Noh, suurtükimees, esitasidki täiesti korrektse brigaadi raamistikus mõttearenduse. Paraku aga sellest planeeritavast 25 000 matsist moodustab 2 brigaadi vaid alla poole. Ülejäänud peab ka kuidagi sõdima. Viskan siia ühe natuke erineva kondi: tule kättesaadavuse probleem. Kuidas lahendad?
K9 taktikalis-tehnilised eelised on siin vist igaühele (ka mulle) teada, lihtsalt nagu sa näed, ei mahtunud eelarvesse isegi mitte täiemõõduline pataljon (18 või 24 relva), vaid miski poolpataljon, sest rohkemaks ei jätku raha. Kuidas lahendad 2. brigaadi ja kuidas lahendad ülejäänud üksuste kaudtule vajaduse? Ega need 160 Rootsist pärit 1942. a miinipildujat ka imesid tegema ei hakka ning jalaväepataljonide arvu teemal natuke arvutades jääb neid ka peagi puudu. Mina lahendaks (kuniks Hiiu madalalt leitakse naftat või Eesti saab kogemata Soomega sama rikkaks) senini selle mingi lihtsa ja odava massilise suurtükisüsteemiga.
Ahjaa, üks nope veel - rannakaitse. 9+ tonni kaaluva FH-70 liigutatavus on rannas suht hädine ja otsetule andmiseks ta väga ei sobi kah. Ja K9 on brigaadiga kuskil kaugel-kaugel. Kindlasti ei maksa end sättida seisu, et mingi Loksale maabunud merejalaväe pataljoni lahingugrupp tulistab sind segamatult oma Gvozdikatest, sina surud nina sügavamale mättasse.
Lisan siia ka disclaimeri, et mulle mingit jampsi ei omistataks - kui see oleks kuidagi võimalik (jõuluvana, nafta leidmine jne), siis ma hääletaks K9 (kusjuures tehaseuue, mitte korealaste vanad logud nagu Soomes on) igasse suurtükiüksusesse ja saadaks need veetavad rahuarmastavale Iraagi armeele - ja hingaks kergendatult, et lahti sai
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Las see K9 vs järelveetavad siis olla, paistab et siin foorumis on mõlemale poole argumente päris palju ja arvamused lahknevad. Räägime natukene tulejuhtimisest ja tuletellimuste liikumisest:
Sellel kevadel sai STVP lahinglaskmistel proovida esmakordselt droonide abil tulejuhtimist. Ei tea, kuhu need plaanitavad Puma droonid antakse, aga tulejuhid võiks kindlasti paar tükki endale saada. Meeletult palju teevad droonid tule juhtimist lihtsamaks ja ka effektiivsemaks, nii et üks moderniseerumise võimalustest võiks ikka olla tulejuhtidele droonide andmine.
Teisalt sai proovida mingisugust tulejuhtimisplatvormi, mis lühendab ja lihtsustab tuletellimuste saatmist. Sisuliselt on tegemist tahvelarvutitüüpi lisaseadmega, mis üle Falcon 3 data kanali saadab tuletellimuse otse juhtimispunkti, kust ta kohe kiirelt ja graafiliselt tuletoetusohvitseridele näha on. Ühilduks ka lahinguplaneerimistarkvaraga, mis võimaldaks ülematel saada väga kiiresti väga head ülevaadet lahingolukorrast. Kinnitatud tulekäsk läheks sekunditega edasi STVP patarei JuPu-sse, kus väikse integreerimisega saaks jätta arvutusmeeskonna vahele ja minna otse laskeandmete kujul relvadele. Teeks tule tellimise protsessi kordades lühemaks ja lõikaks välja ebaolulise. Kindlasti sooviks ka sellise süsteemi reaalset rakendust näha peagi kaitseväes.
