www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 02 Okt, 2020 2:08

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 416 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 24, 25, 26, 27, 28
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Re: Geopoliitika vallast
PostitusPostitatud: 04 Dets, 2019 10:00 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Okt, 2005 19:42
Postitusi: 9150
Asukoht: Siilis
Tsiteeri:
Eesti on raskete valikute ees: suhe Hiinaga ähvardab halveneda

Eesti on sel sügisel kaks korda olulises küsimuses Hiinaga vastasseisu astunud. Urmas Reinsalu viib lähinädalatel valitsusse uue doktriini meie Hiina-poliitika kohta.


Kakskümmend viis aastat tagasi sõnastas Lennart Meri meie suhtumise Hiinasse, mida võiks nimetada Meri doktriiniks: Eesti eesmärk peab olema, et ÜRO julgeolekunõukogu alaliste liikmete seas ei oleks Eestil rohkem kui üks vastane. Sisuliselt tähendas see, et kui Venemaa puhul on konfliktid meie ajaloost ja erinevatest huvidest tingitult paratamatud, siis Hiinaga peab Eesti häid suhteid hoidma.
Nüüd on see seisukoht muutumas. Lähinädalatel viib välisminister Urmas Reinsalu valitsuskabinetile arutamiseks põhimõtted, kuidas peab Eesti ajama Hiinat puudutavat poliitikat. See on üldse esimene kord, kui Eesti valitsus tervikuna tegeleb Hiina küsimusega. Kabinetiarutelu ei ole avalik. On teada, et välisministeerium on selleks ette valmistanud poliitikapaberi ja niisama lobisema ei hakata. Mis täpselt teemaks tuleb, Ekspress ei tea. Üsna tõenäoliselt aga arutatakse Huawei küsimust, kindlasti ka Tallinna-Helsingi tunneli võimalikku ehitust, mille puhul räägitakse, et seda tahetakse teha Hiina investorite rahaga. Ehk üldiselt kriitilisemaid ja probleemsemaid teemasid.

Muidugi ei ütle keegi Eestis praegugi, et me ei taha Hiinaga häid suhteid. Head suhted on endiselt eesmärk. Maailmapoliitika on aga muutunud ja Eesti on paratamatult sunnitud selle taustal valikuid tegema. Paistab, et liikumine toimub Hiina-kriitilisemas suunas.
Sel sügisel on juba kaks korda juhtunud, et Hiina vihastab ¬Eesti peale. Nimelt allkirjastas peaminister Jüri Ratas USAga deklaratsiooni 5G-tehnoloogia kohta. Urmas Reinsalu – tema ametkond koostas dokumendi – kommenteeris hiljem, et Huaweil pole selle deklaratsiooniga midagi pistmist. See on muidugi tüüpiline diplomaatiline hädavale. Loomulikult oli kokkuleppe tagamõte Huawei ja kaudsemalt Hiina survestamine. Päris kindlasti hiinlased seda niimoodi tõlgendasid. Seda anti mõista nii Ratasele kui ka Reinsalule.

Teine tähtis asi juhtus oktoobri lõpus. Eesti oli üks neist riikidest, kes kirjutas alla ÜRO deklaratsioonile uiguuride inimõiguste kaitseks. Jutt käib Hiina moslemivähemusest, keda keskvalitsus taga kiusab. Deklaratsioonile andis oma allkirja 23 riiki. Nende seas olid nii USA kui ka Eesti, aga samuti Prantsusmaa, Suurbritannia, Jaapan, Saksamaa, Norra, Rootsi ja Holland ehk Eesti jaoks olulised Lääne partnerid. Uiguuride deklaratsiooni vastukaaluks koostati ÜROs ka Hiina inimõigusi ülistav deklaratsioon. Sinna panid allkirja rohkem kui 50 riiki. Formaalselt vedas koostamist Valgevene, allkirjad tulid Venemaalt, Serbialt, Egiptuselt, Kongolt, Pakistanilt ja teistelt tuntud „inimõiguslastelt“.

Nende kahe sammu puhul – 5G (Huawei) ja uiguuride kaitse – on Eesti aga ennast positsioneerinud natuke erinevalt. 5G-tehnoloogia küsimustes on Eesti ühes paadis ¬USAga. Suured Euroopa riigid on 5G osas märksa paindlikumad. Ühtset Euroopa Liidu poliitikat pole, seda alles otsitakse. Eesti on oma sammud astunud kiiremini.
Uiguuride teema puhul olid samas leeris ka olulised Euroopa riigid ehk USA ja Lääne-Euroopa astusid siin ühte jalga. Igal juhul aga avaldas Hiina mõlemal korral tugevat survet ka Eestile, et see kaasa ei läheks.

Globaalses poliitikas on juhtumas midagi väga olulist. USA (Lääne) ja Hiina vastasseisust on kujunemas lähikümnendite tähtsaim strateegiline teema. Lahtine on veel see, kui palju saab rääkida Läänest kui tervikust. USA seisukohad Hiina kohta on väga ühemõttelised, Euroopa riigid asuvad segasemas positsioonis. Osas asjades ollakse ameeriklastega ühel meelel, osas asjades aga laveeritakse või alles kujundatakse oma seisukohti.
Eesti on siiani olnud „ameerikalikum“. Teema on aga keeruline ja tundlik. Kui Ekspress rääkis arengutest Eesti diplomaatide, poliitikute ja ametnikega, siis suhelda sooviti anonüümselt. Keegi ei taha konfliktset teemat avalikult lahata.

Hiina ja USA (Lääne) vastasseis paistab olevat paratamatu ja seda jätkub mitmeks aastakümneks. Küsimus pole Donald Trumpis. Demokraadid ja vabariiklased võivad olla eri meelt kõikides muudes küsimustes, aga Hiina koha pealt ollakse ühtsed. Kuigi Euroopa riigid suhtuvad Hiinasse ettevaatlikumalt, mõistetakse nüüd ka Vanal Mand¬ril, et mesinädalad on läbi saanud. Suured muutused on paratamatud. Küsimus pole Huaweis ega uiguurides. Need kaks on lihtsalt selle sügise asjad, pusletükid pikemas mängus. Täna 5G ja uiguurid, homme autoriõiguste vaidlused ja kaubandusküsimused, ülehomme Hongkong või midagi muud. Suur vastasseis on igal juhul käes.

Põhjus, miks Reinsalu viib lõpuks Hiina poliitika arutelu valitsusse, on samuti omamoodi paratamatus. Viimase kahe-kolme aastaga on Hiina läinud lihtsalt niivõrd „kuumaks“, et teema kerkib üles absoluutselt igal pool. Mitte lihtsalt peaministrite või välisministrite kohtumistel, vaid ka kõikide teiste ministrite ja poliitikute puhul. Sõidad kuhugi ja ikka küsitakse: mida te Hiina puhul sellest arvate, kuidas kommenteerite viimaseid arenguid? Reinsalu tahab valitsuses kokku leppida mingid ühised seisukohad, nii et kui Eesti ministrid ja diplomaadid kusagil käivad ja meie inimeste käest midagi küsitakse, oleks vähemalt mingigi vundament paigas.
Eesti valikud on igal juhul keerulised. Suhteid Hiinaga ei taheta nässu keerata, aga USA (Lääne) julgeolekuruumi kuulumine on alati prioriteet. Kui on vaja valida – nii öeldakse ka Ekspressile –, valib Eesti alati USA. Nemad pakuvad meile julgeolekut ning meie jaoks on see A ja O. Ent USA ja Euroopa on osas küsimustes ühel meelel, osas asjades aga mitte ning ka siin peab Eesti mõnikord valima.

Mõnevõrra kriitilisema vaatenurga Eesti senisele lähenemisele pakub Marko Mihkelson. Opositsioonipoliitikuna on tal ehk ka kergem oma mõtteid väljendada. Üldjoontes Mihkelson muidugi nõustub, et Lääne ja Hiina vahel on kujunenud välja geopoliitiline rivaliteet ning Eesti peab nende vahel ka raskeid valikuid tegema.
Küll on Mihkelson skeptilisem viisi suhtes, kuidas seda kõike tehakse. Kui Ekspress Mihkelsoniga vestleb, ei ole isegi tema, riigikogu väliskomisjoni aseesimees, veel näinud Reinsalu koostatud poliitikapaberit. Ta teab, et Hiina arutelu on valitsuses tulemas, aga parlamendist on seejuures mööda mindud. Pole ka mingit avalikku arutelu. Tehakse väga olulisi otsuseid, mis mõjutavad Eesti tulevikku aastateks, aga kõik see toimub poolsalaja.

Suur probleem on ka see, et meil valitseb kriitiline Hiina-alaste teadmiste defitsiit. Krooniline ekspertide põud. Kui oli vaja Hiinasse suursaadikut valida, sai selleks taas Andres Uiga – kedagi teist, kes Hiinat tunneks, pole lihtsalt võtta.
See kõik pole muidugi pelgalt praeguse valitsuse süü. Hiinast on mööda vaadatud aastaid. Nüüd, kui enam ei saa mööda vaadata, ollakse seisus, kus pole kogemust, asjatundlikkust ega teadmisi. Valikud on aga rängad. Paistab, et Lennart Meri doktriin – Eesti peab igal juhul Hiinaga häid suhteid hoidma – täielikult enam püsima jääda ei saa.

_________________
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Geopoliitika vallast
PostitusPostitatud: 04 Dets, 2019 15:58 
Eemal
Liige

Liitunud: 04 Aug, 2010 13:33
Postitusi: 1728
Hiina käitub ju osavalt, sest Hiina riik on oma enda 5G võrkude väljaehitamiseks ostnud väga arvestatavas mahus ka Ericssoni ja Nokia võrguseadmeid, kes istuvad nüüd hiirvaikselt nagu kuldid rukkis ning praegu tundub, et see ainuke häälekas Huawei heiter ongi USA, ehk Hiina suudab ka Põhja-Euroopat ikka väga efektiivselt tasalülitada.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Geopoliitika vallast
PostitusPostitatud: 15 Dets, 2019 9:35 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 10 Aug, 2010 19:55
Postitusi: 20712
Asukoht: Viljandimaa
Kliimamuutuste teemast:
Kriku kirjutas:
EL-i püüdlemist süsinikuneutraalsuse suunas pean siiski heaks asjaks, sest sel on majanduspoliitiline mõõde: sõltumatus fossiilsete kütuste tootjatest-tarnijatest. Kliimamuutustest see ei päästa, aga ma pole nii väga kindel, kas otsustajate jaoks kliima nii väga oluline mure tegelikult ongi.

Lääne-Euroopa on välja raalinud, et vähemalt 2050. aastani neil midagi karta ei ole ning võib rahus tegeleda enda fossiilsete kütuste sõltuvusest terveks ravimisega. Poola ei ole esialgu nõus: https://leht.postimees.ee/6849789/ratas ... nud-poolat

Kas sellepärast, et kivisüsi on neile liiga oluline või sellepärast, et nad ei jaga seda ohuhinnangut? Tõenäoliselt mõlema :scratch:

Oleks lollus arvata, et Euroopa suurriigid ei saa oma geopoliitilistest probleemidest aru ega ürita neid lahendada ning oma suveräänsust tagada. Nad toimetavad aga väga pika plaaniga ja oleks tore teada, mis koht meil selles plaanis on. Poola saab loota sellele, et on midagi selletaolist nagu La Petite Entente Prantsusmaa jaoks enne kui Saksamaa muskleid paisutama hakkas või siis Soome Rootsi jaoks. Baltikum on Poola jaoks esialgu vajalik ettenihutatud positsioon, teistel on suhteliselt ükskõik. Kanaarilind kaevanduses.

_________________
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Geopoliitika vallast
PostitusPostitatud: 13 Jaan, 2020 19:21 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Okt, 2005 19:42
Postitusi: 9150
Asukoht: Siilis
Tundub hea artikkel..

Tsiteeri:
VENE MEEDIA PÄEVIK | Venemaal räägitakse juba täiesti avalikult riigi lagunemisest

Praegusel Venemaal on üks kõige populaarsematest kirjanikest Mihhail Veller, keda nimetatakse ka filosoofiks. 1979. aastast saadik elas Veller Tallinnas, 1990-ndate keskel sai ta Kodanike komitee kaardi alusel Eesti kodakondsuse, mida ta hoiab tänaseni, mis sest, et elab 2000. aastast oma lugejatele lähemal Moskvas.

OLEG SAMORODNI
ajakirjanik

Viimastel aastatel on Veller keskendunud ajaloolisele ning poliitilisele publitsistikale. Niisugune on ka tema viimane raamat „Hereetik", milles autor esitleb „Venemaa ajaloo psühholoogilist ja poliitilist analüüsi". Oma uut teost tutvustas Veller intervjuus Vene väljaandele Sobesednik.
Iseloomustades praegust olukorda Venemaal, märkis Veller eriliselt järgmist: „Inimesed on siin olnud alati ilma õigusteta. Paremaid rõhuti, aga teistelt nõuti olema kuulekad orjad, vaikima ning tegema, mis sunnitakse. <...> Elatustase langeb, inimesed ojn õigusteta, sisuliselt hääleõigusest ilmajäetud, valimistulemusi võltsitakse, aga ülemisse „eliiti" kuuluvad kümme tuhat muutuvad jätkuvalt rikkamaks. Kõige vähem vajab autoritaarne valitsus sõna- ja mõttevabadust. <...> Aga vale ja matslikkus kerkivad Vene meedias pärast 2014. aastat täiskiirusel. Televisiooni talk-showdes käimine on muutunud ebameeldivaks, aga seal tõe rääkimine võimatuks."

Tuleb krahh
Niisamuti ennustab Veller ette putinliku režiimi krahhi: „Lõpeb ka see valitsus. Ta vajub kindlasti, ainult et täna ei oska keegi veel öelda, kas poole või viieteistkümne aasta pärast."
Venemaa tulevikku hinnates rääkis Veller: „Kui Venemaale tulevad vaba töö, demokraatia, kohalikud valitavad organid, vaba press ning vaba kohus, jaguneb Venemaa tükkideks. Sest et Kaug-Ida, Kesk-Venemaad, Kuubanimaad ning põhja - Peterburi, Petrozavodskit ning Arhangelskit ei ühenda majanduslikult miski. Globaalses perspektiivis puudub neil vajadus koos püsida. Venemaa on kogu oma ajaloo vältel eksisteerinud üksnes impeeriumina, mis pandi kokku ja mida hoiti koos sõjalise jõu abil."
Venemaa lagunemise võimaluse üle arutlevad ka tõsised õpetlased. Nõnda arutati Venemaa teaduste akadeemias Vene meedia andmetel „hüpoteetilist stsenaariumi", kus Venemaa Föderatsioon jaguneb föderaalringkondade kaupa autonoomseteks üksusteks. Üks uurimuse autoritest, teaduste akadeemia korrespondentliige Viktor Suslov märkis intervjuus ajalehele Kommersant, et majanduslikult ise toimetulevateks osutuvad Loode, Siberi, Uurali ning Kaug-Ida ringkonnad. Aga mittetoimetulevateks Volga-äärne, Põhja-Kaukaasia, Lõuna ning Keskringkond.

Paadunud parasiit
Akadeemik Suslov lisas: „Kõige paadunumaks parasiidiks Venemaa eha küjes on Keskföderaalringkond. <...> On välja kujunenud olukord, kus võib märgata ebaproportsionaalselt ning ebaõiglaselt suurte tulude liikumist ennekõike Moskvasse. Finantsressursse liigutatakse keskusesse kunstlikult kogu riigist." Kokkuvõttes konstateerib Suslov: „Puhtalt spekulatiivselt võib tuua Venemaa praegusele olukorrale võrdluseks Nõukogude Liidu enne kokkuvarisemist." Akadeemiku hinnangul võib Venemaa poliitiline lagunemine loosungi all „aitab Moskva toitmisest" muutuda „otsustavaks sammuks reaalse föderalismi suunas".
Samal ajal avaldas Valgevene sõltumatu portaal EX-PRESS.BY artikli Vene blogerilt, kes kirjutab pseudonüümi El Mjurid all. Ka see on pühendatud Venemaa järkjärgulisele lagunemisele.

Peterburi šanss ning kõntsakiht solgiaugust
Selles kirjutises tuuakse välja, et kõige suuremat kasu sõltumatusest lõikaks Venemaa looderajoon pealinnaga Peterburis: „Loodeosa omab muidugi tõeliseid konkurentsieeliseid - kaks sadamat, praeguste kurjategijate poolt veel lõplikult purustamata tööstuspotentsiaal, piisavalt suur elanikkond. <...> Venemaa lagunemise iga variandi puhul kannatab eriti tugevalt Moskva nimelt ressursivoogude märkimisväärse ümberjaotumise tõttu."
Autor kirjutas putinliku režiimi iseloomustuseks: „Nõukogude aparaadi asemel tuli kangialustest kõige ehedam biojääde. Heitmed ning kõntsakiht, kelle koht oleks igas normaalses ühiskonnas solgiaugus, suutsid 90-ndate aastate kaoses kasutada enda konkurentsieelist ehk igasuguste moraalsete piirangute puudumist. Ning nad tõid Venemaale valitsuse, mida nad hoiavad tänaseni. See seltskond pole absoluutselt võimeline eksisteerima üheski teises sotsiaalses süsteemis peale banaalse vargajõugu. Nad üritavadki seda Venemaal üles ehitada."

Vägagi reaalne variant
Artikli kokkuvõttes jõuab autor loogilise järelduseni: „Venemaa lagunemise perspektiiv on vägagi reaalne. Valitsev režiim lõhkus riigi majanduse, viis ta äärmiselt madalale tasemele, hävitas vastastikkuste suhete tasakaalu föderaalse keskvõimu ning regioonide vahel, täites kõik eeltingimused separatismiks. Putini valitsemisaja tulemused on taolised, et riik pole enam suuteline olemasolevates piirides püsima jääma."
Ent lõpptulemusena jääb Vene blogija üsnagi optimistlikuks: „Venemaa lagunemine võib kujuneda uueks alguseks. Moskoovia Vene kui imperialistlik projekt hüpertsentraliseeritud metsiku ning arhailise impeeriumi loomiseks jõudis lõpuni. Kaasaegses maailmas on impeerimite saatus selge - nad kalduvad ühes või teises versioonis juhtimisvertikaalide suunas, mis omakorda hakkavad pidurdama riigi arengut. Kaasaegset maailma on liiga raske ühest keskusest juhtida. <...> Venemaa lagunemine tõmbab vääramatult jala alt imperialistlikul versioonil ning saab aluseks uuele projektile. <...> Pole teist teed kui sulgeda igavesti surev projekt ühtsest ning jagamatust imperialistlikust Venemaast ning alustada uut - mis oleks küll raskem, aga omaks ka märksa suuremat perspektiivi. Minevikku karta pole mingit mõtet - ta on objektiivne ja vältimatu."


_________________
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Olukord Iraanis
PostitusPostitatud: 19 Juul, 2020 14:26 
Eemal
Liige

Liitunud: 20 Nov, 2006 15:05
Postitusi: 610
nimetu kirjutas:
No üsna selgelt toimub mingi varjatud sõda Iraaniga. Huvitav oleks teada saada, et kes, mis pärast ja miks just nüüd seda teeb?

Vast peitub võti siin: https://epl.delfi.ee/valismaa/hiina-pak ... d=90458719


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Geopoliitika vallast
PostitusPostitatud: 19 Juul, 2020 15:10 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 10 Aug, 2010 19:55
Postitusi: 20712
Asukoht: Viljandimaa
Siis, kui eelviidatud artikkel ilmus, tahtsin siia postitada, aga läks meelest ära. Vahepeal on ilmunud samasugune info ka Liibanoni kohta, mis riigina ei funktsioneeri ning mille totaalselt alla käinud majandust Hiina turgutada lubab: https://www.delfi.ee/news/paevauudised/ ... d=90483353

Hiina on võtnud selgelt kursi Lähis-Itta sisenemisele sealsete šiiitlike režiimide kaudu. Kindlasti hakkab see kuidagi avalduma ka Iraani mitmesugustes varisõdades, Süüria kodusõjast alates.

Seda, et praegune UFO-kampaania Iraani vastu oleks vastus Hiinale, ma siiski ei usu. Iraan on selleks ise küllalt põhjust andnud. Ameeriklased & Iisrael on IMHO kõige tõenäolisem seletus - teistel pole kas tehnilist võimekust või motivatsiooni.

_________________
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Geopoliitika vallast
PostitusPostitatud: 02 Aug, 2020 21:58 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Okt, 2005 19:42
Postitusi: 9150
Asukoht: Siilis
..ei ole "venemaa teema" - puhas geopoliitika on...

Tsiteeri:
Siberlaste mäss. Kaug-Ida ja Siber kaugenevad Moskvast

Maavaradelt rikka Kaug-Ida regiooni elanikud käivad Moskvas üha harvem, pigem tugevneb side Aasia riikidega.


Venemaal Kaug-Idas on juba ligi kuu aega toimunud rahvarohked meeleavaldused. Tuhandeid inimesi on ajanud tänavatele rahulolematust väljendama tõsiasi, et 7. juulil arreteeriti 15 aasta taguses mõrvas süüdistatuna Habarovski krai kuberner Sergei Furgal. Nüüdseks on meeleavaldused levinud teistessegi linnadesse, sealhulgas regiooni ühte olulisemasse keskusse Vladivostokki.
Kaug-Ida meeleavaldustes väljendub rahulolematus Kremli poliitikaga, mis ei arvesta kohalike inimeste arvates nende huvidega, vaid talitab oma äranägemise järgi. Selle all peetakse silmas nii kuberneride ametisse nimetamist kui ka majanduspoliitikat. Näiteks määratakse dotatsioone suvaliselt ja kohalikke huvisid arvestamata, võetakse regioonidelt maksudega saadud raha ära, lubatakse oligarhidel, kes Kremliga hästi läbi saavad, ehitada kaevandusi või asutada ettevõtteid, ja palju muud.
Rahulolematus Moskva poliitikaga on hõõgunud teisel pool Uurali mäestikku kauemgi. Regioon, mille ametlik nimi on Siber ja Kaug-Ida, moodustab üle 70% Venemaa föderatsiooni territooriumist, kuid seal elab vaid natuke üle viiendiku riigi elanikkonnast. Uurali-tagune on Venemaa peamine ressursikoloonia, sest sealt tulevad peaaegu kõik olulised maavarad. Seetõttu tegutsebki riik Siberis, nagu koloonias ikka tegutsetakse – prioriteetne on föderaalne sissetulek ja kõik muu tuleb alles pärast seda.

Tulu läheb Moskvasse
Paljudele Siberi ja Kaug-Ida elanikele ei meeldi end lüpsta lasta. Kõiki vähegi kasumlikke majandussektoreid juhitakse Moskvast või valitsevad nende üle Moskvast tulnud inimesed ja ettevõtted. Ka suur osa teenitud kasumit läheb tagasi Moskvasse. Kohalikud peavad sellist poliitikat ebaõiglaseks.
Kaug-Idas on ammusest ajast saadik olnud omaenda Siberi identiteet. Kohalikud venelased peavad ennast siberlasteks – sibirjak’ideks. Viimase kümne aastaga on nende identiteet Moskvast tuleva tsentraliseerimise tõttu tugevnenud. Siberlaste seas tegutsevad oma kultuuri- ja ühiskondlikud ühendused, Siberil on oma lipp ja muud sümbolid, mida saab osta ka internetipoodidest. 2000. aastate keskpaigas tegutsesid Kesk-Siberis ka väikesed separatistlikud rühmad, kelle eesmärk oli rajada sõltumatu Siberi konföderatsioon. Nende tegevus lõpetati üsna operatiivselt ja osa neist istub seniajani separatismis süüdistatuna vangis.
Siberlased peavad end Venemaa läänepoolsete osade elanikest töökamaks, karmimaks ja tugevamaks. Läänepoolseid nimetatakse Siberis üldiselt moskvalasteks – moskvitši. Siberlased peavad ennast Venemaa rikkuse loojateks, sest suur osa neid töötab maavarasid kaevandavas või sellega seotud majandussektoris.

Võõrandumine Mosvkast
Venemaa Kaug-Ida on peamiselt slaavi elanikkonnaga regioon, kus peale venelaste elab ka palju ukrainlasi. Tihedam asustus on Vaikse ookeani ääres. Teistest piirkondadest, kus domineerivad venelased – Kesk- ja Lääne-Siberist –, eraldab Kaug-Ida mitme tuhande kilomeetri laiune mittevene regioonide ala: Sahha (end Jakuutia), Tõva, Burjaatia, kaks Altai ala ja Hakassia.
Geograafiliselt ja majanduslikult on Kaug-Ida elanikud seotud pigem lõunapoolsete Aasia riikidega. Kuna Venemaa lääneossa lendamine läheb üha kallimaks, käivad sealsed elanikud puhkamas pigem Hiinas, Indias, Tais, Lõuna-Koreas või Vietnamis kui Moskvas, Nižni Novgorodis, Pariisis või Tallinnas. Niisiis on Moskva kaugidalastele mõneti kauge ja abstraktne moodustis, kuhu satutakse järjest harvem. Kohalikud poed on täis Hiina ja Korea kaupu, usbekkide ja tadžikkide asemel on võõrtöölisteks hiinlased ja põhjakorealased.


Tänud Borja, viide kah: https://epl.delfi.ee/valismaa/siberlast ... d=90620449

E.T.

_________________
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Geopoliitika vallast
PostitusPostitatud: 11 Aug, 2020 14:19 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 14 Aug, 2008 15:19
Postitusi: 2050
No-näed-sa-siis kui tore. Jäi märkamata, et 5. augustil on Politico's ilmunud arvamus-artikkel teemal et oleks tagimine aeg ikka Venemaaga "uut reseti".

Tähelepanuväärseks teeb selle artikli asjaolu, et selle on kirjutanud 5 inimest hulgas on USA endine (suhteliselt kõrgel kohal) diplomaat, kunagine saadik ÜROsse ning Post-sovieti riikidele spetsialiseerunud poliitteadlane (kes võiks ometi midagi mõigata?).

Tsiteeri:
U.S.-Russia relations are at a dangerous dead end that threatens the U.S. national interest. The risk of a military confrontation that could go nuclear is again real. We are drifting toward a fraught nuclear arms race, with our foreign-policy arsenal reduced mainly to reactions, sanctions, public shaming and congressional resolutions. The global Covid-19 pandemic and the resulting serious worldwide economic decline, rather than fostering cooperation, have only reinforced the current downward trajectory.

Meanwhile, the great challenges to peace and our well-being that demand U.S.-Russia cooperation, including the existential threats of nuclear war and climate change, go unattended. Because the stakes are so high, both in the dangers they entail and the costs they contain, we believe that a careful, dispassionate analysis and change of our current course are imperative.

...

* While sanctions should be a part of our Russia policy, they should be judiciously targeted and used in conjunction with other elements of national power, especially diplomacy. The steady accumulation of congressionally mandated sanctions as punishment for Russian actions in Crimea and eastern Ukraine, the poisoning in Salisbury, violations of the INF treaty and election meddling reduces any incentive Moscow might have to change course since it considers those sanctions permanent. We need to restore flexibility to our sanctions regime, focusing on targeted sanctions that can be eased quickly in exchange for Russian steps that advance negotiations toward acceptable resolutions of outstanding conflicts, including a demonstrable Russian effort to cease interference in our electoral process. Doing so will require political will on the part of both the White House and the Congress.

Ultimately, the reality is that Russia, under Vladimir Putin, operates within a strategic framework deeply rooted in nationalist traditions that resonate with elites and the public alike. An eventual successor, even one more democratically inclined, will likely operate within this same framework. Premising U.S. policy on the assumption that we can and must change that framework is misguided. Likewise, we would be unwise to think that we have no choice but to stick with current policy. We must deal with Russia as it is, not as we wish it to be, fully utilizing our strengths but open to diplomacy. So focused, we can both cope with the challenge that Russia poses and strive to put the relationship on a more constructive path. Failure to do so carries too high a price.

:wall:

Õnneks ilmus ka vastuartikkel David J. Krameri poolt, aga tooni asjade käigule annab see ülemine artikkel sellegipoolest oluliselt rohkem
Tsiteeri:
We are a bipartisan group of former diplomats, military and intelligence professionals, and experts who have worked on Russia issues for decades. We believe firmly that now is not—as the letter’s authors suggest—the time for another reset with Moscow. Rather, the actions and behavior of Vladimir Putin’s regime pose a threat to American interests and values, requiring strong pushback.


Tähelepanuväärne on see et see kõik ilmus ennem jamasid Valgevenes. Ma saaks aru kui selle oleks kirjutanud mingid ärihuvidega senaatorid, aga diplomaadid?!



EDIT: Parandus, allakirjutatute nimekiri on mõlemal kirjatükil üsna pikk, kuid esimesel siiski ikka palju pikem.

Siin esimese artikli autorid:
Tsiteeri:
* Rose Gottemoeller
Under Secretary of State for Arms Control and International Security, 2014-2016

* Thomas Graham
Senior Director for Russia, National Security Council staff, 2004-07

* Fiona Hill
Senior Director for European and Russian Affairs, National Security Council staff, 2017-19
* Jon Huntsman Jr.

Ambassador to Russia, 2017-19
* Robert Legvold
Columbia University

* Thomas R. Pickering
Ambassador to Russia, 1993-96


Ja siin väljavõte allakirjutanutest, jättes päris prügikala (aga ka nimekate ülikoolide poliitteadurid) välja:
Tsiteeri:
* George P. Shultz
Secretary of State, 1982-89

* William Perry
Secretary of Defense, 1994-97

* Ernest J. Moniz
Secretary of Energy, 2013-17
Nuclear Threat Initiative

*Sam Nunn
United States Senator, 1972-97
Nuclear Threat Initiative

* Gary Hart
United States Senator, 1975-87

* John Hamre
Deputy Secretary of Defense, 1997-2000

* John McLaughlin
Deputy Director and Acting Director, CIA, 2000-04
The Johns Hopkins School of Advanced International Studies

James F. Collins
Ambassador to Russia
, 1998-2001

John Beyrle
Ambassador to Russia, 2008-12

* Thomas Countryman
Assistant Secretary of State for International Security and Nonproliferation, 2011-17

* J. Stapleton Roy
Assistant Secretary of State for Intelligence and Research, 1999-2000
Kissinger Institute on China and the United States, Wilson Center


* Joseph S. Nye
Assistant Secretary of Defense for International Security Affairs, 1994-95
Harvard University

* Graham Allison
Assistant Secretary of Defense for Policy and Plans, 1993-94
Harvard Kennedy School

* Gen. (ret.) Charles Boyd
Deputy Commander-in-Chief, U.S. European Command, 1992-95
Center for the National Interest

* George Beebe
Former Director of Russia Analysis, CIA

* Sheila Gwaltney
U.S. Ambassador (ret.)

* Arnold Horelick
The RAND Corporation

* George Krol
U.S. Ambassador (ret.)

* William Luers
U.S. Ambassador (ret.)

* Eileen Malloy
U.S. Ambassador (ret.)

* Steven Mann
U.S. Ambassador (ret.)

* Richard Miles
U.S. Ambassador (ret.)

* Allan Mustard
U.S. Ambassador (ret.)

* Jon Purnell
U.S. Ambassador (ret.)

* Kenneth Yalowitz
U.S. Ambassador (ret.)

