Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem

[Martin Peeter]

Eks vastaspoole lennuki alla tulistamine on kindlasti eskalatsioon, aga kõik oleneb olukorrast. Meenutagem, et Kuuba kriisi ajal viis Andersoni alla tulistamine ultimaatumini, mis puksima jäänud läbirääkimised paigalt nihutas. Aga kui kuum konflikt juba käiks ja venelased sissetunginud, siis mitte enam eriline.
Aga eskalatsiooni mõte ongi selles, et tal on palju astmeid ning igal aste tähendab hullemat ähvardust kuni täiemahulise tuumarünnakuni välja. Aga kuna viimast keegi ei taha, siis on eskaleerimine võimalus asi kuidagi ilma tuumasõjata ära klaarida, olgu siis läbirääkimiste või piiratud mastaapidega konfliktiga.
Selles osas olen ma akf Trummiga nõus, et Balti õhuruumis allatulistatud NATO lennuki eest Venemaa territooriumil asuva ÕT mahasurumine oleks päris mitme eskalatsiooniastme vahele jätmine, mis pole tõenäoline. Ma arvan, et enne reaalset Vene invasiooni keegi ta territooriumit ei puutu ja isegi siis hoidutakse sellest lootuses, et ei lähe käiku tuumarelv. President Ilvese jutt Omski ja Tomski võtmisest pole reaalne, aga oli muidugi kohane. Transpordilennuki eest lastakse põhja mõni Vene laev, rünnatakse Vene baasi Süürias vmt. See jõudude Baltikumi toomine pisut enne või peale viimast hetke, et peab seda tegema õhudessandiga, on raske. Pigem on see eskalatsioonishow, kuidas heidutust viimasel hetkel ameeriklastega tugevdada. Kindlasti vajalik.

[nimetu]

President Ilvese jutt Omski ja Tomski võtmisest pole reaalne, aga oli muidugi kohane.

Ma pole kindel kas ta pidas selle ütluse puhul silmas just NATO võimekust. Pigem Hiina agressiivsust.

[Kriku]

Selles osas olen ma akf Trummiga nõus, et Balti õhuruumis allatulistatud NATO lennuki eest Venemaa territooriumil asuva ÕT mahasurumine oleks päris mitme eskalatsiooniastme vahele jätmine, mis pole tõenäoline.

Akf Lemeti jutuga vist siiski.

Ma arvan, et mõned tomahoogid selle konkreetse seadme pihta, millest ameeriklaste lennuk alla tulistati, oleks esialgu igati adekvaatne vastus.

Muidu tuleb välja kuidagi niimoodi, et kui venelased tulistavad NATO vägesid NATO riikide territooriumil, siis see on niisama ebameeldivus, aga kui NATO väed tulistavad venelasi Venemaa territooriumil, siis on see saatuslik eskalatsioon. Minu arust täpselt sinnapoole, mida Vene propaganda kogu aeg kuulutab

[Martin Peeter]

Ehkki me mõlemad alliansi liikmed, on kahjuks USA ja Eesti territooriumil vahe sees. Samuti Eesti ja Vene territooriumil, kuhu sõja kandmine nõuab vastavat vastust. Aga meil pole kusagilt analoogi võtta. Külma sõja ajal üksteise territooriume otse ei rünnatud.

[Kriku]

Aga meil pole kusagilt analoogi võtta. Külma sõja ajal üksteise territooriume otse ei rünnatud.

Just täpselt.

Aga ma kordan oma mõtet - kui Venemaa territooriumilt hakatakse Eestit tulistama ja sellele ei vastata, siis võrdub see äraandmisega. Me peaks lootma ja kõik tegema, et NATO poolt sellistele rünnakutele vastataks. Kui me muidugi üldse tahame vastupanu osutada.

Lihtsalt ei saa sõdida nii, et vastasel on mingid puutumatud alad, kust too saab segamatult kaudtuld anda.

[Martin Peeter]

Aga ma kordan oma mõtet - kui Venemaa territooriumilt hakatakse Eestit tulistama ja sellele ei vastata, siis võrdub see äraandmisega. Me peaks lootma ja kõik tegema, et NATO poolt sellistele rünnakutele vastataks. Kui me muidugi üldse tahame vastupanu osutada.

Lihtsalt ei saa sõdida nii, et vastasel on mingid puutumatud alad, kust too saab segamatult kaudtuld anda.

