Läänemaailm on keerises. Juba aastaid. 2019 ei too sellele kindlasti leevendust, pigem vastupidi. Eesti kui väikese, avatud majandusega geopoliitiliselt haavatava ääreala riigi jaoks on nendel arengutel silma peal hoida eluliselt vajalik. Ikka seetõttu, et me oleme ühed esimesed, kes võimalikke negatiivseid arenguid oma nahal tunda saavad, on selleks siis tagasilöögid maailmamajanduses või läänemaailma julgeolekumudelis.
Eesti vaatevinklist tundub meile, et kogu julgeolekumaailm keerleb Vene ohu ümber. Ameerika Ühendriikide seisukohalt on Venemaa teisejärguline probleem. Esimene mure on Hiina tõus ja sellega seonduv: Põhja-Korea talitsemine, Lõuna-Korea ja Jaapani kaitse, tehissaarte ehitamine ja nende militariseerimine Lõuna-Hiina meres jms.
Teisisõnu peavad Ameerika Ühendriigid samal ajal ohjeldama nii Hiina tõusu kui ka Venemaa langust. See pole kergete killast ülesanne ka normaalsel ajal. Trumpi aeg aga ei ole normaalne.
Liitlastest vaenlased
Paraku peab tunnistama, et kõige suuremat turbulentsi tekitabki meie peamise liitlasriigi Ameerika Ühendriikide president. Pühapäeval täitub Donald Trumpil kaks aastat Ameerika Ühendriikide presidendina. Selle aasta 3. jaanuarist on demokraatidel enamus Kongressi esindajatekojas ning see tähendab Ameerika Ühendriikide sisepoliitilises võitluses ja polariseerumises uut faasi. Kuigi kaugelt jätab president Ühendriikide asjade otsustajana kõikvõimsa mulje, kontrollib eelarvet ja seadusealgatusi esindajatekoda. Tavaliselt pööravad Ameerika Ühendriikide presidendid, kelle riigisisest tegevust vastaspool blokeerib, oma tähelepanu välispoliitikale.
Tavaliselt on Eesti-suguste väikeste, Ameerika Ühendriikide aktiivsest välispoliitilisest tegevusest ja sõjalisest jõust sõltuvate riikide vaatevinklist tegemist positiivse arenguga. Nagu ka muud teemad, ei pruugi vanad tõed Trumpi ajastul enam tõeks osutuda. Sest seni on Trump näidanud, et ta kohtleb oma liitlasi kui vaenlasi ja vaenlasi kui sõpru.
Trump on oma valimislubaduste elluviimisel olnud erakordselt järjekindel. Riigisisestest teemadest on jäänud veel osa Ameerika Ühendriikide valitsusasutuste tööseisakuni viinud müüri küsimus ja Barack Obama tervishoiureformi tagasipööramine. Välispoliitikas pole Trump teinud saladust vastumeelsusest NATO suhtes. Seni suutsid kaitseminister Jim Mattis ja teised traditsioonilise välispoliitilise liini eest seisjad status quo’d hoida. Nüüd on Mattis läinud ja Trumpi äkkotsus Süüriast väed välja viia ei ennusta miskit head.
Küsimus pole niivõrd selles, kas vägede väljatoomine praegu ja sellises tempos on mõistlik või mitte, vaid selle otsuse vastuvõtmise viisis. Liitlastega Trump ei konsulteerinud, samuti tuli see otsus üllatusena Pentagonile ja Kongressi juhtkonnale ning välis- ja kaitsekomisjonidele. Mõelgem hirmuhigis sellele, kui ühel hommikul telefoni kätte võttes avastame, et Trump on otsustanud Ameerika Ühendriikide väed Euroopast välja viia. Asjaolu, et kainemad pead suutsid Trumpi Süüria-otsuse tagasi pöörata ja nüüd on jutt vägede väljaviimisest pärast ISISe lõplikku purustamist ning Türgi lubadust, et Süüria kurde ei rünnata, on vaid osaline lohutus. Järgmine kord ei pruugi selline päästeaktsioon õnnestuda.
Väärtustühisuse ohud
Lisaks Ameerika Ühendriikide luureasutustele ja meediale ründab Trump pidevalt Ameerika Ühendriikide kohtusüsteemi, liitlasriike ja isiklikult kõiki, kes on tema suhtes kriitilised ja kelle kriitika on talle silma jäänud. Ainsad, kelle kohta tal halbu sõnu ei leidu, on Vladimir Putin, Põhja-Korea liider Kim Jong-un, Hiina president Xi Jinping ja Saudi Araabia kroonprints Mohammad Bin Salman. Teisisõnu diktaatorid.
Pärast Saudi Araabia päritolu ajakirjaniku Jamal Khashoggi tapmist kuningriigi lähetatud mõrtsukate poolt Istanbulis on Trump poole valinud ning toetab igati ja lõpuni kroonprintsi, hoolimata sellest, et Ameerika Ühendriikide Luure Keskagentuuri (CIA) hinnangul oli selle mõrva taga just tema. Trump põhjendab seda väitega, et Saudi Araabia on oluline Ameerika Ühendriikide relvatööstuse klient ja kindel liitlane Iraani taltsutamisel. Teisisõnu: kui sul on raha ja Ameerika Ühendriikidega sama vaenlane, siis sellisel puhul väärtuspõhine kohtlemine ei kehti ja sa võid oma režiimi vastaseid tagajärgi pelgamata tükkideks saagida.
Loomulikult on ka eelmised «normaalsemad» Ameerika Ühendriikide presidendid pidanud välispoliitikas kaaluma reaalpoliitika ja väärtuste vahel. Kuid sel korral on erinevus just asjaolus, et praegune Valge Maja asukas neid kahte vastandhoovust üldse ei kaalugi. Sellise väärtustühise käitumise tagajärg on paraku Ameerika Ühendriikide vastasuse tõus Euroopas ja sellest tulenev Atlandi üleste suhete jätkuv halvenemine.
Mõrad maailmakorras
Trumpi kampaaniakõnedest, tegevusest ametiajal ja selle kohta kirjutatust ilmneb, et rahvusvahelises poliitikas on Trumpile kõige suuremaks pinnuks silmas jõukad liitlased, kes tema sõnul Ameerikale oma sõjalise kaitse eest piisavalt ei maksa. Nimeliselt Lõuna-Korea ja Saksamaa ning organisatsioonina NATO. Laiemalt on Trump seadnud kahtluse alla kogu viimased 70 aastat valitsenud maailmakorra. Eesti probleem on selles, et just sellest maailmakorrast tulenevalt on võimalik väikeriikide iseolemine ja iseotsustamine. Ameerika Ühendriigid, Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Saksamaa elavad praeguse maailmakorra kokkukukkumise üle ning jäävad alles. Eesti puhul selles paraku kindel olla ei saa.
Seni on NATO vastu pidanud, kuid vaevalt Trump selle sinnapaika jätab. Pole võimatu, et NATOt tabab samasugune surmaeelne hetk, nagu elasid läbi G7 riigijuhid eelmise aasta juunis Québecis ja vahetult pärast kohtumise lõppu. 2018 oli aasta, kui algasid lammutustööd aastakümneid toiminud rahvusvahelise kaubandussüsteemi kallal. Kas aastal 2019 mureneb lääne julgeolekuarhitektuur? Sel aastal kavandatakse paraku järjekordset NATO tippkohtumist. Paraku seetõttu, et tegelikult oleks mõistlik vältida olukordi, mis Trumpile NATO olemasolu meelde tuletavad. Kahjuks on NATO riigipead ja valitsusjuhid nõnda otsustanud ning nüüd tuleb päästa, mida päästa annab, ja loota, mida loota saab.
Brexit
Selle artikli kirjutamine langeb aega enne Brexiti-hääletust Briti parlamendi alamkojas (Briti parlamendi alamkoda ei toetanud üleeile peaminister Theresa May ette pandud Brexiti lepet – toim). Praegu ei tea vist keegi, mis seisus on Ühendkuningriik 30. märtsil (tähtaeg, mil Ühendkuningriik peaks Euroopa Liidust lahkuma – toim). Võimalik, et jaanuar ei toogi selgust. Võimalik, et saareriik lahkub Euroopa Liidust ilma lepinguta. Sel juhul oleks Brexiti majanduslik mõju Ühendkuningriigile katastroofiline. Võimalik, et kaubeldakse välja lisaaeg, kas uutel valimistel uue mandaadi saamiseks või uue referendumi korraldamiseks. Ükski võimalikest arengutest ei too aga midagi head.
Kui lahkutakse pauguga ja selle majanduslik mõju on ligilähedanegi ennustatule, siis mürgitab see aastakümneiks brittide suhtumist Euroopa Liitu. Kui uue referendumi järelmina Ühendkuningriik siiski Euroopa Liitu edasi jääb, annab see Euroopas hoogu juurde n-ö establishment’i-vastastele populistlikele liikumistele, kes siis süvariiki, George Sorosit ja keda tahes rahva tahte eiramises süüdistaksid. Erakorralised valimised aga võivad võimule tuua trotskist Jeremy Corbyni. See tähendaks Euroopa majanduse ja julgeoleku ühe alustala venezuelastumist ning otseselt Eestit puudutavalt võimalikku Briti vägede väljaviimist. Pole näha ühtki arengut, mis Ühendkuningriigi ja Euroopa Liidu läbisaamist parandaks.
Britid on kange rahvas ja kuigi nad võiksid endale kaela tõmmatud hädades süüdistada peaasjalikult rahvale süüdimatult valetanud Brexiti eestkõnelejaid, langeb osa pahameelest kindlasti Brüsselile, Pariisile ja Berliinile. Aasta pärast oleme targemad, kuid praeguste kaartide järgi võib ennustada jätkuvat segaduste aega Ühendkuningriigis, suhete halvenemist Euroopa Liiduga ja šampanjakorkide saluuti Kremlis.
Venemaa agressioon Ukrainas
Vaevalt et Ukrainas suuri läbimurdeid tuleb, olgu häid või halbu. Jälgida tasub Ukraina kiriku iseseisvuse taastamisele järgnevaid Kremli vastusamme. Peame aru saama, et Moskva Vene Õigeusu Kirik ei ole iseseisev usuline organisatsioon, vaid Kremli osakond ja käepikendus. Seetõttu oli Ukraina kiriku autokefaalseks tunnistamine tõsine löök ning seda mitte lihtsalt Vene kiriku, vaid Vene riigi pihta. Seda Putin nii ei jäta.
Euroopa Parlamendi valimised
Euroopa Parlamendi valimised mai lõpus on oluline proovikivi maailmajao traditsioonilistele poliitilistele jõududele ja keskne sihtmärk Venemaa mõjutustegevusele. Euroopa populistlikud ja Euroopa Liidu suhtes vaenulikud poliitilised jõud ning Venemaa teevad tööd, mõnel juhul arvatavasti ka koostööd, et Euroopa Parlament euroskeptiliseks pöörata. Kuna enamikus riikides on Euroopa valimistel osalejate protsent väike, saab määravaks küsimus, kes läheb valima ja mis põhjusel. Kui Euroopa suhtes vaenulikud populistid suudavad poolehoidjad välja tuua, siis võivad nad saavutada oodatust ja ennustatust parema tulemuse. Ennustada on peaaegu võimatu. Kui üldse midagi, siis seda, et uus parlament on eelmisest killustatum ja lärmakam.
Euroopa Liit saab endale uued juhid. Eesti vaatenurgast on tuline kahju, et Donald Tusk peab ametist lahkuma. Kõrge välisesindaja Federica Mogherini, kelle sotsiaalmeedia lehel avaldatud selle aasta tosina prioriteedi loetelus ei jagunud ainumatki sõna Ukraina või Venemaa kohta, leiab kindlasti endale jõukohase töö. Lahkub ka pidevalt «ishiasega» kimpus olev Jean-Claude Juncker.
Ühesõnaga: Euroopa Liidul seisab ees ütlemata põnev aasta: uus parlament, uued juhid, midagi juhtub Ühendkuningriigiga. Lisaks erimaigulised ja Euroopat rebestavad vaidlused Poola, Ungari ning Itaaliaga. Meil seisab ees närvilisem, killustatum, ebakindlam ja küsimärke täis pikitud aasta. Kinnitagem turvavööd.