Postitatud: 04 Mai, 2008 10:09
Aleksander Tõnisson
Teenistusleht: 495–7–6254.
Sündinud 17. aprillil 1875. Autasud: Stanislavi 3. järk mõõkade ja lehviga; Anna 4. järk “Vahvuse eest”; Anna 3. järk mõõkade ja lehviga; Stanislavi 2. järk mõõkadega; Anna 2. järk mõõkadega; Vladimiri 4. järk mõõkade ja lehviga; alampolkovniku aukraad vapruse eest; keisri tänu kiiduväärse töö eest lahinguväljal. 1899 lõpetas Vilno junkrukooli. Juulist 1914 kapten, tõusis polkovnikuks; pataljoniülem ja polguülema abi; rahvusväeosades polgu- ja brigaadiülem; märts 1918 kindralmajoriks. 21. novembrist 1918 1. diviisi ülem.
Atetstatsioon sõjaminister J. Sootsi poolt 19.02.1927: alluvate puhul püüab küll õiglane olla, kuid võib juhtuda, et satub vastuolla nendega, kelle arvamine tema omast lahku läheb. Alluvad kardavad teda, kuid peavad temast lugu. Kohusetundlik, ausameelne, kuid kinnise loomuga ja kannab kaua viha; teinekord suuremeelne, kuid mõnikord põhjendamatult järsk alluvatega. Otsustamisel kiire ja otsuste läbiviimisel järjekindel ning vastutada ei karda. Püsiv ja järjekindel.
Saarsen, V. See mis ma nägin. Stockholm, 1978
Lk 81-82. A. Tõnisson kurjustaja ja veiderdaja (aga Saarsenil temaga ka isiklik konflikt).
Raud, M. Jooni 1. Eesti polgu vormeerimispäevilt.//Eesti rahvusväeosade album I. Tallinn, 1935
Lk 35. Tõnissoni kohta: “iga tema liigutus kõneles hoost, temperamendist, jõust”. Sõduritega ümberkäimises sõbralik ja lahke, kuid järeleandmatu distsipliininõudja.
Raud, M. Sulg ja raamat. Mälestusi ajaloo pööriaegadest. Lund, 1962.
Lk 265. 1. eesti polgus “Polkovnik Tõnissoni siiski kardeti. See oli järsk mees, kes ei sallinud korralagedust, vaid nõudis ranget distsipliini.”
Koppel, M.-M. Kindralmajor Aleksander Tõnissoni sünnitalu sai mälestuskivi.//Kultuur ja Elu. 2003, nr 2.
Lk 30-31. A. Tõnisson oli tema poja sõnul esteet, joonistamisandega ning hea sõnaseadmisoskusega. Äärmiselt etiketi- ja korranõudlik, range.
Heinze, O. Esimesi muljeid ja kokkupuuteid.//Eesti rahvusväeosade album I. Tallinn, 1935
Lk 12. Tõnisson suurte lahingukogemustega “tõeline riviohvitser”.
Hellat, A. Tallinna raatuses ja Toompeal.//Mälestused iseseisvuse võitluspäivilt. II köide. Vabadussõda 1918–1920. Tallinn, 1930
Lk 260. A. Tõnisson oli “karske, mitte karsklane”. (mina ausalt öeldes päriselt ei mõista, mida see tähendama peaks - R.)
Lk 261 “Balti pataljoniga oli Tõnissoni vahekord hea, venelasi ja nende korda ta ei sallinud.”
2124-3-896 Orgusaar, August. Mälestusi 10. vene sõjaväe haigemajast 4 märtsist-30 juunini 1920. a. (1940)
L 7-8. Mais 1920 Tõnisson sõimab ja karjub pikemat aega Orgussaare peale, andes alles seejärel talle võimaluse end kaitsta. Näide Tõnissoni ägestumistest.
Üks ajalooline-strateegiline otsus 40 aasta eest.//Võitleja. 1958, nr 11
Lk 3 C. von Weissi mälestused.
Tõnisson suhtus enamlusse negatiivselt ja “temal oli ka kamraadlik ja arusaav hoiak baltisakslaste vastu”.
2124-3-295. Jung, Artur. Rahwus-sotsioloogilisi mälestusi wabadussõja kohta. (1938)
L 5. Balti pataljoni ülem Weiss oli Tõnissoni silmis ilmselt lugupeetud.
Tannberg, T. Eesti rahvusväeosade ja formeerija ja ülemana.//Unustamatu. Kindral Aleksander Tõnisson. Artikleid ja mälestusi. Tallinn, 2004
Lk 59-60. Tõnissoni range distsipliini- ja korranõudja, millega muutus lausa legendaarseks.
1. diviisi ülema tervitustelegramm ülemjuhatajale 24.02.1920: ERA 496–2–37. L 142.
