Läti sõdurid ja maakaitseväelased õpivad Austrias iseliikuvate suurtükkide koolituskursusel
Läti relvajõudude tugevdamise ja moderniseerimise käigus saavad meie relvajõud sellel aastal M109A5Ö iseliikuvad suurtükid ja lisaks muud relvastust, kaasa arvatud 120 mm miinipildujaid. Relvastus hangitakse vastavalt Läti ja Austria kahepoolsele lepingule. See leping näeb ka ette Läti relvajõudude esindajate koolituse uute relvade kasutamises ja hooldamises.
Rõõm ja uhkus uue tehnika üle
Nooremleitnat Maksim Petrov on üks Läti relvajõudude esindajatest, kes lõpetas koolituse Austrias - kursus kestis jaanuari lõpust 11. augustini ning seal õppis 17 sõdurit Lätist. Ta määrati tulejuhtimise õppegruppi, kus ta õppis laskmise andmete arvutamise oskusi. Kursuse jooksul omandasid õpilased teooria, õppisid erialakirjandust ja teostasid ka arvutusi vana hea meetodiga - kasutades pliiatsit ja paberit. Kuid edasine väljaõpe jätkus palju tehnoloogilisemalt - sealseid õppureid koolitati Austria relvajõudude käsutuses olevat digitaalset lahingujuhtimis- ja tulejuhtimissüsteemi CNG (
Combat Next Generation) kasutades. Nooremleitnant Maksim Petrov õppis üldiselt laskmise andmete arvutamise oskusi ja tuletoetuse ohvitseri tegevusi juhtpunktis.
"Esimene nädal oli pühendatud administratiivküsimustele - ohutuseeskirjad, ülevaade iseliikuvate suurtükkide ehitusest ja Austria relvajõudude käsutuses olevast sidesüsteemist. Järgmise kolme nädala jooksul õppisime tulistamise andmete arvutamise oskusi. Peale seda järgnes digitaalsete süsteemide õppimine, mis toimus nii siseruumides kui ka õppepolügoonidel, iseliikuvas suurtükis."
Pärast seda õppeplokki täiustasid kursandid oma oskusi lahinglaskmistel. Läti relvajõudude uue relvastusega tutvudes on Maksims veendunud, et meie kaitsevõime on kindlasti oluliselt suurenenud. "Nii et selle iseliikuva suurtükiga oleme võimelised toetama manööverüksusi kõige kõrgemal tasemel."
- Nooremleitnant Maksim Petrov, paremalt esimene.
- 1.jpg (112.9 KiB) Vaadatud 5819 korda
Nooremleitnant Maksim Petrov, meenutades õppeaega, tunnistab, et parim kogemus on seotud hetkega, kui ta esimest korda sisenes iseliikuva suurtüki komandöri kohale - soomuki muljetavaldav välimus, võimsus, mass ja samas kergus, millega ta ületab takistusi, on toonud puhast rõõmu ja uhkust.
Pärast kursust on Maksim Petrov õppinud iseliikuva suurtüki käsitlemist kasutaja tasandil, kuid ees seisab veel tohutu tööväli, uue tehnika ja selle kasutamisvõimalustega detailsemalt tutvumine. Ta on valmis Austrias saadud teadmised edasi andma oma teenistuskaaslastele Lätis, sest ta usub, et see on iga komanöri vastutus.
Teenimine relvajõududes on olnud Maksimi tahtlik valik. "Lapsepõlvest peale olen olnud huvitatud kõigest, mis on seotud sõjaväega. Olen olnud Jaunsardzes [Läti noorkotkad], seejärel kohustuslikus sõjaväeteenistuses, siis Zemessardzes [Läti kaitseliit] ning nüüd seitsmendat aastat professionaalses teenistuses. Ametnikuna olen töötanud vaid ühe aasta, siin on mul veel palju õppida." Igapäevaselt on ta Zemessardze 34. suurtükipataljoni suurtükirühma komandör. "Enamasti tegelena ma haldusküsimustega, nädalavahetustel valmistun õppusteks ja õpin uusi teadmisi tuletoetuse valdkonnast."
Ka enda edasist teenistust sooviks Maksim siduda iseliikuvate suurtükkide ja nende tule juhtimisega. "Tahaksin uskuda, et minu tulevane teenistus on seotud tuletoetusega. Enne seda olin ma koolitusinstruktor Alūksnē jalaväekoolis aga nüüd olen seotud tuletoetuse üksusega, nii et muudatused sõjalises karjääris on väga kardinaalsed."
Vaba aega Maksimil palju ei ole, kuid ta püüab seda aktiivselt ja täieslikult kulutada. Stressi vältida ja head füüsilist vormi hoida aitab igapäevane ristvõimlemine. Maksim on tantsinud rahvatantsurühmas ja armastab matkamist vabas õhus. Tema kirg on ka modelleerimine. Loomulikult vajab ka pere aega.
