www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 21 Okt, 2019 10:48

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 2734 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4, 5, 6, 7 ... 183  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Aug, 2008 10:56 
Eemal
Liige

Liitunud: 27 Juun, 2007 22:22
Postitusi: 555
minu jaoks on kaitseliidus olemine auasi, kuid paraku kaldun arvama, et seda ei hinnata piisavalt, ja tegeletakse lollustega, mille pärast mehed ära lähevad.
üksused tegelegu jao tasemel mitte tavalise tiirulaskmisega, vaid laskmine liikumisel, jaod harjutagu koostööd nii et pole vaja midagi öeldagi, mehed teavad mida teha koguaeg, harjutagu haavatute transportimist, harjutagu varitsusi, miine üles panema, iga mees peaks oskama at-4, gustavit, ksp-d jne laskma. kui gusti vend su kõrval saab laksu, siis see ei ole vabandus et mul pole väljaõpet, võtad vedeleva gusti ja paned laksu ära.
kahjuks on kaitseliidu maine madal, samamoodi see et igasuguseid kadjakaid ei tohiks vastu võtta, arusaam võiks olla et kaitseliitu ei minda, vaid sinna kutsutakse.
promoüritused: kaitseliidus tähendab see seda et paneme relvad lauale ühendame trossiga ja paneme mingi vana peeru sinna taha istuma.
tuleks teha promovideod õppustest ja need kokku miksida.
üritusi viigu läbi noored veised ja paukmoonaga saaks lapsed lasta ja ilusad tsikid digivormis jagagu õhupalle.
igasugused õpikud võiks ka kõrvale jätta kuna see on ülim balett, mida seal õpetatakse ja see toodab ettearvamist, näiteks varitsusi ei tule korraldada mitte küngaste peal, mis esimesena kaudtule kaela saavad vaid näiteks soos kuhu tuld juhtida on keeruline kuna pole millegi järgi orienteeruda, tean et see on ebamugav kuid see pole võimatu, olen läbi proovinud selle.
malevad võiks korraldada omavahel mõõduvõtmisi, see vähendaks ettearvamist, ja korraldada nii et olukord seis ei tulegi, vaid ühel on üks ülesanne ja teisel teine, ja palun möllu kui palju, kes ütleb et see on võimatu on ilmselt keegi kõrgemal kes ei viitsi pabereid vormistada.
tuleks läbi viia tulejuhtimiskursused ka kaitseliidu jaoülematele ja rühmaülematele, kaitseväe kaader võiks seda teha kui ta viitsib nädalavahetusel ennast välja ajada.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Aug, 2008 11:21 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 26 Juul, 2005 13:09
Postitusi: 5580
Stratfor loeb USA vägesid üle.

Tsiteeri:
United States: Troop Availability and the 'Window of Opportunity'
Stratfor Today » August 18, 2008 | 2053 GMT

The number of U.S. troops committed to the wars in Iraq and Afghanistan has consumed much of the Pentagon’s operational capacity in the last few years. Indeed, Stratfor has long held that this dynamic has presented other global players with a “window of opportunity.” Stratfor takes another look at this dynamic.

Analysis
In 2006, Stratfor argued that the number of military units committed to the wars in Iraq and Afghanistan so consumed the United States’ deployable forces that a “window of opportunity” for other global players — like Russia — had emerged. This window gave these other players a chance to move more aggressively to achieve their goals abroad. This dynamic certainly held through the U.S. troop surge in 2007 and into 2008. Stratfor re-examines this dynamic in light of several emerging trends — namely, the reduction of troop levels in Iraq and the expansion of the U.S. Army and Marine Corps.

This window has an important psychological component. Especially in 2006, the situation in Iraq looked quite bleak, and the U.S. military looked particularly stretched. But while this psychological perception has widely persisted, at its core the window is simply arithmetic — how many combat troops the United States has, how many it can deploy (logistically speaking) and how many are committed to operations and missions abroad. The number of troops that Washington either bases permanently overseas or sustains there through rotating deployments is enormous. This has left the United States with few “employable” combat troops and associated logistical capacity. But the tide may be turning.

Measuring the U.S. Army and Marine Corps
Rather than raw troop numbers, the most useful unit of measure for U.S. ground forces is the Brigade Combat Team (BCT) — a deployable formation of approximately 2,500 to 4,500 U.S. soldiers with its own organic support capabilities. This is the basic building block of U.S. Army deployments. The Army has moved to standardize some eight different brigade architectures into three basic units of action: armored, infantry and Stryker (built around the wheeled light armored vehicle of that name). All three types are deployed to Iraq, but the terrain of Afghanistan forces a heavier reliance on helicopters and infantry. For the purposes of this analysis, Stratfor will refer only to BCTs, but with the caveat that not all BCTs are created equal and that mission requirements can favor one type or preclude the employment of another.