Tõnisson ütleb, et Eesti vägi vaid seetõttu nii heade tagajärgedega suutis tegutseda, et selle eesotsas “aruldaselt energiline, osav, kohusetundega läbi põimitud, geniaalne mees”.
2124-3-91. Dahl, Harald-Victor. Mälestusi Maailma- ja Vabadussõja päevilt. 1915-1920. II osa. Vabadussõja päevilt 1918-1920. (1938)
L 50. 1919. a 9. novembril külastas Narva linna komandantuuri Tõnisson kes “temale omase suure kisaga avaldas ta rahulolematust mõnda piirisse puutuvasse pisiasjasse kuuluvas küsimuses.”
Tõnisson, L. Meenutusi isast.//Unustamatu. Kindral Aleksander Tõnisson. Artikleid ja mälestusi. Tallinn, 2004
Lk 14. Tõnissonil säilisid pärast Vabadussõda sõprussuhted Põdderi, Larka, Laidoneriga.
Lk 14. Kärsitu iseloom.
Lk 16. Taunis korduvalt erakondade vahelisi vastasseise kui riigi ühtsust lõhkuvaid.
Kindral Sootsi vennanaine.//Kirjutamata Memuaare VI. Katkendeid kaasaegsete elukroonikast helilindil kogunud ja paberile pannud Lembit Lauri. Tallinn, 1991
Lk 21. A. Tõnisson oli marukarsklane.
Juhtund, Johan. “Kõnelen sarnase vihaga, et ise värisen...”//Rahvusväeosade loomisest Eestis. Mälestusi ja kirju aastatest 1917–1918. Tartu, 1998
Lk 172. Tõnisson 1. eesti polgu ülemana sõdurite kurtmiste peale, et puuduvad saapad, soovitas paljajalu ringi joosta, nagu tema seda lapsepõlves teinud. Ei hakanud seletama, et varustust pole korpuse intendantuurilt saanud: “... ta ei pidanud kohaseks sõduritele oma tegevuse kohta aru anda, ehk küll sellega populaarsust oleks võitnud. Kuid Tõnisson ei ajanud odavat au taga!”
Kaks päeva kartsa, kolm päeva puhkust. Lugusid kindral Tõnissonist. Kogunud Ülo Kard.//Aja Pulss. 1993, nr 2
Näide anektootidest Tõnissoni kohta.
William Tomingas. Mälestused. Vaikiv ajastu Eestis. Tallinn, 1992
Lk 21. Tõnissoni käitumine “oli ikka kuidagi külm, ametlik. ... Ta oli resoluutne mees.”
Teenistusleht: 495–7–6254.
Sündinud 17. aprillil 1875. Autasud: Stanislavi 3. järk mõõkade ja lehviga; Anna 4. järk “Vahvuse eest”; Anna 3. järk mõõkade ja lehviga; Stanislavi 2. järk mõõkadega; Anna 2. järk mõõkadega; Vladimiri 4. järk mõõkade ja lehviga; alampolkovniku aukraad vapruse eest; keisri tänu kiiduväärse töö eest lahinguväljal. 1899 lõpetas Vilno junkrukooli. Juulist 1914 kapten, tõusis polkovnikuks; pataljoniülem ja polguülema abi; rahvusväeosades polgu- ja brigaadiülem; märts 1918 kindralmajoriks. 21. novembrist 1918 1. diviisi ülem.
Atetstatsioon sõjaminister J. Sootsi poolt 19.02.1927: alluvate puhul püüab küll õiglane olla, kuid võib juhtuda, et satub vastuolla nendega, kelle arvamine tema omast lahku läheb. Alluvad kardavad teda, kuid peavad temast lugu. Kohusetundlik, ausameelne, kuid kinnise loomuga ja kannab kaua viha; teinekord suuremeelne, kuid mõnikord põhjendamatult järsk alluvatega. Otsustamisel kiire ja otsuste läbiviimisel järjekindel ning vastutada ei karda. Püsiv ja järjekindel.
Saarsen, V. See mis ma nägin. Stockholm, 1978
Lk 81-82. A. Tõnisson kurjustaja ja veiderdaja (aga Saarsenil temaga ka isiklik konflikt).
Raud, M. Jooni 1. Eesti polgu vormeerimispäevilt.//Eesti rahvusväeosade album I. Tallinn, 1935
Lk 35. Tõnissoni kohta: “iga tema liigutus kõneles hoost, temperamendist, jõust”. Sõduritega ümberkäimises sõbralik ja lahke, kuid järeleandmatu distsipliininõudja.
Raud, M. Sulg ja raamat. Mälestusi ajaloo pööriaegadest. Lund, 1962.
Lk 265. 1. eesti polgus “Polkovnik Tõnissoni siiski kardeti. See oli järsk mees, kes ei sallinud korralagedust, vaid nõudis ranget distsipliini.”
Koppel, M.-M. Kindralmajor Aleksander Tõnissoni sünnitalu sai mälestuskivi.//Kultuur ja Elu. 2003, nr 2.