Teadmised antakse edasi
"Õppekohta sõitsime 29 tundi," meenutab Zemessardze 34. suurtükipataljoni leitnant Andris Laizāns. Tee Austria keskosas asuvasse Sankt Michaeli külla on 1750 km pikk. Just seal asub Austria relvajõudude 18. jalaväepataljon, kus 19. märtsist 12. maini koolitati meie sõdureid 120 mm miinipilduja kasutamises. Kursuse käigus õppisid Läti sõdurid Austria 120 mm miinipilduja kasutamist relvameeskonna tasemel ning laskmise andmete arvutamise protseduuri. "See ei erine oluliselt sellest, mida me teame, seega suutsime näidata häid tulemusi, mis sageli isegi kohalikke koolitusinstruktoreid üllatas."
Koolitus koosneb neljast osast - teooria, praktiline harjutus miinipildujaga, laskmise andmete arvutamine ja laskmine. Ajaliselt oli kõige mahukam praktiline harjutamine. Iga osa lõpus kontrolliti õppurite ettevalmistust erinevate testidega. Kursusel osales 15 sõjaväelast erinevatest relvajõudude üksustest, tõsi, samal ajal õppisid teistes Austria sõjaväe üksustes ka muude erialade esindajad Lätist - kõik said muidugi kursuse lõpus kokku, kui polügoonil korraldati vastastikkuse koostöö treening. Läti sõdurid on erineva väljaõppe tasemega - osadele on miinipilduja kasutamine täiesti uus kogemus - teistele igapäevane töö. Kuid lõpptulemus oli kõigi jaoks suurepärane.
Leitnant Andris Laizāns ise töötab miinipildujatega juba alates 2003. aastast, seetõttu pidas kursust pigem juba teadaolevate asjade põhjaliku kordamisena, koos mõningate nüanssidega ning võõrkeeles. "Igal juhul võin seda pidada heaks kogemuseks ja võin julgelt oma oskuste nimekirja lisada miinipildujasüsteemid."
Üks kõige huvitavamaid kursuse käigus saadud õppetunde on maastiku mõju kaudtuletoetuse süsteemide kasutamisel. "On siiski üllatav kui suur roll on mägedel - neil on märkimisväärne mõju nii liikumisele kui ka positsioneerimisele - kuid kõige rohkem tabamise täpsusele. Lätis me seda tavaliselt arvesse ei võta. See on ka mõistetav - kui me rääkisime instruktoritele, kui suur on meie kõrgeim mägi, tegi see neile väga palju nalja," meenutas Andris.
- Leitnant Andris Laizāns koos austria kolleegiga.
- 3.jpg (137.88 KiB) Vaadatud 5819 korda
Rääkides käimasolevast miinipildujate hankest, rõhutab A. Laizāns, et on vajalik koolitada palju pesonali, nii et Austrias omandatud teadmised tuleb kindlasti üle anda teistele kolleegidele. "Osad teevad seda otse - teostades teoreetilisi ja praktilisi koolitusi, ning osad teevad seda läbi õppekavade koostamise ja koolituste organiseerimise, sest kursusel osalesid sõdurid erinevatelt ametikohtadelt, erinevatest teenistustest ja paljudest Läti üksustest."
Leitnant Andris Laizāns tunnistab, et relvajõududesse sattus ta mitme teguri kokkusattumisel. "Lapsepõlves oli mul oma postkaartide kollektsioon, millel olid peal relvad ja nende omadused, ning mul oli võimalus võrrelda, mis laseb kaugemale, mis kiiremini. Siis hakkasin koguma erinevaid mudeleid - sõidukid, kahurid, tankid. Isa rääkis mulle palju oma tegevusest sõjaväes. Seejärel võeti vend teenima taasloodud Läti piirivalvesse ja peale teenistust andis ta mulle oma vormimütsi. Põhimõtteliselt kooliajal otsustasin, et lähen teenima."
Peale keskkooli lõpetamist pidi Andris minema kohustuslikku sõjaväeteenistusse, kuid Aglona gümnaasiumis märkas ta professionaalsesse sõjaväeteenistusse vastuvõtmise plakatit - see andis viimase tõuke valiku tegemiseks.
Igapäevaselt tegeleb leitnant Andris Laizāns enamasti õppe planeerimisega, organiseerimisega, täideviimisega ja kontrollimisega ning formaalsete kohustustega. "Mõnikord ei ole isegi aega personaliga töötada. Palju peab tööd tegema Zemessardze vabatahtlikega. Tegelema peab personali probleemidega ja isegi elamistingimustega." Lisaks on ta tihedalt seotud 2015. aastal loodud Zemessardze 81 mm miinipildujameeskondade koolitusega, kus osalevad liikmed peaaegu kõigist pataljonidest. Kuna koolitust korraldab Zemessardze 34. suurtükipataljon, on selle koolituse juhtimine usaldatud enamasti leitnant Andris Laizānsile. "Ma tunnen kõiki pataljone. Varem lugesin palju kursusi olen juhtinud, kuid enam mitte - läks sassi." Tõsi, nii mahukas töö ei oleks ilmselt võimalik ilma tarkade instruktorite abita - Andris on neile väga tänulik toetuse ja tehtud töö eest. Austria kursustel oli Andris Laizānsil kasu varem tehtud valikust õppida saksa keelt - ta õppis seda kooliajast kuni Riigikaitse akadeemia 3. kursuseni. Tõsi, koolitus Austrias oli vaid teine kord teenistuse jooksul, kui seda on tulnud praktikas kasutada, kuigi kõik ei olnud nii lihtne.