The shift toward these brigade-sized units of action has been under way for more than four years now. Previously, the Army focused on a larger division-level organization, which left individual brigades more heavily reliant on support from their parent divisions. Through the transition, the Army hopes to make its units highly deployable at the smaller brigade level. Though implementation continues unit by unit, the transition is well advanced. In other words, the Army has been seeking to optimize itself for deployment while creating a modular force capable of quickly being tailored to fit a variety of mission profiles — from peacekeeping to counterinsurgency to fighting a conventionally armed peer competitor. Concurrent with the Iraq drawdown, the Army will be increasingly reaping the benefits of this optimization as it is moves toward complete implementation. The BCT will become increasingly customizable.

U.S. Weakness and Russia’s Window of Opportunity
Through this reorganization and optimization, the Pentagon has already succeeded in reshaping the Army from some 33 brigades in 2004 to 42 BCTs. It has also accelerated the completion date by several years, to 2010, for the ongoing expansion of 65,000 active-duty troops — for a total of 547,000 soldiers. By this point, the U.S. Army plans to have 48 active-duty BCTs in addition to the 28 Reserve or National Guard BCTs — 76 total by 2010. This growth of the active force includes associated supporting formations (everything from civil affairs to air defense) and combat service support units (tailored more toward supply and logistical considerations).

However, the Army is also returning to 12-month deployments from the 15 months experienced since January 2007. In addition, the Pentagon plans to increase “dwell time” between deployments to a 1:2 ratio and only deploy reserve BCTs one year in every five (the Army has been using some Reserve and Guard units more heavily).

The Marine Corps is organized somewhat differently, but doctrinally has the greater expeditionary capability and mindset. Its combat power is centered on its infantry regiments. When reinforced with supporting elements for a deployment, these regiments can be considered functionally and numerically equivalent to a BCT. The Marines currently have eight active and three Reserve infantry regiments. The Corps is expanding by one active infantry regiment and associated supporting structure by 2011.

Stratfor is not including U.S. special forces in its calculation. Special Operations Command is perhaps the military’s busiest command these days; U.S. special forces — from all branches — are being used very heavily and are also expanding their ranks. While these forces are incredibly valuable and versatile, tracking their employment is problematic, given their covert nature.

Brigade Commitments
For now, combining current Army and Marine figures, Washington essentially has 50 active and 31 reserve BCTs at its disposal. For the purposes of calculating employable forces, Stratfor will consider five Reserve BCTs equivalent to one active in order to account for the Pentagon’s stated intent for the operational tempo of these units. By this calculation, Washington has today 56 notionally employable BCTs.

Again, for the purposes of this analysis, Stratfor estimates (admittedly crudely) that the sustainment of each BCT abroad entails the commitment of three — one training to deploy, one deployed and one returning from deployment. This 3:1 estimate is useful both to represent the immense cost in terms of unit availability of choosing to sustain a single BCT abroad and to account for the Pentagon’s goal of a 1:2 deployment-to-dwell ratio.

While there is only the equivalent of 2.5 BCTs currently in Afghanistan, adding the number of troops either training for and committed to deploy there or recently returned brings the number closer to 7.5 — and that number is likely to grow. To the west, there are 15 BCTs currently in Iraq — with our 3:1 estimate locking 45 into Iraq (the Pentagon has allocated units to sustain this level).

Other commitments include:

South Korea: The equivalent of one permanently stationed BCT. Because it is a permanently stationed unit, the 3:1 calculation does not apply, but given Washington’s arrangement with Seoul, these forces are difficult to deploy elsewhere, so they are also considered unavailable.
Germany: Two permanently stationed BCTs. Again, the 3:1 calculation does not apply, though Germany-based units have deployed as part of other rotations, and can be considered among employable totals. Both of these BCTs are currently scheduled to return to bases in the continental United States in 2012 and 2013 — further reducing U.S. commitments abroad.
Bosnia and Kosovo: Less than one BCT is currently committed, and a single BCT can likely sustain that deployment for the purposes of Stratfor’s calculations.
Japan: One to two infantry battalions of U.S. Marines. Because this commitment is fulfilled by rotation, at full strength it entails a commitment of the equivalent of two BCTs. Ostensibly, these units are to be the first reinforcements for U.S. Forces Korea in the event of war with North Korea. The unlikelihood of this development, combined with the current shift of some Marine units in Okinawa to Guam, likely means that these Marines will be increasingly available down the road.
Marine Expeditionary Unit Deployments: A heavily reinforced battalion of Marines embarked aboard the ships of an Expeditionary Strike Group; one to two BCT equivalents are required to sustain deployments. While on deployment, a Marine Expeditionary Unit is extremely employable, but is ideally kept uncommitted to deal with breaking crises. Stratfor thus counts its units as a commitment, but not the deployed battalion as “employable.”
With 7.5 BCTs committed to Afghanistan, 45 to Iraq and around six needed elsewhere (not counting the BCTs in Germany), the Pentagon clearly has more commitments than employable BCTs — some 58 requirements for only 56 (though one need only ask a Reservist or Guardsman to know that this is the case). The Pentagon has done quite a bit of juggling to pull this off: a combination of further compressing “dwell time” and training, employing more Reserve and National Guard BCTs and occasionally skimping on other commitments. For example, the 24th Marine Expeditionary Unit, intended to sail with the Nassau Expeditionary Strike Group this spring, was instead deployed to Afghanistan. This precisely illustrates the “window of opportunity” Stratfor has discussed. It is also emblematic of the lack of spare capacity, because a standard deployment requirement went unfulfilled.