Ukrainas täpselt nii oli, sellest ka mu mõte Kuigi see ei ole analoog. Aga sõditi ja sõditakse.
Aga ka Eesti esimene huvi selles olukorras on kokkuleppel agressiooni lõpetamine, mis ei tähenda kaugeltki äraandmist. Kui otsustatakse, et kokkuleppeks ukse lahti hoidmiseks on see vajalik, siis tuleb nii teha. Aga heidutuse puhul on oluline ka määramatus. Võib-olla tuleks NATO poolne vastus ka täie rauaga.

[Kriku]

Lihtsalt ei saa sõdida nii, et vastasel on mingid puutumatud alad, kust too saab segamatult kaudtuld anda.

Ukrainas täpselt nii oli, sellest ka mu mõte Kuigi see ei ole analoog. Aga sõditi ja sõditakse.

Ukraina territooriumil on palju rohkem sügavust. Peaaegu kogu meie territoorium on "Giatsintide" laskeulatuses ning "Uragan" jt. ulatuvad Võru või Jõhvi taha. Samamoodi saab Ukraina endale meist palju rohkem inimkaotusi lubada.

Aga ka Eesti esimene huvi selles olukorras on kokkuleppel agressiooni lõpetamine, mis ei tähenda kaugeltki äraandmist. Kui otsustatakse, et kokkuleppeks ukse lahti hoidmiseks on see vajalik, siis tuleb nii teha. Aga heidutuse puhul on oluline ka määramatus. Võib-olla tuleks NATO poolne vastus ka täie rauaga.

Ma arvan, et kuna NATO riigi ründamise lävi on nagunii kõrgem, siis on agressiooni läbirääkimiste teel peatamiseks palju vähem lootust.

Edasi, kui möönda, et meie huvides on igal juhul võimalikult kiire agressiooni peatamine, siis mida me vastama peaksime, kui vastaspoolelt tuleks enne esimest lasku näiteks ultimaatum Narva loovutamiseks (oletame, et rahvavabariigi vormis)? Vastasele on Narva käigult hõivamine täiesti jõukohane. Kui meie prioriteet on agressiooni võimalikult kiire peatamine, siis peaksime kohe pärast Narva hõivamist vaherahu paluma. Aga sel juhul võiks ju niisama hästi ka ultimaatumi vastu võtta?

Minu arust on loogiline, et kui me ultimaatumit vastu ei võta, peaks agressiooni korral meie eesmärk olema liitlaste abiga oma territooriumi relvajõul vabastamine koos kõigega, mida selleks vaja. Mitte võimalikult kiire vaherahu.

Samamoodi, kui meie plaanid on üles ehitatud sellele, et millalgi saabub liitlaste abi, ning sündmuste käigus ilmneb, et VF territooriumilt seda takistatakse, siis on põhimõtteliselt kaks võimalust:
1) võtta vajalikud meetmed, et liitlaste abi kohale jõuaks;
2) kapituleeruda.

Kui 2. võimalus tundub tõenäolisemana, kas siis poleks kestlikum strateegia see 2,5% SKT-st kohe puutinile tribuutiniks maksta?

[Martin Peeter]

Selle kõrge läve kohta arvan ma, et vaadates NATOs süvenevaid mõrasid, siis juba õige varsti võib tekkida eeldus proovida, kas see organisatsioon töötab või mitte.
Ja siis kui selgub, et organisatsioon töötab ja on selgelt demonstreerinud, et on valmis tegema täpselt nii palju, kui tarvis, siis võivad läbirääkimised olla väga edukad. Nagu juhtus ka Kuuba kriisi ajal. N.liit viis oma raketid ära sümboolsete järeleandmiste eest.
Ehk isegi kui Narvas nende käes, aga siia koondatakse piisav kontingent ja Kaliningrad püksata, pluss majanduslikult kõik kruvid kinni keeratud, siis on ju mõistlikum kui nad ise lahkuvad vastavalt kokkuleppele. Vastu saavad näiteks lubaduse, et USA hoolitseb siinsete venekeelsete inimõiguste eest, mis on niigi kaitstud.
Sellise dessandiga aga piisavat heidutust loovat kontingenti taoliseks puhuks ei too. See võib parimal juhul aidata kaasa mingi edasitungi ärajätmiseks, aga jube risk sedasi tuua kindlasti. Pigem juba tulla pisut varem ja kenasti lennuväljale.