Üks Andris Laizānsi hobidest on mootorpaatide parandamine ja kalapüük. Austrias pidi ta elama otse jõe kõrval, kus oli peamiselt kohalik forell. "Aga Austria karmide kalapüügieeskrijade tõttu tuli kaks kuud ohates vaadata unenägusid forellist, kuid püüdmisest ei maksa mõeldagi."
Raske töö ja magusad viljad
Nooremleitnant Jānis Zvirgzds, Maaväe Mehhaniseeritud jalaväebrigaadi Lahingtoetuse osakonna Tuletoetuse kompanii 1. miinipildujarühma komandör, õppis erinevaid oskusi, mis on vajalikud, et edukalt kasutada iseliikuvaid suurtükke ja integreerida nad meie relvajõudude võimekustesse.
"Kursuse esimeses osas õppisin selgeks peaaegu kõigi suurtükimeeskonna liikmete oskused, välja arvatud juhi ja komandöri ülesanded. Nimelt, omandasin hea taseme sihturi, abisihturi ja laadija töödes. Kursuse teises osas tegutsesin juba iseliikuva suurtüki komandörina. Sain väärtuslikke kogemusi meeskonnatööde juhtimises ja kogenematute sõdurite õpetamises (meid lähetati teenima austria kohustuslike ajateenijatega), mis on eriti asjakohane Läti sõdureid koolitades, ning sain ülevaate rühmaülema tööst," ütleb nooremleitnant Jānis Zvirgzds.
Ta on õppinud rohkem kui pool aastat Austrias - kursus kestis 30. jaanuarist kuni 11. augustini. Peamised koolituse osad olid iseliikuva suurtüki kõikide elementide tööpõhimõtete omandamine, meeskonnaliikmete oskuste omandamine, lahinglaskmine meeskonnaliikmena ja lahinglaskmine komandörina, ning tegutsemine ja lahinglaskmine taktikalistes olukordades iseliikuva suurtüki komandörina.
"Ei saa öelda, et sellel kursusel oli midagi eriti ootamatut või üllatavat, pigem oli see tõsine, läbimõeldud õppeprogramm. Siiski oli kursuse ajal mõningaid erilisi hetki, näiteks oli unustamatu tunne, kui esimest korda sai ise tulistada ja käivitada laskemehhanismi kui ka esimest korda käskluse "Tuld!" andmine meeskonna komandörina." Nüüd on nooremleitnant Jānis Zvirgzdi kõige olulisem ülesanne Austrias saadud teadmiste edasi andmine:
"See, kui häsi me suudame oma teadmisi edasi anda, on kõige tähtsam."
Siiani on ta oma sõjaväelises karjääris enamasti töötanud miinipildujatega, kuid nüüd on elu teinud muudatused.
- Nooremleitnant Jānis Zvirgzds, paremalt teine.
- 5.jpg (136.22 KiB) Vaadatud 5819 korda
"Ma olen endiselt miinipildujarühma komandör, kuigi pärast Austriast naasmist ei ole miinipildujatega põhimõtteliselt kokku sattunud ja ilmselt enam ei satugi. Isegi enne Austriasse reisimist suutsin oma otsestele kohustustele pühendada suhteliselt vähe aega, sest mul oli palju administratiivseid töid, et valmistuda ette pikkadeks komandeeringuteks. Igal juhul toimuvad praegu tuletoetuskompaniis nii kiired muutused, et rutiini ei ole oht jääda."
Nüüd on kõige tähtsam ülesanne kaudtulevõimekuse arendamine uuele tasemele, kus iga kaasatud sõdur võib anda oma panuse sellesse aeglasse ja keerulisse parendus- ja arenguprotsessi.
"Kõik, mida ma tulevikus näen, on raske töö. Loodetavasti ka magusad viljad."
Rahvuslikku relvajõududesse sattus Jānis Zvirgzds järgides sõbra soovitust. "Ma olen alati erinevateks väljakutseteks valmis, seega tundus sõjaväeteenistus ideaalse pikaajalise väljakutsena. Ei saaks öelda, et see oli juhus, kuid ei saa ka öelda, nagu ma oleks teenistusest lapsepõlvest saati unistanud. Kuid ma võin julgelt öelda - tunnen, et olen seal, kus ma pean olema."
Vabal ajal meeldib Jānis Zvirgzdile reisida, nii et Austria oli ideaalne komandeeringu koht. Talle meeldib ka sport, kuid seda ei saa nimetada hobiks - pigem elu lahutamatuks osaks. Loomulikult, kõige selle keskel tuleb leida ka aega sõprade jaoks.