Changing Trends
But even now, several trends are affecting this calculation. Further reductions of BCTs in Iraq are likely this year. The White House announced in July the potential for one to three BCTs to be withdrawn by Inauguration Day in 2009. Furthermore, as the nature of operations in Iraq shifts as U.S. forces step back from day-to-day security missions and actually fighting the counterinsurgency, the requirement for BCTs — as opposed to other, more specialized units like advisers, trainers and special operations — will drop further.

Compounding this, the reduction of even a single BCT in Iraq affects the availability of multiple BCTs — one may still be just returning, but a second is not deploying and a third is not required to spin up specifically for the Iraq mission. Put simply, the reduction of U.S. forces in Iraq by a single BCT quickly frees up three, as the burden of sustaining that presence abroad is lifted.

It is too early to comment on the scope and schedule of Iraq drawdowns — especially in 2009 and beyond — but the fact is they are absolutely in the cards. One or two additional BCTs are likely to reinforce operations in Afghanistan in the near future, but the scale and timing of their deployment has yet to be announced. Reductions in Iraq currently seem likely to stay ahead of increases there.

For the purposes of the graphic, Stratfor has estimated that three BCTs may indeed be withdrawn from Iraq by Inauguration Day 2009, as the president has suggested. In the same timeframe, an additional BCT could be surged to Afghanistan. Stratfor plays this trend out a bit further, without attempting to make that actual forecast: three more BCTs drawn down in Iraq by the end of the summer of 2009, with an additional one and a half BCTs surged into Afghanistan in the same timeframe. As the chart illustrates, these developments — if they play out that way — would quickly free up three BCTs and then, in a year, more than 10. All this would come before the expansion of the Army and Marine Corps takes effect.

One-for-one increases in Afghanistan are not going to happen. The scale of the conflict is different, and deploying more than a few additional BCTs seems unlikely: Deploying only two and a half BCTs would double U.S. non-special operations combat forces in Afghanistan. What’s more, NATO contributes much more heavily, including handling some of the heaviest combat operations.

A Picture of the Future
In sum, especially in the wake of the manpower-intensive surge to Iraq, the window of opportunity remains very much wide open. But the confluence of the impending drawdown in Iraq and the expansion under way (which Stratfor has not included in the above calculations) means that this dynamic is in its final days. The window will not inch closed over the course of five years. It will close much faster.

Far from being burdened with the Iraq war (though Afghanistan will remain a real challenge), the next U.S. president will find himself taking command of a battle-hardened military accustomed to a high operational tempo. Employable BCTs will soon outnumber commitments — reversing the current dynamic — and in numbers sufficient to sustain a constant presence elsewhere in the world if necessary.

This hardly means that the United States will suddenly have the capacity to surge multiple divisions of troops across the Russian periphery in the next year. But it does mean that the White House’s room to maneuver militarily on the ground overseas is once again expanding — and the lack of spare capacity is quickly becoming a thing of the past.

In 2010, as the cumulative number of forces committed to the wars in Iraq and Afghanistan continues to decline, the trend in available forces will only rise further, as six additional Army BCTs and a Marine infantry regiment begin to come on line. Though Washington remains constrained in terms of large-scale division-level troop deployments, the U.S. military’s ranks of employable combat forces will be immense by the early years of the next decade.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Aug, 2008 11:42 
Eemal
Liige

Liitunud: 17 Juun, 2006 20:57
Postitusi: 455
Tsiteeri:
Viienda artikli ignoreerimine Nato poolt oleks organisatsiooni enda jaoks väga keeruline olukord. Ehkki mitte võimatu. Pärast sellist sündmust on organisatsiooni kui sellise eksisteerimist väga keeruline põhjendada. Saati veel uute, Venemaaga piirnevate riikide liikmeks värbamist.

