Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem

[Yks]

Kapten Trumm, tore et sa põlevkivisektori üle südant valutad, kuid usu mind transpordi-logistika sfääris on teatavast rahvusest inimeste arv, kel oht tööta jääda (või kes juba tegelikult tiksuvad kas kokkuhoiurežiimis või on juba koondatud) kordades suuurem. Strateegiliselt võttes räägime me põhiliselt linnadest nagu Tallinn, Sillamäe ja Narva. Sisuliselt on sellega seotud kõik mis koliseb ja kannab nime raudtee ja selle teenindamine või sadamad ja selle teenindamine. Valdavalt vaid venekeelsed rekkajuhid või kraanaoperaatorid jmt tegelased eriti mujal EL'is tööd ei kipu saama. Ka sööklad ja juuksuriärid käivad muideks siia alla.

Kui aga näiteks Estonian Air peaks kaduma ning sellega seoses tekib Tallinna Lennujaamale (kes teadupärast EA kodusadamana teeb EA abil korralikku käivet) surve tõsta käitlemise teenuste hindasid siin veel opereerivatele lennuliinidele, siis tabab epideemia ka seda sfääri. Riia lennujaam on täna kallim kaupade käitlemise seisukohast 8pea kaks korda), peaks aga see muutuma, siis hakatakse oletatavasti Lõuna-Eestit ka läbi Riia teenindama. Rääkimata transiidist. Pole importi ja transiiti läbi õhu, kasvab hind ka ekspordi transpordil...mis võib viia teadagi milleni. Näiteks ettevõttes Ericsson Eesti.

[Yks]

Vahepeal seisis Nitrofert sellepärast, et Vene maagaas (nende peamine tooraine) oli liiga kallis. Mis siis praegu viga on?

Turg on maas.

[sada]

Sestap ei maksa liiga palju "reformida", eriti puudutab see reforme, mille autorite nähtu piirdub Kohtla-Järve nägemisega bussi aknast.
Kuidas püsib rahu meie "Donetskis", kus 70+% elanikest on muulased, sellest sõltub ka üldine EV käekäik, sest intensiivsema hübriidsõja korraldamiseks UKR kogemuste põhjal sobivamat kohta kui Ida-Viru annab ikka otsida.

Päris Donetskis just üleliia ei reformitud, kas tänu sellele oli/on seal elu lill?

PS! Põlevkivisektori olulisusest Eestile ja eriti Ida-Virule saan aru. Samas seda tööstust peab ka arendama ja liikuma suurema lisandväärtuse (näiteks õli- ja keemiatööstus) ja väiksema keskkonnakahju suunas. Esimest on keeruline saavutada riikliku monopoliga (aga mitte võimatu) ja teist ilma riigi poolse sunnita.

[Kapten Trumm]

Kapten Trumm, tore et sa põlevkivisektori üle südant valutad, kuid usu mind transpordi-logistika sfääris on teatavast rahvusest inimeste arv, kel oht tööta jääda (või kes juba tegelikult tiksuvad kas kokkuhoiurežiimis või on juba koondatud) kordades suuurem. Strateegiliselt võttes räägime me põhiliselt linnadest nagu Tallinn, Sillamäe ja Narva. Sisuliselt on sellega seotud kõik mis koliseb ja kannab nime raudtee ja selle teenindamine või sadamad ja selle teenindamine. Valdavalt vaid venekeelsed rekkajuhid või kraanaoperaatorid jmt tegelased eriti mujal EL'is tööd ei kipu saama. Ka sööklad ja juuksuriärid käivad muideks siia alla.

No idatransiidist sõltuva transpordibusinessi hukatuslikkus peaks vist enamikule isenditele olema selge peale 2007 sündmusi. Nagu ka igasuguse ida-suunalise äri perspektiivitus, sest vanakuradiga kasudega kaubelda pole pikas plaanis võimalik. Põlevkivienergeetika on puhas sisemaine/eksport läände ja venelastest sõltumata teema, seda asja nüüd mingite segaste "EL soovituste" pealt kangutama minna oleks aga üks nõder tegu. Paraku aga taolise mõtteviisiga ametnik-puukallistajaid on Eestis piisavalt.

Päris Donetskis just üleliia ei reformitud, kas tänu sellele oli/on seal elu lill?

Donetskis on töölise palk Ida-Viru kolleegi omast 10 korda väiksem, kuid elu on odavam võib-olla kaks korda. Pane täna 2000 eurot saavad põlevkivitegelased 200 eurot saama ja küll seal ka taolised asjad juhtuma hakkavad. Üks põhjus, miks Donetskis on täna seis selline, on Ukraina riigi saamatus elujärje parandamisel. Krimmis olevad väeosad läksid seepärast lahinguta venelastele, et venelased hakkasid tegema kasarmute remonti, maksma korralikumat palka ja viisid vanaraua ära ja tõid toimiva sõjatehnika asemele -ühesõnaga tegema asju, millega Ukraina nn riik alles praegu kiirustades tegelema on asunud (off koors mitte taevaliku valguse mõjul, vaid peale sõjalisi kaotusi, kus selgus, et selline "armee" neid ei kaitse).

