www.militaar.net

Eesti riigikaitse varuplaan

Viimasel ajal on Eestis taaselustunud riigikaitse debatt. Olgu selle põhjuseks Donald Trumpi ebatavaline valitsusaeg USA-s, Euroopa Liidu võimalik lagunemine või täiesti realistlik võimalus, et Suurbritannia järgmiseks peaministriks saab Jeremy Corbyn. Igal juhul tasub tõesti arutada, milline on meie varuplaan, kui praegune julgeolekupoliitiline maailmakorraldus peaks lagunema.

Viimase aja tüüpilised soovitused on osta näiteks pataljoni jagu tanke (ilmselt 34) ning keskmaa õhutõrjerakette – umbes nagu NASAMS-i süsteem, mille soetavad leedukad. Siiski tuleb kriitiliselt küsida, kas need relvasüsteemid tagavad meile sedalaadi heidutuse, mida me Venemaa vastu vajame.

Ründaja saab ise peksa

Heidutus on ründaja hirm, et kallale tulles saab ta ise peksa. Eesti jaoks on praegu suurim turvagarantii NATO liikmesus, mida toetab liikmesus Euroopa Liidus. NATO nõrkus siinkandis on tankide ja keskmaa õhutõrje vähesus võrreldes Vene vägede omadega ning sellest tulevad ka ettepanekud suunata lisainvesteeringud just sinna.

On tõsi, et ka kõige negatiivsema stsenaariumi korral jäävad need tankid Eesti kaitseväele ja toetavad meie kaitsevõimet. Kas aga ilma NATO toetuseta annavad tankid meile Venemaa vastu parima heidutuse?

Ilmselt mitte. Me võime tanke osta kasvõi sada ja keskmaa õhutõrjet sinna otsa, aga Venemaa teab, et suudab oma massiivse tulejõuga selle aja jooksul ikkagi maha suruda. Meie tankid ei hirmutaks Venemaa juhtkonda piisavalt, et Moskva peaks oma plaane muutma.

Aga mis hirmutaks Venemaad piisavalt?

Eesti pole Venemaa jaoks väga tähtis riik, mistõttu sõda Eestiga planeeriks Venemaa kui väikest ja võidukat. Venemaa on ilmselt valmis leppima sõja venimise ja mõõdukate kaotustega, aga ei soovi, et sõda hakkaks liiga palju mõjutama Venemaa elu. Selleks et meile kallaletungimine teha Venemaa jaoks väga kalliks, pakub Eesti geograafiline asukoht meile kaks võimalust: Peterburi linn ja Venemaa merekaubandus.

Siin annab meile eeskuju Venemaa enda käitumine. Venemaa üritab oma mahajäämust NATO-st kompenseerida sellega, et arendab väga pika tegevuskauguse ja hea täpsusega rakette, mis kannavad tavalist, mitte tuumalõhkepead. Eesmärk on väheste, aga väga valusate löökidega hoida NATO-t eemal. Eesti saab sama teha.

Peterburis on palju häid sihtmärke

Selle jaoks on vaja osta raketisüsteem, mis suudaks tabada Peterburi linna. Peterburis on suurel hulgal kallihinnalisi sihtmärke, mille ründamine oleks Venemaale väga valus. Seal on Lääne sõjaväeringkonna ja Vene mereväe staap. Seal on hulk laevatehaseid, kus remonditakse kalleid laevu, ja veel palju häid sihtmärke.

Peterburi ründamise mõju oleks esmajoones psühholoogiline. See on Venemaa teine pealinn, kus elab väga palju inimesi, ja kõigest mõned piiratud löögid kesklinnas võivad avaldada Venemaa avalikule arvamusele suurt mõju. Venemaa sõjalist juhtkonda võib omakorda mõjutada ähvardus rünnata kuivdokis remondis või ehitusjärgus olevaid sõjalaevu, sest nende strateegiline tähtsus on Venemaale väga suur.

Teine võimalus Venemaad mõjutada on Venemaa tsiviillaevanduse häirimine või eelistatavalt lausa peatamine. Venemaa väliskaubandusest oluline osa käib läbi Läänemere sadamate. Meretee sinna viib pikalt mööda Eesti rannikut. Kõpu poolsaarest Lahemaani läheb meretee paarisaja kilomeetri ulatuses kõigest 30–40 kilomeetri kauguselt Eesti rannikust. Merekaubanduse takistamiseks saab kaubalaevu kaaperdada, rünnata ja põhja lasta. Eesmärk on, et reederid ei julgeks oma laevu Venemaale teele saata. Edu korral avaldaks see Venemaale olulist mõju, sealhulgas takistaks Venemaale elutähtsat naftaeksporti.

Kuidas rahastada kaitsevõime suurendamist?

Eesti on kõige väiksema rahvaarvuga Läänemere-äärne riik ja see ei muutu. Meie kaitsekulud on juba selgelt üle 2% SKP-st, sellele lisanduvad ajateenistuse ja kaitseliiduga seotud mitterahalised kulud ehk meeste aeg, mis kulub riigikaitsele ja mida ei tasustata.