Aga Nato ei aita meid päeval 0. Sellel hetkel me pame ise valmis olema. Ja me ei ole täna selleks valmis - see peaks igaühele selge olema. Esmane prioriteet peaks ikkagi olema korraliku luurevõimekuse ja hävituslennuväe loomine. Siis kiire rasketehnika osakaalu suurendamine.



Tõsi, nahaalne ignoreerimine oleks tõesti ikka väga paha NATO tulevikule, ent keegi ei räägigi abi mitteandmisest. Küsimus on abi suuruses ja ulatuses. Ning siin tulevadki mängu poliitika, intriigid ja rahvuslikud huvid: kuna Euroopa suured on ilusasti kas venelaste sõbrad, nende suhtes neutraalsed või lihtsalt naiivsed, siis on päris väheusutav, et nad oma sõjalisi jõude siia saadavad. Mis puutub aga NATO põhijõudu, Ühendriikidesse, siis nemad on hetkel omadega madalseisus: demokraadid (isolatsioonimeelsed) on võimule tulemas, armee põhiressursid on raisatud kolmanda maailma koloniaalsõdade peale ning rahvas on suht sõjavastaselt meelestatud ebaõnnestunud Afghanistaani ja Iraagi pärast. Lisaks veel sellele ei ole nende majandus ka just kõige paremal järjel.

Ning ongi asi JOKK: invasiooni korral ütlevad ülejäänud NATO liikmed, et vot tahtsime küll sõjaliselt aidata, aga kuna Balti riigid ei pidanud küllaltki kaua vastu, siis peame nüüd abistamisega jätkama läbirääkimislaua taga. Võib olla saadetakse sümboolset humanitaarabi ning võib olla isegi mõni sõjalaev või lennuk konfliktikolde äärde vihast nägu tegema aga päris kindlasti ei hakka Nato Overloadi stiilis asja üritama.

Ja üldse kiputakse selle NATO "vihmavarjuga" üle pingutama: peale NSVL lõpliku lagunemist on organisatsiooni arengu suund olnud väikeste, hästirelvastatud ekpeditsiooniüksuste loomisele. Kaitsekulutusi ja relvastust on järjepidevalt vähendatud kuni seni maani, et mõni Nato liige pole võimeline iseennastki kaitsma. Mis siin veel välisabist rääkida. Pigem tuleks Nato poole vaadata kui sõprusringile, kus on võimalik omale hea hinnaga hädavajalikku varustust sebida: vaevalt on ameeriklastel midagi selle vastu , kui ida-euroopas ülbitseva paariariigi kõrval asuvad väikeriigid muuta herilaspesadeks, mis sõjalise sissetungi korral vallutajatele parajat peavalu tekitaks.

_________________
Inter arma enim silent leges (sõja aegadel on seadused vaiksed) Cicero


Viimati muutis John, 19 Aug, 2008 12:26, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Aug, 2008 11:50 
Eemal
Liige

Liitunud: 27 Juun, 2007 22:22
Postitusi: 555
nato viienda artikli eiramine invasiooni korral nato enda poolt oleks häving kogu äriplaanile, nato kaotab igasuguse mõtte eksisteerida ja oleks lagunemisele määratud, ta peab kuidagi reageerima, ta peaks saatma kiirelt hävitajaid õhuruumi hoidma ja karjuma pistma, vaenlane tuleb kiirelt ära hirmutada, oleks aeg lutid suust välja visata.
ei ole venemaa huvides ilget sõda alustada, kuid mida kauem jokutab lääs reageeringuga ja puhub sooja õhku ainult suust, seda julgemaks ja nahaalsemaks muutub venemaa. :shock:


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Aug, 2008 12:25 
Eemal
Liige

Liitunud: 17 Juun, 2006 20:57
Postitusi: 455
Tsiteeri:
nato viienda artikli eiramine invasiooni korral nato enda poolt oleks häving kogu äriplaanile, nato kaotab igasuguse mõtte eksisteerida ja oleks lagunemisele määratud, ta peab kuidagi reageerima, ta peaks saatma kiirelt hävitajaid õhuruumi hoidma ja karjuma pistma, vaenlane tuleb kiirelt ära hirmutada, oleks aeg lutid suust välja visata.


nagu ütlesin, jutt ei käigi eiramisest.

Tsiteeri:
ei ole venemaa huvides ilget sõda alustada, kuid mida kauem jokutab lääs reageeringuga ja puhub sooja õhku ainult suust, seda julgemaks ja nahaalsemaks muutub venemaa.


Ei tasi lootust hellitada: vankalt võib ka täiesti ajuvaba käitumist oodata.