Samas seda tööstust peab ka arendama ja liikuma suurema lisandväärtuse (näiteks õli- ja keemiatööstus) ja väiksema keskkonnakahju suunas. Esimest on keeruline saavutada riikliku monopoliga (aga mitte võimatu) ja teist ilma riigi poolse sunnita.

Need kõrgtehnoloogilised keemiatehased on aga üliväikese tööhõivega ja seal on päris keeruline olemasolevat seltskonda rakendada. Mulle nt tundub VKG õlitööstust vaadates, et tööhõivet annavad seal ikka kaevandused ja transport (kus on palju käsitööd), mitte niivõrd tehnika juhtimine kivist toote saamiseks (on üldiselt automatiseeritud ja mehhaniseeritud). Mis aga puudutab seda riiklikkust, siis mina väidan, et selle taga, kui Eesti Energia saab edukalt asju lahendatud mingitel kriisiõppustel, on vaid ja ainult riigi omand ja otsene surve asjade ära tegemiseks. Et kahe otsaga asi.

[Jaanus2]

Jutt läheb OT-ks, aga polnud seal Donbassis midagi viga Vene naabrusega võrreldes. Ukraina doteeris kaevandusi ja hoidis need töös, samas kõrval Venemaal (jätkub sama söebassein) olid samalaadsed kaevandused tuimalt suletud kahjumlikena. Donbassis võidi elada vaeselt võrreldes Vene suurlinnadega, aga mitte niiväga vahetu piiritagusega võrreldes. Sama kehtib ka Ida-Virumaa puhul - Eesti suhtes vaene, Narva jõe idakalda suhtes mitte niiväga. Oluline on propaganda ja see, kuivõrd seda lastakse rahus ajudesse juurutada. Ukraina seda ei takistanud ja ega meiegi erilist aktiivsust üles ei näita (igasuguseid üritusi me siiski kohapeal korraldada ei luba). Ainult meie jõuametid töötavad paremini. Kui õnnestuks tekitada olukord, kus keegi ei takistaks ja keegi teine relvaga julgestaks, oleksid Ida-Virus samasugused rõõmsad koloraadovärvides üritused.
Donbassi miilitsad võisid ju mõelda, et Vene hakkab neile suuremat palka maksma, aga ei usu, et nad praegu sealses segaduses õnnelikumad on. Kui Eesti riigile midagi ette heita, siis seda, et igasugune majanduse riiklik suunamine-planeerimine on meil saatanast. Samasugune raske olukord on Kagu-Eestis, aga et seda piirkonda asustavad murumütsidega aborigeenid, siis nende pärast me ei muretse, vaadaku ise, kuidas saavad. Kõik see vant ja tšuud on varsti Tallinna linnriigis koos ja sellist linnriiki peaks vist hea kaitsta olema.

[Kapten Trumm]

Meie jõuametite professionaalsuses vaevalt keegi kahtleb, kuid see professionaalsus on meil ka tulnud suuresti arvukuse arvelt. Kui täna puhkeb Pronksiöö vol 2, siis Eesti äärealadel tuleb juba õiguskorda kaitsta nii, nagu tehti Vabadussõjas. Praegu on Eestis valdasid küll, kus politseiautot nähti viimati 5-10 aastat tagasi, inimesed ei teagi, misasi politsei enam on. Tuletõrje osas on mõningast leevendust saadud vabatahtlikest, aga politsei osas (kus vabatahtlike kasutamine on keerukam) valitseb ikkagi hiigelvaakum. See jutt, kuidas aga äärealadel politsei ülesandeid piirivalve täidab, kõlbab PPA Tallinna ülemuste PR jutuks hea küll, ma nimelt liigun üksjagu piiri ligiduses ja kujutan üsna hästi ette, milleks nt PV-l täna ressurssi jagub ja milleks mitte. Igapäevalt liikudes ju paned tähele, kui palju ja kus PV liigub, milliste jõududega jne. Jõudude puudus lausa kisab vastu igalt poolt täna. Selles kommentaaris pole midagi lugupidamatut, eks inimesed teevad enda arvates parimal viisil oma tööd, aga kui sul on 30-40 km piirilõigu peale vähem kui rühmajagu mehi ja üks enamvähem merekõlbulik relvastamata kaater, siis taoliste jõududega mingit professionaalselt organiseeritud militaarset aktsiooni tõkestada pole võimalik mingit moodi.

