Hauaröövlid..
Postitatud: 18 Okt, 2019 10:04
https://epl.delfi.ee/lp/hauaroovlid-pui ... d=87774005
..Kriku - et kas see asi ongi nii hull ja massiline
..Kriku - et kas see asi ongi nii hull ja massiline
Hauaröövlid puistavad muistiseid ja müüvad Eestist välja hindamatuid ajalooaardeid
Üks hea röövsaak võib sisse tuua tuhandeid eurosid, mustade kaevajate kogukäivet ei tea aga mitte keegi.
Arheoloogid lõpetasid Tallinna lähedal päevase kaevamistöö, panid sõelad-kühvlid lähedasse küüni varjule ja läksid õhtule. Tööpäev oli olnud tavaline, kui välja arvata, et kaevamispaiga lähedal märgati tiirutamas üht autot. Öösel tulid aga rüüstajad. Nagu hiljem selgus, langes kurjategijate saagiks osa hõbeaardest. Müüki pandi see Saksamaal.
Lõuna-Eesti kõige jõhkrama juhtumi puhul rüüstati keskaegset kalmistut lausa kopaga. Luustike osad vedelesid laiali, suured pinnasekähmakad olid välja tõstetud ja kadunud, sest kurjategijad tahtsid haudadest raha ja ehteid välja sorteerida kuskil mugavamas kohas.
Muinsuskaitsjateni on jõudnud jutud, et Eestist on leitud, välja kaevatud ja salaja välismaale müüdud tervikuna säilinud mõõku ja uhkeid hõbetatud odaotsi. Kurjategijale võib üks selline tehing tuua sisse isegi üle kümne tuhande euro. Kaotus teadusele on seevastu hindamatu.
EBays müüakse sadu pronksi- või viikingiajast ja teistest ajalooperioodidest pärit esemeid, mille päritolukohaks ütleb müüja Eesti, Läti või Leedu. Odavamad mündid maksavad vähem kui paarkümmend eurot, aga praegu pakutakse ka üht viikingiaegset katelt, mille hind on 5600 eurot.
See on must turg, kus müüakse häbi ja hirmuta maha meie ajalugu.
„Info, mis meieni on jõudnud, viitab mitmele kokkuostjale Eesti eri piirkondades,” ütleb muinsuskaitseameti arheoloogiapärandi valdkonna juht Ulla Kadakas. „See, millest meie kuuleme, on ilmselt köömes selle kõrval, mis tegelikult toimub.”
„On kõik märgid, et tegu on organiseeritud kuritegevusega. On turg, mis tahab asju osta, ja seda nõudlust täidetakse,” räägib ta.
„Liiguvad jutud ja on ka maastikul näha, et asju on välja võetud süsteemselt,” täiendab muinsuskaitseameti arheoloogianõunik Maria Smirnova.
Rüüstamise taga on spetsialistid
Kokkuostjad ei pruugi ise labidaga öösel muistiseid rüüstamas käiagi. Nemad teavad, mida ja kust otsida: nad loevad erialakirjandust, uurivad kaarte ja panevad siis paika, kust kaevata tasub. Tegelikku röövtööd tegevad labida- või kopamehed palgatakse.
Kui aare jupikaupa välismaal laiali müüakse, on keeruline isegi teada saada, et meie maapõuest on midagi puudu. Kui rüüstatakse juba teadaolevat asulakohta või kalmet, jääb maa sisse auk, mida muinsuskaitsjad varem või hiljem märkavad. Aga mis sealt puudu on, jääb saladuseks. Netioksjonitel silma peal hoides võib ühte-teist uuesti pinnale kerkida, aga kallimad tehingud ei pruugi jõuda avalikele oksjonitele. Või siis vastupidi: need müüakse puhtaks pestud provenientsi ehk kuuluvusajalooga maha juba suurtes peentes oksjonimajades, nagu Sotheby's või Christie’s.
Kes on selle äri juhtivad jõud? „Ajaloohariduseta, aga iseõppinud head spetsialistid. Neil on sellised isiklikud kogud, et mõnes valdkonnas võivad need paremad olla kui meie ülikoolide arheoloogiakogud,” kirjeldab Ulla Kadakas. Muinsuskaitsjad aimavad, kes selles vallas süstemaatiliselt tegutsevad, kuid ei pillu nimesid, kui tõendada veel midagi ei saa. „Meie ei ole uurimisasutus, kuid teeme politsei ja prokuratuuriga koostööd.”