Tuleb aru saada, et on väga ebatõenäoline, et Nato alustab laiaulatuslikku sõda ühe oma peamise nafta ja gaasi tarnijaga. Lisaks veel sellele hiiglasliku tuumaarsenali omajaga. Loll on see kes vabandust ei leia ja küll leiavad meie lääneliitlased kah tee, kuidas asjast välismaailmale abistamise muljet jätta ilma russe tõsiselt provotseerimata (tuleta meelde kasvõi 39-dat aastat, kui Poola tükkideks rebiti: kuulutati küll sõda aga siis istuti vaikselt edasi kuni agressor sõja nende enda koduõue tõi. Alles siis hakati ennast liigutama. Või kasvõi NSVL juhtum: tõsiselt hakati kommunismi kartma ja selle vastu võitlema alles siis, kui see monstrum oli pool Euroopat alla neelanud ning ähvardas ülejäänud osa magustoiduks võtta)

Keegi ei aita meid peale meie iseenda ning NATO ON BOONUS, mitte garantii. Asja traagilisus seisneb selles, et esimest korda ajaloos on meil võimalus tõsiselt võetav riigikaitse ehitada Nato abiga, aga asi takerdub orjameelsuse, kaitsetahte puudumise ning heleroosa unistuse, et "pole mul midagi vaja teha, teised aitavad meid" taha.

_________________
Inter arma enim silent leges (sõja aegadel on seadused vaiksed) Cicero


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Aug, 2008 13:51 
Eemal
Liige

Liitunud: 19 Nov, 2007 14:38
Postitusi: 514
Asukoht: Eesti
Probleemid NATO abi saamisel on märksa suuremad, kui siin välja on toodud. Esiteks on meil lepingus kahe kuulise iseseisva vastupanu tärmin, enne kui abi tuleb. Teiseks räägib viies artikkel küll abi andmisest, kuid jätab samas igale liikmesriigile õiguse ise otsustada millist abi antakse - kas sõjalist või diplomaatilist.

Seega ei maksa olla liialt sinisilmsed ja uskuda, et kohe hakkavad tankikolonnid ja õhuarmaadad meile appi liikuma. Kes tahaks Venemaaga sõda alustada, kui puhta südamega võib "abi" anda ka diplomaatiliselt. Karta võib, et enamik maid (kui mitte kõik) piirduvadki vaid diplomaatilise näpuviibutamisega.

Et see nii ei läheks, on vaja lisaks NATO-le sõlmida ka kahe- või mitmepoolseid vastastikuseid abistamislepinguid. Kui Läti ja Leedu oma idiootsetest palgaarmeedest loobuksid tuleks ka Balti Liit luua. Kõige parem kui koos Soomega, kuid karta on, et see, nagu ka Balti Liit jäävad vaid unistuseks.

Loodan, et eksin ja olen liialt pessimist, kuid mina ei panusta eriti välise abi peale. Eeskätt tuleb teha ise kõik, mis meist vähegi sõltub. Olla mürgiogadega siil.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Aug, 2008 14:03 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 20 Jaan, 2007 16:00
Postitusi: 949
Tegelikult võib vist suht suure kindlusega öelda, et kui Anno Domini 2008 oleks Venemaa Eestit rünnanud, siis laks oleks veidi haledam kui Gruusia puhul aga Lääne reaktsiooni sisu ja kiirus oleks olnud enam-vähem täpselt sama mis praegu Gruusia puhul. NATO kaitse on olulisel määral virtuaalne ja NATO sisuline eesmärk on tegeleda "mittesõdimisega" moodustades formaalselt ja tegelikult ka praktiliselt suure sõjajõu.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Aug, 2008 14:56 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 06 Apr, 2005 23:06
Postitusi: 143
Mis puutub Eesti abistamisse siis siin on USA esindaja Paul Goble asja väga selgelt juba ammu välja öelnud:

Aserbaidžaani diplomaatiaakadeemia direktori Paul Goble’i sõnul on USA saatnud sõnumi, et suudab oma sõpru kaitsta kus iganes, mida ta aga tegelikult ei tee, kui vastas on Moskva.