[kuido20]

Minu arust on loogiline, et kui me ultimaatumit vastu ei võta, peaks agressiooni korral meie eesmärk olema liitlaste abiga oma territooriumi relvajõul vabastamine koos kõigega, mida selleks vaja. Mitte võimalikult kiire vaherahu.
Samamoodi, kui meie plaanid on üles ehitatud sellele, et millalgi saabub liitlaste abi, ning sündmuste käigus ilmneb, et VF territooriumilt seda takistatakse, siis on põhimõtteliselt kaks võimalust:
1) võtta vajalikud meetmed, et liitlaste abi kohale jõuaks;
2) kapituleeruda.
Kui 2. võimalus tundub tõenäolisemana, kas siis poleks kestlikum strateegia see 2,5% SKT-st kohe puutinile tribuutiniks maksta?

Edasi on kergem arutada, kui saada aru, et asi on juba ammu eskaleerunud NATO-Vene konfliktiks.

[Kapten Trumm]

Püsivate sõjaliste kontingentide paigutamisega võõrasse (liitlas)riiki kärbib paigutaja enda poliitilist manöövrivabadust. Seepärast nt USA seda väga tegema ei kipu. Tegelaste nagu Trump puhul tuleb arvestada, et sellistel on kuspoolt tuul sealtpoolt meel ("Krimm oli juba ammu") ja vastavalt sellele muutub ka "kui vaja siis, toome" tüüpi abimeetmete usaldusväärsus. See on üsna tõenäoline, et nt Krimmist/UKR taganemine Kremli sisemaise näo säilitamisega eeldab päris korralikku USA taganemist Euroopast, sh siit. Meil tuleb siin eriti ettevaatlik olla.

Analoogsed soovid näikse olevat ka Norral https://maailm.postimees.ee/4503289/nor ... rvu-riigis

Tõsi, 330 või 700 mariini pole seal sugugi kõik, sest Norras peaks maa-aluses hoiukohas olema eelpositsioneeritud merejalaväbrigaadi kraam
https://en.wikipedia.org/wiki/Marine_Co ... ram-Norway

Antud üritus asub seal muidugi juba külma sõja ajast, lihtsalt koobast on uuendatud.

[Martin Peeter]

Vähemalt üks tugev liitlane, kellega Eesti Brüsseli ässitusel tüli ei nori. Poola.

https://www.err.ee/840586/ft-eesti-ei-t ... aristamist

[Kapten Trumm]

Ennist oli juttu, kuidas Kreml loodab USA-d heidutada siinkandis.
Näib, et on tegudeni jõutud: https://www.theguardian.com/world/2018/ ... tos-report

Minu jaoks see uudis midagi üllatavat ei olnud, tasalülitamaks USA arvulist ja sõjatehnoloogilist ülekaalu, oli juba NSVL ajal abiks rohkearvuline ja mitmekesine tuumarelvastus.

[Martin Peeter]

Sven Sakkovi artikleid soovitan lugeda:

https://maailm.postimees.ee/4509523/sve ... ama-asunud

-Tekkinud on mitmeid murettekitavaid paralleele 1930ndatega.
-USA viimane endassetõmbumine algas president Barack Obama ajal.
-Ronald Reaganile ja George W. Bushile peaks Euroopa pigem tänulik olema.
-Eestil ei jää üle muud, kui loota parimat ja soojendada kaitsesuhteid Euroopas.

Aastast 1945 siiani toiminud maailmakord põhineb rahvusvahelisel õigusel, ÜRO-l ning Bretton Woods kokkulepete tagajärjel paika pandud maailma majandus-, rahandus-, ja kaubandussüsteemil.

1920. aastate lõpu majanduskriis viis 30ndatel vabakaubanduse kokkukukkumise, kaubandussõja, autokraatlike riikide esiletõusu ja sõjani. Sellele lisandus natsistliku režiimi võimuletulek Saksamaal, eelmise sõja kaotanud riigis.


Kolmanda Reichi mantraks ja lipukirjaks sai ajaloolise ebaõigluse ümberkeeramine, Saksamaa endise aujärje taastamine, selle tagasivõtmine, mis ebaõiglaselt rööviti. Teisisõnu revanšism.


2008.–2010. aasta majanduskriisi järellainetusena näeme populismi esiletõusu nii Euroopas kui ka USAs. Maailm on teel uue kaubandussõja poole. Peale selle on Euroopas üks riik, kelle eesmärk on endise võimsuse ja sära taastamine, viimasel veerandsajandil tehtud ebaõigluse heastamine. Selle taastamine, mis ebaõiglaselt rööviti.


Paralleelid pehmelt öeldes tekitavad muret.