Kõik see professionaalsuse haigus, mis meil üle käinud on, käraks väga hästi Saksa-Austria piiril, kus ohud on mittemilitaarsed, väiksearvulised ja kriminaalset laadi. Järgmine pauk võib meid tabada just taolises kohas, kus öösel kaob terve patrull ja hommikul plärab idanaaber kogu ilmale, kuidas pühal Vene maal tabati natside piirivalve patrull luureseadmete või tont teab millega. Me võime pärast siin kasvõi musta valgeks tõestada, Lefortovo vanglast ei päästa neid niisama ja kohalik viies kolonn hõõrub käsigi, kuidas nüüd Putin natsidele jälle näitas.

[Lemet]

Valdavalt vaid venekeelsed rekkajuhid või kraanaoperaatorid jmt tegelased eriti mujal EL'is tööd ei kipu saama.

Ei vasta eriti tõele, kui õhtuti Euroopas parkimisplatse vaadata. Vahepeal juba tundus, et näiteks Portugali firmades ainult vene/ukraina mehed sõidavadki. Ja keelt ei mõista neist eriti keegi, ei saksa ega inglise. Portugali ei mõista ma ise, aga pisut kahtlane on selle keele massiline valdamine venekeelsete autojuhtide hulgas. Vabandust OT pärast.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Vahepeal seisis Nitrofert sellepärast, et Vene maagaas (nende peamine tooraine) oli liiga kallis. Mis siis praegu viga on?

Nitrofert´i omanik pidi olema Ukraina magnaat FIRTAŠ - kes aga olla urka JANUKOVITŠ´i kambajõmm

Ligi poole tuhande inimese (hoobilt) vallandamine Eesti valdavalt venekeelses regioonis on kahtlemata OHT EESTI JULGEOLEKULE. Minu isikliku arvamuse kohaselt väljuvad sellised küsimused meil majandusasjade sfäärist ning liiguvad vahetult KaPo valdkonda.....

[Yks]

Valdavalt vaid venekeelsed rekkajuhid või kraanaoperaatorid jmt tegelased eriti mujal EL'is tööd ei kipu saama.

Ei vasta eriti tõele, kui õhtuti Euroopas parkimisplatse vaadata. Vahepeal juba tundus, et näiteks Portugali firmades ainult vene/ukraina mehed sõidavadki. Ja keelt ei mõista neist eriti keegi, ei saksa ega inglise. Portugali ei mõista ma ise, aga pisut kahtlane on selle keele massiline valdamine venekeelsete autojuhtide hulgas. Vabandust OT pärast.

Sõidavad, sõidavad. Aga need mehed kes "sinnapoole" sõidavad eriti teisepoole sõitmiseks ei kvalifitseeru. No ei kvalifitseeru kahjuks. Kraanajuhtidest ja raudteekulidest rääkimata.

No idatransiidist sõltuva transpordibusinessi hukatuslikkus peaks vist enamikule isenditele olema selge peale 2007 sündmusi. Nagu ka igasuguse ida-suunalise äri perspektiivitus, sest vanakuradiga kasudega kaubelda pole pikas plaanis võimalik. Põlevkivienergeetika on puhas sisemaine/eksport läände ja venelastest sõltumata teema, seda asja nüüd mingite segaste "EL soovituste" pealt kangutama minna oleks aga üks nõder tegu. Paraku aga taolise mõtteviisiga ametnik-puukallistajaid on Eestis piisavalt

Osadele eestlastele küll. Palju vähematele arvule nö venelastele ka. Ülejäänutele mitte. Ja neid ei ole vähe. Sest kuni eelmise aastani, mil juba EL üldises mõttes kehtestas embargo, liikusid kaubad (suur)korporatsioonide dealide tulemusena ilma probleemideta. Ka peale pronksiööd. Kümnete ja sadade kontide ja vagunite kaupa.

[Yks]

Tuleme nüüd aga palju maisemate ja konkreetsemate asjade juurde! Loodan, et ma ei eksi mingite reeglite vastu kui toon siinkohal ära täna Maalehes ilmunud Alo Lõhmuse artikli?

http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/uu ... d=71816921

SISETURVALISUSE KAITSE: Ennetame õnnetusi, kuid unustame sõjaohu (algne pealkiri oli väidetavalt: "Moodne elanikkonnakaitse lihvib õnnetuseennetust, kuid unustab sõjaohu")

Eesti elanikkonna kaitse rahuaegsete suurõnnetuste vastu on üsna heal tasemel ning muutub aastaks 2020 veelgi paremaks. Täiesti tähelepanuta on aga jäänud elanikkonna sõjaaegne kaitse pommirünnakute vastu.

