Martin Peeter kirjutas:
Aga Trumpi mingi väga karm avaldus ei olevat olnud tippkohtumisel kaugel. Samas, kui tegusid vaadata, siis tegusid on, aga kuna siin regioonis mingit jõudude tasakaalu isegi ei ole plaanis, siis on heidutuses sama tähtsad ka sõnad ja lubadused.
Mina tõmbaksin sisse selge vahe omade ja võõraste vahel, kui Trumpist rääkida. Oma küla koerad kaklevad, oma küla koerad lepivad, nagu öeldakse. Kui asi ikka tõsiseks läheb, küll siis selgub, kes sõber, kes vaenlane. Siinkohal on teod selgemad kõnelejad kui sõnad.
Tädi Merkelit (no ei tõuse keel teda prouaks või liidukantsleriks kutsuma) saab Trumpi käest valusamalt nuhelda kui sõber Putin, aga tapetakse miskipärast vene mehi Süürias kui et saksa sõdureid Euroopas ja toetatakse relvastusega Ukraina sõjaväge kui et Donetski separatiste. Venemaa majandusele keeratakse sanktsioone juurde, aga Eesti sõjaväel aidatakse laskemoona osta. Juhus? Vaevalt küll.
Donald kui edev olend tahab väga-väga silma paista. No anname talle selle võimaluse, kui inimene seda niiväga tahab. On meil kahju või? Las käib ja sebib Jong Un-iga. Kasu sellest suurt ei ole, aga Donald on kogu maailma pressi esikaantel ja otsest tuumasõja ohtu enam pole. Paha, paha- kohtus Putiniga. Jälle ajakirjanduse lemmikteema nädalateks- küll Euroopa huvid sellega reetnud, küll oma luurele umbusaldust avaldanud. No pole kõige teravam pliiats karbis, aga süüdistagu iseennast see, kes ei oska poliitshow ja tegeliku poliitika vahel vahet teha.
Hr. Trump valiti sellele postile selge mandaadiga muuta kehtiva valitsemiskorra loogikat. Seda kollektiivset tarkust võiks usaldada isegi juhul, kui Venelased seal 1...2% hääli suutsid ühest valimiskastist teise viia. Küll nad selle eest veel maksavad, pange tähele. Üks II MS päranditest oli USA kaitse Euroopas üle. Sama rikas piirkond, rohkem kodanikke ja miskipärast maksab USA valija meie turvalisuse eest rohkem kui meie seda suvatseme teha. See ei ole jätkusuutlik ja mida kauem see kestab, seda ohtlikum meile- tagasilöök tuleb suurem. Mingis krdi roosamannaudus oleme 20 viimast aastat elanud ja nüüd oleme miskpärast pahased USA peale. Issand jumal, meie siin nii sõbralikud ja sallivad, ehitame koos vikerkaarevärvilist Euroopat, laulame koos Eurovisioonil ja päästame ennastsalgavalt põgenikke, kuidas Donald niiviisi julgeb... Halloo!
Asja eest saime vastu pead, ütleks mina. Poleks Mart Laar seda 2% kaitsekulutuste värki omal ajal jõuliselt läbi surunud, pekstaks Eestit sama moodi. Näljased ja ahned vene sõdurid vahivad teisel pool piiri, hambad irvi ja ainult ootavad võimalust meie naisi käperdada ja raske vaevaga teenitud mammona oma koju tassida. Nagu seda vähe meie varasemas ajaloos juhtunud on? Ei, meie oleme siin nüüd teistsugused, hoopis paremad ja ka Venemaa on ka täitsa teine riik kui ta varem oli! Tõesti või?!?
Lühidalt, Donald andis edasi selge sõnumi: võtke ennast kokku või onu Sam korjab oma kodinad kokku siit mandrilt ja jätab meid juhuse hooleks. Hakkame nüüd koos nutma või? Või paneme parem seljad kokku ja näitame, kes siin viikingite õigemad järeltulijad on- Rjuriku läbikukkunud riigi alamad või Põjala pojad. Küll siis vene mees austab ja USA julgeb sellistega koos uusi väljakutseid vastu võtta. Nii lihtne see ongi.
No one said survival was fun.