USA endassetõmbumine


Seitse viimast aastakümmet kehtiv maailmakord on Euroopa kontekstis peale ÜRO, Rahvusvahelisele Valuutafondi, Maailmapanga ja Maailma Kaubandusorganisetsiooni toetunud veel 1956. aastal asutatud Söe- ja Teraseliidust alguse saanud Euroopa Liidule ja 1949. aastal asutatud NATO-le.


EL oli oma optimismi tippvormis 2004. aastal, kui 29. oktoobril kirjutati alla põhiseadusleppele. Pool aastat varem oli aset leidnud ELi ajaloo suurim laienemine. Tulevik oli helge. Paraku arvasid Madalmaade ja Prantsuse valijad teisiti ning hääletasid põhiseadusleppe referendumil maha. Sellest ajast on EL kõikunud ühest kriisist teise.


Maailma majanduskriis, euroala võlakriis, põgenikekriis, Brexit. Millega saab hakkama uus Itaalia valitsus, saame veel näha.


Üldjoontes ja probleemide ulatust arvestades on EL küllaltki kenasti hakkama saanud. Teda ohustab eelkõige süsteemivastase populismi tõus, tendents, mis on alati olemas olnud, ent saanud tuule tiibadesse majanduskriisist ning jõudis esimese suure võiduni kaks aastat tagasi Brexiti referendumil Ühendkuningriigis ja teise suure võiduni just hiljaaegu Itaalia valimistel.


NATO omakorda on viimasel veerandsajandil üha uuesti ja edukalt ümber sündinud. Esimese külma sõja aegsest Euroopa kaitsele orienteeritud alliansist sai 90ndail partnerlussuhetele, operatsioonidele Euroopas (Balkanil) ja laienemisele suunatud organisatsioon.


Pärast 11. septembri rünnakuid pöörati pilk kaugele ning raskuskeskmeks said Afganistan ja selleks sõjaks vajalikud väed ning võimed.


Kolmas ümbersünd algas pärast Venemaa Krimmi okupeerimist ja annekteerimist. Ajaliselt langes see suuresti kokku ISISe esiletõusuga ja suure põgenikelainega Euroopa lõunapiiridel.


Praegu on NATO ida ja lõuna vahel pisut lõhki, ent mitte parandamatult. Kuid – ja see on suurte tähtedega KUID – NATO tugineb ning põhineb USA-l. Selles, et praeguse presidendi juhitud Ühendriigid Euroopa julgeolekust hoolivad, ei saa enam paraku kindel olla.


“
Lähtudes arusaamast, et meile pole antud luksust valida, millist USAd me soovime, tuleb jätkata kaitsekoostöö arendamist USAga. Kui Trump kaitsekoostöö kui Venemaa suhtes «provokatiivse» ära lõpetab, on sellega ühel pool.



Viimasel poolteisel aastal on Eestit külastanud USA asepresident, esindajatekoja spiiker, arvukalt senaatoreid. Nad kõik tulid sõnumiga, et USA on meiega. See, et nad tulid ja nende sõnum on märk sellest, et iseenesestmõistetavad tõed vanguvad. Lõppeks loeb sõja ja rahu küsimustes suuresti ühe inimese otsus.


USA endassetõmbumine algas president Barack Obama ajal. Nende külma sõja järgse aja optimismi tipphetke saab lausa kuupäeva täpsusega dateerida. See oli 2003. aasta 9. aprill, kui Bagdadis langes Saddam Husseini kuju. Obama ajal algas maailmast eraldumine.


Donald Trumpi võib käsitleda nii Obama eemaletõmbumise suuna jätkajana (talle isiklikult oleks see vist mõeldavaist suurim solvang) kui ka täiesti uue suuna juurutajana USA välispoliitikas.


Robert Kagan on nimetanud seda fenomeni reegliteta ülemvõimuks (rogue superpower). Obama lasi Venemaal lammutada Ukrainas ja Hiinal Lõuna-Hiina merel (Hiina puhul on täpsem rääkida mitte lammutamisest, vaid ehitamisest). Nüüd on USA enda loodud maailmakorda lammutama asunud.


Suured riigid saavad ikka kuidagi hakkama, kes paremini, kes halvemini. Väikeriigid mitte tingimata. 73 viimast aastat kehtinud maailmakord on Eestile hea olnud. See lasi meil taas iseseisvuda, osa saada ELi jõukusest ja USA pakutud turvalisusest. Meie valikud lähevad tõsiselt keeruliseks, kui peame valima jõukuse (EL) ja julgeoleku (NATO, st USA) vahel.