http://www.postimees.ee/?id=26212&redir

Nii, et paraku on Moskva ja Washingtoni vahelised ühishuvid saanud primaarseks. Arvata võib, et seda NATO-t ei ole enam meile kuigi kauaks. Kui Eesti tahab oma iseseisvust säilitada siis tuleks üles ehitada tugev armee(alustades hävitajatest) ja vastuluure see aga mis hetkel toimub on paras porno ja lasteaed. Kui asjad peaks selliselt jätkuma siis saabub peagi pöördepunkt kust tagasiteed enam ei ole.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Aug, 2008 15:14 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 02 Juul, 2005 8:48
Postitusi: 867
Tuleb küll nõustuda paljude seisukohtadega, mida esitasid kasutajad A4 ja Kert122. Samas on tõde ennustamatu kombinatsioon mustast ja roosast stsenaariumist.
Usun, et ei ole ka võimatu sõjaline abi USA poolt juba praegu, näiteks relvastuse näol. See oleks neile oluliselt lihtsam lahendus, samuti reaalseim abi meile, mida üldse võiks tahta. Näiteks õhutõrje ja tankitõrje soodusmüük USA-lt Eestile. Mingid mõtted paistavad sealpool igatahes meeles mõlkuvat kui viimast uudiskildu uskuda (Condi Rice rääkis midagi abist, mida saaks pakkuda Balti riikidele ja Poolale).
Kaitsevõimetus on muidugi nuttu väärt, optimistina tahaks uskuda, et Gruusia konflikt avas ehk mõned silmad.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Aug, 2008 15:28 
Eemal
Liige

Liitunud: 27 Juun, 2007 22:22
Postitusi: 555
Rändur kirjutas:
Tuleb küll nõustuda paljude seisukohtadega, mida esitasid kasutajad A4 ja Kert122. Samas on tõde ennustamatu kombinatsioon mustast ja roosast stsenaariumist.
Usun, et ei ole ka võimatu sõjaline abi USA poolt juba praegu, näiteks relvastuse näol. See oleks neile oluliselt lihtsam lahendus, samuti reaalseim abi meile, mida üldse võiks tahta. Näiteks õhutõrje ja tankitõrje soodusmüük USA-lt Eestile. Mingid mõtted paistavad sealpool igatahes meeles mõlkuvat kui viimast uudiskildu uskuda (Condi Rice rääkis midagi abist, mida saaks pakkuda Balti riikidele ja Poolale).
Kaitsevõimetus on muidugi nuttu väärt, optimistina tahaks uskuda, et Gruusia konflikt avas ehk mõned silmad.


kõik mis ma tahan öelda on see, et kui abi tuleb on ülitimm, kuid mõelgem nii et me peame ise vastu astuma, siis on meil endil lihtsam taluda sissetungi.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Aug, 2008 16:32 
Eemal
Liige

Liitunud: 15 Nov, 2005 0:19
Postitusi: 190
Asukoht: Tallinn
Venemaa kallaletungi korral mingi abi Natolt tuleb kindlasti, küsimus on kui palju ja millal? Tõenäoliselt saadab USA ja mõned julgemad Euroopa riigid üsna ruttu oma lennukid appi, kuid maa- ja merevägede siiajõudmine on enam kui kahtlane. Kaliningradist mööda pääsemiseks tuleks see esmalt maatasa teha.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Aug, 2008 16:55 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 02 Juul, 2005 8:48
Postitusi: 867
Tsiteeri:
kõik mis ma tahan öelda on see, et kui abi tuleb on ülitimm, kuid mõelgem nii et me peame ise vastu astuma, siis on meil endil lihtsam taluda sissetungi.


Nõus. Siin teemas on päris palju sellest ka juttu olnud, samas poleks paha eraldi teema, kuna siin oli põhiküsimus "Kas NATO tuleb?". Mind päris huvitaks, kuidas eri stsenaariumide korral Eesti kaitsmist praegu ette nähakse mõnede asjahuviliste poolt. Kõige mustem stsenaarium (ootamatu äkkrünnak) ja kergem variant - pikaajaline vindumine enne rünnet.
Kaitseliidu koha pealt - eks erineb piirkonniti see seisukord päris palju. Kõige suuremaks puuduseks pean ise, et reaalse olukorra läbimängimist ei toimu.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Aug, 2008 19:34 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Mär, 2008 12:00
Postitusi: 594
HILLART JA KERT122 asjalikku teksti kirjutavad, hea lugeda!

Eriti hea lugeda seda KL teemat, olin seal 90ndate alul ja tegutsesime vaikselt ka enne, lahkusin peale seda kui nö. eelpoolmainitud mentaliteet mis alul oli, muutuma hakkas, 98, peale aastast-paarist mõtiskelu ja täitsa nõus, et see mis seal nüüd toimub ikka nagu öö ja päev mis oli enne. Siin pole mul kübetki juttu sellest mingist vana aja nostalgiast, eks mõni asi on ka nüüd paremaks läinud aga mnjah, kokkuvõttes :? Elame ja näeme...Sai seda pulli ka veel ise kogetud 4 aastat tagasi, mnjaa, tahaks loota et kimp jobusid head asja tervinisti ära ei riku :shock:


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Aug, 2008 20:28 
Eemal
Liige

Liitunud: 14 Juun, 2005 0:55
Postitusi: 1558
John kirjutas:
Tsiteeri:
nato viienda artikli eiramine invasiooni korral nato enda poolt oleks häving kogu äriplaanile, nato kaotab igasuguse mõtte eksisteerida ja oleks lagunemisele määratud, ta peab kuidagi reageerima, ta peaks saatma kiirelt hävitajaid õhuruumi hoidma ja karjuma pistma, vaenlane tuleb kiirelt ära hirmutada, oleks aeg lutid suust välja visata.


nagu ütlesin, jutt ei käigi eiramisest.

