Martin Herem kirjutas:Ütle siis, mida me pidanuks nende laevade asemel tegema?
See küsimus ei olnud küll suunatud mulle, kuid tekkis siiski kihk midagi kirja panna.
Äkki võiks Soome 3-tasandilisest merekaitsest ühteteist õppida. Neil on kasutusel (
andmed siit):
1) kuni ~8km: kergjalaväejaod, Eurospike-ER rakettidega (maakeeli
Ranniku-ohjus 06).
2) kuni ~30km: 130mm statsionaarsed kahurid (
130 RK TK)
3) kuni ~100km:
MTO-85 (Rootsi RBS15 mk1) laevavastased raketid, mis on nii veoautodel, kui ka Rauma ja Hamina klassi laevadel.
Statsionaarseid kahureid me ilmselgelt 2016 aastal paigaldama ei hakka
Keskmaa tankitõrje on küll plaanis, kuid raha ei kipu kohe kuidagi jätkuma sellele (vihje vihje, kust seda võiks leida
). Kui nende miinikünade asemel saaks veel kasvõi 2-3 veoauto täit 250km tegevusraadiusega
RBS15 mk3 rakette, tunduks asi kohe oluliselt asisem ja arusaadavam, kui praegu.
Miks meil seda merekompetentsi ikkagi nii hirmsasti vaja on siis? Kas tõesti ainult seepärast, et see juba on olemas?
Ründelennuväe kompetents on meil samuti ju ümmargune null, kuid sellegipoolest oleme õppinud NATO hävitajaid vastu võtma, miks see Mereväega ilmtingimata võimatu oleks?
Tšehhi ja Slovakkia NATO riikidena, näiteks saavad täisa edukalt hakkama ilma mereväeta. Kas ainus põhjus, miks meie ei saa, on rannajoone pikkus, mistõttu ego ei luba? Natuke kummaline mõtteviis, kui eelarve reaalset lahingvõimet sellisele mereväele aastakümneid võimaldama ei hakka ... Merevägi lihtsalt mereväe olemasolu tõttu (kompetents)?
Mis nendesse kahte uude laevaklassi puutub (suur ja väike), ... siis kas see ikka on
kuluefektiivne? Sellised soovid ei ole ju midagi erakordset. Mereväe kulutuste möödapääsmatut vajalikkust on mainitud vast igas merepiiriga riigis vähemalt 100 aastat (ka siit foorumis käis hiljuti läbi, et vot nii 30% oleks hea).
Groteskse ja provotseeriva näitena meeldib mulle tuua Austria-Ungarit ning nende 1. M.S. eelsest
Flottenverein lobitööd, mis oli Saksamaa omast veel suurusjärgu võrra jaburam. Mereväe taastamist soovivad lobitöö organistatsioonid taastati Austrias muide peale mõlemat maailmasõda (kui merepiiri enam ei olnud):
The page goes on to list the 'impressive' record of achievements - eight warships sunk for 17 lost.
Meanwhile,
the Austrian army badly lacked machineguns, field howitzers, ammunition and an industrial base to properly sustain itself during wartime. Their navy was useless to them during the First World War - their army and what little industry supported it was all-important - and succumbed due to lack of resources (and cohesion), killing the state it was meant to defend in the process.
http://defense-and-freedom.blogspot.com ... erein.html
Ennem 1. M.S. tundus paljudel Austrias selline resssursijaotus kohutavalt mõistlik ja hädavajalik. Seda siis riigis, kus kolooniaid (ega plaane neid tekitada) ei olnud, ning Vahemerelt ükski sisuline oht ei varitsenud. Vähemalt mitte midagi sellist mis oleks õigustanud suurt mereväge (v.s. torpeedod ja miinid ranniku lähedal).
Suurriikides tuleb üsna tihti ette (eriti eelarve vähenemise kontekstis), et loobutakse üldse mingist võimest, või ei asendata seda 1-1ele. See on alati väga raske ja paksu verd tekitav protsess. Meil on selles suhtes olnud hirmus mugav, pole pidanud ühestki märkimisväärsest võimest niimoodi loobuma. Samas olukorras, kus meil uute väeliikide ja kaadri jaoks raha lihtsalt (aastakümneid) ei jätku, kipub see saama aktuaalsemaks kui varem.
Mugav on teha kõike nii nagu varem, ainult paremini, kuid kohati ka stagneeruv. Valgevenelased näiteks "peenhäälestavad" seetõttu senimaani kolhoose. Meie väiksus võiks just tingida suuremat agiilsust mõtlemises. Sellest lähtuvalt on ka need uued mereväe analüüsid, mis siit läbi jooksid, kindlasti väga teretulnud.
)