Eesti on avatud majandusega väliskaubandusest sõltuv väikeriik. Meie oleme esimesed, keda maailmamajanduse kokkutõmbumine president Trumpi algatatud kaubandussõdade tagajärjel tabab.


Euroopa Komisjoni volitused väliskaubandusküsimustes on märkimisväärsed ja katastroofiline kokkupõrge USA ja ELi vahel seetõttu vägagi tõenäoline. Trump kohtleb sõpru kui vaenlasi ja vaenlasi kui sõpru. Kuhu see välja viib, on raske ennustada, kuid miskit head see ei too.


NATO alusleping räägib meid siduvaist ühistest väärtustest. Ma pole kindel, et USA president neid väärtusi jagab. Ühendriikide valitsemissüsteem põhineb võimude tasakaalu põhimõttel. Välispoliitikas ei tundu see töötavat, vähemalt seni kuni Vabariiklik Partei vaikib või novembri vahevalimistel kainestavalt lüüa ei saa.


Mida teha?


Pole keeruline ennustada uut ameerikavastasuse lainet Euroopas. See poleks esimene kord, ka Ronald Reagani ja George W. Bushi peale vaadati Euroopas snobistliku põlgusega. Asjatult. Mõlemal on suured teened Euroopa julgeoleku ja ühtsuse ees. Mõlemad olid ka toredad ja inimlikud inimesed. Seda ei saa paraku öelda Valge Maja praeguse peremehe kohta. Reagan ja Bush poleks väikseid lapsi nende vanemaist USA piiril lahutanud.


Euroopat tabab uus ja senisest tugevam ameerikavastasuse laine.
Euroopat tabab uus ja senisest tugevam ameerikavastasuse laine. Selle järelmid on kõige laastavamad Eesti-sugusele raskes geopoliitilises seisus asuvale ja USA pakutavale julgeolekule tuginevale väikeriigile.


See on võimatu valik, kas lähtuda majandushuvidest (EL) või julgeolekust (USA). See on valik, mille ees seismist on Eesti välispoliitika kujundajad kõige rohkem peljanud. See on sama võimatu dilemma, kui sinult USA piiril küsitaks, kummast lapsest sa loobudasoovid. Loobuda nõnda, et sa ei tea, kas teda enam kunagi näed.


Mida siis sellises olukorras teha?


Esiteks, lähtudes arusaamast, et meile pole antud luksust valida, millist USAd me soovime, tuleb jätkata kaitsekoostöö arendamist USAga. Kui Trump kaitsekoostöö kui Venemaa suhtes «provokatiivse» ära lõpetab, on sellega ühel pool. Loodame, ja meie lootus on USA kaitseminister James Mattise õlul, et see nõnda ei lähe.


Teiseks, jätkata lähenemist Saksamaale ja Prantsusmaale. Ühendkuningriik on enesevigastuse tõttu mõnda aega mängust väljas, USAga on nagu on, jäävadki vaid need kaks. Eesti osalus Prantsusmaa operatsioonil Barkhane Malis on hea näide.


Kolmandaks, Eesti riigikaitse arendamine. Olen argumenteerinud, et Eesti kaitseeelarve baas peab olema 2,5 protsenti SKTst. Võimalik, et pärast NATO tippkohtumist juuli keskel pean enda sõnu sööma ning 2,5 asemele 3 kirjutama.


Nagu sõnas Lennart Meri: «Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis.» Loodame, et väetis.

Peaks olema väga kainestav lugeda ja oma tegevust hinnata kõigil strateegilise kommunikatsiooni juhtfiguuridel.

[a11]

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/marko- ... d=82878283
tasuline artikkel

[hjl85]

If the rumour is true and Trump plans to announce the break-up of NATO at the forthcoming summit meeting, it will drop a bombshell on the EU. It will force all member states to re-arm, which is obviously Trump's clear intention. This isn't just about Germany etc but also the UK.
https://mobile.twitter.com/nicholadrumm ... 8573352960

Apparently Donald Tusk said it at a dinner yesterday evening. Treating it as no more than a rumour for the moment. As others wisely suggest, it is probably Trump grandstanding. Scary thought though.

Nunuh....
Kui sellised kuulukad levivad siis Trumpi usaldus liitlaste seas ikka päris null
Kõige hullem, et sellised kuulukad ei teki tühjalt kohalt

Muidugi-ainult, et selle peab heaks kiitma Senat 2/3 enamusega kuid Trumpil piisab ütlusest, et USA ei panusta enam Nato-sse. Sisuliselt see sama, mis lahkumine.