Sõja ajal vastutab pataljon mingi osa - tavaliselt 1 - 2 km eest rindelõigul. kaugtuld läheb vaja kas rünnakul või kaitsel (Ukrainas paugutati jah niisama meeletutes kogustes, kuid selliselt oleks meil laskemoon juba teise päeva lõpuks läbi). Üldiselt tulistatakse oma vägede nägemis ulatuses ( kes näevad sihtmärki ja korrigeerivad tuld). Ehk siis mitte kaugemale kui km neist.
Sõja ajal, kulla mees, hakkab Eesti pataljon ja kompanii tegutsema palju suuremal alal kui käsiraamat kirjutab, sest väe suurus on ala suurust arvestades kaunis väike. Ja tõenäoliselt ka ilma brigaadi suurtükiväe ja õhutõrjeta. Gruusia sõja üks järelmeid oli, et nad hakkasid näiteks looma teist suurtükiväebrigaadi Kutaissi suunda. Kui Gruusia väed olid kõik Tsinvali ruumis, hakkas venelane suruma rannikult peale ja sinna polnud saata suurt kedagi ega midagi. Kõik brigaadid ja üksainus suurtükibrigaad olid hõivatud Tsinvali-Gori ruumis.
Pataljoni luurehuvi ulatub eesliini kaevikust nähtavast ikka tükk maad kaugemale ja kui selleks pole tehnilisi luurevahendeid, siis tehakse seda muudmoodi, näiteks inimluurega. Ja on edukalt tehtud kah. Seda enam peab ülema ellujäämise soov sundima teda uurima elu kaugemalt kui käsiraamat ette näeb. Kui pataljon või kompanii tegutseb suurel vastutusalal iseseisvalt, siis jääb 120 MP kohe jänni, sest üksuste vahekaugused on suured. Samamoodi muutub kiirelt kasutuks kompanii 81 mm, kuna relvi on seal ainult kolm (kui 120 saaks teoorias rühmakaupa veel tükeldada, siis ainsast rühmast pole tükeldada midagi) ja see 5 km ammendub päris kiiresti. Ühesõnaga, luure juhtroll nagu uuemad raamatud kirjutavad.
Kui ma enda mälus sorin, siis brigaadi suurtükiväge on 2013 kuni tänaseni õnnestunud kasutada ainult üks kord. Muul ajal polnud lihtsalt saadaval. Oli prioriteetsemaid üksusi või olime liiga kaugel. Olen ise ka ühe tuletellimuse teinud, võimas värk oli (kuidas jao suuruse grupiga peenestada pool kompaniid). Samad 122 muide olid.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.