Militaar.net üldist taset arvestades märkimisväärselt põhjalik arvamusavaldus. Küsimus nimetule - kui sa tahaksid astuda viidatud artikli autoriga sisulisse debatti, siis miks teha seda siin anonüümselt, kui seda saaks teha näiteks Sõduris oma nime ja näoga? Kommenteerin omalt poolt mõningaid sinu seisukohti.
Antud juhul ei ole mul mingit probleemi tunnistamaks, et minu pädevus on antud valdkonnas üpris piiratud. Ja seda võib ka minu kriitika puhul arvesse võtta. Sellest hoolimata tunnen ma, et minu kriitika on puht loogiliselt võttes asjakohane. Kuigi ma ei pretendeeri absoluutsele tõele.
Mulle ja kõikidele teistele, kellega on kõnealusest artiklist/diplomitööst juttu olnud, on see küll muljet avaldanud. Tegemist on esimese katsega Eesti ajaloos läheneda ühele riigikaitse valdkonnale nii teoreetiliselt kui ka teha selle põhjal ettepanekuid edasisteks arenguteks. Kas on midagi sellist kõrvale panna maaväe või õhuväe kohta? Kui jah, siis loeksin hea meelega.
Kõikide tõsiseltvõetavate kirjutiste puhul on soovitatav alustada tähelepanelikku lugemist juba sissejuhatusest. Sealt leiab vastuse ka mõnedele sinu poolt tõstatatud küsimustele, näiteks selle kohta, miks ta ei peatu hetkeolukorral.
3.ptk kirjeldatud moodulipõhisus/mitmeotstarbelisus, kattub paljuski juba endise mereväe ülema Jaan Kapi uurimistöös "Eesti merekaitse areng aastani 2010" kirjutatuga. Peatükis toodud seisukohad ei tugine mitte autori isiklikule arvamusele, vaid neid argumenteeritakse sõjanduteooriast lähtuvalt.
Autor toob välja oma hinnangu Eesti merejõudude ülesannetele
Olles retsenseerinud oluliselt tehnilisemaid töid, siis minu jaoks jäi see asi liiga üldsõnaliseks. Viidete rohkus ei tähenda, et töö sisu on pädev. Ma olen piisavalt lugenud mõttearendusi, mis on küll väga huvitavad, kuid ei oma tänu lähenemisnurgale praktilist väärtust. Ideaalset maailma pole olemas ja sellest peaks iga praktilisusele pretendeeriv töö lähtuma. Vastasel juhul on tegu lihtsalt sahtlisse kirjutamisega. Muidugi autori püüe selles suunas on igati tervitatav. Ma siiski jään seisukohale, et ta ampsas liiga suure tüki analüüsimiseks, sest seda tuleks teha oluliselt detailsemalt ja kaalutletumalt (ei piisa sellest, et mingi probleem tunnistatakse pisikeseks või ebaoluliseks) kuna sellised tööd võivad mõjutada väga suuri otsuseiid kaitsevägede arengus. Seda vastutust peab lihtsalt tunnetama.
See ongi alus, mille põhjal tuleb arendada Eesti meresõjalisi võimekusi.
Nõus, kuid siin on küsimärgi all nende ülesannete jaotus ja tähtsus.
Merevägi peab võtma politseilt üle merekaitsega seotud ülesanded. Joodikute tabamine Tallinna reidil nende hulka ei kuulu.
Nagu ma mainisin, siis tekib küsimus ülesannete dubleerimise osas. Sellel on otsene mõju saavutatava efekti ja ametkondade efektiivsuse osas. Kui mingit asja teostavad mitu erinevat organisatsiooni, siis tekib paratamatult dilemma nii materjaalse ressursi jaotuse kui ka organisatsioonisisese ülesannete tähtsuse osas. Paratamatult võib tekkida olukordi, kus vastutust kannavad kõik, kuid samas nagu mitte keegi. Sellepärast on ülesannete dubleerimise küsimus väga tähtsal kohal. See raiskab ressursse ja tegelikult kahjustab riigi reaalseid võimekusi.
Mulle tundub, et sa peaksid Laanemetsa töö teoreetilist osa uuesti lugema, muidu ei olegi siin millegi üle mõtteid vahetada. "Ilma teadmisteta oled lihtsalt üks inimene, kes avaldab oma arvamust".
Ma olen ka muude selliste mõtteavaldustega tutvunud (ühendamise osas), kuid nad ei ole suutnud mind lõplikult veenda, sest põhinevad väga sõltuvuslikel oletustel. Ma olen näinud kõrvalt kuidas toimus PPA ühendamine. Sääst tuli kokkuvõttes võimekuste vähenemisest, mitte struktuuri efektiivsemaks muutumisest. Peale Kohvri röövimist hakati rääkima piirivalve kiirreageerimisüksuste loomisest. Reaalsus on see, et see võimekus oli varasemalt põhimõtteliselt olemas, kuid kadus ühendamiste ja "efektiivsuse tõstmise" käigus lihtsalt ära (vähem inimressurssi, rohkem ülesandeid jne). Nullist midagi ülesse ehitada on palju keerulisem kui olemasoleva arendamine.
Ülaltoodu on sinu isiklik lappama läinud mõttekäik. Kõige hoiatavam näide, kuhu võib välja jõuda oma riigikaitse arendamisel, kui lähtuda mitte iseenda, vaid kellegi kolmanda (antud juhul kaitseorganisatsiooni) vajadustest, on meie lõunanaaber Läti. Ohuhinnangu ja poliitilised soovid võivad muutuda ja muutuvadki. Kaitseplaneerimine on aga väga pika vinnaga protsess, kus tänased otsused võivad olla aastakümnete pikkuse mõjuga.
Tegelikult meie kaitsevõimekus sõltubki tervikuna kolmandatest osapooltest. See on meie väiksuse paratamatus. Me ei hakka kunagi olema suurriik, kes suuda terviklikult arendada välja nö "iseseisvat kaitsevõimet". Mis tähendab muidugi, et me peaksime võimalikult adekvaatselt arvesse võtma nii NATO kui ka EL võimekusi oma kaitsevõime arendamise käigus. Kindlasti on iseseisva pädevuse arendamine oluline, kuid see peab siiski arvesse võtma laiemat keskkonda, milles opereerime. NATO ja EL on oluliset sambad, millel meie kaitsevõime seisab. Lähtudes millestki muust, raiskame lihtsalt enda ressursse ja aega. Mõneti võib selline raiskamine osutuda kriitiliseks.
Olen nõus, et see vääriks omaette debatti.
Väga tore, et me selles osas üksteisega nõus oleme.
"Mitte üldiselt OK", vaid Eesti sõjakirjanduses esmakordne ja suurepärane!
"Üldiselt OK" selles suhtes, et saaks ka paremini (kuigi doktriini ja ülesannete analüüsi osas oli tegu üsna väärtusliku tööga). Esmakordsus ei ole antud juhul argument, sest meie jaoks loeb ikkagi asja praktilisus, mitte mingi suhtelise ja tähtsusetu tärmini saavutamine. Lapse esimene sünnipäev on alati tore, kuid ei määra tema edasist elukäiku. Seetõttu ei maksa sentimentaalseks muutuda. Meile loevad tulemused. Siin võiks paralleele tuua Eesti kirjanduskriitka suhtes, kus vahel autori noorust tuuakse nagu eraldi argumendina välja (mõelge vaid milline perspektiiv!), hoolimata teose tugevusest. Lugejana mind see tegelikult ei koti, sest minu jaoks loeb ainult teose sisu.
Kui sa nii kriitiline oled, siis kas sa oled suuteline Laanemetsast paremini argumenteerima? Ei veena.
Probleem ongi selles, et Laanemets ise ei vaevu seda asja põhjalikumalt argumenteerima (vaata näiteks minu postituse tsitaate). See muudab ka minu kriitka pinnapealseks. See on ka minu põhiline kriitika tema töö aadressil. Sellise tähtsusega töö peab olema iga mutrikeseni läbi mõeldud! Ei piisa sellest, et mingi asi kuulutatakse vähetähtsaks - sellisel juhul peab põhjalikult seletama
miks see ei oma tähtsust.
Tundes autorit, võin väita, et ta ongi merendusega väga hästi kursis. Tema tööst mitte arusaamine ei anna aga mingit põhjust sildistada seda pinnapealseks. Söandad sa sellist hinnangut anda ka oma nime ja näoga?
Ma ei kahtle selles, et ta on oma alaga hästi kursis (ma vaatasin peale töö lugemist järgi kellega on tegu). See ei muuda olematuks tema teose sisu, millel minu kriitika peamiselt põhineb (vaata kasvõi minu viidet helikopteri platvormi osas). Nagu ma ütlesin - ma olen retsenseerinud tehniliseid töid, mille puhul on autori nägu ja tegu täiesti ebaolulised olnud. Selle töö tugevus ei sõltu minust, vaid ikka autorist. Enne selle töö lugemist puudus mul igasugune eelarvamus autori suhtes.