Lk 30-31. A. Tõnisson oli tema poja sõnul esteet, joonistamisandega ning hea sõnaseadmisoskusega. Äärmiselt etiketi- ja korranõudlik, range.
Heinze, O. Esimesi muljeid ja kokkupuuteid.//Eesti rahvusväeosade album I. Tallinn, 1935
Lk 12. Tõnisson suurte lahingukogemustega “tõeline riviohvitser”.
Hellat, A. Tallinna raatuses ja Toompeal.//Mälestused iseseisvuse võitluspäivilt. II köide. Vabadussõda 1918–1920. Tallinn, 1930
Lk 260. A. Tõnisson oli “karske, mitte karsklane”. (mina ausalt öeldes päriselt ei mõista, mida see tähendama peaks - R.)
Lk 261 “Balti pataljoniga oli Tõnissoni vahekord hea, venelasi ja nende korda ta ei sallinud.”
2124-3-896 Orgusaar, August. Mälestusi 10. vene sõjaväe haigemajast 4 märtsist-30 juunini 1920. a. (1940)
L 7-8. Mais 1920 Tõnisson sõimab ja karjub pikemat aega Orgussaare peale, andes alles seejärel talle võimaluse end kaitsta. Näide Tõnissoni ägestumistest.
Üks ajalooline-strateegiline otsus 40 aasta eest.//Võitleja. 1958, nr 11
Lk 3 C. von Weissi mälestused.
Tõnisson suhtus enamlusse negatiivselt ja “temal oli ka kamraadlik ja arusaav hoiak baltisakslaste vastu”.
2124-3-295. Jung, Artur. Rahwus-sotsioloogilisi mälestusi wabadussõja kohta. (1938)
L 5. Balti pataljoni ülem Weiss oli Tõnissoni silmis ilmselt lugupeetud.
Tannberg, T. Eesti rahvusväeosade ja formeerija ja ülemana.//Unustamatu. Kindral Aleksander Tõnisson. Artikleid ja mälestusi. Tallinn, 2004
Lk 59-60. Tõnissoni range distsipliini- ja korranõudja, millega muutus lausa legendaarseks.
1. diviisi ülema tervitustelegramm ülemjuhatajale 24.02.1920: ERA 496–2–37. L 142.
Tõnisson ütleb, et Eesti vägi vaid seetõttu nii heade tagajärgedega suutis tegutseda, et selle eesotsas “aruldaselt energiline, osav, kohusetundega läbi põimitud, geniaalne mees”.
2124-3-91. Dahl, Harald-Victor. Mälestusi Maailma- ja Vabadussõja päevilt. 1915-1920. II osa. Vabadussõja päevilt 1918-1920. (1938)
L 50. 1919. a 9. novembril külastas Narva linna komandantuuri Tõnisson kes “temale omase suure kisaga avaldas ta rahulolematust mõnda piirisse puutuvasse pisiasjasse kuuluvas küsimuses.”
Tõnisson, L. Meenutusi isast.//Unustamatu. Kindral Aleksander Tõnisson. Artikleid ja mälestusi. Tallinn, 2004
Lk 14. Tõnissonil säilisid pärast Vabadussõda sõprussuhted Põdderi, Larka, Laidoneriga.
Lk 14. Kärsitu iseloom.
Lk 16. Taunis korduvalt erakondade vahelisi vastasseise kui riigi ühtsust lõhkuvaid.
Kindral Sootsi vennanaine.//Kirjutamata Memuaare VI. Katkendeid kaasaegsete elukroonikast helilindil kogunud ja paberile pannud Lembit Lauri. Tallinn, 1991
Lk 21. A. Tõnisson oli marukarsklane.
Juhtund, Johan. “Kõnelen sarnase vihaga, et ise värisen...”//Rahvusväeosade loomisest Eestis. Mälestusi ja kirju aastatest 1917–1918. Tartu, 1998
Lk 172. Tõnisson 1. eesti polgu ülemana sõdurite kurtmiste peale, et puuduvad saapad, soovitas paljajalu ringi joosta, nagu tema seda lapsepõlves teinud. Ei hakanud seletama, et varustust pole korpuse intendantuurilt saanud: “... ta ei pidanud kohaseks sõduritele oma tegevuse kohta aru anda, ehk küll sellega populaarsust oleks võitnud. Kuid Tõnisson ei ajanud odavat au taga!”
Kaks päeva kartsa, kolm päeva puhkust. Lugusid kindral Tõnissonist. Kogunud Ülo Kard.//Aja Pulss. 1993, nr 2
Näide anektootidest Tõnissoni kohta.
William Tomingas. Mälestused. Vaikiv ajastu Eestis. Tallinn, 1992
Lk 21. Tõnissoni käitumine “oli ikka kuidagi külm, ametlik. ... Ta oli resoluutne mees.”