Tsiteeri:
ei ole venemaa huvides ilget sõda alustada, kuid mida kauem jokutab lääs reageeringuga ja puhub sooja õhku ainult suust, seda julgemaks ja nahaalsemaks muutub venemaa.


Ei tasi lootust hellitada: vankalt võib ka täiesti ajuvaba käitumist oodata.

Tuleb aru saada, et on väga ebatõenäoline, et Nato alustab laiaulatuslikku sõda ühe oma peamise nafta ja gaasi tarnijaga. Lisaks veel sellele hiiglasliku tuumaarsenali omajaga. Loll on see kes vabandust ei leia ja küll leiavad meie lääneliitlased kah tee, kuidas asjast välismaailmale abistamise muljet jätta ilma russe tõsiselt provotseerimata (tuleta meelde kasvõi 39-dat aastat, kui Poola tükkideks rebiti: kuulutati küll sõda aga siis istuti vaikselt edasi kuni agressor sõja nende enda koduõue tõi. Alles siis hakati ennast liigutama. Või kasvõi NSVL juhtum: tõsiselt hakati kommunismi kartma ja selle vastu võitlema alles siis, kui see monstrum oli pool Euroopat alla neelanud ning ähvardas ülejäänud osa magustoiduks võtta)

Keegi ei aita meid peale meie iseenda ning NATO ON BOONUS, mitte garantii. Asja traagilisus seisneb selles, et esimest korda ajaloos on meil võimalus tõsiselt võetav riigikaitse ehitada Nato abiga, aga asi takerdub orjameelsuse, kaitsetahte puudumise ning heleroosa unistuse, et "pole mul midagi vaja teha, teised aitavad meid" taha.


Ma kordan üle oma varasemat mõtet, et sõjalise abi mitte-andmine tähendaks NATO kui organisatsiooni lõppu ja kogu senise Lääne julgeolekukorra krahhi. Ning mina ei näe anno domini 2008 ohtu, et selline asi võiks nähtavas tulevikus juhtuda. Üks asi on Venemaa poolt rünnata NATO-sse ja EL-i mittekuuluvat Gruusiat tülis separatistlike piirkondade pärast (mida meil ei ole), teine asi on kallale tungida NATO ja EL-i liikmesriigile. Kui sellist asja ei juhtunud kogu külma sõja ajal, siis mis paneb meid uskuma, et see võiks juhtuda nüüd, kui Venemaa on sõjaliselt võrreldamatult nõrgem.

Mis puudutab väidet, et Lääneriigid ei taha nafta ja gaasi tõttu Venemaaga tülli minna, siis minu arvates oleks antud juhul rohkem põhjust esitada järgmine retooriline küsimus: miks peaksid Kremli isandad soovima rünnata Eestit, riskides astuda sõtta kogu NATO-ga? Kes sõja korral enam nende naftat ja gaasi ostaks ning mis saab Kremli oligarhide naftamiljarditest, mis on enamasti paigutatud Euroopa pankadesse ja mida annab sama kergesti konflikti korral külmutada, nagu külmutati 1991. aastal ära Iraagi Euroopas asuvad rahadeposiidid?

Vankadelt võib aeg-ajalt muidugi irratsionaalset käitumist oodata, aga vaadake neid silovikke ja kagebiite, kes täna Venemaad juhivad, ja võrrelge neid nt Staliniga. Stalin elas isegi tollaste standardite kohta väga tagasihoidlikus ja väikeses suvilas Moskva äärelinnas, tema ainsaks lõbustuseks olid öised joomingud oma võitluskaaslastega ja ainsateks "väärisesemeteks" ajakirjast väljalõigatud maalide reproduktsioonid magamistoa seinal. Samal ajal kannustas teda usk kommunistlikusse maailmarevolutsiooni, kirg oma valdusi laiendada, võimalikult suure armee rajamine rahva elatustaseme arvel ning oma viimastel eluaastatel plaanis ta ilmselt suuremat sõda USA-ga, karmtmata sellise sõja tagajärgi ehk tuumaholokausti. Selliselt Vene riigijuhilt, kes ei tunne huvi maiste väärtuste vastu (st kellel pole midagi kaotada) võis tõesti oodata ükskõik mida.