* Stephen M. Young
U.S. Ambassador (ret.)

* Peter B. Zwack
Brigadier General (ret.), The Kennan Institute


Minujaoks on kõige jaburam see, Alates G.W. Bush'ist (k.a.) on iga president vähemalt korra lubanud suhteid kõvasti parandama hakata ja teinud kõiksugu diplomaatilisi pingutusi selleks (ja Putin tuli sisuliselt Bushiga samal ajal, ennem olid suhted ikka hoopis teises kategoorias kui pärast). Venemaa on kõik pingutused üle lasknud ja teinud ikka täpselt mis tahtnud. Kuidagi peaks aga ikkag USA see vastu tulev pool olema? Mis mõte on neid tuumaarsenali vähendamise lepinugid teha, kui Venemaa neid nagunii igal võimalusle üle laseb .... no tõesti, täiesti mõistusevastane seisukoht minumeelest ...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Geopoliitika vallast
PostitusPostitatud: 11 Aug, 2020 19:14 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 04 Juul, 2009 13:29
Postitusi: 8676
Gideonic kirjutas:
Siin esimese artikli autorid:
Tsiteeri:
* Rose Gottemoeller
Under Secretary of State for Arms Control and International Security, 2014-2016


Rose Gottemoeller on ka endine NATO asepeasekretär kuni 2019 aastani...Ehk teine inimene NATO struktuurides.

_________________
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, võib kogu poliitika(demokraatia ja seadused) ära unustada.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Geopoliitika vallast
PostitusPostitatud: 15 Aug, 2020 11:55 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 10 Aug, 2010 19:55
Postitusi: 20712
Asukoht: Viljandimaa
Sven Sakkov:
Tsiteeri:
Millised globaalsed protsessid määravad meie julgeolekut?

Eeskätt see, et ameeriklaste geopoliitiline tähelepanu suundub itta, kommunistliku Hiina ohjamisele. Kui USA nihkub Euroopast Aasiasse, tähendab see Eestile suurt ohtu. Euroopa ise ei ole võimeline Venemaad sõjaliselt taltsutama.

Euroopa valitsused ei anna kaitsele piisavalt raha. Isegi siis, kui näiteks homsest hakkaksid kõik NATO ühenduse Euroopa liikmed panustama sõjalisse eelarvesse kaks protsenti SKTst, nagu kokku lepitud, läheks 20 aastat, et Venemaaga pariteet saavutada. Ja sedagi tavarelvastuses, mitte tuumaheidutuselt. Seepärast peame USAga häid suhteid hoidma.

Masendun üha rohkem, lugedes John Boltoni raamatut Trumpi presidentuuri kohta. Trump on korduvalt soovinud NATOst välja astuda, aga seni on suudetud seda soovi summutada.

Ühendriikide ja Hiina vastasseis muutub üha teravamaks. Olete teinud ettepaneku, et Eesti võiks väljuda formaadist 17+1, mis on Hiina ja Ida-Euroopa riikide kokkulepe.

Küsimus on puhtalt poliitiline, miks see mulle ei meeldi. Esiteks ei peaks me kuuluma Ida-Euroopasse. Arvan, et võiksime samastuda Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikidega. Hiina peaks tulema laua taha kogu ELiga ning see kohtumine toimub juba sügisel. EL ei saa jääda kõrvaltvaatajaks USA-Hiina suures duellis. Me ei tohi selles asuda kommunistliku Hiina poolele. Kogu see majandusobjektide võrgustik, mida Hiina proovib üle ilma üles ehitada, seob investeeringute abil vaesemaid riike. Niisamuti ei sobi minu meelest Eestile Hiina rahastatud 5G või Tallinna-Helsingi tunnel.

Ühendriikides on presidendivalimiste aasta. Mida emb-kumb valik Eestile kaasa tooks?

Väga põnevaks on läinud pärast seda, kui Joe Biden valis asepresidendi kandidaadiks naise, Kamala Harrise. Demokraadid võtavad seekord veel rohkem naiste ja mustanahaliste hääli. Väga võimalik, et proua Harrisest saab kunagi USA president. Harris on seni öelnud nii NATO kui ka Euroopa liitlaste kohta seda, mida meiegi kuulda tahame.

President Trump prognoosib ja hindab sageli maailma asju õigesti, aga kommunikeerib neid kohutavalt. Näiteks Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) vajabki reforme ning on Hiina mõju all, aga kas seepärast peaks sealt välja astuma?!
https://leht.postimees.ee/7038312/sakko ... 1577723337

_________________
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Geopoliitika vallast
PostitusPostitatud: 20 Aug, 2020 14:37 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 10 Aug, 2010 19:55
Postitusi: 20712
Asukoht: Viljandimaa
Sven Sakkov:
Tsiteeri:
NATO arengud on otseselt seotud USA presidendivalimistega. Millised arengud toob meile november? Kas Joe Bideni 10% eelis Donald Trumpi ees, mida näitavad praegused valimisküsitlused, realiseerub ja Trump lükatakse troonilt?

Praegu tundub, et Joe Bideni ja Kamala Harrise edu on tugev, eriti kaalukeeleosariikides, nagu Michiganis, Wisconsinis, Pennsylvanias. Eelmisel korral, kui demokraadid olid kindlad, et koht tuleb neile, läksid need osariigid tegelikult Trumpi taha ja otsustasid valimiste saatuse. Praegu ei julge keegi 2016. aasta tõttu midagi ennustada, sest kõik ütlevad, et jah, üldiselt on nii, aga kui mõtleme tagasi 2016. aastale, siis... Ometi, praegu tundub, et võidavad Biden ja Harris. Kui ikka korralikud ja õiged valimised toimuvad. Praegu käib ju Trumpi kampaania, et posti teel hääletamist segi keerata. Ja on ju ka neid inimesi USA-s, kes muretsevad selle pärast, mis siis saab, kui Trump lihtsalt keeldub lahkumast. On Valges Majas ja keeldub lahkumast.

Kas te usute seda?

Selle stsenaariumi osa on, et ta vaidlustab valimistulemused. Fake news ja fake elections. Ta töötab selle nimel. Häälte kokkulugemine võib jääda venima, tekib palju vaidlusi jne. US Postal Service (riigi postiteenistus – toim) on USA-s kõige populaarsem riiklik agentuur üldse, 91% toetusega. Kahjuks pole vist oodata, et novembriks pandeemia USA-s taandub ehk et inimesed tahavad palju rohkem posti teel hääletada ja mitte minna jaoskonda. See mäng praegu toimubki.

Peaksime muretsema?

Praegu võiks olla mure USA demokraatia pärast. Ma ei usu, et see mure on pikaajaline, aga see segadus, mis pärast novembrit sealt võib tulla, võib kesta aasta lõpuni. USA konstitutsioon ütleb, et 20. jaanuaril toimub uue valitud presidendi inauguratsioon. Teoreetiliselt on valimisi 3. novembrilt võimalik edasi lükata, aga mitte väga palju. Lõpuks võib otsustada ülemkohus, nagu 2000. aastal Bushi ja Gore’i puhul.

See teeb väikese, olemuslikult väga transatlantilise ja strateegiliselt keerulises geopoliitilises olukorras oleva riigi, nagu Eesti, elu palju keerulisemaks. Kõik see, mis USA-s toimub, ja eelkõige Trump ise, muudab väga paljudes Euroopa riikides keeruliseks toetada Ühendriikide välispoliitilist joont, ükskõik kui mõistlikku. Paljudes Euroopa riikides, aga eriti näiteks Saksamaal, on Trump rahva seas ju väga ebapopulaarne.

Kui hästi tunneb end USA presidendivalimiste ja segaduste taustal Hiina?

Hiina tunneb end erakordselt mugavalt siis, kui USA-s on segane aeg. Trumpi välispoliitikale võib päris palju ette heita, aga nad on päris hästi identifitseerinud kommunistliku Hiina Rahvavabariigi tõusu kui probleemi ja sellega on tegeletud. Eri valdkondades – kaubandus, tööstusspionaaž, aga ka äpindus, TikTokid ja muu. Trump on olnud Hiina jaoks väga ebamugav president, ka sellepärast, et ta on oma tegevuses ettearvamatu.

USA luureallikad on toonud esile pikantse situatsiooni, kus Hiina RV mõjutustegevus, küberluure jne toetab pigem Bidenit ning Venemaa toetab Trumpi. Paar päeva tagasi avaldas Wikileaks mingid materjalid Kamala Harrise kohta. Wikileaks on aga teatavasti Venemaa mõjutustegevuse ja Vene luureagentuuride käepikendus ning avaldab ainult seda, mida Venemaa tahab. Nüüd on siis hakatud tegelema Kamala Harrise isikuga.

Meie jaoks on häda selles, et kui suurriigid ja eriti USA tegelevad ülejäänud maailma jaoks ohtlikul ajal mingi oma suure teemaga, siis ei jätku neil tähelepanu sellele, mis toimub näiteks Ukrainas või Valgevenes ja Venemaa võib ise midagi ette võtta. Venemaa kalkuleerib, et USA-l pole sellel ajal muude asjade jaoks operatiivmälu. Näiteks kohtuvaidluste tõttu peale valimisi. Seega on hea aeg midagi ette võtta.

Venemaa agressioonide puhul tasub ajalooliselt vaadata kahte asja. Üks on nafta hind. See oli väga kõrge 1979 – ja tuli Afganistan. Väga kõrge oli see 2008. aasta alguses, siis tuli Gruusia sõda. Samuti 2014. a alguses ja siis tuli Ukraina. Ehk kui nafta hind on madal, ei pruugi Venemaa olla nii aldis avantüüridele.

Teine asi, mida Venemaa lääneriikide puhul jälgib, on suured sündmused, millega need tegelevad. 1956 oli Suessi kriis ja Ungari, 1968 olid üliõpilaste rahutused ja barrikaadid Pariisis – Praha kevade maha surumine. 1979 oli jõuluaeg. 2008 olid Pekingi olümpiamängud. 2014 olid Sotši olümpiamängud küll läbi saanud, kuid siis tuli Venemaal kiiresti tegutseda. Seda tempot ei dirigeerinud Putin, seda dikteeris võimuvahetus Ukrainas ja Ukrainale oli vaja pidurid peale panna.

Miks peame kartma Hiina järjest suuremat esiletungi?

Väga mitmel põhjusel. Mõõdukal moel sellel põhjusel, et väikese demokraatliku riigi jaoks on kasulik selline maailm, kus üha rohkem riike on demokraatliku ühiskonna liinil. Kus inimesed ise saavad otsustada oma tuleviku üle. Ärme unustame, et Hiina on kommunistlik riik koos kogu selle juurde kuuluvaga. Peaksime enda käest küsima, kas see on meie jaoks okei, kui maailma üliriigiks võib tõusta kommunistlik Hiina, kus on koonduslaagrid, sundsteriliseerimine, toimuvad põhjuseta arreteerimised, totaalne kontroll inimeste käitumise üle, tsensuur. Samuti see, millega Hiina tegeleb üle ilma – Lõuna-Hiina meri, ähvardused Taiwani ja India suunas. Alles olid ju India ja Hiina vahel piirikokkupõrked. Ühes elab 1,3 ja teises 1,4 miljardit inimest.

Peame jälgima, kuidas Hiina kasvatab enda mõjuvõimu maailmas, kaasa arvatud Euroopas, ja kui taktitundetult ta seda mõnikord teeb. Eestis on asi siiani olnud viisakas, aga Euroopas on Hiina pahameelt viimase paari aasta jooksul tunda saanud näiteks Rootsi, Norra, Taani, Tšehhi. See meenutab natukene seda ütlust, et kui sul on tunne, et tahad minna tänavale ja lüüa koera, siis vali väike koer. See kottimine on jube. Selle üks osa on 5G ja mina tõesti ei leia, et me peaksime digituleviku kuldvõtmekese andma Hiina kommunistliku partei lauale. See on selleks liiga oluline.

Mina tõesti ei leia, et me peaksime digituleviku kuldvõtmekese andma Hiina kommunistliku partei lauale.

Meile pole ka kasulik, kui USA tähelepanu pöördub Euroopast Kaug-Itta?

Siin tuleb ühel ajal mängu mitu eri mõjurit. USA on väsinud sõdadest, mis algasid 2001. aastal pärast 11. septembrit. USA-s on populaarne Lähis-Ida sõdade lõpetamine ja ebapopulaarne on, kui peaks midagi sellist üritatama. Peale selle on USA tänapäeval nafta ja gaasi eksportija, mitte importija. Seda tänu sellele, et USA-s on palju nutikaid insenere ja seadusi, see soodustab innovatsiooni ja selle kasutamist, sh kaevandamises. Tänu Texase kildagaasikaevandajatele on toimunud meeletu pööre ning selle tulemusel on Lähis-Ida ja Pärsia laht USA jaoks vähem tähtis. Seetõttu väheneb ka Euroopa kui Lähis-Idas tegutsemiseks ideaalse asukohaga platsdarmi olulisus.

USA leiab, et Venemaa on väike probleem, suur probleem on Hiina ning tähelepanu ja ressursid, sh väed, lähevad Vaikse ookeani suunda. See tähendab, et kui Euroopa julgeolekusüsteemi kaaluvihid USA kaalukausil vähenevad, siis Venemaa omad suurenevad. Seda situatsioonis, kus Euroopa riigid veel mõnda aega ei suuda end ise kaitsta. Euroopa armee on vaid juttudes, see pole ressurssidega tagatud.

Metoodilised asjale lähenevad mõttekojad kirjutasid mõni aasta tagasi põhjaliku uurimuse, mida on vaja, et Euroopa suudaks end konventsionaalses sõjas Venemaa vastu kaitsta. Kogu tehnika ostmiseks läheks vaja 350 miljardit eurot, kuid see süsteem tuleb peale selle ka üles ehitada, pluss elutsüklikulud. Siis saame me juba 1,5 triljonit eurot. Aastate peale jaotamise korral – elutsüklikulude puhul räägitakse 20–30 aastast – muutub see summa hoomatavamaks. Kui kõik NATO Euroopa liikmesriigid panustaksid vähemalt 2% SKP-st, suudaks Euroopa end 20 aasta pärast ise kaitsta.

USA leiab, et Venemaa on väike probleem, suur probleem on Hiina ning tähelepanu ja ressursid lähevad Vaikse ookeani suunda.

Jutud Euroopa oma armeest või strateegilisest autonoomiast on paraku vesi nende veskile Washingtonis, kes arvavad, et nad on Euroopat hoidnud 70 aastat. „Nad peavad ise hakkama saama, nad on rikkad. Ja miks meie, ameeriklased, peame selle kinni maksma? Meie maksame üle 4% SKP-st, Saksamaa maksab 1,3%” – see on USA-s levinud arusaam.

Olgu, mõtleme Euroopa kaitsevõime peale, kuid millal on siis see 20 aasta esimene päev? Siin tuleb otsa vaadata Saksamaale, Hispaaniale, Itaaliale ehk suurematele riikidele, kelle kaitse-eelarve on väiksem, Hispaanias lausa 1% SKP-st. Ja see on ainult pool võrrandit, mille nimi on konventsionaalne sõda. Teine pool on tuumasõda ja EL-is on vaid üks tuumariik, Prantsusmaa.

Britid lahkusid Euroopa Liidust, kuid nad ei lahkunud Euroopast.

Nii nad on öelnud, kuid USA strateegilise abita oleks ikka keeruline. Rahaliselt oleks küll võimalik, sest tuumarelvad on võrreldes konventsionaalse sõjaga väga odavad. Siin polegi Euroopas küsimus rahas, vaid poliitikas. Silme ees on Hiroshima ja Nagasaki tuumarünnakud, millest tänavu möödus 75 aastat. Inimestele tundub, et sõda on kuskil kaugel, meid see ei puuduta. Julgeolekut peetakse küll oluliseks küsimuseks, kuid seda vaadeldakse pigem läbi terrorismi-, sisejulgeoleku-, migratsiooni- ja kliimajulgeolekuprisma. Nagu ütles viimasel Lennart Meri konverentsil Saksa Bundestagi liige Alexander Graf Lambsdorff: „Kui Saksa inimene kuuleb sõnapaari eksistentsiaalne hädaoht, siis esimene asi, millele ta mõtleb, on see, et mesilased surevad.” Mitte, et see triviaalne oleks.

Aga me jõudsime selle teemani küsimusest, mida peame arvama Hiina tõusust. See ongi osa sellest. USA tähelepanu liigub sinna, Euroopa ise pole valmis. Ei paista ka, et Euroopas võetaks kaitseteemat tõsiselt. Välja arvatud Balti riigid, Poola, Rumeenia ja Prantsusmaa.

Mis puudutab veel Suurbritanniat, siis nende mõju maailmas on tuginenud kahele asjale: Euroopa Liit, olles selle olulisemaid liikmeid, ja sõjavägi: tuumarelvad, ÜRO julgeolekunõukogu alaline liikmesriik. Need kaks sammast teevad sinust maailma mõistes suurriigi. Kui üks kaob, siis mis sa teed? Loogiline on, et tugevdad teist sammast. Loogiline on, et nad on NATO-s veel aktiivsemad, tahavad veel rohkem teha. See kõik on võimalik ja meile kasulik. Eestil on väga vedanud, et meil on NATO eelpaigutatud vägede eesotsas tuumariik, keda siis igal teisel aastal toetab teine tuumariik. Ehk kui parasjagu ei toeta siin britte taanlased, siis on siin prantslased.

Mis siis meile lõppkokkuvõttes kasulik oleks? Olla nii NATO-s kui ka võimalikus suures Euroopa armees?

Muidugi. Ma proovin mõelda kategooriates „aga kui”. Neli aastat tagasi ei oleks osanud arvata, et peaks sellistes kategooriates mõtlema. Ei olnud põhjust arvata, et USA võiks näiteks NATO-st lahkuda. Trumpi puhul, kui ta saab teise ametiaja, pole miski kindel. Tema presidentuurist on palju raamatuid kirjutatud ja muu hulgas on korduv joon see, et ta on tahtnud korduvalt NATO-st välja astuda. Kui Trump peaks osutuma 3. novembril tagasi valituks, siis tema järeldab sellest, et kõik, mida ta on teinud või öelnud, on õige, ja ta nii-öelda mitmekordistab tegevust nendes suundades. Teda ei suudeta selles mõttes enam kinni hoida. Siiani on teda takistanud tegemast kõike, mida ta tahab, senati vabariiklased ja Valge Maja ametnikud. Aga siis – jumal teab, mis juhtub. Siis võib kõike juhtuda. See on üks stsenaarium, et USA lahkub NATO-st. Teadmatus sellest tekitab aga juba piisavalt muret.

Kui Biden valitakse presidendiks, siis, ma arvan, on ta heas mõttes hea, kindel ja igav.
https://epl.delfi.ee/uudised/sven-sakko ... d=90775153

_________________
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 416 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 24, 25, 26, 27, 28

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt