Mõni päev taga postitasin siia ühe (evalueerimata
) väite. Katsun nüüd seda veidi selgitada.
Enne aga vabandus - mul puuduvad statistilised andmed või tõsisemad uuringud. Kõik mida ma alljärgnevaga väidan, on kogemus-tunnetuslik.
Eellugu.
Ma kasvasin üles keset Eesti NSVd, Järvakandis, Rapla rajoonis. Keskkooli lõpetasin 1992. Järvakandis asunud klaasitehase tõttu, oli ehk veerand või rohkemgi meie alevi umbes 2000st elanikust venekeelsed (ingerlased, ukrainlased, venelased, volga-sakslased, jne).
Rapla rajooni kahest vene koolist üks, asus samuti Järvakandis. Täpsemalt jagasime meie vene kooliga samu hooneid. Ma arvan, et enamusega nendest kooliskäivatest "maavenelastest" sain rääkida eesti keeles. Kangelt nad küll rääkisid aga üldiselt rääkisid.
Samal ajal õpetati meile võõrkeeltena vene ja inglise keelt. Erinevatel põhjustel hakkas vene keel mulle üle keskmise hästi külge. Igaks juhuks märgin, et Nõukogude Liidust ei arvanud ma sel ajal suurt midagi. Pioneeriks EI LÄINUD, ja see ei olnud päris lihtne. Inglise keel ei hakanud üldse külge. Minu arvates ei saanud enamus minu klassikaaslastest ei 8, ega 11 aasta jooksul kumbagi võõrkeelt selgeks. Ma arvan, et meie võõrkeele oskus keskmiselt, jäi isegi alla kooliskäivate "maavenelaste" eesti keele oskusele.
Samas Tallinnas, Narvas, Tartus ja isegi Pärnus kohatud samas vanuses venelased, sellise eesti keele oskusega silma ei paistnud.
Eesti keele õpetamine ajateenistuses
2008 aastal sain Kirde KRK ülemaks. KRK oli veidi rohkem kui Väljaõppekeskus. Enam ei "tootnud" ajateenijaid mingile X üksusele, vaid ka enda SA alluvusse. Gruusia sõda ja Pronksöö olid toimunud, kohalike "venelaste" seisukohad ja arusaamad paremini nähtavad.
Varasem kogemus näitas, et ajateenijate hulgas on palju neid venelasi, kes mitte ainult ei saa sõjalisest õpetusest aru, vaid ei mõista Eesti riiki ning on seepärast pidevas "kaitsepositsioonis". Mulle on rääkinud umbkeelne sõdur, et ülem "lõugab TEMA peale kogu aeg". Kui ma küsisin miks ja kus, siis tuli välja, et peamiselt rivis ja jumal teab mille pärast. Tema eesti keelest aru ei saa. Kui ma pakkusin välja, et äkki ei karjugi tema peale või ei karju alati/ainult tema peale, siis ta vastas: "no aga minu otsa ta ju vaatab ... vahepeal"
Ma ei mäleta enam, kas see oli minu või kellegi teise idee, et eesti keele õpetamine võiks meid kuidagi edasi aidata. Ja mitte ainult keeleoskusega, vaid ka hoiakute kujundamisega. Seda ideed toetas ja teostas sel ajal Viru JP.
Meie arvates tuli venelastele anda eestikeelses keskkonnas võimalus õppida eesti keelt. Saab selgeks või mitte, kuid meie näitame, et me hoolime ...
Minu kogemus (eellugu+teenistus) ja Viru JP seisukoht ütles, et Sillamäelt või Narvast või isegi Tallinnast tulnud venelastelt, ei ole mõtet esimesest päevast alates nõuda eesti keele oskust. Need on samasugused, nagu meie oma võõrkeeltega 1988 - vajadust ei näe, keskkonda pole ... mul on targematki teha, kui teie keelt tuupida. Pealegi pole see 18 aastane tüüp süüdi selles, et ta sinna keskkonda sündis ja seal üles kasvas. Me võime küll rääkida, et PEAB, kuid paraku läheb (noorte) inimestega nii nagu iga teise kohustusliku asjaga - kontrolliks midagi teen aga ei rohkem. Mnjah ... ja idee poolest on need tüübid minu sõdurid ...
Nüüd ma tõesti enam ei mäleta, mitu tundi meie kursus kestis. Mäletamist mööda terve SBK, 2x 2h nädalas. Tapal oli kolm 15st gruppi. Jõhvis vist kaks. Õppurid valisime ise kohe alguses välja ja see oli kohustuslik. Tagasiside oli erinev. Mõned demonstreerisid põlastavat ükskõiksust kogu ettevõtmise peale - nad istusid tunnis osavõtmatult. Arusaadav. Keeleõpe toimus enamasti nende vabast ajast. Teised ajateenijad tegelesid palju huvitavamate asjadega. Mäletan, et meil oli isegi üks andekas korvpallur, kes trennis käia ei saanud ... .
Õpetajate arvates jagunes kogu õppurkond ebavõrdseks kolmeks. Väike osa arenes kiiresti. Suurem osa sai ainult natuke paremaks. Ja kolmas, samuti väiksem osa, suhtus sellesse külmalt.
Vabatahtlikele tegime vähemalt ühel aastal jätkukursuse. Kuid neid oli igal aastal.
Selle kõige eest maksime KRK eelarvega. Mingit tsentraalset plaani ei olnud. Varsti oli käes majanduskriis ja raha kärbiti kõigilt tegevustelt. Eesti keele õpe jäi. Samas mahus.
Nagu ma alguses ütlesin, mul ei ole uuringutulemusi ega statistikat keeleõppe ja hoiakute kujundamise tulemustest. Ma mäletan ühe ajateenija tagasisidet, kes oli selle võimalusega väga rahul. Ta pidas seda väga vajalikuks. Vist oli Kohtla-Järvelt või nkusilt sealt. Läbi kolmandate isikute kuulsin sellest mõned korrad veel - mõned olevat olnud väga rahul. Kuid kes KRK ülemast idee tulihingelisele pooldajale siis muud ütleks - ikka suurepärane hr kolonel!
Ega see ei meeldinud ka igale tegevväelasele. Mina kerisin aga sama linti: isegi kui keelt selgeks ei saa, anname me võimaluse sellele Sillamäe kutile ja näitame oma suhtumist. Seda ütlesin ma neil aastail ka ajateenijatele, kui neile nö väeosa ülema loengu andsin.
Ma ei kahetse mitte kunagi, et me neid kursuseid tegime. Vähemalt meie oleme võimaluse pakkunud ja ei ole olnud üleolevad ... vähemalt selles küsimuses.