 40 eestlast. Eesti seda arvu avaldanud pole.
Malis elab umbes 20 miljonit elanikku, kes jagunevad enam kui kümneks rahvuseks. Andrese sõnul oli etniliselt kirju ka nendega teeninud Mali üksus. Talle oli pigem üllatav, et kuigi nad olid varem kuulnud, et n-ö valgete ehk tuareegide ja araablaste ning bambarate, fulanite ja teiste mustanahaliste malilaste vahel esineb rassismi, nemad seda ei täheldanud.
«Ma ei tea, kas Mali armee (FaMa) üksuse juhtkond suutis selle riski kuidagi ära maandada, või oli meil lihtsalt õnne,» arutleb Andres.
FOTO: Pm
SOOVITAME LUGEDA
EESTI
35
Kohus mõistis hooldekodu juhile hüvitiseks üle 4,7 miljoni (6)
TARTU POSTIMEES
392
Eakas naine elab Vedul kütte ja elektrita kuuris
KULTUUR
88
AASTAPÄEVA KONTSERDI ARVUSTUS ⟩ Milleks vajame teist inimest? (16)
Indrek meenutab, et enne, kui Malis džihadistid mängu tulid, oli seal etniline konflikt, kus araablased ja tuareegid soovisid luua oma riiki. Ta oletab, et ehk ühine vaenlane islamistide näol nüüd liidab.
«Selles grupis, kellega me koos töötasime, ei tuvastanud mina kordagi rassilist diskrimineerimist,» kinnitab ta. «Olid erinevast etniliselt grupist inimesed, kes töötasid ühise eesmärgi nimel.»
Samas tõdeb Andres, et kuna mustanahalised FaMa sõdurid on valdavalt riigi lõunaosast, teenisid nad sisuliselt samamoodi missioonil nagu eestlased. «Kui meie oleme 5000 kilomeetrit kodust eemal, siis nemad on 1000 kilomeetrit,» kõrvutab ta.
«Neile on see mõnes mõttes üsna raske. Kui nad lastakse puhkusele, ei ole neil nii lihtne kodus käia, sest aeg, mis antakse, ei võimalda normaalselt edasi-tagasi liigelda. Nad veedavad väga palju aega kodust eemal,» nendib Andres.
Alguses oli kõik paberil
Eesti eriüksuslaste töö Malis on koos Prantsuse kolleegidega kohalikku sõjaväge juhendada ja toetada. Aga erinevalt samas riigis pealinna Bamako lähedal ELi väljaõppemissioonil EUTM teenivatest instruktoritest nemad enam sõduri baasoskusi ei õpeta.
«See on kui lahtiste vastustega kontrolltöö,» iseloomustab Indrek. «Operatsioonilt tagasi jõudes saab mingid asjad üle vaadata. Olgu selleks siis sõdurioskused, kui näed, et midagi on puudu, või mingi suurem olukorra lahendamise oskus.»
Etniline kirjusus tähendas ka, et FaMa oma sõdureil võis aeg-ajalt kohalike kaasmaalastega suhtlemiseks keeleoskust nappida. «Meie kohaliku partnerüksuse ülem pidi oma üksuse seest aeg-ajalt leidma tõlke, et suuta kohalike inimestega rääkida,» lausub Andres.
Ta toob näiteks juhtumi, kus tuareegist ülem, kes lisaks emakeelele valdas prantsuse ja inglise keelt, pidi fulanite piirkonnas leidma alluva, kes räägiks toda keelt.
«Ka meil, kui sul on inimene Põlvast ja läheb teise inimesega, kes sealt ei ole, Põlvasse, siis see Põlva inimene hakkab ikka teise Põlva inimesega rääkima. Täpselt samamoodi toimus ka seal. See, kes seda piirkonda paremini tundis, hakkas suhtlema,» sõnab Indrek.
Andres on varem teeninud Afganistanis ning ütleb, et Malis on etnoste ja elustiilide varieerumine suurem.
Kui küsida kohalike tsiviilelanike suhtumise kohta sõjaväelastesse, märgib Andres, et seal, kus FaMat ammu näha pole olnud, toimetavad islamistlikud rühmitused.
Samas tõdeb Andres, et kuna mustanahalised FaMa sõdurid on valdavalt riigi lõunaosast, teenisid nad sisuliselt samamoodi missioonil nagu eestlased.
7
4
«Nemad tulevad alati tagasi, palju tihedamini ja terroriseerivad kohalikke. Mine tea, millal see armee mees taas välja ilmub ja korra majja lööb. Elatakse islamistliku terrori all. Seega võib kohalik karta rääkida kohalikule armeele, kuidas olukord on, arvates, et pärast talle makstakse kätte, põletatakse midagi maha, röövitakse pereliige ära, midagi sellist,» tõdeb Andres.
Kui paluda näidet, meenutab Andres sügisest operatsiooni Bourrasque. Üks kahest suuremast külast, kuhu nad selle käigus sattusid, oli täiesti inimtühi. Oli kümneid ja kümneid asukateta savionne, naabruskonnas liikusid vaid mõned rändkarjakasvatajad, kes elasid oma tokkidel nahkadest hüttides.
«See oli meile üllatus, et küla oli tühi. Kõik inimesed olid ära aetud. Tõenäoliselt ei olnud nad lihtsalt nõus terroristidega koostööd tegema,» meenutab Andres.
Indrek ütleb, et tema arvates suhtusid kohalikud sõjaväelastesse pigem positiivselt. «Mali on pea poole Euroopa suurune. Teatud piirkondadesse Bamako riigivõim ei ulatu ja sõdureid ei nähta just eriti tihti. Seda suurem on üllatus, kui nad seal on,» lausub ta.
«Positiivsel suhtumisel võivad olla väga praktilised põhjused. Barkhane’i, EUTMi ja [ÜRO rahuvalvemissiooni] MINUSMA üksused on ka suured tööandjad. Need inimesed seal on väga targad,» arvab Indrek. «Nad võib-olla ei oska sulle kõike arvutiteadusest rääkida, aga nad on uhked ja targad inimesed.»
Tšehhi meedia on juba paar kuud ning Itaalia ja Rootsi ajakirjandus paar nädalat täis arutelusid selle üle, miks ja mida nende eriväelased Takubale tegema lähevad. Lisaks ringlevad kuulujutud veel erinevate riikide tõenäolisest peatsest osalusest – Kreekast Portugalini ja Taanist Ukrainani.
Kui esimene Eesti eriüksuslaste rotatsioon mullu suvel Malisse jõudis, olid seal peale nende vaid Barkhane’i juhtriigi Prantsusmaa sõdurid ja seal juba mitu aastat teenivad Scoutspataljoni eestlased. Nad pidid koos prantslastega panema aluse ka eriväelaste sihtüksusele Takuba.
Helikopteritreening, kus õpitakse kopterit ja tema transpordivõimalusi tundma, sest vajadusel liiguvad erinevad üksused ülesannet täitma sarnastel kopteritel. FOTO: Prantsuse Kaitsejõud
«Kui me läksime, oli absoluutselt kõik paberil. Ei olnud veel kuskil elada, olla, töötada. Kogu infrastruktuur oli ka puudu. Pool aega, kui seal olime, baasi veel ehitati. Mõned asjad said meie rotatsiooni lõpuks valmis,» ütleb Andres. «Meie olime need, kes malilastega kontakti lõid. Hindasime, mis on nende üldine tase, et tegevustega edasi minna. Seda üksust ei olnud veel valmis, kui me sinna kohale jõudsime, seda alles hakati formeerima.»
Olukorda komplitseeris veelgi koroonakriis, mis lõi täide õide umbes samal ajal, kui Eesti ja Prantsuse üksused pidanuks Euroopas missiooni eel kokku harjutatama.
«Afganistani minnes olime mitu nädalat ameeriklastega Saksamaal väljaõppealal laagris. Me võtsime põhilised teemad koos läbi,» meenutab Andres. Nüüd enne Aafrikasse suundumist oli vaid kontakt juhtkonna tasemel.
«Üldine arusaam, mida tehakse, on üldiselt sama. Selleks, et koos parim olla, peab teadma, mida teeb Mart, mida Jüri ja mida Pierre samal ajal. See on tava, et enne piirkonda siirdumist treenitakse koos. Covidi tõttu tuli need asjad Malis kohapeal teha,» räägib Indrek.
Indreku sõnul said nad prantslaste silmis palju tugineda usaldusele, mille teenisid juba enne eriüksuslasi Barkhane’il välja Scoutspataljoni sõdurid. Ta viitab 2019. aasta juulis aset leidnud intsidendile, kus islamistid ründasid lõhkeainet täis autoga Gao baasi, kuid tol hetkel pääslat valvanud eestlastel õnnestus halvim ära hoida ja surma said vaid ründajad ise.
«Selle võrra oli meil ilmselt palju lihtsam, et vennad scoudid olid väga hea eeltöö ja mainekujunduse teinud,» kiidab Indrek.
Mõlemad eriväelased ütlevad, et prantslastega on lihtne suhelda. «Mul puudus nendega eelnev koostöötamise kogemus. Kuigi me kõik kuulume NATOsse, teeb iga sõjavägi ikkagi asju natuke teistmoodi. Kui ta oskab põhjendada, miks see nii on, siis üleüldine teadmine kasvab,» sõnab Indrek.
«Mina õppisin nende suhtumisest, et ega sa oma tuleviku eest ära ei jookse. Nad tundusid üsna murevabad. Ei ole mõtet stressata,» ütleb Andres.
«Me suhtlesime üksteisega kui võrdne võrdsega,» märgib Indrek.
«Ma arvan, et võrdsustas ka asjaolu, et me mõlemad pidime rääkima inglise keeles,» täiendab Andres. «Nad üritasid meid küll panna prantsuse keelt rääkima, aga meie panime nad hoopis inglise keelt rääkima, mida nad alguses kartsid, aga tegelikult rääkisid väga hästi.»
Kui küsida, kas nad ka väljaõpetatavate malilaste käest midagi õppisid, arvab Indrek, et kindlasti. «Nende käest saab vahetut informatsiooni, kuidas näiteks konkreetselt mingis piirkonnas midagi tehakse või millele just seal kultuuriruumis tähelepanu pöörata. Märgata midagi, mis võib-olla esimesel momendil pildile ei sobi,» räägib ta. «Need detailid, mida nad välja tõid, on meie töös vajalikud. Nii palju kui mul oli au Mali sõduritega koos töötada, täitsid nad oma osa väga hästi. Loodan, et ka meie nende arvates täitsime oma osa hästi,» kõneleb Indrek.
Üksuse juhi sõnul ei tekitanud ka Aafrika kuumus tegelikult erilisi probleeme. «Algul tuleb lihtsalt kohanemisaega võtta. Eriväelased tahaksid ikka kogu aeg sporti teha, aga pigem tuleb hoida tagasi, et end alguses ära ei kurnaks, sest tegelikult ei taju seda kuuma,» soovitab ta.
Andres juhib tähelepanu, et Jackalid, millega nad Malis ringi sõidavad, on ülevalt lahtised. Samas kisub õhutemperatuur kõrgaegadel 50 kraadini varjus. «On ju olemas ka kinniseid sõidukeid, kus konditsioneer on sees ja palavaga väga okei olla. Afganistanis näiteks olid meil sellised ameeriklaste antud masinad,» märgib ta.[/img]
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 18 külalist