Vene praegusel juhtkonnal on aga pea kõikidel avalikud või varjatud osalused nafta- ja gaasiettevõtetes, hiiglaslikud villad, plaatinast käekellad, garaažitäis luksusautod, hiiglaslikud arved Šveitsi pankades jne. Ühesõnaga - on küll, millest ilma jääda. Kas tasub Eesti vallutamise nimel riskida sellega, et su naftamiljardid arestitakse ja sinu Moskva lähedases luksusvillas hakkavad turvameeste asemel pärast NATO tuumarünnakut mutandid ringi jooksma? Mina arvan, et Kremli oligarhid tahavad pigem rahulikult ja jõukalt oma elunatukest nautida.

(Ärge saage valesti aru, ka minu arvates on Venemaa ka tulevikus Eesti jaoks üheks suurimaks julgeolekuohuks. Aga see ei tähenda, et tuleks õhutada reaalsusele mittepõhinevaid hirmujutte sellest, kuidas Kremlis istuvad irratsionaalsed maniakid, kes ainult seda ootavadki, et oma murdumatu sõjalise võimsusega väikesele Eestile kallale tungida ning NATO meile appi ei tule.)

See, mida Venemaa Gruusiaga äsja tegi, oli tegelikult üsnagi ratsionaalne samm. (kuigi kostab juba uudiseid, et selle lühikese sõja tõttu aeglustus müük Moskva börsil, uued miljardid lahkusid Venemaalt, ühesõnaga - oligargid kandsid reaalset kahjumit). Rünnates NATO-sse mittekuuluvat sõjalist Gruusiast, ei riskinud Venemaa eriti millegagi peale rahvusvahelise toetuse. Siseriiklikult võimaldas see samm taaskord Putinit ja Medvedevit esitleda kui deržaava piiride kindlustajat ja kaitsjat; Lääneriikde näidata aga kui Venemaale vaenulikke, kellele vastuseismiseks tuleb venelastel veelgi tihedamalt "koonduda partei ja valitsuse taha".

Mis puudutab seda, et NATO riigid on pärast külma sõja lõppu tunduvalt vähendanud oma relvajõudude suurust, mistõttu ei suudaks nad enam Venemaale sõjaliselt vastu astuda. Selline väide eirab fakti, et Venemaa on võrreldes külma sõja aegadega oma relvajõudude suurust ja valmisolekut veelgi suuremat kärpinud. Kokkuvõttes on NATO-l ka pärast relvajõudude vähendamist vähemalt sama palju mehi, tanke ja lennukeid "püssi all" kui Venemaal. Kvalitatiivsest erinevusest ei maksa siinkohal isegi rääkima hakata.

Venelastel on küll paberite järgi armees ca miljon meest, kuid sellest moodustavad suure osa kehva väljaõppe ja motivatsiooniga ajateenijad. Lahinguvõimelisi elukutselisi üksuseid on nii vähe, et juba Gruusia konflikti esimestel päevadel hakati Pihkva ÕDV-st üksusi Abhasiasse suunama, vaatamata sellele, et Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonnas peaks venelastel Tšetšeenia, Dagestani, Osseetia, Abhaasia jt selliste konfliktikollete tõttu piisavalt palju vägesid olema.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Aug, 2008 20:41 
Eemal
Liige

Liitunud: 14 Juun, 2005 0:55
Postitusi: 1558
Henn kirjutas:
Probleemid NATO abi saamisel on märksa suuremad, kui siin välja on toodud. Esiteks on meil lepingus kahe kuulise iseseisva vastupanu tärmin, enne kui abi tuleb. Teiseks räägib viies artikkel küll abi andmisest, kuid jätab samas igale liikmesriigile õiguse ise otsustada millist abi antakse - kas sõjalist või diplomaatilist.



Kuskohas, millises lepingus on kirjas kahekuulise iseseisva vastupanu tärmin? Näidake mulle, teadmatule kah. Põhja-Atlandi lepingu tekst sellist tärminit igatahes küll ei maini: http://www.nato.int/docu/basictxt/treaty.htm


Mis puudutab NATO lepingut V artiklit, siis öeldakse selle artikli esimeses lauses sõnaselgelt - rünnak ühe liikmesriigi vastu käsitletakse kui rünnakut kõikide liikmesriikide vastu. Minu arvates ei jäta see erilist tõlgendamise võimalust. Järgnevas paaris lauses mainitakse, et liikmesriigid võivad sellise rünnaku vastu ette võtta selliseid samme, nagu ise heaks arvavad. Aga ainsa sõnaselge sammuna, mida lepingu V artiklis mainitakse, on sõjalise jõu kasutamine (use of armed force).


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 2734 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4, 5, 6, 7 ... 183  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt