Tänaste lokaalsõdade õppetunnid - strateegiast taktikani
Postitatud: 07 Aug, 2018 9:00
Vaatsin, see artikkel sobib hästi uue (ja vajaliku) teema algatamiseks.
Samuti on paslik elavdada kogu seda teemapaneeli siin..
Samuti on paslik elavdada kogu seda teemapaneeli siin..
Kolonel Ühtegi: Gruusia sõda ei tahtnud kumbki osapool
Urmas Jaagant
urmas.jaagant@epl.ee
Gruusia kaitseatašeena töötanud kolonel Riho Ühtegi sõnul saavutas Venemaa Gruusia sõjaga oma lühiajalise ja osaliselt ka pikaajalise eesmärgi.
Gruusia nelja päeva pikkune sõda muutis Euroopat põhjalikult, selle poliitilisi mõjusid on analüüsitud paksude raamatute kaupa. Mitte vähem tähtis mõju oli sellel konfliktil ka sellele, kuidas Euroopas ja Venemaal suhtutakse sõjapidamisse. Oma järeldused on toimunust teinud nii Euroopa riigid ja NATO kui ka Venemaa.
Kolonel Riho Ühtegi, kes on praegu Eesti kaitseväe erioperatsioonide üksuse ülem, kuid kes oli aastatel 2011–2012 Eesti kaitseatašee Gruusias, ütleb esmalt, et tegelikult algas sõda Gruusias oluliselt varem kui 8. augustil, pigem võib sõjalise operatsiooni algusajaks lugeda 2008. aasta aprilli.
„Pärast NATO tippkohtumist Bukarestis tehti Venemaal ilmselt otsus alustada operatsiooni Gruusia suunal,” ütleb Ühtegi. Juba aastaid varem oli Gruusia toonane president Mihheil Saakašvili teatanud, et Gruusia kavatseb saada NATO liikmeks 2009. aastal. Bukaresti tippkohtumiselt tulid ka sõnumid, et see võib tõepoolest ühel päeval juhtuda.
„Venemaa lihtsalt ei saanud seda endale lubada mitmel põhjusel, näiteks on Gruusia neile tähtis transiitkoridor Aserbaidžaani naftani,” ütleb kolonel Ühtegi, kelle sõnul hakkasid pärast tippkohtumist Gruusias sagenema näiteks intsidendid kontrolljoonel. „Augustis toimunu oli vaid üks selle sõja faase.”
Niisiis, oma lühiajalise eesmärgi – vältida iga hinna eest Gruusia liitumist NATO-ga – suutis Venemaa saavutada sajaprotsendiliselt. Kümme aastat on möödas, aga Gruusia pole endiselt NATO liige.
Venemaa pikaajaline eesmärk on saavutamata
Venemaal oli Ühtegi sõnul ka pikaajaline eesmärk, mis on seni vaid osaliselt saavutatud. Selleks oli Gruusia tagasipööramine Venemaa mõjusfääri. „Gruusias on nüüd olemas venemeelne opositsioon, see on üks Gruusia sõja otseseid tagajärgi,” toob Ühtegi näiteks.
Põhjus, miks Venemaal ei ole seni oma pikaajalist eesmärki saavutada õnnestunud, peitub paradoksaalselt just selles, et Gruusias puhkes reaalne sõjaline konflikt. Ühtegi sõnul oli päris relvakonfliktini jõudmine tegelikult üllatuseks mõlemale poolele ja ka Venemaa soovis seda algselt vältida. „Kui ei oleks läinud sõjaks, oleks Gruusia ilmselt juba Venemaa mõjusfääris tagasi. Nüüd püsib see sõda inimestel veel kaua meeles.”
Kallihinnaliseks õppetunniks osutus Gruusia sõda aga peale Venemaa ka lääneriikidele ja NATO-le. Praegu teavad kõik, mis on hübriidsõda, Gruusia sõjas aga suutis Venemaa sellega kõiki üllatada, mis oligi eesmärk.
„Olime kinni konventsionaalse sõjapidamise raamides,” tunnistab Ühtegi. „Ka tollel augustikuul polnud algul üksmeelt, kas Gruusias toimuv on sõda ja kas see on agressioon Gruusia vastu. Läks kaks-kolm päeva aega, enne kui selle tõdemuseni jõuti.”
Selline segadus ongi Ühtegi sõnul hübriidsõja tuum. „Venemaa eesmärk on hoida segadust üleval nii kaua kui võimalik, see annab neile aega,” kirjeldab Ühtegi. „Pärast Gruusia sõda on Venemaa hübriidsõja pidamist edasi arendanud vastavalt sellele, mis õppetunnid sealt saadi.”
Mida Venemaa Gruusia sõjast õppis
Ka tavasõja õppetunde sai Venemaa mitmeid ja mida neist õpiti, võib Ühtegi sõnul näha juba sellest, kuidas peetakse sõda Ukrainas. Üks selge näide on suurtükid. Ühtegi sõnul domineeris Gruusias selgelt grusiinide suurtükivägi, olgugi et Venemaa sõjaline ülekaal oli suur. „Ukraina puhul nüüd näeme, et Venemaa suurtükid on selles konfliktis kõige olulisemad üldse. Nad kasutavad nüüd rohkem pikema laskeulatusega suurtükke,” sõnab kolonel Ühtegi. Mõistagi on palju muutunud ka Venemaa relvastuses üldiselt, kuigi moderniseerimine pole läinud päris nii edukalt, kui venelased sooviksid.
Muutusi Vene vägedes on teisigi. Üks suuremaid samme on erioperatsioonide väejuhatuse liitmine Vene armeega. Seni oli Venemaal olnud ainult Spetsnaz ehk eriotstarbeline üksus, mis ei vasta üks-ühele NATO arusaamale erivägedest. „Venemaa on nüüdseks üle võtnud NATO-s kehtivad erivägede põhimõtted, mida Gruusia sõja ajal veel ei olnud,” ütleb Ühtegi.
Vägede kiiret liigutamist oma territooriumil on Venemaa harjutanud varemgi, ka selles vallas on edasi arenetud. Vene vägede liikumisele aitab kaasa see, et neil on üle riigi palju varustusladusid, mis tähendab, et varustus ootab vägesid ladudes juba ees. See suurendab oluliselt liikumiskiirust.
Paranenud on ka ühendvägede kasutamine. „Venemaa nõrkus on olnud eri väeliikide koostöö puudumine,” ütleb Ühtegi. „Gruusia sõja ajal juba räägiti pataljoni taktikaliste gruppide kasutamisest, aga infovahetus ja koostöö ei toiminud veel väga hästi.”
Samuti on Venemaa kasutusele võtnud mehitamata lennumasinad, mida Gruusias ei kasutatud. Edasi on arendatud kiirreageerimisüksusi ning dessantvägesid. „Gruusias toodi dessantdiviisi üksused kohale mööda raudteed,” viitab Ühtegi sellele, et tavaliselt saabuvad dessantväelased taevast langevarjudega. Veel on Venemaa hakanud palju suuremat tähelepanu pöörama snaiprite rollile sõjategevuses. Eriti on kogu maailmas tähelepanu tõmmanud Venemaa keskendumine elektroonilisele sõjapidamisele, millest on kirjutanud ka Eesti Päevaleht.
Mida on aga Gruusia sõjast õppinud läänemaailm ja eelkõige NATO? Esiteks tehti kolonel Ühtegi sõnul see viga, et õpiti aeglaselt. „Me ei õppinud piisavalt kiiresti, et näha ette Ukraina sündmusi,” tunnistab ta. Nüüdseks on tehtud palju muudatusi ja järeldusi, et hübriidsõjaga paremini toime tulla.
Miks läks sõjaks, kuigi ei pidanud?
On teada, et Venemaa kontrollis Lõuna-Osseetiat juba enne Gruusia sõja algust ning seal piirkonnas oli tegu sisuliselt külmutatud konfliktiga. Kolonel Riho Ühtegi sõnul viisid Gruusia püüdlused NATO poole selle konflikti ülessulamiseni. „Venemaa ei saanud endale lubada, et Gruusia viib väed Lõuna-Osseetiasse. Venemaa pidi reageerima, et mitte oma nõrkust näidata,” ütleb Ühtegi.
Tema sõnul ei uskunud Venemaa, et Gruusia sellise sammu tegelikult teeb, samamoodi ei arvanud Gruusia, et Venemaa sellele sammule sõjaliselt reageerib. Aga Gruusia tegi ja Venemaa reageeris. Osaliselt seetõttu olid ka toimunud lahingud pigem juhuslikud ja Venemaa võitlejad olid neis edukamad, kuna olid sellisteks olukordadeks treenitud. Gruusia allajäämise tingis suur hulk põhjuseid, millest üks tähtsamaid oli kolonel Ühtegi sõnul Lõuna-Osseetia separatistide alahindamine, keda peeti nõrgaks, aga kes tegelikult osutusid kõige vihasemateks võitlejateks.
„Kõigele lisaks häbenes Gruusia alguses ausalt rääkida kõigest, mis toimub, palju infot tuli hiljem. Neil polnud ka kompetentset juhtkonda, kogemusega ohvitserid olid lahkunud teenistusest. Aeg oli soodne selliseks operatsiooniks,” ütleb Ühtegi.