Juuni alguses puhkes tulekahju Sillamäe tööstusettevõttes Molycorp Silmet AS: viiekorruselises tööstushoones, kuhu oli ladustatud 135 tonni kemikaale, põles kile. Linna kohale kerkis paks must suitsusammas, elanikel paluti püsida siseruumides. Tossu tõusis nii rohkesti, et isegi Venemaa teatas, et võtab igaks juhuks vaatluse alla õhu puhtuse Eesti piiri äärsetes Ivangorodi ja Kingissepa linnades.
Paar tuletõrjujat said Sillamäe tulekahju kustutamisel kergemaid vigastusi, kuid üldiselt lahenes ärev olukord õnnelikult. Kui valmis aga on Eesti tõsisemate hädaolukordadega toimetulekuks?
Dokument nimega „Siseturvalisuse arengukava 2015 – 2020“ osutab mitmele aspektile, mida tuleks kriiside ennetamiseks ja hädaolukordadeks valmistumiseks parandada.
Riskianalüüse ei võeta arvesse
Kõik kemikaalidega tegelevad või muul moel potentsiaalselt ohtlikud ettevõtted peavad koostama riskianalüüsid, mille alusel oma turvalisust tagada. Riskianalüüse kontrollivad ja kooskõlastavad päästeamet ning tehnilise järelevalve amet.
Päästeameti kriisireguleerimise osakonna planeeringutalituse ekspert Toomas Luik ütleb, et ettevõtted valivad tunnustatud metoodikate hulgast ise metoodika, millele tuginedes kriisianalüüs koostada.
„Ettevõtted üldiselt ei kipu oma ohtlikkust tegelikkusest väiksemana näitama,“ sõnab Luik. Otse vastupidi: mida suurema ohukategooriaga ettevõte, seda teadlikumad seal oma riskidest ollakse, seda suuremat tähelepanu ohutusele pööratakse.
Seega pole olulisi probleemele ettevõtete riskianalüüside kvaliteediga. Kuid üldisemaid riskianalüüse koostab ka riik ise ning nende senise kasuteguri paneb siseturvalisuse arengukava kahtluse alla.
„Praegu on probleemiks see, et riskianalüüse küll koostatakse, kuid need jäävad sageli ekspertide töödokumentideks, ka ei ole riskianalüüside koostamisse kaasatud teadusasutusi,“ tõdeb arengukava. „Riskianalüüsi tulemusi ei kasutata piisavalt juhtimistasandi otsuste tegemisel ega vajalike maandamistegevuste või asutuste eelarve kavandamisel.“
Lisaks märgitakse, et riskianalüüsid ei ole tihti seotud ametkondade töö planeerimisega ning ka kohalikku kogukonda ei ole praegu vaja ilmnenud riskidest teavitada. Seetõttu pole elanikud ja ka kohalikud omavalitsused ohtlike ettevõtete tegelike riskidega sugugi alati kursis.
Siseministeeriumi päästepoliitika asekantsler Hannes Kont ütleb, et riski- ja kriisikommunikatsiooni tuleb tõesti parandada. „Sellele tahame järgneval perioodil kõvasti tähelepanu pöörata,“ lubab Kont. „Meil on kriisiolukorras tegutsemiseks olemas inimesed ja tehnika, on olemas arvestatav kogemus ja väljaõpe, kuid me peame rohkem inimestega rääkima, kogukonna tasandil koos mõtlema, kuidas turvalisust suurendada. Ühiskonna igast liikmest sõltub see, kui turvaliselt me end tunneme.“
Arengukava näeb riskianalüüside järelduste paremaks arvesse võtmiseks ette riskianalüüside koostamise juhendi uuendamist, teadusasutuste kaasamist analüüside koostamisse ning riskidega arvestamise tõhustamist planeerimismenetluses.
Erineva kategooria ohtlike ettevõtetega asukohti saab igaüks juba praegu uurida maa-ameti kaardiserveris asuva spetsiaalse kaardi abil. Kaardil on kuvatud ka ettevõtete ohupiirkonnad, tulevikus lisandub teave, kui palju inimesi konkreetses ohutsoonis elab.
Milline teenus on elutähtis?
Teise puudusena näeb arengukava asjaolu, et meie seadustes pole seni selgelt defineeritud elutähtsa teenuse termin ning ka nende tegeliku toimepidevuse tagamise võime on kahtlane.
Nimelt loetleb hädaolukorra seadus praegu ligi 40 elutähtsat teenust, mille osutajad peavad tagama teenuse katkematu kättesaadavuse või katkestuste kiire likvideerimise. Teenuste nimekirja kuuluvad elektri- ja gaasivarustus, lennuväljad ja raudteed, sidevõrgud, postivõrk, sularaharinglus, kaugküttevõrgud, teehooldus, jäätmekäitlus, ühistransport jms.
Arengukavas aga öeldakse, et „praegu on elutähtsate teenuste ringi arvatud teenused, mille mõju ühiskonna kui terviku toimepidevusele on väga erinev. Piiratud ressursside tingimustes tuleb keskenduda ühiskonna toimepidevuse seisukohalt kõige kriitilisematele teenustele.“
Hannes Kont ei nõustu veel ütlema, millised teenused elutähtsate teenuste nimekirjast „välja visatakse“, sest arutelud on alles pooleli.
„Meie visioon on keskenduda kümnekonnale võtme- ehk alusteenusele. Aga idee läbitöötamine ja konsultatsioonid partneritega alles käivad,“ sõnab Kont. „Oleme üle ilma vaadanud, kuidas seda võimalikult hästi ja säästlikult teha, et leida Eesti oludesse sobiv variant.“
Lisaks kritiseerib arengukava ka praeguste elutähtsate teenuste toimepidevuse taset, öeldes, et nende eest „vastutavate poolte rakendatavad meetmed teenuse toimepidevuse ja vastupidavuse tagamiseks ei ole alati piisavad. Paljud elutähtsa teenuse korraldajad ei ole kehtestanud elutähtsale teenusele toimepidevuse nõudeid.“
Korraldaja all peetakse silmas ministeeriume, kohalikke omavalitsusi ja raharingluse osas ka Eesti Panka, kes seaduse kohaselt nende teenuste püsiva tagamise eest vastutavad.
Asekantsler Kont sõnab, et elutähtsate teenuste tagamiseks ka kriisiolukordades on tarvis neisse rohkem investeerida.
„Elutähtsa teenuse silt iseenesest ei taga soovitud tulemust. Kui markeerime mõne teenuse elutähtsaks, peame suurema turvalisuse nimel seadma selged kriteeriumid, millele see teenus avalikes huvides peab vastama. Riik peab ettevõtjatelt rohkem nõudma ja neid ka rohkem nõustama, mis omakorda tähendab rohkem kulusid ja investeeringuid,“ ütles Kont.
Mõistagi mõjutab täiendavate investeeringute tegemine teenuste hinda. Tasakaalupunkti leidmine avaliku huvi ning teenuste stabiilsuse ja nende hinna vahel ongi vältimatu, lisas Kont.
„Tasuta turvalisust ei saa, iseenesest turvalisi lahendusi, näiteks diiselgeneraatoreid elektrivarustuse tagamiseks või dubleeritud sidesüsteeme, ei teki. Peame kogukonnana vaatama tõele näkku ja ütlema, mis on need möödapääsmatud teenused ning kui palju me oleme valmis täiendavalt nende toimepidevuse tagamiseks maksma,“ sõnas Kont.
Kuna elutähtsaid teenuseid osutavad enamasti eraettevõtjad, sõltub investeeringute tegemine ka nende valmisolekust.
Kas vajame pommivarjendeid?
Kuid on üks suur valdkond, mida siseturvalisuse arengukava sõnagi ei puuduta: pommivarjendite ettevalmistamine. Seda teemat ei ole mainitud ka riigikaitse 2013. – 2022. aasta arengukava mittesõjalise osa avalikus kokkuvõttes, mille siseturvalisusele pühendatud osa räägib hoopis avaliku korra tagamisest ning strateegilise objektide valvamisest.
Tänapäevane Eesti siseturvalisuse tagamine erinebki Nõukogude-aegsest tsiviilkaitsest just sõjaohu ignoreerimise poolest. Me erineme ka Soomest, kus peab varjend leiduma kõigil hoonetel, mis on suuremad kui kuussada ruutmeetrit. Erineme isegi Leedust, kus siseministeerium on teinud ettepaneku ehitada tulevikus kõik avalikud hooned sellisena, et neid saaks kohandada varjendeiks. Leedu siseministeerium on võimaliku sõjalise konflikti tarbeks üllitanud muu hulgas ka varjendeist rääkiva trükise ning kavandab veebilehe loomist, kust igaüks võiks leida talle lähima varjendi või vähemalt varjumiseks sobiva hoone asukoha.
„Mõned võib-olla naeravad selliste asjade üle, kuid neil on suur tähtsus. Kuhu joosta, kus kohtuda oma lapsega, kuhu peaks laps pöörduma, kui ta ei leia oma vanemaid, kes saaksid konflikti korral abistada,“ ütles Leedu siseminister Saulis Skvernelis Postimehe teatel.
Ning mõistagi erineme Venemaast, kus mullu alustati Nõukogude-aegsete pommivarjendite remontimist.
Siseministeeriumi pääste- ja kriisireguleerimispoliitika osakonna juhataja Priit Laaniste ütleb, et tsiviilkaitsevarjendeid ehitati peamiselt Teise maailmasõja ja Külma sõja ajal, mil need olid mõeldud elanikkonna kaitseks tuumarünnakute ja vaippommitamiste eest.
„Pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja Külma sõja lõppu kadus praktiline vajadus taoliste kaitsemeetmete arendamiseks ja kasutamiseks. Kuna sõjalise ründe oht on peaaegu kaks aastakümmet olnud Euroopas peaaegu olematu ning varjendite ehitamine ja käigus hoidmine oli väga kallis, siis enamus Euroopa riike loobus vastavate investeeringute tegemisest,“ ütleb Laaniste.
Tõsi, Soome ja Rootsi on varjendite ehitamist ja ülalpidamist jätkanud, tunnistab ka Laaniste.
„Soome tänane varjendite tase on saavutatud kuuekümne aasta pikkuse järjepideva töö tulemusena, sealjuures on oluline märkida, et Soomes on varjendite rajamise ja ülalhoidmise kulu hoone omanike kanda. Soomes on seetõttu varjendite ülalpidamine olnud avalikkuse jaoks väga ebapopulaarne. Arusaadavalt on seetõttu ka hoone ehitus- ja ülalpidamiskulud 10-15 protsenti kõrgemad (tugevdatud konstruktsioonid, kasutuspiirangud, ventilatsioon jne),“ nendib Laaniste.

Tema sõnul loodab Eesti viimasel ajal suurenenud julgeolekuohte tõrjuda esmase kaitsevõime tõstmise ning usutava heidutuse loomise abil koos NATO liitlastega. Ka kaitseminister Sven Mikser on väljendanud samasugust mõtet: varjendite ehitamise asemel tuleb keskenduda reaalse sõjalise jõu arendamisele.

Siseministeeriumi päästepoliitika asekantsler Hannes Kont nõustub, et varjendite süsteemi ülesehitamine oleks väga kallis.
„Selleks, et varjendite osas tekiks rahuldav võimekus, mis tooks kaasa ka reaalse mõju, läheb aega aastakümneid,“ ütleb Kont. „On selge, et näiteks varjenditesse investeerimine tuleks kultuurimajade, avalike objektide, raudteede jms arvelt.“
Sõjandusekspert Rene Toomse aga leiab, et varjendid on vajalikud. Tema sõnul ei ole nende loomine ka sugugi üle mõistuse kallis.
„Ehitusseadus võiks Soome eeskujul sätestada, et iga 600 ruutmeetrist suurema hoone kelder peab olema varjendi nõuetele vastav. See ei oleks arendajatele mitte just suur lisakulu, kuid oleks elanikele hädaolukorras suureks abiks,“ ütleb Toomse. „Parem valmisolek ei lähe tegelikult meeletult maksma, kuid võib sõjaolukorras säästa palju elusid.“
Toomse lisab, et varjenditeks saab soovi korral kohandada ka maa-aluseid parklaid ja suurte avalike hoonete keldreid.
„Otsetabamuse eest ei kaitse ükski hoone, kuid naabrusesse kukkuvate pommide ja mürskude eest kaitseb iga kelder,“ ütleb Toomse, lisades, et kõige kindlam on sõja puhkedes siiski linnast lahkuda.
Priit Laaniste sõnul läheb Eesti elanikkonna kaitse korraldus lähiajal ülevaatamisele, selleks moodustatakse riigikantselei juhtimisel laiapinnaline töörühm.
Alo Lõhmus


Mida teha oma pere ohutuse tagamiseks?

* Muretse esmased tulekustutusvahendid (tulekustuti või tulekustutustekk), paigalda lakke suitsuandurid.
* Loe läbi sinu piirkonnas asuva ohtliku ettevõtte antud informatsioon ja tegevusjuhendid ohtlikeks olukordadeks. Kui see informatsioon pole saadaval, nõua seda ettevõttelt ja kohalikult omavalitsuseslt.
* Hädasignaali korral lülita sisse teler või raadio, kust jagatakse infot ja antakse edasisi soovitusi. Ära satu paanikasse, ära koorma asjata sidevõrke. Ära lahku kodust ilma mõjuva põhjuseta.
* Järgi ohuolukorras antavaid käitumisjuhiseid, näiteks tulekahju suitsu ja mürgiste gaaside levimise või ammoniaagi lekke korral püsi siseruumides, sulge uksed ja aknad ning lülita välja ventilatsioon. Õues olles liigu alla tuult ja ohukoldest võimalikult kaugele.
* Pane kokku isiklik/perekondlik esmatarvete pakk, kuhu kuuluksid tulesüütamisvahendid, ravimid, valuvaigistid, sidemed, taskulamp, kaasakantav raadio, taskunoad, konserviavaja, varupatareid, tualettpaber jms.
* Varu mitteriknevaid toiduaineid nagu kuivained, näkileib, konservid, shokolaad, kolme päeva veevaru kõigile pereliikmetele (12 liitrit inimese kohta).
* Hoia sularaha, väärisesemed ja dokumendid üheskoos, et saaksid need kodust lahkudes kiiresti kaasa võtta. Võta kaasa ka pildid kõigist pereliikmetest.
* Paneelmajade elanikud võiksid elamiseks ette valmistada keldri, mis on keskkütte lakkamise korral soojem elukoht kui korterid. Keldrisse tuleks muude esmatarbevarude kõrval varuda suletavaid kilekotte väljaheidete jaoks, respiraatoreid tolmu vastu ning tekke ja sooje riideid.
* Varu AA patareidel või akudel töötavad käsiraadiojaamad, millega saab sidet pidada ka siis, kui mobiiltelefonid enam ei tööta. Selliste raadiojaamadega saab oma asukohast märku anda ka siis, kui kelder peaks jääma majarusude alla.
* Hoia joogiveevarusid nii toas kui keldris.
* Linnaelanikud võiksid kokku leppida maal elavate sugulaste või tuttavatega võimaluses tulla sõja või tõsise kriisi ajal elama nende poole.
* Kodust lahkudes keera kinni vesi, lülitage välja elekter ja lukustage uks. Jäta nähtavale kohale kiri oma nime, kontaktandmete ja infoga, kuhu liikusite. See on vajalik info koju sisenevate ametiisikute jaoks.