Võib öelda, et Eesti kaitsekulud on võrreldes NATO soovitud sihi ehk 2% ja enamiku NATO riikide tegelike kaitsekulude tasemega igati heal tasemel. Eesti kui väikese riigi kaitsevägi ei saa kunagi olla üleliia võimas, mistõttu tuleb alati küsida, milleks tasub raha kulutada ja mida see meile annab.

Kaitseministeerium üritab algatada debatti selle üle, et kaitsekulusid tuleks uute võimearenduste jaoks suurendada 2,5%-ni. See pole mõistlik, sest see on vastuolus riigieelarve üldise loogikaga. Paljud valdkonnad tahaksid omale protsenti SKP-st, aga selle on saanud üksnes kaitsevägi ja seegi rahvusvaheliste kohustuste tõttu.

Kindel protsent kaitsekuludeks on teinud kaitseministeeriumi mugavaks ja võõrutanud tavapärasest eelarveprotsessist. Võimalik, et kaitsevõime vajabki rohkem raha kui 2%, aga lahenduseks pole uus protsent. Eeskuju võiks võtta juba olemasolevast lahendusest, kus nii liitlasvägede vastuvõtmise kui ka laskemoona ostmise kulud lahendati ühekordsete programmidega, mis liidetakse 2%-le.


Pärast laskemoonaprogrammi tehkem laevaehitusprogramm

Kõrvalloos selgitasin Eesti mereväe arendamise vajadust. Niikuinii on kümmekonna aasta pärast vaja kaitseväe senised miinijahtijad vahetada välja uute laevade vastu, mis võiksid olla senistest ka võimekamad. See on kallis lõbu. Uue SKP-protsendi kauplemise asemel võiks kaitseministeerium alustada praeguse laskemoonaprogrammi (2019-2022) lõppemise järel laevaehitusprogrammi.

See lisanduks kaitsekulude 2%-le ja jaotuks nii, et meie kaitsekulude üldprotsent ei langeks, vaid oleks stabiilne või lausa tõuseks vaikselt – näiteks tõuseks praeguselt 2,16% protsendi võrra aastas. See võimaldaks loodetavasti kümmekonna aastaga laevaostuprogrammi põhiosa ära katta.

Laevaehitusprogrammile toetuse saamiseks võiks aga lasta riigikogul seda hääletada, et saada sellele laiemat toetust. Eestis pole sellist asja tehtud, aga välismaal on küll parlamentidel lastud suuri relvastushankeid hääletada. Ilmselt ei hääletaks riigikogu vastu.

Samuti väldime sel juhul ebameeldivat olukorda, et meie kaitsekulude protsent SKP-st väheneb. Välispoliitilise kuvandi mõttes on iga sõnum kaitsekulude vähendamisest väga halb. Et järgmise kriisi ajal ei tekiks vajadust kaitsekulusid järsult kärpida, tuleb olla ettevaatlik nende järsu suurendamisega. Stabiilsust vajab nii kaitsevägi kui ka välispoliitika.

Kui rahvusvaheline olukord peaks kunagi halvenema ja tekib vajadus raketiprogrammi järele, saab selle kiirelt lisada uue programmina. Vajalikku laenuvõimet peaks Eestil olema.

Kapten Trumm kirjutas:Kes selle jama autor ka on`? Idee on intellektuaalselt huvitav, kuid takerdub teostuse taha.

Peterburi pihta rakettide tulistamisel tuleb arvestada ka võimaliku eskalatsiooni ja selle tagajärgedega (eriti kui tegemist on sõjaga, kui me omapäi oleme), vene propaganda paneb meid kahtlemata 1991 Iisraeli Scudidega tulistava Saddamiga samale pulgale pluss sõjaline kättemaks saab olema kole.

Ma olen kuskil juba arvutanud, et sama pommide tonnaaž, mis märtsipommitamisel puistati Tallinnale (ja mida loetakse suureks rahvuslikuks õnnetuseks) tuuakse täna kohale umbes ühe raskepommitajate polgu poolt. Lennata pole vaja kaugele ja esimene sobiv lennuväli asub Ostrovis, 50 km Võrust. Tuuakse see 600 tonni pomme tulle Tallinna ära ja mis edasi...? Millega me end kaitseme ja mis kaitset pakuks me tsviilelanikele (kes enim kaotusi kannavad)….?

Ühesõnaga, tsiviilasulate tulistamine meie poolt on küllalt libe jää. Kui me tahaks venelast sõjaliselt heidutada üksi tahaks selle 2,5%ga, tuleks ehk mõelda massilise sissisõja peale, mis kantakse üle ja VF infrastruktuurile (kuid mitte tsiviilasulatele).

Peterburi pihta rakettide tulistamisel tuleb arvestada ka võimaliku eskalatsiooni ja selle tagajärgedega (eriti kui tegemist on sõjaga, kui me omapäi oleme), vene propaganda paneb meid kahtlemata 1991 Iisraeli Scudidega tulistava Saddamiga samale pulgale pluss sõjaline kättemaks saab olema kole.

Poti soldat kirjutas:Peterburini lendav rakett omaks Putini vastu tõsiselt võetavat heidutust ainult juhul, kui meil oleks sellele võimalik ka tuumalõhkepea külge keerata, mis on muidugi fantastika.