Sven Sakkovi kommentaar: Trump, NATO, selle tippkohtumine ja Eesti
https://f7.pmo.ee/T8ATSAS6_mPPzQsmjKBMi ... 1h8ae9.jpg
Ameerika Ühendriikide sõdurid harjutamas Poola ja Leedu piiril asuva Suwałki maakitsuse kaitsmist, mis on ainus Balti riikide maismaaühendus teiste NATO riikidega.
FOTO: INTS KALNINS/REUTERS/Scanpix
NATO tippkohtumise põhiteemaks kujuneb koormakandmise õiglasem jagamine.
Alliansi idatiivale eelpaigutatud heidutusväge tuleks tugevdada.
Parandada tuleks NATO kiirreageerimisvägede rakendamise kiirust.
Liitlasvägede kohaletoomist tuleks harjutada läbi õppustel.
Eesti on NATO ja Euroopa Liidu äärealal asuv väikeriik. See on tõsiasi, mida me muuta ei saa. Sellega seonduvalt on meie jaoks eluliselt oluline, et mõlemad organisatsioonid oleksid elujõulised ja toimekad. Juuli keskel toimub järjekordne NATO tippkohtumine.
On ilmne, et tippkohtumise põhiteemaks kujuneb koormakandmise õiglasem jagamine. Eksivad need, kes arvavad, et Ameerika Ühendriikide president Donald Trump selle teema kõrvale jätab. Tegelikult on tegemist ka eelmiste administratsioonide selge poliitikaga, praegune lihtsalt väljendab seda reljeefsemalt ja tavatumal moel.
Need NATO liikmesriigid, kel on kaitsekuludega halvasti, proovivad arutelu laiali tõmmata ja rääkida koormajagamisest selle laias tähenduses, mis hõlmaks mitte pelgalt sisendit (kaks protsenti SKTst) vaid ka väljundit (võimed ja osalus operatsioonides). Paraku on see kõik tühi töö ja vaimu närimine, sest USA riigijuhti huvitab vaid kaitseeelarve suurus protsendina SKTst. Sellest oleneb tippkohtumise tulemuslikkus, võimalik ka et NATO tulevik.
Peale hiljutist G7 tippkohtumist Kanadas Quebecis ei tasu meil milleski kindel olla. Siinkohal on oluline rõhutada, et tegemist ei ole president Trumpi diktaadiga, vaid kõigi NATO riigipeade ja/või valitsusjuhtide ühiselt võetud kohustusega 2014. aasta tippkohtumisel Walesis.
Kahe protsendi olulisuse mõistmiseks on kõige parem seda käsitleda järgmises võtmes – tegemist on Euroopa liitlaste poolt endale võetud kohustusega näidata USA seadusandjatele, et nad võtavad enda ja kontinendi julgeolekut tõsiselt mitte pelgalt ei pikuta USA julgeolekugarantii, kaasa arvatud tuumavihmavarju, varjus.
Mingil arusaamatult põhjusel on Ühendriikide riigipeal pea kõikides küsimustes alati hambus just Saksamaa. See, et Berliin ilmselgelt 2024. aastaks kokku lepitud kahe protsendi taset ei saavuta räägitakse – 1,5 protsendist –, teeb tippkohumise tulemuse veelgi ettearvamatumaks. Pole võimatu, et läheb nõnda nagu viimati Quebecis.
Selle teema lõpetuseks veel tõdemus, et, arvestades Eesti geopoliitilist asukohta, karjuvaid sõjalisi võimelünki nii maal, õhus kui merel, ning idanaabri viimase kümnendi tegevusi, pole meile antud luksust vaid kahe protsendiga piirduda. Poola on seadnud eesmärgiks jõuda 2,5 protsendi tasemele, sama peaks tegema Eesti. Seda mitte USA meele järgi olemiseks, vaid enda riigikaitse tugevdamiseks.
Loomulikult pole elu nii lihtne ja üheplaaniline, et maailma ajaloo edukaim sõjalis-poliitiline allianss vaid SKT protsentidega tegeleb. Eesti riigikaitse teise samba, ehk kollektiivkaitse, edukaks rakendamiseks vajalikud sammud võib laias laastus jagada kuueks.
1. Idatiivale eelpaigutatud heidutusväe tugevdamine
On ilmne, et Balti riikidesse eelpaigutatud liitlasväed on oma olemuselt heidutusväed. Nende eesmärk on sõda ära hoida, ent jõud on liiga väike, et sõda ilma kiireageerimis- ja jätkuvägedeta võita.
Ometi ei tähenda see, et neil oleks vaid sümboolne roll. Pole kahtlust, et Briti, Prantsuse ja Taani väed Eesti 1. brigaadi koosseisus vajadusel kogu oma jõu ning tarkusega sõdivad. Sestap on oluline selle väe sõjalist efektiivsust jätkuvalt suurendada.
Praeguse heidutusväe kõige suurem puudujääk Balti riikides on asjaolu, et USA on tõmbunud Suwałki koridorist lõunapoole. See on probleem kahel põhjusel – eelkõige seetõttu, et Ühendriigid on sõjaline ülevõim, kelle heidutav efekt on suurem kui ühelgi teisel riigil.
Teisalt aga seetõttu, et USA-l on sõjalisi võimeid, mille lisamisega olemasolevatele eelpaigutatud pataljoni lahingruppidele viimaste sõjaline suutlikkus oluliselt kasvaks (reaktiivsuurtükid ja õhutõrje, kui tuua vaid mõni näide). Seega poleks Eesti puhul tegemist Briti panusega võistlemise, vaid selle tugevdamisega. Sama alajaotuse alla kuulub ka kava luua NATO Põhjadiviisi peakorter Eesti ja Läti katmiseks.
2. NATO kiirreageerimisvägede rakendamise kiiruse parandamine
Selles vallas on vajalik NATO Euroopa vägede ülemjuhataja (SACEUR) volituste tugevdamine. Praegu on tal küll õigus kiirreageerimisvägede kiireim osa valmis seada, ent puudub voli seda heidutuse tugevdamiseks ilma NATO riikide poliitilise otsuseta siirda.
See viib võimaliku kriisi algfaasis teema kohe NATO poliitilisele tasandile, mis nõuab aega, mida oleks vaja kasutada siirdamise läbiviimiseks.
Lõppeks on NATO-Vene suhetes Balti piirkond ainus, kus Venemaal on nii sõjaline ülemvõim, ajaline kui ruumiline eelis ning kus Venemaa on sõjaliselt kõige tugevam ja NATO kõige nõrgem. See on piirkond, kus NATO-l lihtsalt ei ole aega. Lisaks eriti kõrges valmisolekus vägedele peaks SACEURil olema voli valmis seada ka ühendvägede õhujuhtimiskeskus.
3. Jätkuväe olemasolu ja formeerimiskiirus
USA kaitseminister James Mattis on tõstnud NATO ühiseks eesmärgiks 30 raskepataljoni, 30 õhuväeeskadrilli ja 30 sõjalaeva viimise vähemalt 30-päevasesse valmidusse. See nn 4x30 initsiatiiv tagaks tõsiseks sõjapidamiseks vajaliku vägede põhimassi. 4x30 sisse ei kuulu eelpaigutatud väed ja NATO kiirreageerimisväed, mis sellele lisanduvad. Olen seda lihtsustades ja selle artikli raames nimetanud jätkuväeks.
4. Sõjaline mobiilsus Euroopas
Tegemist on ideaalse teemaga NATO ja EL vaheliseks koostööks, sest piiriületuste formaalsused on riikide ja ELi, mitte NATO pärusmaa. Sõjalise logistika sujuvamaks muutmiseks on kavas luua Saksmaale ka vastav staap.
5. Atlandi veeteede lahtioleku tagamine
Viimasel paaril aastakümnel, kui pool Euroopat roosad silmaklapid peas ajaloo lõppu ootasid, lammutati palju külma sõja ajal ülesehitatut. Nüüd, uue külma sõja esimesel kümnendil, tegeletakse osaliste taastamistöödega. Kuni 2003 aastani oli NATO-l Atlandi Väejuhatus, mille ülesandeks oli Atlandi ookeani lahtihoidmine võimaldamaks USA diviiside toomist Euroopa sõjatandrile. Nüüdseks on ajalugu jõudnud sinnamaale, et sisuliselt see väejuhatus taastatakse.
6. Liitlasvägede kohaletoomise läbiharjutamine õppustel
Eelnevat kolme eesmärki – vägede formeerimist, üle Atlandi toomist ja liikumist Euroopas tuleb regulaarselt harjutada. Aastatel 1969-1993 viidi NATOs läbi õppusi REFORGER (tuletis lausest Return of Forces to Germany ehk vägede naasmine Saksamaale). Praeguseks on hõikav vajadus õppusteseeria REFORBALTi järele, ehk harjutada liitlasvägede siirmist Balti riikide kaitseks.
Eelnev oli visandatud ülevaade, mida on kollektiivkaitse tugevdamiseks NATO idatiival vaja teha. See ei tähenda, et NATO laual lasuv töökoorem sellega piirduks. Seal on veel laienemine (Makedoonia nimetüli loodetav lõpp annab selleks ka lootust), osalus operatsioonidel, lõunatiiva tugevdamine, koostöö ELiga jpm.
Eesti jaoks on aga ilmselgelt olulisim just kollektiivkaitse tugevdamine. Viimase kümne aasta jooksul on Venemaa rünnanud Gruusiat ja Ukrainat, sekkunud USA valimistesse, kasutanud keemiarelva meie ühe lähima liitlase pinnal ning toetanud keemiarelvi omaenda rahva vastu kasutatavat Bashar al-Assadi režiimi nii sõjalise jõu kui ÜRO Julgeolekunõukogu vetodega. See loetelu pole lõplik. Loodame, nagu ikka paremat, ent valmistugem halvimaks. Ja loodame, G7-le mõeldes, et tippkohtumine juulis on pigem uudistevaene.