Mis puudutab laskeandmete arvutamist, siis siin on kerge kitsaskoht olemas. Kes teab, kuidas see käib D-30 puhul, mõistab kindlasti, kui väidan, et praegune parim lahendus on siiski väga kehv. Käsitsi arvutamine on meeletult aeglane ja kohmakas protsess, elektrooniline variant on nagu ta on (kes näinud, see teab - ei taha siin liiga detailselt kirjeldada, avalik foorum ikkagi). Väes olles proovisin ise Java-s progeda lihtsat programmi, mis võtaks sisendiks data kujul tuletellimuse ja kuvaks laskeandmed graafiliselt millisekunditega. Suutsin programmi valmis keevitada paari igava ööga toimkonnas (muidugi polnud mahti arvutustabeleid täielikult andmebaasi lisada, liiga suur töö) aga siiski algoritm toimis ja programm toimis. Siit ka küsimus: kui üks ajateenija suudab taolise programmi suhteliselt kergelt luua siis miks ei ole me veel välja töötanud ametlikku laskeandmete arvutamise platvormi? Tean, et midagi on olnud juba aastaid arenduses, aga mis kurat siin nii kaua aega võtab? Protsess lihtne iseenesest.
Vahest ikka mõtlen, milliseid muid probleeme tegelikult tehnoloogiaga väga lihtsalt lahendada saaks. Proovisin luua väga odavat (alla 10 euro juppidena) prototüüp-headsetti, mida oleks võimalik panna külge Falon 2-le või SINCGARS-ile, kuna kõnetoru on väga ebamugav asi kontaktis olles ja ametilikud Harris headsetid on sadu kordi kallima hinnaga, mistõttu neid ka kaitseväes palju ei näe. Internetist saadud andmete põhjal sai teoorias töötav seade valmis küll, aga pole katsetada kuskil seda ....see selleks siis
Siit ka küsimus: kui üks ajateenija suudab taolise programmi suhteliselt kergelt luua siis miks ei ole me veel välja töötanud ametlikku laskeandmete arvutamise platvormi? Tean, et midagi on olnud juba aastaid arenduses, aga mis kurat siin nii kaua aega võtab? Protsess lihtne iseenesest
Taolisi küsimusi on esitatud ka varem - kurtidele kõrvadele vist. Ühes sõjandusajakirjas eksisteerib üks MPR tegelase olukirjeldus Afganistanis KOMP MPR-ist, kus mingi põlveotsas tehtud arvutitehniline lahendus võimaldas täita tuletellimusi kordades kiiremini kui meil õpetatav WWII aegne tehnika. Ise ma arvan, et põhjuseks on low-tech innovatsiooni kartus meil - ostame aga 10 millise ametliku tulejuhtimissüsteemi, mis teeb kõike ise. Ja kui seda osta ei jõua, siis laseme WWII riistadega edasi.
See on ka üks põhjus, miks ütlen, et minuarust pole vaja tormata ostma kõige kallemaid haubitsaid, vaid võimalused ka vanade kiiremini tööle panekuks pole veel ammendatud. Ka see D-30 ülesseadmise ajakulu on teatud võtetega kiirendatav, lihtsalt positsioonide ettevalmistamise seltskond peab olema suurem ja võibolla varustatud ka teatud rasketehnikaga. Ukrainas nt leiti, et veetavatel relvadel on üks oluline eelis - väike infrapunane jälg. Peidad metsa ära, relv jahtub kiiresti ja enam ei leia. Tanki mootori ja tanki kaaluga liikur särab sul drooni infrapunakaameras nagu jõulupuu. Ja nad pole autonoomsed - et relv töötaks, on vajalik mootori (või abimootori) töötamine.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Soome tellitud K9 haubitsad olevat peaaegu uued, on läbi jooksnud, et 90% resursist alles, mis peaks tähendama, et kui toru kannatab 2000 lasku, siis on 200 läbi lastud, seega saaks sellega 20-25 aastakäiku ajateenijaid läbi hekseldada, iga meeskond laseb u 1 lahingkomplekti koolituse käigus, lisaks jääks u 1000 lasku sõjapidamiseks. Eeldan, et EKJ otsis ka paremad tükid välja ja jättis vanad rääbised korealastele. 12 tk või 48 tk (soomlastel) on tegelikult tilk meres, tegelikult on vaja oluliselt rohkem. Igale brigaadile oleks vaja pataljoni, lisaks varurelvad kaotuste asendamiseks. 12 toruga pataljon kuivab lahinguväljal kiiresti kokku. Mainitud K9 saadavuse probleem on tõsine, 48 laengut masina peal ja sadakond laadimismasinal läheduses kuid lasta on palju, ilmselt jääb osa märke laskmata, sest ei ulata või ei ole piisavalt tähtis. Teine tähtis asi on meeskonna jaksamine. Soomlastel on näiteks 30 mm ÕT-liikuri peale määratud 2 meeskonda, kes töötavad vahetustega, sest 1 meeskond ei jaksa 24/7 puldis istuda ja tulekäsku oodata. Kui ma oleks EKJ kaudtulejumal, siis teeksin nii, et iga K9 juurde kuulub 2 meeskonda, millest teine relva läheduses PaSiga kaasa loksub, sest olukorras, kus relvi on vähe, kuid sihtmärke on palju, väsivad meeskonnad kiiresti.
