Vanaks hakkad jääma. Aina rohkem lähevad sul asjad segamini. Ja pärast hakkad vabandama ... välisteenistus - välismissioon, no mis vahet seal on!
Sina rääkisid:
Välisteenistusest ei sõnagi.(a) kas suurendama olemasolevate välismissioonide arvu või laiendama osalust praegustel - hoidmaks kaaderkoosseisu "üldist toonust"
(b) suunama senisest oluliselt rohkem vanemohvitsere (jm staabipersonali) raffusvaheliste kuumade missioonide staapidesse - ei ole vaja, et kogend staabitöötajad raffusvaheliste õppuste rutiini peatumise tõttu järgmised paarid aastad niisama "laiaks istuksid"
Ka mina ei ole rääkinud midagi välisteenitusest. Küsisin välismissioonide kohta.
Panid järjekordse ülbe tatiläraka aga jälle oma kingadele
Tagasi teemasse.
Meil on tõesti palju välisõppuseid. Ligi 80 KVPS ja väeliikide tasemel õppust aastas. Kõik need tähendavad eel- ja põhiplaneerimise üritusi. Üsna mitmetel käivad eestlased esindamas Eestit, mängides madalamaid või kõrvalüksuseid tegutsedes etteantud stsenaariumi järgi. Sündmused ja otsused on sisuliselt määratud. Väga tihti ei ole me ei põhi- ega "teine" väljaõppesihtgrupp.
NATO riikides on üsna levinud arvamus, et õppuseid on liiga palju, osalejate arv on otstarbetult suur ja õppustele kuluv koormus on ebatõhus.
Kui kin Terrase hirmud tõeks osutuvad, siis loodetavasti muutub kogu süsteem ka eesmärgipärasemaks ja tõhusamaks.
Ühtteist ongi juba muutunud.
Samal ajal kui välisõppuseid vähemaks jääb, peaks tekkima rohkem aega tegeleda riigisiseste õppustega. Selleks ei pea enamasti Kevadtormi või Siili kombel tuhandeid võitlejaid kokku ajama. Meil on üsna tagasihoidlikult kaetud Maakaitseringkondade ja KVPS tasemel õppused. Neid saame ja peame korraldama ise. 2008-2012 viidi Kirdekaitseringkonnas igal aastal läbi 3-4 õppust. Enamasti kaardi- või JuPu õppused KRK ja selle üksuste staapidele. Neist pooled olid KRK enda ettevalmistatud ja läbiviidud. Mina ei tea millises staabis samal ajal keegi end laiaks istus. Sel ajal ei olnud raffusvaheliste õppuste rutiini, ei KRK-l ega KV-l.
Kirdekorpuse ja Põhjadiviisi õppused on koht mida kindlasti tuleb arendada. Need jällegi ei tähenda tuhandeid võitlejaid ja isegi mitte sadu välislähetusi. Ja on ka eesmärgipärasemad.
Välismissioonidel osas tuleb olla ettevaatlik. Esiteks tuleb meil neid võtta kui kohustust. Me lähme sinna täitma oma ülesandeid mitte õppima. Üsna tihti tähendab see aga pigem rutiinsete haldusülesannete täitmist (mis on väga tähtis), kuid mitte plaanide väljatöötamist või otsuste täideviimist. Paljudele staabiohvitseridele annavad välismissioonid peamiselt psühholoogilise ettevalmistuse - saan hakkama nagu mistahes riigi ohvitserid. Ja kui kellegi tagumik on selleks kasvanud, siis on ka laiaks istumist.
Välisteenistusega on põhimõtteliselt sama. Kuid osad ametikohad on sõjaliste oskuste arengu seisukohalt kahtlemata paremad kui teised ja ka paremad kui välismissiooni kohad.
Kokkuvõtteks näen mina täna võimalust muuta NATO õppuseid tõhusamaks. Õppuste ärajäämisest (kui see juhtub) vabanevat ressurssi saaks kasutada paremate siseriiklike õppuste läbiviimiseks, sh erinevaid kriisireguleerimisi koostöös teiste riiklike struktuuridega.
Staabiohvitseride arvu suurendamist välismisioonidel ei pea ma õigeks. Välisteenistuses oleme me aga täitnud need kohad mis saada on, mida oleme tahtnud ja mida täita suudame.
Paanikat ei ole.
Borja lärtsaka - Nõuab KV juhtkonnalt otsuseid/tegevusi juba täna võib aga märkamatult ja delikaatselt ära pühkida. Isegi liiga palju tähelepanu sai sellele pööratud.
PS! Välisteenistuse kogemusest tunnen tõesti natuke puudust.