Kui suur on Eesti arheoloogia must turg, on raske öelda. Asjatundjadki oskavad seda vaid umbkaudu hinnata. „Me ei räägi sajast ega tuhandest eurost: turg on rahaliste numbrite mõttes muljet avaldav,” hindab Kadakas. Lätis (vt kõrvallugu) tegutseb umbkaudu paar tuhat musta kaevajat, kellest aktiivseimate kuine käive võib ulatuda tuhandetesse eurodesse.
Hobiotsijate lisandumine
Teatud mõõtkava Eesti illegaalsele muistiseärile annab seadus. 2011. aastal hakkas kehtima uus muinsuskaitseseadus, mis lubab hobiotsijatel ( „Mitte hobiarheoloog! Hobiarheoloog on sama absurdne kui hobigünekoloog!” lõikab muuseumide ja kunstipärandi osakonna juhataja Linda Lainvoo teravalt ) tegutseda ja seab samal ajal nende tegevusele ka piirid. Muinsuskaitseametilt saab taotleda loa, kuid selleks tuleb läbida ka koolitus. Koolitus õpetab muu hulgas ka muistiseid asjatundlikult käsitsema ja rõhutab, et leidudest tuleb muinsuskaitseametile teada anda. Seaduskuuleka käitumise hüvitiseks on kas leiuautasu või teatud juhtudel ka riigi luba leid enesele jätta. Seaduse kehtima hakkamine tõi kaasa muistiseleidude olulise kasvu. „Enne anti aastas korra või kaks üle üks-kaks asja ja see oligi kõik. Pärast 2011. aastat saame hobiotsijatelt aastas teada 50–100 uut muistist, leiukohti 250,” räägib Ulla Kadakas.
Seda arvu võib tõlgendada kaheti: kas on leidude hulk kõvasti kasvanud või varjati varem leide kümme korda rohkem. Otsijaid on juurde tulnud igal juhul – enamik muidugi igati seaduskuulekad ajaloohuvilised. 2000-ndatel muutusid metalliotsijad paremaks ja odavamaks, lisandus oskusteave internetist ning Eesti põldudele tekkis lootusrikkaid luusijaid kõvasti juurde. Paraku on seaduskuulekate hulgas ka neid, kes on nn mustad, ja just nemad on need, kes kõigi maine rikuvad.
Luusimise kõrval kasutatavad just nemad jõhkraid meetodeid. Vahel ei söanda eakam maaomanik tema maa peal toimetavate kaevajate tegemistesse üldse sekkuda, kui need on suured tursked mehed. Tuleb ette ka ähvardamist. Sealhulgas hirmutatakse maaomanikke vahel just muinsuskaitsega: kui te siin praegu kaevata ei luba, kutsume muinsuskaitsjad ja siis te ei tohi oma põllul enam ise midagi teha. Puhas vale, aga inimesed seda sageli ei tea. Mõnikord esitlevad röövlid endid ise ametimeestena. Näiteks on auto peal silt „Muinsuskaitse”, mis võib jätta üsna tõepärase mulje. (Teadmiseks: õigete ametimeeste autodel on silt „Muinsuskaitseamet”, samuti on kõikidel ameti töötajatel pildiga töötõend, mida inimestele esitada.)
Kui mustal kaevajal on saak käes, otsitakse sellele ostja. Väiksemad tegijad müüvad oma röövsaaki netis, näiteks eBays. See on kõigile avatult silma all, aga muinsuskaitsjad saavad ette võtta väga vähe. „EBay on hästi problemaatiline platvorm, sest toimib USA õigusruumis, kust kliendi andmete kättesaamine on väga keeruline,” räägib Linda Lainvoo. Rahvusvahelist õigusabipalvet saab esitada üksnes kriminaalasja puhul, aga selleks peab esemel olema piisav rahaline väärtus. Ajaloolisele esemele on väga keeruline seda külge panna. „See ongi Eesti probleem – meie asjad on müügihinna mõttes pigem odavad. See aga on lihtsustatud lähenemine. Näiteks kui leiad Rooma mündid Kapa-Kohilast, on neil sisuliselt teine teadusväärtus kui samasugusel leiul Via Appia äärest. Aga kui need mündid on puhastatuna eBays müügis, on nende hind sama, kuigi teadusväärtus on kolossaalselt erinev. Kriminaalasja menetlusse aga ei saa kirjutada, et väärtus on hindamatu!” toob Lainvoo näite.
Uus väljaveoseadus ei päästa
Teine probleem on kriminaalasja puhul selles, et menetluseks on vaja ju teada, kust ese pärit on. Kuid rauaaegsel esemel pole kirjas „Made in Estonia”. Eseme välimuse järgi saavad spetsialistid määratleda pärinemise paikkonna, aga ülimat täpsust selles pole. Ja kunagised sarnaste esemetega piirkonnad võivad nüüd asuda eri riikides.
Kurioosumina on muinsuskaitsjad märganud, et muinasesemete mustale ärile lisandub uus suund. „Meil on märgid sellest, et Eestit pakutakse välja teise maailmasõja lahingupaikade kaevamisturismiks, nii nagu käib linnuturism. Seda tahame me küll tõkestada,” ütleb Ulla Kadakas. Kevadel näiteks esitati muinsuskaitsele kahtlane taotlus, mis küsis luba teha siin sõjategevusega seotud paikades otsinguid, et viia leitu Ameerika Ühendriikidesse uue muuseumi asutamiseks. Muinsuskaitse nägi selle läbi kui kattevarju, et õigustada kaevetöid ja saadud esemed legaalselt riigist välja vedada.
Jõuametkonnad, teadlased ja muinsuskaitsjad on väga huvitatud koostööst, et luua rahvusvaheline võrgustik musta äri takistamiseks. Paraku on ka vastupidiste soovidega huvigrupp: teatud osa antiigiga kauplejaid. „Ütlen otse välja, et rahvusvaheline koostöö põrkab paljuski sellele, et neis riikides, kus on traditsiooniliselt suur kunsti- ja antiigiturg – Kesk-Euroopas Hollandis, Belgias, Saksamaal, aga ka näiteks Inglismaal –, on antiigimüüjad suur ja ka rahaliselt võimas survegrupp, mis annab Euroopa Liidu poliitika kujundamisel tunda,” ütleb Lainvoo. Muinasesemete illegaalse äri probleemid saaks menetlustes lahendada nii, kui kriminaliseerida niisuguse materjali omamine, kuid seda pole suudetud aastaid teha. Ärihuvidega lobigrupp tegutses muinsuskaitsjate sõnutsi ka Eestis, kui 2007. aastal koostati uut väljaveoseadust, mis reguleerib ka muististe riigist väljaviimist.
Seadus sätestab, et kõik esemed, mille valmimisaeg on dateeritud varasemaks kui 1721. aasta, vajavad riigist väljaviimiseks eraldi luba. Loa puudumisel peetakse ese piiril kinni ja järgneb menetlus. Tegelikult muidugi on seaduse seatud sõel võrdlemisi hõre. Esiteks on ju Euroopa Liidu piires liikumine vaba, mis tähendab, et ilma suurema riskita võib auto pagasiruumis Eestist välja vedada sadade kilode kaupa muistseid esemeid. Teine võimalus on postisaadetised: väiksemad esemed liiguvad oksjoniostudena ka postipakkides. Omniva saab illegaalsele saadetisele jaole siis, kui läbivalgustamine näitab relva või muidu kahtlase kujuga eset. Iga mündi pärast aga pakki ei avata ega uurimist ei alustata.
Kui muistis on Eestist välja liikunud, võivad seda edasi oodata vägagi kõverad teed, mis lõpuks viivad lugupeetud oksjonimajade viisakatesse heledasti valgustatud saalidesse. Linda Lainvoo sõnul on selleks ajaks, kui ese oksjonile jõuab, selle provenients juba legaalne. See saavutatakse sageli mitme omanikuvahetusega, aga esineb ka sertifikaatide võltsimist. Levinud võte on väita, et ese on osa mõnest vanast erakogust.
Kogu loo teeb veel keerulisemaks see, et muististe kohta käiv seadustik pole kõikides riikides sugugi ühesugune. On riike, kus arheoloogilised leiud kuuluvad riigile (näiteks Eesti), aga ka riike, kus see pole nii defineeritud ja legaalne turg on olemas. Tasub ära märkida, et Eestis on alates 2011. aastast riigile antud võimalus ka arheoloogilise leiu omandiõigusest leidja kasuks loobuda, kui riigi kogudes on seda tüüpi esemeid – näiteks 17.–18. sajandi münte – juba piisavalt.
NIKLUSEMÄE KALMISTURÖÖV
Üks mastaapsemaid muistiserüüstamisi oli Lõuna-Eestis Niklusemäe matusepaiga purustamine ja tühjaksröövimine. „Arvan, et see oli tellimustöö,” ütleb Ulla Kadakas. Tegu on keskaegse ja osaliselt ka varasema kalmega, mis asub asustusest eemal metsas.
Kalmet rüüstati nii kopaga kui ka käsitsi ja osa pinnast veeti minema, et seda mujal läbi vaadata. Rüüstajate jaoks väärtusetud asjad nagu noad, naelad, potikillud, helmed ja rõivajäänused jäeti lihtsalt maapinnale vedelema. Arvatavasti jahiti ennekõike münte, kuid kaasa võeti ka ehted. Kokku kaevasid kurjategijad läbi enam kui 350 kuupmeetrit pinnast.
Juhtunu puhul oli kõige kurioossem, et rüüstetöö kestis mitu aastat, enne kui muinsuskaitse jaole sai ja päästekaevamised korraldas. Arheoloogide erialaajakirjas Tutulus kirjutas Pikne Kama, et kohalike elanike sõnul rüüstati kalmet kokku nelja aasta jooksul. Kui metsa alla tekkisid esimesed mullahunnikud, ei osatud hauarüüstet esialgu kahtlustadagi, sest muinsuskaitse kaitsetahvel asus mäe teise külje peal, kalmekohast eemal.
Niklusemäel tegutsejaid eristas varandust otsivatest poisikestest hauarüüste organiseeritus – kohalikud rääkisid, et kurjategijatel oli kalmele viiva tee otsas vahimees väljas. Pealekauba muidugi asjaolu, et kuriteopaigale toodi töö hõlbustamiseks kopp.
Niklusemäe hauarüüste uurimine jooksis liiva ja kurjategijaid ei tabatud. Muinsuskaitsjad ütlevad, et nad aimavad, kes hauarüüstajad olla võisid, kuid aimuse pealt kedagi otsesõnu süüdistada muidugi ei saa. „Ring tõmbub koomale, aga näis, millal see lõpuks sulgub,” ütleb Ulla Kadakas.
Niklusemäe suurim üllatus tuli ilmsiks Tartu ülikooli arheoloogialaboris, kui hakati uurima kopaga segamini keeratud pinnasest ühes tükis üles võetud pinnasekogumit. Põhjust terviklikuks analüüsimiseks andsid liiva seest nähtavale tulnud riidejäänused. Puhastades tuligi välja pealuu, millel olid säilinud juuksed koos helmeste ja pronksiga kaunistatud peapärjaga.
SALU KÜLA VARASTATUD HÕBEAARE
Tallinna lähedal Salu külas toimusid 2005. aasta kevadsuvel ametlikud arheoloogilised väljakaevamised. Viikingiaegse hoone jäänustest leiti hõbeaare, mis sisaldas ligi 300 münti, viis hõbeehet, neli toorhõbeda kamakat ja viis hõbeplekki. Et tegemist oli nii Eesti kui ka Euroopa mastaabis väga haruldase hõbeaardega, siis hoiti leiu asukohta salajas.
Päev pärast ametlike kaevamiste algust avastasid hommikul kaevamiskohale naasnud töötajad mitukümmend musta auku. Ilmselt oli seal metallidetektoriga münte otsitud ja kaevamiseks kasutatud labidaid ja sõelu, mille arheoloogid olid eelmisel õhtul küüni varjule viinud. Näha oli, et aardekütid olid püüdnud oma tegevuse jälgi varjata, visates aukudele maskeerimiseks kuivi heinatuuste. Kuigi süüdlasi otse teolt ei tabatud, oli leiukohale jäetud palju jälgi: avastati kahe või kolme inimese jalatsi- ja eemalt autojäljed. Samuti jõuti üles kirjutada kaevetööde paiga lähedal ringi sõitnud auto number.
Eesti ajaloomuuseumi teadlased said mõni aeg pärast väljakaevamiste lõppu oma Saksa kolleegidelt infot, et Dortmundi mündioksjonil kavatsetakse maha müüa üht osa Salu küla hõbeaardest. Tänu kohalikule politseile saadi kätte müüki pandud 42 münti, mille hind oli üle 8100 euro.
Kriminaalmenetlus tuvastas, et aardevarguses oli süüdi Maido Kättmann, kellel oli ilmselt ka abilisi. Kättmanni saagiks langes kokku enam kui sada münti, samuti hõbekang ja hõbeplekki. Kohtumenetlus venis pikaks ja alles 2010. aastal jõustus lõpuks riigikohtu lahend, millega Kättmann jäi süüdi. Tema karistuseks jäi kolmeaastane tingimisi vangistus.
Mis on mis?
Muistis on arheoloogiapärandi osa: kalme, kääbas, asulakoht vms. Mälestis on riikliku kaitse all olev muistis.
Kuidas ära tunda päris muinsuskaitsjat ja seaduslikke kaevamisi?
Muinsuskaitseameti autodel on selle ameti silt ja kõigil töötajatel pildiga töötõend. Ametlike kaevamiste puhul teavitab muinsuskaitseamet maaomanikku alati ette ja lepib kokku tööde aja, mitte ei saabu keset ööd metallidetektoritega.
Kui eramaale saabub muinsuskaitseametilt otsinguloa saanud hobiotsija, võib maaomanik ta soovi korral minema saata. Kohustust hobiotsijat oma maale lubada ei ole.
LÄTIS VÕIB TEGUTSEDA LIGI PAAR TUHAT ILLEGAALSET KAEVAJAT
2015. aasta jaanuari lõpus avastasid Läti muinsuskaitsjad, et Ida-Lätis Latgale piirkonnas rüüstati ja rööviti nädala jooksul paljaks kolm muinasaegset matmispaika enam kui 200 hauaga. See on teadaolevalt Läti ajaoo ulatuslikem hauarööv.
Matmispaigad asusid sügaval metsas, mis viitas, et kurjategijad olid asjatundjad, kes teadsid täpselt, kuhu minna ja mida otsida. Neid huvitasid üksnes müümisväärsed esemed. Luufragmendid ning kolbad pilluti lihtsalt metsa alla laiali. Kuriteopaigale jäeti maha „tööga” kaasnenud taara ja suitsukonid.
Toonastel andmetel võis Lätis tegutseda kuni 2000 illegaalset kaevajat. Lätis asuvateks märgitud eBay kontode kuine käive küündis tuhandetesse eurodesse ja müügis oli nii muinasaegseid hõbemünte, ehteid, pronksist tööriistu kui ka odaotsi.
Läti muinsuskaitseameti ajaloo- ja arheoloogiaosakonna juhi Sandra Zirne hinnangul võis aga Latgale hauarüüstega riigile tekitatud kahju ulatuda miljoni euroni.
2015. aasta lõpus langetati Lätis esimene kohtuotsus, millega illegaalsed kaevajad süüdi mõisteti. Alūksnes tabati otse teolt kolm meest, kes olid lahti kaevanud ja tühjaks röövinud Asari muistse matmispaiga. Kuna kurjategijatel oli tabamise hetkel sõna otseses mõttes süli röövsaaki täis, õnnestuski uurimisasutustel esimest korda hauaröövi tõestada. Igale hauaröövlile määrati karistuseks 160 tundi üldkasulikku tööd.
PIME ÕNN AITAS RÖÖVSAAGI ÕIGELE KODUMAALE TAGASI
2016. aastal leidsid tolliametnikud Luhamaa piiripunktis Eestisse sisenevat veokit läbi otsides muistse mõõga, millel oli kaevamisest veel mullatükkegi küljes. Tolliametnikud taipasid, et tegu on esemega, mis teps mitte niimoodi rännata ei tohiks, ja võtsid ühendust muinsuskaitseametiga. Kuna veok tuli Venemaalt ning mõõga vanus ja välimus olid samuti sellised, et see võis pärineda sealt, algatati menetlus, et mõõk Venemaale tagasi anda.
Mõõga leiust tegi loo „Aktuaalne kaamera” ja seda näitas ka venekeelne AK. Uudist juhtus vaatama Ukraina arheoloog Maksim Levada, kes tundis ära hiljuti Ukrainas välja kaevatud ja ühes foorumis detailselt kirjeldatud eseme. Ta andis ametkondadele sellest teada, ekspertiisiga tuvastati Eestis tabatud mõõga ja Ukrainast välja viidud mõõga samasus ning ese tagastati õigele kodumaale. See oli pime õnn, tunnistavad Eesti muinsuskaitsjad.
On küll.Borja kirjutas:..Kriku - et kas see asi ongi nii hull ja massiline
§ 24. Arheoloogiline leid
(1) Arheoloogiline leid on maasse, maapinnale, ehitisse, veekogusse või selle põhjasetetesse ladestunud või peidetud arheoloogiline, sealhulgas ajaloolise, kunstilise, teadusliku või muu kultuuriväärtusega inimtekkeline ese või esemete kogum, millel ei ole omanikku või mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha.
(2) Arheoloogilise leiu kultuuriväärtuse tuvastab amet.
(3) Arheoloogilise leiu määratlemisel esemete kogumina võetakse lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule arvesse esemete leidmise konteksti, omavahelist seost ja terviklikkust.
(4) Arheoloogiline leid kuulub riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast see leiti või kelle valduses see on. Arheoloogilist leidu ei saa heauskselt omandada.
(5) Arheoloogilise leiu suhtes ei kohaldata asjaõigusseaduse §-e 90 ja 103.
§ 29
[...]
(4) Veealal ning väljaspool linna, alevi, aleviku ja küla selgelt piiritletavat kompaktse asustusega ala ning õuemaad otsinguvahendi kasutamiseks on nõutav otsinguvahendi luba, välja arvatud:
1) uuringu tegemiseks käesolevas seaduses sätestatud korras;
2) korrakaitseorganil ja kaitseväel teenistusülesannete täitmiseks;
3) kinnisasja omanikul ja ettevõtjal majandustegevuse raames ehitamise, põlluharimise ja metsandusega seotud ülesannete täitmiseks, mis ei ole seotud arheoloogilise leiu otsimisega.
Mina kasutan oma töös metallidetektorit.Seni kuni detektorid vabamüügis on kas siis igasugune litsentsita piiksutamine on keelatud? Inimesed ei pruugigi ju hakata muinasesemeid otsima, maapind on igasugust metalli täis.
Aga kust me teame, et need nn. hauaröövlid teinekord just needsamad muinsuskaitseametnikud ise pole? Infot, kust midagi otsida ja leida võiks, on neil ju kõige rohkem käes, samuti info nende alade kohta, mis kunagi (võibolla juba palju aastakümneid tagasi) läbi kaevatud ja -otsitud ja kus seega aega raisata pole mõtet. Lisaks vajadusel alati töötõend käepärast võtta, kui mõni midagi uurima peaks tulema.1661 kirjutas:Tere.
Niklusmäe kaevamisest teatasin juba esimesel aastal Valgamaa muinsuskaitsesse ja politseisse. See, et seal kaevati veel mitu aastat on muinsuskaitse ametnike teadmisel. Kui riik on pannud poolearulised ametisse siis ärgu pärast hädaldagu.
Toomas.
Septembri lõpus suundus sõjaajaloo klubi Front Line Saaremaale kahepäevasele otsingule. Muinsuskaitsele anti sellest korrektselt teada, hiljem vormistati ka aruanne, kus kirjutati, et otsingute käigus leiti Nõukogude armee võitleja säilmed ja loeti üles sündmuspaigalt korjatud leiud.
Midagi ei öeldud aga selle kohta, et retkel oli abiks vähemalt üks mees Leedust ja samuti kolm lätlast.
“Kui kahju, et tulin siia vaid kaheks päevaks,” kurdab usinalt kaevav Leedust tulnud Sergei videos, kus “aitab” sõjaajaloo klubi. “Ainuüksi siin platsil oleks tööd kuuks ajaks!” Lisaks korraldas ta iseseisva otsingu, mille käigus kaevas üles peotäie hinnalisi münte ja laadis protsessist tehtud video sotsiaalmeediasse.
Sergei selgitusel on video tehtud Leedus ning ta saab seda ka tõestada. Küsimustele, mida ta kaevas Saaremaal ja kust sai Eestile iseloomulikud mündid, ei õnnestunud vastust saada.
Eelmise aasta 1. maist kehtima hakanud uue muinsuskaitseseaduse kohaselt ei ole rõõmsameelsel Sergeil tegelikult õigust Eestis midagi kaevata: selleks peaks ta olema läbinud siin ametliku koolituse ja saanud otsinguloa. Samuti tuleb kavandatud otsingust enne teada anda ja pärast vormistada aruanne ka sel juhul, kui midagi ei leitud.
Mündileidmisest tehtud salvestust on YouTube’is praeguseks vaadatud 660 000 korda ning sellel on pool tuhat kiitvat kommentaari. Video alguses oli algselt Eesti kaart, kus Saaremaale kenasti punane ring ümber veetud – kutsuv tuluke missugune!
Et asjad pole päris õiged, näitab see, et kui Maaleht küsimusi hakkas esitama, siis videot muudeti ja osalised hakkasid andma vastukäivaid selgitusi.
MTÜ Front Line esindaja Dmitri Kononenkov ütles, et nende otsingutel osales tõesti leedukas Sergei, kellel on tehtud vajalikud load Leedus. Kononenkovi kinnitusel oli Sergeil Saaremaal otsimiseks olemas kokkulepe maaomanikuga ning Front Line’i teada polegi sel juhul rohkem ühtegi luba vaja. Et seadus teisiti nõuab, tuli Kononenkovile üllatusena ning ta arvas, et see ei saa siiski nii olla.
Küsimusele, miks osales välismaalane nende otsingul, kuigi ei tohi Eestis üldse loata detektorit kasutada, vastas Kononenkov, et tegelikult ta ei otsinudki seal midagi, ilmselt kandis käes kellegi teise detektorit ja hoidis seda niisama.
“Aga müntide kohta ma ei oska öelda, seda ei teinud ta ajal, kui meiega koos oli,” lisas Front Line’i esindaja. Ta küll märkis, et on videot näinud.
Sergei ise kirjutas Maalehe küsimuste peale, et ta pole üldse Saaremaal kaevanud ega detektorit kasutanud. Videost kadus kiiresti seal alguses olnud Saaremaa kaart ning Sergei teatas, et tegelikult on kaevamise video filmitud tema oma maa peal Leedus ja üldse on kõik lavastatud.
Täpselt selliseid soovitusi jagatakse foorumites, kus õpetatakse üksteisele, mida vastata, kui vahele jäädakse. Selle kohta, et Front Line tema Saaremaa kaevamisest teadis ja räägiti isegi kokkuleppest maaomanikuga, ei tahtnud Sergei midagi öelda. “Te olete väga rumal ja üldse mitte hea inimene,” selgitas ta ajakirjanikule.
Videos näidatud Vene vaskmündid ja Rootsi hõbeöörid pärinevad XVII ja XVIII sajandist. Salvestust vaadanud Eesti Ajaloomuuseumi teadur-kuraator Ivar Leimus ütles, et mündid iseenesest haruldased pole, küll aga on leid oluline tolleaegse rahakäibe uurimise seisukohalt.
“Ilmselt on tegu XVIII sajandil kaotatud rahakotiga,” oletas Leimus. Huvitav on tema sõnul fakt, et Rootsi rahad olid nii kaua käibel ja et neid ka pärast Venemaa võimu alla minekut juurde tuli. “Kirjalikest allikatest oli see teada, aga leiuna mulle teadaolevalt mitte,” sõnas ta.
Leid on Leimuse hinnangul kindlasti Eestist, sest Leedust Rootsi münte ei leia.
Ükski tsitaadis esitatud väide ei vasta tõele.hillart kirjutas:Mitu aastat pandi KOGU AUR sellele, et üks hobitegevus, kui kõige kurja alus, Eestis likvideerida, ja nüüd siis, kui sellega suure vaevaga hakkama saadi ja võidujoovastuses võitu pühitseti