Allikad: Päästeamet, Rene Toomse, Leedu siseministeerium

[Lemet]

Ei jää üle muud kui taas vanu teemasid soovitada....trükkida otsingusse sisse näiteks väljendid "tsiviilkaitse ja pommivarjend" ning vaadata, mida 6-7 aastat tagasi siin kirjutatud ja mida arvatud...kahju, et surematu Corvuse postitusi säilinud pole, mäletamist mööda oli seal nii mõnigi kuldaväärt avaldus. Aga lugege, lugupeetavad, lugege, see tasub ennast ära...ei läinud kümmet aastatki, kui riik avalikult tõdeb punkt sama, mille kohta aegu tagasi julgeti arvata, et järsku polegi kõik ideaalne...

[Svejk]

... surematu Corvuse....

Леметь - как то получается наоборот
Tuleb välja, et tekst on surelik, aga tema autor mette

[Kapten Trumm]

Ning mõistagi erineme Venemaast, kus mullu alustati Nõukogude-aegsete pommivarjendite remontimist.
Siseministeeriumi pääste- ja kriisireguleerimispoliitika osakonna juhataja Priit Laaniste ütleb, et tsiviilkaitsevarjendeid ehitati peamiselt Teise maailmasõja ja Külma sõja ajal, mil need olid mõeldud elanikkonna kaitseks tuumarünnakute ja vaippommitamiste eest.
„Pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja Külma sõja lõppu kadus praktiline vajadus taoliste kaitsemeetmete arendamiseks ja kasutamiseks. Kuna sõjalise ründe oht on peaaegu kaks aastakümmet olnud Euroopas peaaegu olematu ning varjendite ehitamine ja käigus hoidmine oli väga kallis, siis enamus Euroopa riike loobus vastavate investeeringute tegemisest,“ ütleb Laaniste.
Tõsi, Soome ja Rootsi on varjendite ehitamist ja ülalpidamist jätkanud, tunnistab ka Laaniste.
„Soome tänane varjendite tase on saavutatud kuuekümne aasta pikkuse järjepideva töö tulemusena, sealjuures on oluline märkida, et Soomes on varjendite rajamise ja ülalhoidmise kulu hoone omanike kanda. Soomes on seetõttu varjendite ülalpidamine olnud avalikkuse jaoks väga ebapopulaarne. Arusaadavalt on seetõttu ka hoone ehitus- ja ülalpidamiskulud 10-15 protsenti kõrgemad (tugevdatud konstruktsioonid, kasutuspiirangud, ventilatsioon jne),“ nendib Laaniste.

Eestis näib erialase ebakompetentsuse raskuspunkt olevat koondunud ministeeriumi tasandile, ülal tsiteeritud lõik on selle taaskordne ja ere kinnitus
Näited minevikust, varjendite vajalikkus ning kulude temaatika arvud on TAASKORD täiesti laest võetud....
Inimene lihtsalt ei valda teemat, kuid vaja on kangesti korrutada ametlikuks poliitikaks võetud "varjendid on tuumasõja ja vaippommitamise vastu" juttu.
Enamik varjendeid (kui kõrvale jätta spetsiaalselt rajatud komandopunktid, riigi juhtkonna varjendid jne) on duaalse kasutusega (nt keldri panipaigana kasutuses), siis ei ole seal ka mingeid märkimisväärseid lisakulusid. Ehitamise lisakulu on siin foorumis juba läbi hekseldatud ja moodustab Soome "aastakümnetepikkuse töö" põhjal ühekohalise arvu protsente hoone rajamise kuludest, siin on jällegi suureks abiks duaalne kasutus, sest graniit tuleb välja kaevata nii tavakeldri kui varjendi puhul.

[Martin Herem]

Mitte et sellest varem räägitud ei oleks aga ...
Esiteks ei ole mõtet rääkida stiilis: Meie siin teame juba 10 aastat aga riik näe ...!
Paljud inimesed, kes riigi mingi valdkonna juhtimise juures tegutsevad, teavad seda nii samuti. Nemad ju just kui ongi see "riik".
Teiseks on oluline kasutada mõisteid õigesti. Enamus inimesi teab, et pommivarjend kaitseb pommitamise eest. Samas mõned inimesed peavad neid varjendeid hädavajalikeks ja teised ei pea. Ohuhinnangud on erinevad. Siin on raske öelda, kas üks teab põhjalikult ja teine teab vaid üldiselt, ning selle tulemusel tehakse valesid otsuseid. Pigem on nii, et ühed näevad teatud asju erksamalt ning tegutsevad vastavalt. Teised jälle teisiti.
Näiteks väide, et varjendid päästaksid sõja ajal võib olla palju elusid, on jumala õige. Kuid väitja isegi kasutab väljendeid "võib", "päästaksid" jne. „Parem valmisolek ei lähe tegelikult meeletult maksma, kuid võib sõjaolukorras säästa palju elusid.“
Kui palju on meeletult? Ühele on 500 EURi vähe ja teisele hullult palju. Ja kui sa varjendite vajadust väga erksalt ei näe, siis on see summa veel suurem. Pealegi kui selle inimese pildil on väga ja väga-väga erksaid kujutisi, siis on varjenditele kulutamine üsna ebatõenäoline.
Ja siit tulevad siis eelistused ja esimused. Need asjad hangin/korraldan kohe, teised asjad hiljem ja kolmandad ... ei tee tõenäoliselt üldse.
Nii näiteks minu puhul.
Varjend kaitseb pommitamise eest - nõus.
Eesti vastane agressioon on tõenäoline (pole tähtis mis mahus, skaalal või perspektiivis) - nõus.
Viimased sõjalised konfliktid tõestavad, et spetsiaalsed varjendid on vajalikud - ei ole nõus. Ma ei ole kindel ja ei usu (sest näited puuduvad), et tänaste hoonete keldrid ja isegi vannitoad ei oleks piisav kaitse võimaliku sõjategevuse korral. Mõni saab ehk surma ja mõni haavata, kuid enamasti on need meetmed piisavad. Veelgi paremate meetmete ehk spetsiaalsete varjendite loomiseks tuleks aga kulutada vahendeid, mida mul on vaja hädasti hoopis erksamalt paistvatele asjadele.
UKR kogemus, mis minuni jõuab läbi nende ohvitseride ütleb: kaudtuli on ohtlik eelkõige neile, kes ei ole varjatud. Kaevikus, hoones, seinte vahel ...
Nüüd võiks öelda, et me lollid valmistume jällegi eelmiseks sõjaks ja tegelikult järgmine sõda tuleb ... üleeelmine ehk II MM või ülejärgmine ehk tuumalöögid. Paraku ei näe otsustajad seda täna piisavalt erksalt. Mina ka mitte.
Kuna ma oma jutuga nii kui nii mõnele närvidele käin, siis pole mõtet laskemoona kokku hoida: Praktika pidi olema tõe kriteerium

[Kapten Trumm]

Kui palju on meeletult? Ühele on 500 EURi vähe ja teisele hullult palju. Ja kui sa varjendite vajadust väga erksalt ei näe, siis on see summa veel suurem

Martin, ära opereeri emotsionaalsete kategooriatega.
Varjendi olemasolust tulenev lisakulu nii kinnisvara hinnale kui ka selle korrashoiu kuludele on ebaolulise suurusega, eeldusel, et lahendus on vähegi mõistlikult läbi mõeldud (näiteks rahuajal hoiavad elanikud seal oma moose ja jalgrattaid).Muidugi, kinnisvaraarendajad vinguks kõvahäälselt ka 0,5% lisakulu puhul ja räägiks maailmalõpust või vähemalt majanduskollapsist.

Ja veel - miks siis soomlased pole lõpetanud, kui ohtu enam pole? Siin tahaks kohe sinu kommentaari kuulda.
Kahtlustan, et "ohtu pole" või "pole vaja" on lihtsalt takkajärgi välja mõeldud põhjendus õigustamaks senist eimillegitegemist (millel võisid tõesti mingis osas objektiivsed põhjused, nt rahanappus, olla).
Ja mingit kainet arvestust või läbimõeldust vastava programmi puudumise taga tegelikult pole.
Ega polnud seda ka 1994. aasta paiku kui otsustati, et ei tegeleta. Muideks, tollase TTPA asjatundjad soovitasid tegeleda, otsus mitte tegeleda tuli poliitiliselt tasandilt ja tõenäoliselt oli selle otsuse kvaliteet umbes selline, nagu tollal kombeks oli.