Soomlaste loogika on selles, et iseliikuvad haubitsad on ette nähtud operatiivüksuste soomusbrigaadile ja mehaniseeritud üksustele, sest siis on liikuvus ja kaitse samad. Tavaline jalaväebrigaad saab ikkagi järelveetavad, sest sadu iseliikuvaid ei jaksata osta. Järgmine miljardi € küsimus SKJ on see, millal ja millist järelveetavat hangitakse, kui 122 mm D30, mis on praegu sadade kaupa jalaväepataljoni lahingüksuste tuletoetuseks määratud, läbi kuluvad. See jalaväe tuletoetus on ka tähtis küsimus, sest rahulikult positsioonidel istuvaid haubitsaid on raske välja luurata ning kui need on korralikult sisse kaevatud, siis on hävitamiseks vaja otsetabamust. Kaugelelaskva ning samuti ülitäpse laskemoona probleem on selle soolane hind, näiteks M982 Excaliburi ja Nexteri isesihituva TT-mürsu hinnad on suurusjärgus 50000+ € ja neid saab parimalgi juhul olema mõned lasud relvasüsteemi kohta. Isegi 155 mm mürsu juhtimiskomplekte, mida sütiku asemele keerata, saab sama raha eest 10 ja tavalist mürsku 100 lasku. Erimoona hoitakse pigem kohtadesse, kus on vaja korstnast sisse lasta, pealegi on venelaste GPSi segamise võimet arvestades kahtlane, kuidas need isesihituvad sõja ajal lendaksid. Seega ei imesta, et näiteks Ukrainas kasutatakse 100 mm TT-kahureid jalaväe tuletoetuseks, see suudab mitme km kaugusele lasta. Näiteks SKJ kasutas samal eesmärgil 37 mm Boforsi ja 75 mm sakslaste TT-kahureid, kui need tankitõrjest maha kanti. Pluss on hea liikuvus ja võimalus lasta nii TT- kui HE-mürskudega, abiks ka rannakaitses. Soomlastel ongi see idee, et kui kontakt tekib, siis 122 mm saab lasta oluliselt kaugemale kui MPd ja hukukindlust tõstetakse sellega, et tehakse ringmängu laseb-vahetab asukohta-ootab uut tulekäsku. Sellepärast ka 18 relva, kui mõni pihta saab või katki läheb, on varuga.
Aastaid tagasi oli idee, et KJ mahakantud 105 mm haubitsad oleks KLi üle kantud just nimelt jalaväe toetusrelvadeks, kuid keegi kusagil arvas, et KLi jaoks on suurtükiväepataljoni mehitamine liiga kallis ja keeruline. Praegu on need relvad siis täiesti maha kantud ja KL tuletoetus põhineb 81-mm MPdel, isegi 120 mm MP on vähe. Seega KL baasil moodustatud maakaitsepataljonide kaudtule võimekus on kehv, õppustel reeglina brigaadi 122 mm või 155 mm toetusega ei arvestata, sest neil on omad brigaadi ülesanded ja kui iga relvaga on kaasas 2-3 lahingkomplekti, siis lõppevad need mürsud kiiresti. MPde normaalne struktuur on 3 81 mm iga jalaväekompanii kohta ning pataljoni 120 mm kompanii, kus 8-9 relva, ehk siis keskmiselt 3 kompaniile, kuid 120 mm laseb reeglina pataljoni raskuspunkti. MPde suur häda on laskekaugus, efektiivne on 2/3 maksimaalsest, ehk 3-5 km, siin on juba palju suurem oht liikuva vastase poolt kotti langeda ja tagalat ei saagi millegagi kottida. 120 mm MP on täiesti autoga veetav relv, 81 mm saab häda korral süles tassida, seega kui tee otsas või auto katki, jääb relv maha. Seega ei ole veel silmapiiril seda päeva, kui 155 ja 122 mm järelveetavad utiili saadetakse, kõikidel nendel on tegemist pataljonide toetusrelvadena, ideaalsed need ei ole, kuid kindlasti paremad kui MPd, mis on praegu kasutusel.
Aastaid tagasi oli idee, et KJ mahakantud 105 mm haubitsad oleks KLi üle kantud just nimelt jalaväe toetusrelvadeks, kuid keegi kusagil arvas, et KLi jaoks on suurtükiväepataljoni mehitamine liiga kallis ja keeruline
See pole mitte arvamine, vaid ka nii on. Kõigepealt on vaja ära mehitada 120 MP patareid, mis on pataljoni (KL lahingugrupi) koosseisukohane toetusrelv ja kui see on edukalt tehtud, siis tuleb ette võtta haubitsad, Sergei-õhutõrje ja muu, mille kohta nt Kunnas väidab, et "KV ei anna relvi". KV arvan, et annab relvad laost niipea, kui on ette näidata üksus, kellele seda õpetada, mitte visioonid ja suured plaanid. Mitte igas KL pataljoniekvivalentses lahingugrupis pole isegi veel jalaväge "valmis" saadud. Hetkel seda 120 MP lugu veel edulooks nimetada ei saa.
Maakaitse vajaduseks kaudtuleüksused (nt D30 peal) tuleb ikkagi luua KV reservidest, KL ressursist seda lähikümnendil teha pole realistlik. Taolise hinnaga haubitsad nagu me Soomest 15a tagasi ostsime (50 tuhat relv koos moonaga) ostmine pole Eestis ilmselt nii suur häda. Probleem on jätkuvalt sellest, kus on üksus, kes neid kasutab/kasutama õpib. Javelinid (kus üks rakett maksab 3 haubitsa hinna) näe KL ju anti, keegi ei öelnud, et jookske oma PAT TT rühmas 90-ste või vanade Milanitega. Seda ikka tänu sellele, et 90-ga olid need rühmad enda väärtust ka tõestanud.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Jah, see ongi ilmselt õige, sest suurtükiväepataljon tähendaks ka palju toetavaid ametikohti lisaks relvameeskondadele. Lisaks oleks suur küsimus, milline piirkond selle komplekteerimise enda peale võtaks või tuleks pataljon kohe neljaks jagada? Mina toetaks 1 üksust kuhu värvatakse inimesi kogu KList, eelistatud oleks muidugi kahurväelase taustaga inimesed. Ei tea, palju EKJ suurtükiväe peal teenib, Soomes oli juttu, et Karjala Brigaadi suurtükiväepataljonis teenib 50 kaadrikaitseväelast ja aastas koolitatakse pool tuhat ajateenijat, lisaks kordusõppused. Kui siit siis kirvemeetodiga arvestada, siis peaks igas KL kaitsepiirkonnas olema 10-15 kaadrikaitseväelast, kes tegeleksid ainult kahurväelaste väljaõppe ja varustuse hooldusega.
Hetkel arvan, et suurtükipataljoni (18 relva) sama D-30 peal pole KL liikmete baasil reaalne luua, isegi kui relvad, moon ja autod selleks kuskil rivis ootaksid. Pole lihtsalt inimesi selleks.
Kui UKR sõda algas, oli täheldada teatud hurraa-tunnet ja tugevamat inimeste voolu KL-tu, nüüd kui on nagu rahulikum, siis näib ka antud vool vaibuvat ning taolise hurraa-lainel sisseastujad jäävad passiivseteks. Seepärast igasugu kirjanduslikud fantaasiad KL suurtüki- ja õhutõrjekahuri üksustest, mis seisavad justkui KV pidurite taga - lihtsalt fantaasiad. Võibolla sedasi saaks, et võtta see Tallinna maleva eestveetav Põhja lahingrugrupp ja teha selle isikkoosseisu jalaväest suurtükipataljon. Osa rahvast kergitab kindlasti seepeale kaabut, mina isiklikult olen valmis patareiülemaks küll õppima kui seda vaja peaks olema. Sergei peale kah.
Põhiline ja fundamentaalne, kohati lahendamatu probleem on vabatahtlikest igasugu tehniliselt komplitseeritud relvaliikide üksuste tegemisel jätkuvalt nõrk distsipliini- ja kohusetunne, meil armastatakse eduraporteerida KL liikmete arvu jätkuvast kasvust (kellest enamiku on õhk ehk surnud hinged), samas selle näiliselt hiiglasliku meestehordi peale näib 4-5 tuhat meest nõudvate üksuste tegemine tõeline probleem, kui nimekirjas on justkui 3 korda rohkem rahvast. Ja sellest kohalkäimise sagedusest, kus jalavägi on võibolla enamvähem rahuldav, siis tehnilised ja keerukad relvaliigid alles algavad
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Miks ei võiks neid tulevasi maakaitse pataljonide D-30 üksusi KV-reservist mehitada? Muuhulgas kasutada ka KLi suurimatel õppustel reservõppekogunemisi sarnaselt ajastades.
Maastikuveoauto peale aretatud haubits oleks huvitav lahendus, peamine boonus on parem liikuvus,
Vabandust, et nüüd teooriat räägin, aga IGA kaudtulerelva kaks põhilist parameetrit on läbi aegade olnud a)enda täpne asukoht b)vastase täpne asukoht. Kui need on teada, on edasine "delo tehniki".
Täpsemalt matemaatika ja trigonomeetria, mida kasutavaid programme on ka meie STV ajateenijad läbi aegade kirjutanud. Probleem, mida nad lahendada ei suuda, on relva asukoha määramine.
See parem liikuvus omab tähendust ainult positsioonilt lahkumisel. Positsiooni hõivamisel ja tule avamisel ei oma tähendust mitte relva enda ülespanek (Soome kontekstis D-30 vaiade kuvaldaga maha tagumine), vaid relvade paika mõõdistamine. Relvast ei saa ju täpselt kaudtuld anda, kui pole teada relva täpne asukoht. Kui üles mõõtmisel kasutatakse WWII stiilis maamõõtja tööriistasid, siis kulub juba ühe patarei relvade mahamõõtmiseks terve igavik, seepärast piirdutatakse ühe relvaga ja rivistatakse ülejäänud patarei sinna kõrvale. See omakorda piirab positsioonivalikut, sest plats peab olema piisavalt suur ja relvad peavad sinna ka pääsema.
Liikursuurtüki (mis on vähegi kaasaegne) eelis ei ole siin niipalju kohale sõitmise ja ärasõitmise kiirus kui see, et iga masina pardal on olemas nii inertsiaalne kui GPS süsteem masina täpseks positsioneerimiseks. INS on seepärast, et GPS-i saab teatavasti segada ja igal pool pole ka levi. Kui võtta liikur ilma nendeta, siis tule avamise kiirus pole kõige prostamast D-30-st parem, sest see ei sõltu mitte sellest paarist minutist relva püsti keeramisel, vaid mõõdistamisest ja ülejäänud patarei paigutamisest sinna kõrvale.
Mina nt arvan, et Soome suurtükiväele kõige soodsam lahendus on veetavad 155 mm haubitsad, mida jaksaks MTLB-d vedada (titaanist M777!) ja millele on see INS/GPS+laskearvestus ehitatud veduki sisse. Isegi kasutatud K9 tasemel pole Soome suurtükivajaduse rahuldamine reaalne (ja veel vähem meil). Selle 2-4 minutiga, mis kulub haubitsa üles kangutamiseks ja liikurile sleppi panekuks ning 500 m kaugusele eemaldumiseks, venelased täna ja ilmselt ka 10 aasta pärast suurtükituld ei anna. Pigem 10 minutiga. Seega primaarne pole mitte relv masina peale tõsta, vaid varustada masin gizmodega, millega on võimalik määrata kiirelt asukoht (plats tundub sobiv, siia lähemegi) ja teades sihtmärgi koordinaate ja iseloomu, teha laskearvestus. Sellest just kulukam ja keerukam (st sisse ostetavaid vidinaid nõudev) on see esimene (peaks olema mingi integreeritud platvorm koos relva suuna määramise võimalusega), soft ise on tahvelarvuti ja programmeerijal kuu aega tööd.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Ma kipun arvama, et ka positsiooni määramine pole see kõige keerulisem osa. Isegi kaardiga on võimalik see üsna täpselt ära teha ja siis vajalikud arvutused nt. mingi nutitelefoni äpi abil teostada (mitte, et ma nutitelefoni kasutamist lahinguväljal heaks kiidan). Kõige keerulisem on ilmselt täpset sihti seada. Juba ühe kraadi jagu mööda panemine tähendab paarikümne kilomeetri peale 350 meetrist viga. Kui keset metsa korralik referents puudub, siis võib üles seadmine paras peavalu olla. Ainult kompassiga seadistades on oht vigu sisse tuua ja tule täpsuse tagamiseks oleks vaja positsioonid vaatlejate abiga "sisse lasta". Ja seda tuleks teha iga kord kui relvade positsiooni vahetatakse.
Aga kogu see jutt sobiks palju paremini kaudtule teemasse.
Trumm sulle on paaris erinevas teemas üritatud seletada, et kui relvameeskonnad saavad tulekäsu, sõidavavad nad eelnevalt väljamõõdistatud positsioonidele. Nad ei hakka ise kaarti pealt laskmiseks sobivat kohta vaatama ja veel vähem seda maamõõtja kombel välja mõõtma. Selleks ongi erinevatel inimestel erinevad ülesanded ja on vaja palju masinaid (ei saa kõiki vajalikke inimesi ühe auto peale panna) ja teiseks, kui sa järelveetavaid hakkad roomikute taga vedama, siis pead sa kogu tagala ja logistika ka roomikutele viima. Muidu tekib olukord kus ratastel mõõdistajad - mõõdistavad positsioonid sinna kuhu pääsebki ratastel või ratastel moona järelvedu ei pääse sinna kus on roomikutel relvad jne.
K9-l ei sõida sul mingeid mõõdistajaid ees. Sõidab ainult luure (et patarei ei sõidaks kuskile supi sisse või lihtsalt tupikusse). Ilmselt ka uuematel vene liikuritel. Kui MTLB-l on see positsiooni ja suuna määramise kama pardal, siis polegi vaja vaevata pead, kuhu mõõdistajad pääsevad või mis auto neil on. Kuhu veduk relvaga pääseb, seal ongi positsioon. Nagu igal moodsamal liikurhaubitsal. Luurajad saab edukalt panna pannvaagenile või krossimootorratastele (Husqvarna).
Põhiline probleem antud kujul veetavate kasutamiseks on enamiku (soodsalt) saadaolevate 155 relvasüsteemide suurevõitu mass, 7+ tonni. Erandiks on USA titaanist valmistatud M777, mille kaal on 4,2 tonni, kuid mille hind on pöördvõrdeline massiga. Siin paneb veduki veojõud piirangu - MTLB pole suuteline mööda maastikku vedama 9+ tonnist FH70t. 3,3 tonnist D30 veab küll.
kui sa järelveetavaid hakkad roomikute taga vedama, siis pead sa kogu tagala ja logistika ka roomikutele viima
Ei ole tarvis. Enam kui ühes armees veetakse isegi roomikutel liikurhaubitsate moona ratasveokitega. Eks rikkamad ostavad samal veermikul laadimismasinad, aga on ka taolisi asju, et vaiksemas kohas laetakse veoauto kastist liikurisse.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Ma kipun arvama, et ka positsiooni määramine pole see kõige keerulisem osa. Isegi kaardiga on võimalik see üsna täpselt ära teha ja siis vajalikud arvutused nt. mingi nutitelefoni äpi abil teostada (mitte, et ma nutitelefoni kasutamist lahinguväljal heaks kiidan). Kõige keerulisem on ilmselt täpset sihti seada. Juba ühe kraadi jagu mööda panemine tähendab paarikümne kilomeetri peale 350 meetrist viga. Kui keset metsa korralik referents puudub, siis võib üles seadmine paras peavalu olla. Ainult kompassiga seadistades on oht vigu sisse tuua ja tule täpsuse tagamiseks oleks vaja positsioonid vaatlejate abiga "sisse lasta". Ja seda tuleks teha iga kord kui relvade positsiooni vahetatakse.
Mismoodi see imetabane tegevus tänapäeva liikurhaubitsatel siis toimub, jännatakse mingite WWII aegsete trosside ja käsibussoolidega?
Tegelt ma aiman, et masina pardal on ülimalt täpne gürokompass (mis ei allu magnetilistele mõjutustele), mis näitab kuhu masina "kell 12" on suunatud.
Gürokompass on vajalik ka inertsiaalnavigatsioonisüsteemi töötamiseks, sest INS mõõdab masina liikumist nullpunkti suhtes.
Sealt edasi mõõdetakse torni pöördenurk masina "kella 12" suhtes ja ongi suund olemas.
Probleem seda veetaval haubitsal teha seisneb nähtavasti selles, et kuidas tagada veduki ja relva telgede absoluudilähedale paralleelsus, sest antud aparatuuri pärast D30 lafetile ei paiguta.
Märksõnaks on vast laseriga rihtimine.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Siit ka küsimus: kui üks ajateenija suudab taolise programmi suhteliselt kergelt luua siis miks ei ole me veel välja töötanud ametlikku laskeandmete arvutamise platvormi? Tean, et midagi on olnud juba aastaid arenduses, aga mis kurat siin nii kaua aega võtab? Protsess lihtne iseenesest
Selleks ei ole vaja sõjalist väljaõpet, et teha valmis vanakooli "tank wars" arvutimäng.
Ideaaljuhul on projektiili x ja y koordinaadi leidmiseks tarvis projektiili massi, algkiirust ja raskuskiirendust, raskuskiirendus on nt tln asuva kiviheitemasina puhul on 9.81 m/s2, ekvaatori lähedal oli vist tiba suurem. Kunagi TTÜ ajal sai ise ka tank warsi analoog valmis progetud ja sõpradega õlle kõrvale mängitud. Reaalses elus tulevad pikema distantsi peale mängu maakera pöörlemiskiirus, mis on puusalt paugutades 450m/s ning tuuletakistus, mis mõjutab projektiili liikumist selle algkiirus ruudus korda. Seepärast Aadolfil ei õnnestunud oma Vau rakette lähedal asuva englandi territooriumile õigesse kohta toimetada ja sama põhjus on ka Kim-il, miks ülessaadetud surmarelvad kuskil Jaapani meres otsa leidsid, arvan, et polnud tehnikat, et trajektoori lennu ajal korrigeerida.
Ma arvan, et suurtüki puhul kannataks mingi äpi teha küll, mis laadungi paarikümne km kaugusele ära toimetaks kahe parameetri sisestamise peale, samas on vankad selle juba ära teinud Grad-i näol, poogen neil see tabamistäpsus, paneme kuskile suva maa-ala peale 20+20 lendu ja keegi ikka pihta saab.
