2. leht 2-st

Postitatud: 04 Mai, 2008 10:09
Postitas Reigo
Aleksander Tõnisson

Teenistusleht: 495–7–6254.
Sündinud 17. aprillil 1875. Autasud: Stanislavi 3. järk mõõkade ja lehviga; Anna 4. järk “Vahvuse eest”; Anna 3. järk mõõkade ja lehviga; Stanislavi 2. järk mõõkadega; Anna 2. järk mõõkadega; Vladimiri 4. järk mõõkade ja lehviga; alampolkovniku aukraad vapruse eest; keisri tänu kiiduväärse töö eest lahinguväljal. 1899 lõpetas Vilno junkrukooli. Juulist 1914 kapten, tõusis polkovnikuks; pataljoniülem ja polguülema abi; rahvusväeosades polgu- ja brigaadiülem; märts 1918 kindralmajoriks. 21. novembrist 1918 1. diviisi ülem.
Atetstatsioon sõjaminister J. Sootsi poolt 19.02.1927: alluvate puhul püüab küll õiglane olla, kuid võib juhtuda, et satub vastuolla nendega, kelle arvamine tema omast lahku läheb. Alluvad kardavad teda, kuid peavad temast lugu. Kohusetundlik, ausameelne, kuid kinnise loomuga ja kannab kaua viha; teinekord suuremeelne, kuid mõnikord põhjendamatult järsk alluvatega. Otsustamisel kiire ja otsuste läbiviimisel järjekindel ning vastutada ei karda. Püsiv ja järjekindel.


Saarsen, V. See mis ma nägin. Stockholm, 1978
Lk 81-82. A. Tõnisson kurjustaja ja veiderdaja (aga Saarsenil temaga ka isiklik konflikt).

Raud, M. Jooni 1. Eesti polgu vormeerimispäevilt.//Eesti rahvusväeosade album I. Tallinn, 1935
Lk 35. Tõnissoni kohta: “iga tema liigutus kõneles hoost, temperamendist, jõust”. Sõduritega ümberkäimises sõbralik ja lahke, kuid järeleandmatu distsipliininõudja.


Raud, M. Sulg ja raamat. Mälestusi ajaloo pööriaegadest. Lund, 1962.
Lk 265. 1. eesti polgus “Polkovnik Tõnissoni siiski kardeti. See oli järsk mees, kes ei sallinud korralagedust, vaid nõudis ranget distsipliini.”

Koppel, M.-M. Kindralmajor Aleksander Tõnissoni sünnitalu sai mälestuskivi.//Kultuur ja Elu. 2003, nr 2.
Lk 30-31. A. Tõnisson oli tema poja sõnul esteet, joonistamisandega ning hea sõnaseadmisoskusega. Äärmiselt etiketi- ja korranõudlik, range.

Heinze, O. Esimesi muljeid ja kokkupuuteid.//Eesti rahvusväeosade album I. Tallinn, 1935
Lk 12. Tõnisson suurte lahingukogemustega “tõeline riviohvitser”.

Hellat, A. Tallinna raatuses ja Toompeal.//Mälestused iseseisvuse võitluspäivilt. II köide. Vabadussõda 1918–1920. Tallinn, 1930
Lk 260. A. Tõnisson oli “karske, mitte karsklane”. (mina ausalt öeldes päriselt ei mõista, mida see tähendama peaks - R.)
Lk 261 “Balti pataljoniga oli Tõnissoni vahekord hea, venelasi ja nende korda ta ei sallinud.”

2124-3-896 Orgusaar, August. Mälestusi 10. vene sõjaväe haigemajast 4 märtsist-30 juunini 1920. a. (1940)
L 7-8. Mais 1920 Tõnisson sõimab ja karjub pikemat aega Orgussaare peale, andes alles seejärel talle võimaluse end kaitsta. Näide Tõnissoni ägestumistest.

Üks ajalooline-strateegiline otsus 40 aasta eest.//Võitleja. 1958, nr 11
Lk 3 C. von Weissi mälestused.
Tõnisson suhtus enamlusse negatiivselt ja “temal oli ka kamraadlik ja arusaav hoiak baltisakslaste vastu”.

2124-3-295. Jung, Artur. Rahwus-sotsioloogilisi mälestusi wabadussõja kohta. (1938)
L 5. Balti pataljoni ülem Weiss oli Tõnissoni silmis ilmselt lugupeetud.

Tannberg, T. Eesti rahvusväeosade ja formeerija ja ülemana.//Unustamatu. Kindral Aleksander Tõnisson. Artikleid ja mälestusi. Tallinn, 2004
Lk 59-60. Tõnissoni range distsipliini- ja korranõudja, millega muutus lausa legendaarseks.

1. diviisi ülema tervitustelegramm ülemjuhatajale 24.02.1920: ERA 496–2–37. L 142.
Tõnisson ütleb, et Eesti vägi vaid seetõttu nii heade tagajärgedega suutis tegutseda, et selle eesotsas “aruldaselt energiline, osav, kohusetundega läbi põimitud, geniaalne mees”.

2124-3-91. Dahl, Harald-Victor. Mälestusi Maailma- ja Vabadussõja päevilt. 1915-1920. II osa. Vabadussõja päevilt 1918-1920. (1938)
L 50. 1919. a 9. novembril külastas Narva linna komandantuuri Tõnisson kes “temale omase suure kisaga avaldas ta rahulolematust mõnda piirisse puutuvasse pisiasjasse kuuluvas küsimuses.”

Tõnisson, L. Meenutusi isast.//Unustamatu. Kindral Aleksander Tõnisson. Artikleid ja mälestusi. Tallinn, 2004
Lk 14. Tõnissonil säilisid pärast Vabadussõda sõprussuhted Põdderi, Larka, Laidoneriga.
Lk 14. Kärsitu iseloom.
Lk 16. Taunis korduvalt erakondade vahelisi vastasseise kui riigi ühtsust lõhkuvaid.

Kindral Sootsi vennanaine.//Kirjutamata Memuaare VI. Katkendeid kaasaegsete elukroonikast helilindil kogunud ja paberile pannud Lembit Lauri. Tallinn, 1991
Lk 21. A. Tõnisson oli marukarsklane.

Juhtund, Johan. “Kõnelen sarnase vihaga, et ise värisen...”//Rahvusväeosade loomisest Eestis. Mälestusi ja kirju aastatest 1917–1918. Tartu, 1998
Lk 172. Tõnisson 1. eesti polgu ülemana sõdurite kurtmiste peale, et puuduvad saapad, soovitas paljajalu ringi joosta, nagu tema seda lapsepõlves teinud. Ei hakanud seletama, et varustust pole korpuse intendantuurilt saanud: “... ta ei pidanud kohaseks sõduritele oma tegevuse kohta aru anda, ehk küll sellega populaarsust oleks võitnud. Kuid Tõnisson ei ajanud odavat au taga!”

Kaks päeva kartsa, kolm päeva puhkust. Lugusid kindral Tõnissonist. Kogunud Ülo Kard.//Aja Pulss. 1993, nr 2
Näide anektootidest Tõnissoni kohta.

William Tomingas. Mälestused. Vaikiv ajastu Eestis. Tallinn, 1992
Lk 21. Tõnissoni käitumine “oli ikka kuidagi külm, ametlik. ... Ta oli resoluutne mees.”

Postitatud: 05 Mai, 2008 19:47
Postitas Reigo
Karl Parts

Teenistusleht: ERA 495–7–3963.
Sündinud 3. juuli 1886. Vene armee autasud: Anna 4. järk “Vahvuse eest”; Anna 3. järk mõõkade ja lehviga; Stanislavi 3. järk mõõkade ja lehviga. Peterhofi lipnikekool 1915; tegutses muuhulgas jalaväepolgu rooduülemana, helgiheitjate komando ülemana, nõrgajõuliste komando ülemana, kaevikukahurite komando ülemana; ülendati staabikapteniks; rahvusväeosades roodu- ja pataljoniülem; ülendati kapteniks. Novembris 1918 Tartu linna kaitseliidu ülem, siis 1. polgu 1. pataljoni ülem; 30. novembrist Soomusrongi nr 1 komandant; 14. detsembril formeeris Soomusrong nr 2; 25. detsembrist Soomusrongide juhataja; 20. veebruarist 1919 Soomusrongide divisjoni ülem; 1. juunist alampolkovnik; 26. detsembrist ühtlasi Valga linna garnisoni ülem; 1920. a 1. jaanuarist polkovnik; 1921 komandeeritud kindralstaabi kursustele.

Hinnom, A. Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast. Lund, 1955
Lk 153. Parts: “Pikk, sihvakas, hea sõjamehe hoiakuga, oli ta väga esinduslik. Ta armastas ja oskas kõnelda, vahel oli häda temaga, sest sattudes kõnehoogu ei tahtnud ega tahtnud lõpetada. Suur isamaalane. ... Mitte lahingute juhtimises ei seisnud Partsi tähtsus, vaid, et lahingusse mindi ja südilt mindi! Kui mõnikord ei klappinud kõik, siis võis ta väga kurjalt raevutseda, kuia aga oli see puhang läbi, siis oli Parts selle vahejuhtumi unustanud.” Lk 154. “Tal oli hea süda – paiguti võis teda isegi õrnatundeliseks nimetada. Nagu enamasti kõik tundelised ja närvilised iseloomud, nii ka Parts ärritus mõnikord näiliselt tühise asja pärast ning võis isegi raevuhoogu sattuda. ... Ta muutus alati närviliseks või pahaseks, kui keegi söandas tema või üldse soomsuromgide tegudes ja võimetes kahelda. Kui veel siis tema vastu küllaldast lugupidamist üles ei näidatud, siis ei suutnud ta enam ennast taltsutada.”

Kures, V. Seitsme lukuga suletud raamat. Tartu, 2006
Lk 35. (sissekanne 3.01.1930) Laidoner rääkis 1929 lõpul vestluses, et Vabadussõjas vedas: ehkki ohvitserid noored, oli vaenlane veel viletsam. “Parts, soomusrongide juht, kange löömamees, oli peale sõja lõppugi suures iseteadvuses oma sõjakunsti oskustest ja kui ta viimaks komandeeriti ohvitseride kõrgematele kursustele, tähendas ta kord: “Oleks ma kõike seda, mida nüüd õpetatakse Tondil, tedanud sõja ajal, mis siis oleks olnud viga sõdida!”

Kirs, E. Kord olin ma röövlite päälik... Ühe mulgimaa hallparuni elukeerud. Tallinn, 1996
Lk 82-83. Laidoneri riigivanema valimiskampaaniat 1934 toetas intensiivselt Karl Parts.

Laidoner andis Partsile omast taskust raha ravikuludeks. (selle väite allikas on mul vist kuskile kaduma läinud - R.)

Laaman, E. Eesti iseseisvuse, lk 123-124.
Muuhulgas Parts avaldas juunis 1917 toetust 1. sõjaväelaste kongressil esinenud esseer J. Semperile, kes nõudis kõikidel rinnetel sõjariistade rahu viivitamatut kehtestamist.

Üljuh – SRDül 20.07.1919: ERA 495–10–86. L 736.
Selgub, et 20.07 alampolkovnikuks ülendatud Parts oli esimene ohvitser Eesti Vabariigis, kes ülendati ülesnäidatud vahvuse ja erilise kiiduväärt tegevuse üle.

2124-3-1910
Soomusrongide diviisi adjutandi A. Tilgeri sõjamälestusi, jutustatud major P. Villemi’le 29. oktoobril 1931. a. Tallinnas.
L 108. “Partsil oli kombeks tihti kõvasti sõimata”. Ka “roppu moodi”.
L 109 Pragada said staabis kõik, vaid ainult Irve ei olevat ta sõimanud.
L 109. Kui Valga oli aprillis ohus, siis Poopuu andis käsu varustuse osaliseks evakueerimiseks, kuid Parts sõimas ta seepeale läbi.
L 110. Parts armastas meestele kõnesid pidada ja oli selle peale “päris meister”.
L 113. Parts ärritus kergesti, sõimas läbi, ent pärast võis tulla härdasti andeks paluma, mis aga kõigutas tema autoriteeti.

2124-3-1345. Songi, V. Soomusrongide diviisi kuulipilduritekursused Vabadussõjas. (1940)
L 19. Kui Parts “oma temperamentses ägeduses vaheti liiale läks, seda tegi polkovnik Poopuu temale omase sõbralikkusega jälle heaks.”

Postitatud: 06 Mai, 2008 14:06
Postitas Reigo
Corvusel on õnnestunud Magnus Ilmjärvelt saada ühe huvitava dokumendi koopia, mida ta lahkelt ka minuga jagas.

US National Archives II (College Park, Maryland) RG-165 M1508 R-10.

USA Riia sõjaväeatašee kindralstaabi kapten Tewor Swetti raportis 4.03.1927 leidub rea Eesti kõrgemate sõjaväelaste iseloomustusi.


Iseloomustus sõjaminister Sootsi kohta.

Seoses mitme hiljutise juhtumiga, mil Soots kui siseministri kohusetäitja käitus "brusquely" (järsult, otsesõnu) on ta muutunud valitsuse seas ebapopulaarseks (kui tema enda ministeerium välja arvata). Arvatavasti jäetakse ta järgmisest, hetkel moodustatavast valitsusest välja.

Ta on armees mõnevõrra ebapopulaarne, ilmselt peamiselt tema range distsipliini[nõudmise?] ning kannatamatu temperamendi tõttu. Ta on rohkem poliitik kui sõdur. Siiski hea administraator. Välikomandörina ("troop commander") oleks ta ilmselt vilets ("poor"). Räägib väga viletsat saksa ning prantsuse keelt.


Paul Lill (sõjaministri asetäitja)
Ebaefektiivne ning mitte energiline. Räägib prantsuse keelt.


Ernst Põdder (Sõjanõukogu liige)
"Väga ebatavaline tüüp". Hea välikomandör, kellel pole aimugi staabitööst. Üpris vilets rahuaegne juht. "Ammendamatu võime" endasse alkoholi mahutada, tavaliselt on ta vine all. Tema endine diviis (2. diviis) tuli manöövritel tavaliselt välja parimana, kuid muudes aspektides oli diviis ebaefektiivselt juhitud. Raske elukäigu ning sõjahaavade tõttu on ta füüsiliselt nõrk, mistõttu vabastati hiljuti diviisiülema kohalt. Talle anti sinekuur - koht Sõjanõukogus.

Postitatud: 15 Mai, 2008 12:51
Postitas Reigo
Viktor Puskar

Teenistusleht: ERA 495–7–4344
Sündinud 25. aprill 1889. Autasud: 2., 3. ja 4. järgu Anna; 2. ja 3. järgu Stanislavi; 4. järgu Vladimiri. 1908-1911 Vilno sõjakool. Maailmasõtta alamleitnandina, tõusis alampolkovnikuks; maailmasõjas peamiselt roodu- ja pataljoniülem; rahvusväeosades polguülema abi. Polkovnikuks 22.04.1919.

Utuste-Kirschbaum, Kustas. Vilked vabadussõjast.//Mälestused iseseisvuse võitluspäivilt. II köide. Vabadussõda 1918–1920. Tallinn, 1930
Lk 106. Puskar “õhetas eluvärskusest ja jõust, oli valmis huumorile ja naljale”.

Kanep, K. Unustusse jäänud kolonel V. Puskari, VR I/1, mälestuseks.//Võitleja. 1956, nr 3, lk 2.

Puskar paistis silma lihtsusega: alluvatelt erilist väljanägemist ja esinemist ei nõudnud. Ilmus sageli rinde tulipnktidesse, et isikliku kohalolekuga moraali mõjutada. Juba I maailmasõjas tuntud tubli lahinguohvitserina. Puskaril oli “veidi pehme keel, kuid see tema väljenduste väärikust ja mõju kuidagi ei vähendanud”. Jaanuaris ei kandnud ta mingisugust sõjaväelist vormi ega auastmetunnuseid. Staabitöö teda “eriti ei huvitanud”, usaldades selle täielikult oma abilistele. Meeldis rindel viibida. Sügisel hakkas Puskari juures tundma andma väsimus ja “huvide ülekandmine rohkem tagala asjade korraldamisele.” Rindeasju ajasid peamiselt Kubbo ja Pinding. Staabis kasvas ka Muti mõju. Puskar osales Tartus seltskonnaelus. Vabadussõja ajal valitses Laidoneriga sõbralik vahekord ning Laidoner hindas Puskarit diviisiülemana kõrgelt. Kui pärast sõda kerkisid Puskari üles süüdistused salakaubanduses osalemises, mis valitsusse ja parlamenti jõudsid, siis solvunud Puskar andis sisse lahkumisavalduse. Puskar arvas, et Laidoner oleks võinud mõjuvamalt aidata tema au päästmisel, aga Laidoneril polnud selleks võimalusi, olles armeest reservi arvatud. Puskar solvus ja nende vahekord jäi jahedaks.

Puskar, V. Mälestusi Eesti Vabariigi alguspäevilt.//Sõdur. 1933, nr 50/51/52
Lk 1563. 4. Soome kütipolgus Galiitsias valiti Puskar 1917 polgukomitee esimeheks. “Väeosa oli kohusetundelt nii kindel” et Puskar võis polgu nimel tollastes suuremates ajalehtedes “Novoje Vremja” ja “Russkoje Slovo” avaldada protesti “vene ajutise valitsuse demoraliseeriva teguviisi vastu sõjaväes”.


Sõjaministri aruanne Asutavas Kogus 30.04.1919: Asutava Kogu protokollid. Protokoll nr 6: ERA 15–2–342
Vg 211. Puskar kuulutas Viljandis seadusevastased nuhtlused välja, aga neid tal tarvitada ei tulnud, sest enamlased hakkasid niigi kartma. Mobiliseeris seadusevastaselt.
Vg 211-212. Päts kiitis Puskarit, järgnesid kiiduavaldused vaid AK paremal pool.

William Tomingas. Mälestused. Vaikiv ajastu Eestis. Tallinn, 1992
Varakevadel 1919 Puskar korraldas Peipsi äärsetes külades vastase salakuulajate tabamist ja karistamist. Selle vastu protesteerisid asutava Kogu sotsmokraadid (Jans, Vain jt), nõudes Ajutiselt Valitsuselt Puskari korralekutsumist. K. Päts oli juba peaaegu nõus Puskari vallandamisega või ümberpaigutamisega, kuid J. Laidoneri “südi Puskari kaitsmise tõttu”, pidi loobuma oma kavatsusest. (99% tõenäosusega luule - Reigo)

KLM. Jüri Remmelgase arhiiv. Kast 6. J. Remmelgase kirjutis Viktor Puskar.
L 3. V. Puskar esines ka “julge kriitikuna peaminister Jaan Tõnissoni tegevuse suhtes ja mõistis hukka ka ... kindral A. Tõnissoni tegevusvõimetuse Narva rindel end laiutava vene-valgete Loodearmee juhtkonna ja ohvitseride korralekutsumisel”, samuti Tõnissoni kavatsuse 1919 novembris Narva rinne Sinimägede joonele tagasi tõmmata. Mõlemad Tõnissonid hakkasid tema pale viha kandma. (üldiselt luule - Reigo)
L 5. Muti ja Puskari koostöö Vabadussõja ajal “intiimne ja sõbralik”.

Waga, A. Balahhovitsh ja eesti väejuhid.//Meie Elu. 29. oktoober, 1964, lk 6
Puskari teenistusest vallandamine toimus A. Tõnissoni initsiatiivil, kuna viimane hakkas Puskari vastu viha pidama, kuna see ilma temaga kooskõlastamata Balahhovitši 1919 a septembri lõpus Narva Loodearmee staapi üle võtma saatis.
Puskar tunnistas ainsa autoriteedina Laidoneri ja neid sidus usalduslik vahekord.


Üljuh – peaminister 26.02.1920: ERA 495–10–39. L 211.
Teie suusõnalise teate täienduseks palun teatada, missugused “Asutava Kogu arupärimised” Reimanni ja Puskari kindraliks ülendamist takistasid (see oli 24.02 kavas).

Saarsen, V. See mis ma nägin. Stockholm, 1978
Lk 28. Viljandist pärit Viktor Puskar oli Vilno sõjakoolis õppides olnud silmapaistvalt andekas “eriti taktikalistel õppustel”.
Lk 79. Tugeva iseloomuga.
Lk 80. Puskari kangutasid diviisiülema kohalt lahti “kaks Tõnissoni”.
Vt lk 82. Puskari ja Tõnissoni suhted polnud ilmselt head peale Vabadussõda.
Lk 83. Puskar tarvitas alkoholi vähe.

Divül2 – üljuh 26.12.1919: ERA 495–10–38. L 810.
Puskar piduliste nimel 2. diviisi aastapäeva koosviibimisel saadab tervitustelegrammi Laidonerile: “Usume, et teie targa juhatuse all olev Eesti maleva saab niisama võidurikkalt võitlema kui ennegi”.

Suured austusavaldused kindral Laidonerile. // Maaleht. 13.02.1934, lk 3
Puskar tervitas Laidoneri telefoni teel sünnipäeva puhul.

Postitatud: 07 Dets, 2009 15:00
Postitas Uku
Karl Parts

Ta armastas ja oskas kõnelda, vahel oli häda temaga, sest sattudes kõnehoogu ei tahtnud ega tahtnud lõpetada. Suur isamaalane. Tal oli hea süda – paiguti võis teda isegi õrnatundeliseks nimetada.

Nagu enamasti kõik tundelised ja närvilised iseloomud, nii ka Parts ärritus mõnikord näiliselt tühise asja pärast ning võis isegi raevuhoogu sattuda. ...

Kui veel siis tema vastu küllaldast lugupidamist üles ei näidatud, siis ei suutnud ta enam ennast taltsutada.”

Aleksander Tõnisson

Raud, M. Sulg ja raamat. Mälestusi ajaloo pööriaegadest. Lund, 1962.
Lk 265. 1. eesti polgus “Polkovnik Tõnissoni siiski kardeti. See oli järsk mees, kes ei sallinud korralagedust, vaid nõudis ranget distsipliini.”

Koppel, M.-M. Kindralmajor Aleksander Tõnissoni sünnitalu sai mälestuskivi.//Kultuur ja Elu. 2003, nr 2.
Lk 30-31. A. Tõnisson oli tema poja sõnul esteet, joonistamisandega ning hea sõnaseadmisoskusega. Äärmiselt etiketi- ja korranõudlik, range.

Tannberg, T. Eesti rahvusväeosade ja formeerija ja ülemana.//Unustamatu. Kindral Aleksander Tõnisson. Artikleid ja mälestusi. Tallinn, 2004
Lk 59-60. Tõnissoni range distsipliini- ja korranõudja, millega muutus lausa legendaarseks.

Tõnisson, L. Meenutusi isast.//Unustamatu. Kindral Aleksander Tõnisson. Artikleid ja mälestusi. Tallinn, 2004
Lk 14. Kärsitu iseloom.
Lk 16. Taunis korduvalt erakondade vahelisi vastasseise kui riigi ühtsust lõhkuvaid.
Lk 21. A. Tõnisson oli marukarsklane.

Lugesin meie väejuhtide iseloomustusi ning leian palju sarnasusi Partsi ning Tõnissoniga. Hoidke alt, tulevased alluvad, kui minusugune range pedant Kõrgemast Sõjakoolist nooremleitnandina välja astub :)

Postitatud: 25 Dets, 2009 10:50
Postitas Reppin

Postitatud: 28 Dets, 2009 16:47
Postitas MOrav
Pilt

Postitatud: 29 Dets, 2009 11:24
Postitas wellenrausch
Kuna tegu kauge esivanemaga, huvitab selle mehe elu ja teenistuskäik,
mäletan kui vene ajal isa ja onu käisid teatud tähtpäevadel ta hauale viina valamas...toona ei osanud veel midagi uurida ja pärida

J. Poopuu on maetud Kudjape kalmistule Kuressaares ja ta hauaplats on märgistatud ka surnuaia väravas olevatel stendidel

Postitatud: 23 Jaan, 2011 11:31
Postitas Reigo
P. Kanni teenistusleht: ERA 495–7–1592. L 18–19p
Peeter Kann. Sündis 28. detsembril 1882. Autasud: Georgi ordeni 4. järk; Anna 2. järk mõõkadega; Stanislavi 2. järk mõõkadega; Anna 3. järk mõõkade ja lehviga; Stanislavi 3. järk mõõkade ja lehviga; Anna 4. järk pealkirjaga “Vahvuse eest”. Lõpetanud Peterburi Keiserlikus Ülikoolis Juriidilise Fakulteedi 1911; 1913. aastal ülendati tagavaralipnikuks; I maailmasõjas ülendati kapteniks; sai haavata; rahvusväeosades pataljoniülem, polgu ülema abi ja polguülem; ülendati alampolkovnikuks. 10.11.18 nimetati Tallinna ja Harjumaa Kaitseliidu ülemaks ja Tallinna linna komandandiks; 7. detsembrist sõjaväe prokurör; 24. detsembrist vabatahtlike väeosade organiseerimise juhataja; 28. jaanuarist 1919 2. diviisi 2. brigaadi ülem; 5. aprillist 3. diviisi ülema kohusetäitja; 20. aprillist 3. diviisi ülema abi; 8. detsembrist 1919 Sõjaväe prokurör; 1. detsembrist polkovnik

Karl Kanger. Mälestusi võitluspäevilt. Tallinn, 1958
Lk 35. Rahvusväeosade 3. polgu ülem oli menševikust staabikapten P. Kann.
-----------------------
E. Kubbo teenistusleht: ERA 495–7–2191. L 20–23.
Eduard-Alfred Kubbo. Sündis 16. detsembril 1887. Autasud: Georgi mõõk; Anna ordeni 4. järk pealkirjaga “Vahvuse eest”; Vladimiri ordeni 4. järk mõõkade ja lehviga; Stanislavi 2. ja 3. järk mõõkade ja lehviga; Anna ordeni 2. ja 3. järk mõõkade ja lehviga; Soldati Georgi risti 4. järk; maailmasõjas 2 korda haavatud; 1905–1908 Vilno sõjakool; I maailmasõjas ülendati leitnandist alampolkovnikuks; roodu- ja pataljoniülem; polguülema abi ja polguülema ajutine kohusetäitja; rahvusväeosades polgu majandusülem. 11. novembrist 1918 Viljandi linna ja maakonna Kaitseliidu ülem; 21. novembrist 3. jalaväepolgu ülem; 20. veebruarist 1919 2. diviisi 1. brigaadi ülem; 3. aprillist 2. diviisi ülema abi; 19. augustil 1919 sai haavata püssikuulist, mille tagajärjel haiglas kuni 14. oktoobrini; 1. oktoobrist polkovnik.
2124-2-1079. L 49 on temast hea foto.
-----------------------------
V. Liivaku teenistusleht: ERA 495–7–2757. L 3–4p.
Viktor Liivak. Sündinud 18. veebruar 1890. Autasud: Vladimiri 4. järk mõõkade ja lindiga; Anna 4. järk; Anna 3. ja 2. järk, mõlemad mõõkade ja lindiga; Stanislavi 3. ja 2. järk, mõlemad mõõkade ja lindiga; lõpetas Kaasani Sõjakooli; maailmasõjas lipnikust kapteniks; roodu- ja pataljoniülem; rahvusväeosades pataljoniülem. Novembrist 1918 4. polgu 1. pataljoni ülem; veebruari lõpust (29.02-2124-2-605. L 24) polgu ülema abi; 21. juunist (maist?) 1. diviisi staabiülem (käsk 15. mail; 14. maist – 2124-2-605. L 24); alampolkovnik (päevakäsk nr 147); 19. jaanuarist 1920. polkovnik.

Ärakiri atestatsioonist: ERA 495–7–2757. L 59.
27. märtsil 1920 A. Tõnissoni atestatsioon Liivakule: väga hea iseloomustus: “praeguses ametis ei jää ühestki kindralstaabi ohvitserist maha – kiiduwäärt.”

---------------------------------
E. Limbergi teenistusleht: ERA 495–7–2792. L 6–10.
Ernst Limberg. Sündinud 11. veebruaril 1871. Autasud: Stanislavi 3. järk ja 2. järk mõõkadega; Anna 2., 3. ja 4. järk, viimane pealkirjaga “Vahvuse eest”; Vladimiri 4. järk mõõkadega; Georgi mõõk. Vladimiri junkrukool; maailmasõjas korra haavatud ja põrutatud ning veel korra põrutatud; maailmasõjas kaptenist polkovnikuks; maailmasõjas pataljoniülem; polgu majandusülem; väljaõppe järelvaataja. Rahvusväeosades polgu majandusülem; 7.-23. 1918 detsembrini lõunarindel; 1. jaanuarist 1. diviisi tagavarapataljoni (8. aprillist Tallinna tagavarapataljon; 22. augustist -polk) ülemaks; osales Majanduse raamatute, aruannete ja juhtnööride väljatöötamise komisjoni töös; Sõjaväe Ringkonnakohtu ajutine liige; 18. detsembrist (käsk vabariigi sõjavägedele nr 275) 3. diviisi ülema abi.

-----------------------------------
O. Mamersi teenistusleht: 495–7–3073. L 15–17
Oskar-Heinrich Mamers. Sündinud 2. mai 1891. Anna 4. järk; Stanislavi 3. järk mõõkade ja lehviga. 1913. tagavaralipnik; maailmasõjas 2 korda haavatud, korra põrutatud; sõja ajal ülendati leitnandiks; sõjas tegutses rooduülemana; rahvusväeosades ülendati kapteniks; polgu õppekomando ülem; 21. novembrist 1918 Peastaabi Teadete Kogumise jaoskonna ülem; 23. juulist kapten; 3.–12. detsembrini Tartus osa võtmas rahuläbirääkimistest. Atestatsioon 22.07.1924: “Kohuste täitmine võib kannatada rohke joovastavate jookide tarvitamise all”. Muidu väga hea iseloomustus, selhulgas terav ja lahtine mõistus.

------------------------------------
S. Pindingu teenistusleht: 495–7–4165. L 10–11p.
Siegfried Pinding. Sündinud 8. juuni 1877. Autasud: Anna 4. järk “Vahvuse eest”; Anna 3. järk mõõkade ja lindiga; Stanislav 2. järk mõõkade ja lindiga; Stanislav 3. järk mõõkadega. Maailmasõjas haavatud ja põrutatud. 1897 lõpetas Peterburgi sõjakooli; Maailmasõtta kaptenina, tõusis polkovnikuks; maailmasõjas roodu- ja pataljoniülem; polguülema abi ja polguülem; veebruarist 1918 Ukraina armees. 2. märtsist 1919 ohvitseride reservis; 10. märtsist 5. jalaväepolgu ülem; 27. juunist 2. diviisi ülema teine abi; 1. detsembrist Piirivalve Valitsuse ülem.

ERA 3582–1–9. Pinding Ohvitseride reservi ülemale 6. märtsil.
Pinding saabus Tallinnasse 2. märtsil üle Poola, Saksa, Soome.

----------------------------------------
N. Reegi teenistusleht: 495–7–4662. L 12–13p.
Nikolai Reek. Sündinud 20. jaanuaril 1890. 1910 Tšugujevi sõjakool; maailmasõtta alamleitnandina; teenis 23. jalaväediviisi 1. brigaadi ja diviisi staabis; 11. armee luureosakonna ülema abi ja ülema kohusetäitja; 6. armee staabis sideülem; 1916 Kiievi lendurvaatlejate kooli lendurvaatlejate kursused; 1913-1914 ja 1917 Nikolai akadeemia, mille lõpetas kindralstaabi kaptenina; juunist 1917 Muhuväina kindlustatud positsiooni staabi operatiivosakonna ülem, augustist staabiülem; 1918. 24. veebruaril määratud Eesti Sõjavägede Staabi ülemaks ja ülendatud alampolkovnikuks. 11.11.18-21.11.18 Viru maakonna ja Narva KL ülem. 1918 21. novembrist 5. jalaväepolgu ülem; 20. veebruarist 1. diviisi staabiülem, asudes sellele kohale 6. märtsil, jäädes ka polguülemaks; 27. märtsist 3. diviisi staabiülem, millisele kohuste täitmisele asus 19. aprillil; 1. septembrist (oktoobrist?) polkovnik; 31. detsembrist Viru rinde staabiülem; 2. veebruaril tüüfusese haigestunud haiglate ülevaatamise tulemusena.
-------------------------------------
K. Rotschildi teenistusleht: 495–7–4945. L 8–10.
Konrad Rotschild. Sündinud 19. märts 1892. 1916 lõpetanud Vladimiri sõjakooli; ülendatud lipnikust alamleitnandiks; teenis mitmesugustel ametikohtadel suurtükiväepolgus Keiser Peeter Suure Merekindluses, sealhulgas polgu adjutandi kohusetäitjana; siis kindluse Õhukaitses; tegev aktiivselt rahvusväeosade organiseerimisel. Märtsis 1918 ülendati kapteniks. 22. juulil saabus Petrogradi Laidoneri käsutusse K. Rotschild Eestist, kes oli tulnud Venemaale, et saada raha Eesti polkudele. 23. oktoobril jõudis taas Eestisse. 13. novembrist nimetati EKL poolt rannakaitse ülemaks; 8. detsembrist 1. brigaadi staabiülem; 24. detsembrist 2. diviisi staabiülem; 23. veebruarist 1919 Ülemjuhataja staabi vanem käskudetäitja ohvitser. 12. märtsist ajutiselt Sõjavägede Ülemjuhataja kantselei ülemaks; 1. aprillist 1. diviis staabiülema ajutiseks kohusetäitjaks. 15. maist Sõjavägede Ülemjuhataja Staabi kantselei ülemaks. 29.02.1920 suurtükipatareisse nooremohvitseriks.

Rotschildi kohta vt ka:
http://www.postimees.ee/050608/esileht/ak/334249.php

Arjakas arvab siin, et Rotschildi langus 1920. aastal oli vaskapoolsete kättemaks. Kuid vasakpoolsetel polnud õigust ühtegi ohvitseri ühelt kohalt teisele paigutada. Seda tehti ikkagi ülemjuhataja käsuga. Alljärgnev versioon pakub võimaliku seletuse, mis Rotschildiga 1920 ikkagi juhtus.

Inimlikke tähelepanekuid ülemjuhatajast. Kindral Johan Laidoneri 80. sünnipäeva puhul.//Vaba Eesti Sõna. 13. veebruar 1964.
Kapten Rotschild staabis teenides kirjutas kirja sõbrale, milles tarvitas halvustavaid väljendeid “sõjaväe kõrgema juhtimise kohta”. Kuid trükitööde sõjakontrolli jaoskonnas see avastati ja alamkpaten Allik esitas kirja kohta ettekande. Järgnes Laidoneri käsk, millega kapten Rotschild määrati rindele ühte patareisse. Kuuldavasti olevat Laidoner öelnud, et mitte sellepärast ei saadetud ära, et sellise kirja kirjutas, vaid sellepärast, et postitas selle mõtlematult, nii et see avastati. Mehe koht, kelle “pea ei jaga” pole ülemjuhataja staabis vaid kõrvalises väeosas.


Järgnevat versiooni mina eriti ei usu:
2124-3-1041. Puri, Andres. Eesti Kommunistilise organisatsiooni tegevus. II osa. (1939)
L 111-113. Kapten Rotschild lobises ja kirjutas armukesele Tartus sõjasaladusi operatiivteateid, kes selle siis enamlastele lekitas. Selle teadete kogumine avastas, leidis tõestusmaterjali. Väidab, et Rotschild alandati reameheks ning et ta enne seda oli diviisi ülema abi.


-------------------------------------------
2124-2-605 (E. Lübiku koostatud materjalid 1935). L 21.
Arthur Perna. Insener; Vene armee alamleitnant; 15.12.18-28.12.18 Sõjavägede Liikumise jaoskonna ülem; 28.12.18-01.04.19 Operatiivstaabi Maakuulamise jaoskonna ülem; 01.04.19-03.12.19 Kindralstaabi Valitsuse Maakuulamise osakonna ülem; alates 03.12.19 Varustus Valitsuse Korteri Valitsuse Ülem. 31.05.19 leitnandiks; 11.06.19 alamkapteniks; 01.10.19 kapteniks.

---------------------------------------
2124-2-605 (E. Lübiku koostatud materjalid 1935). L 22. Evald Pajos. Vene armee alamleitnant. 31.12.18-01.04.19 Operatiivstaabis (tuli sinna Ohvitseride reservist); alates 01.04.19 Kindralstaabi Valitsuse operatiivosakonna ülem. 31.05.19 leitnandiks; 12.12.19 alamkapteniks.

------------------------------------
ERA 2124-2-605. L 23
Viktor Mutt. Vene armee staabikapten; alates 07.01.19 2. diviisi vanemadjutant; alates 27.01 Lõunarinde staabiülem; alates 23.02 ühtlasi 2. diviisi staabiülem; alates 05.04 vaid 2. diviisi staabiülem. 08.07.19 kapteniks ja alampolkovnikuks; 01.10.19 polkovnikuks.

Pihlak, J. Paistu kihelkond ja Vabaduse Risti vennad.//Viljandi Muuseumi aastaraamat 2000. Viljandi, 2001, lk 204.
Mutt. Sündinud 12. mail 1886 Tuhalaane vallas. 1906–1909 Vilno sõjakool; 1913–1914 Nikolai Sõjaväeakadeemias. Maailmasõjas jalaväepolgus nooremohvitserist rooduülemaks; 1916. märtsist 45. jalaväediviisi staabi vanem operatiivadjutant; novembrist 1916, 27. armeekorpuse käsundusohvitser. Jaanuarist Nikolai Sõjaväeakadeemias poolelijäänud haridust täiendamas. Juunist 1917 182. jalaväediviisi staabiülem. Sügisel 5. armee staabi operatiivosakonna ülem. Kahel korral haavatud, korra põrutatud ja korra mürgitatud. Anna 2., 3. ja 4. järk; Stanislavi 2. ja 3. järk; Vladimiri 4. järk. Mais 1918 saabus Eestisse. Detsembris 1918 Soomes ja Rootsis abivägede läbirääkimistel osales.

Ajutise Walitsuse salakullerina. (Erukapten E. Schifferi mälestusi.)//Waba Maa. 22. detsember 1931, lk 5.
Mutt 5. armee operatiivosakonna ülemana aitas kaasa eestlaste rahvusväeosadesse koondamisele.

Ajutise Valitsuse koosoleku protokoll 23.12.1918: ERA 31–1–8. L 80p.
Sõjaminister teatab, et olukord nõuab kõikide sõjaliste jõudude andmist ühe isiku kätte, kellele alluks operatiivstaap, peastaap, varustusvalitsus, tervishoiuvalitsus, sõjaväe prokurör ja Kaitseliit. Otsustatakse Sõjavägede ülemjuhatajaks Laidoner nimetada, tema “vahekord sõjaministriga esilagu lahtiseks jätta”.
L 81. Jürine teatab, et ta ei saa sõjaministri abina edasi töötada. Nimelt Strandman nõudis arreteeritud ja kohtu alla antud “oberst” Mutile sõiduluba Rootsi andmist. See on halb eeskuju ditsipliini seadmise alal.
--------------------------------
ERA 2124-2-605. L 23.
Johan Unt. 21.11.18-10.02.19 2. jalaväepolgu ülem, polkovnik; 10.02.19-01.04.19 1. diviisi brigaadi ülem; 01.04.19-24.10.19 1. diviisi ülema abi; 24.10-19-14.01.20 Vabariigi KL ülem.
---------------------------------
R. Maasingu teenistusleht: 495–7–3019. L 1–3.
Richard Maasing. Sündinud 28. juuli 1896. Georgi 4. järgu rist palmioksaga; Vladimiri 4. järk mõõkade ja lehviga; Georgi 4. järgu medal vahvuse eest; maailmasõjas haavatud ja põrutatud. Lõpetas 1915 Vilno sõjakooli; rooduülem ja 62. jalaväediviisi üksiku pataljoni ülem; kõrgendati alamleitnandiks; 1. detsembrist 1917. 62. jalaväediviisi staabi käskudetäitja ohvitser; 1918. a 1. jaanuarist diviisi staabi vanem adjutant; 19. veebruaril langes vangi. 1918 6. detsembrist Ohvitseride reservis; 14. detsembrist adjutant; 14. maist 1919 leitnant; 31. maist alamkapten; 4. veebruaril 1920 haigestus.

ERA 495–7–3019. L 63p.
Kolonel J. Tõrvandi atestatsioon Maasingule 13.03.1923: “Kindel, kuid ettevaatlik iseloom. Mõnikord tagasihoidlikum, kui oleks vaja vastavalt olukorrale.” Kohusetundlik, algatusvõimeline, teotahteline, edasipüüdlik, distsiplineeritud. Alkoholi tarvitab mõõdukalt, seltskonnas lõbus, hea sportlane.

Raamot, Ilmar. Mälestused. I. Turku, 1975
Lk 324-325. Maasing esines seltskonnas vaikse ja tagasihoidliku iseloomuga. Raamotile jättis intelligentse mulje.

Postitatud: 25 Jaan, 2011 20:13
Postitas Ben
minu viis kopikat teemasse. Saksa sõjaväeatashee kol Horst Rössing iseloomustab kin Reeki ja kol Maasingut.


***

Kindralmajor Reek on endine vene jalaväeohvitser. Oma kindralstaabihariduse sai ta veel keiserlikus vene armees. Erilisi teeneid omab kindralmajor Reek eestlaste võitlusest venelaste vastu aastal 1918. Ta on üks väga väheseid eesti ohvitsere, kes kannab mõlemaid kõrgeimaid Eesti sõjalisi aumärke.
Hetkel on Reek Eesti sõjaväe kindralstaabi ülema ametikohal.
Kindral Reegi isikus on kahtlemata äratuntav väga andekas ja sõjaliselt väga hästi haritud ohvitser. Tema eriliseks lemmikuks on sõjaajalugu.
Reegi armastus Saksamaa vastu pärineb uuemast ajast, veel 3-4 aastat tagasi oli ta väga Prantsusmaa- ja eelkõige Inglismaa-sõbralik. Armastus Inglismaa vastu põhineb inglaste relvaabil aastail 1918/19.
Tema suhtumist Venemaasse vaadeldes leiab siin Reegi isikus tänase naabri terava vastase. Seda suhtumist Reek ka ei varja.
Väljapaistev positsioon, mida Reek omab Eesti sõjaväes, Balti riikide kindralstaapides ja ka eesti rahva seas, on viinud selleni, et ta on väga enesekindel ja edev.

Rössing

***

Kolonel Maasing on endine vene jalaväeohvitser. Juba mitu aastat on ta Eesti sõjaväes II osakonna ülema kohal. II osakonnas on koos teiste riikide sõjaväegede küsimused ning vastuluure.
Maasing kuulub oma vaadetelt nooreestlaste sekka. Saksamaa vajaduste jaoks leiab temas suurt mõistmist(vastutulekut). Edu, mis natsionaalsotsialism saksa rahvale toonud on, on teda tugevasti mõjutanud. Ta sooviks neid meelsasti eesti oludesse ülekanda osata.
Baltisakslastesse suhtub kolonel Maasing täiesti tõrjuvalt, mida ta ka teraval viisil väljendab. Pärinedes kitsastest oludest, on ta nähtavasti kaasa elanud 1905.a. sündmustele oma perekonnas, see seletab tema baltlaste-vihkamist.
Sarnaselt kindralstaabi ülemale suhtub ka Maasing tänasesse Venemaasse täiesti tõrjuvalt.

Rössing

Postitatud: 25 Jaan, 2011 20:20
Postitas MOrav
Vahelugemiseks ka Edgar-Johan Kuusik oma sel laupäeval EPLi sarjas ilmuvais mälestustes Vabadussõja-aegse Jonsoni (karske!) kohta:

"Suured teened rügemendi kujundamisel olid muidugi väeosa komandöril,
pärastisel kindral Jonsonil. Tema oli tasakaalukas ja õiglane inimene,
käitumiselt otsekohene ja leebe. Omades raudset tervist, võis ta olla
eeskujuks sõjaliste raskuste talumisel, leppides nädalate ja kuude jooksul
vähese tukkumise ja toiduga, ilma et tema vastupanuvõime raugenud
oleks. Rindel hoidis ta end alkoholist eemale, kuna tagalas, kus ta vahest
teistega kaasa istus, keegi teda ei ole näinud nokastanuna. Tema mehine
välimus ja ilus, sundimatu hoiak imponeerisid meestele. Ta ei tarvitsenud
kehtestada kuulekust trahvide, kärkimiste ja ähvardustega, nagu see kahjuks mõnel pool kombeks oli."

Re: Eesti juhtivate sõjaväelaste karakteristikat

Postitatud: 11 Jaan, 2013 23:09
Postitas Shiim
Samuti Edgar-Johan Kuusiku mälestustest:

Püssi jaama juures lõi siis Johan ka oma esimese lahingu. Sõdureid viis lahingusse suurekasvuline, imponeeriva välimusega ohvitser, kes aga oma hüsteerilise käitumise poolest mõjus väga ebasümpaatselt. See oli kapten Parts. Tema kõrval oli näha üht tatsakat nöbininaga meest tsiviilis, kes oli hambuni relvastatud. Vööl rippusid tal käsigranaadid ja üle rinna käisid mitmekordselt kuulipilduja lindid. Revolver ja üle õla rippuv mapp täiendasid selle mehe vägagi sõjakat varustust. See oli kaugesõidukapten, pärastine aseadmiral Pitka. Kui hea oli, et nad mõlemad kadusid varsti rongilt. Sest olgu öeldud - Pitka sõjakale välimusele ei kaasnenud mehine vaim. Ta käsutas kahurit nagu laps mänguasju ja kukkus mõne kuuli vingumise puhul koomiliselt kõhuli, nagu oleks ta pihta saanud. Kärkida oskas ta aga tublisti, väljendades seejuures upsakust ja asjatundmatust. Pärastpoole räägiti, et see mees oli admiralina tahtnud oma paari miinilaevaga Bolderaa kindlust ära võtta. Et ta meestest palju ei hoolinud, seda näitas ta muide Krasnaja Gorka all, milline võtmata jäi selle peale vaatamata, et kaotused olid suured. Kuidas see vastutustundetu inimene sõjalaevastiku etteotsa sattuda võis, on Johanile tänini arusaamatuks jäänud.
Soomusrongi ülem kapten Irv oli meisterdatud hoopis teisest puust. Külmavereline ja asjatundlik, julge ja olukorda alati õigesti hindav, sellisena imponeeris ta meestele. Tema juhtimisel võis olla kindel, et rong ei lange lõksu. Sealjuures oli ta alati heatujuline ja sõbralik. Maailmasõtta oli ta läinud külakooliõpetajana ja sellest välja tulnud nelja Jüri ristiga.
Olgu tema sõjameheomadustest järgmine episood toodud. Pärast Rakvere lahingut, kui vaenlane linnast juba mööda oli läinud, andis kapten Irv käsu sõita soomusrongiga öösel Rakveresse. Mehed olid erutatud. ja kui eile Irv ise Rakvere jaamas veel kaotsi oli läinud, tõusis meeste hulgas paanika. Viimati avastati Irv jaamahoones telefonikeskjaamas. Mehed tulid Johani juurde ja palusid, et ta informeeriks kapten Irve soomusrongi meeskonna meeleoludest. Johan läkski ja leidis ülemuse jaamas telefoniühendusi katkestamas. Kui Johan tema meeste ärevusest jutustas, ütles ta rahulikult:
"Mina olen vana sõjamees ja minu esimene mure on olnud alati oma vaenlasi tundma õppida. Ma tean, et nad ei tule öösel linna poolegi, vaid hõivavad selle alles homme keskpäeva paiku." Tõepoolest tungis vaenlane linna alles järgmisel keskpäeval, mil siis kapten Ratassepp neid ootamatu vasturünnakuga uuesti linnast välja lõi.
Teine kord andis Irv käsu rünnata üht metsa, kust oli vaenlase püssipauke kuulda. Läbi paksu lume lähenes ahelik aegamööda metsaservale, kusjuures mehed kartsid, et neid võetakse metsaserval ootamatult tule alla. Irv rahustas neid, selgitades, et kuulid ei tulegi metsaservast, vaid kusagilt kaugemalt metsa seest. Tema oletus osutus õigeks. Ahelik tungis metsa ilma püssipauguta ja üllatas vaenlast sedavõrd, et ta jooksma pistis, kogu oma relvastust maha jättes. Kapten Irv oli tõeline kangelane, kui mõelda selle nimetuse all inimesele, kes vapralt ja ennastsalgavalt jääb kuni surmani oma ülesandele truuks. Ka kapten Ratassepp oli kangelane. Meeste vastu leebe ja vägagi kannatlik, kuid tulise isamaalasena vaenlase vastu külm ja armutu. Mõni päev enne oma surma lõunarindel oli ta teinud korraldusi oma matuse ja päranduse suhtes. juhuslik kuul oli tema elu kustutanud. Oli teisigi kangelasi, kuna tolleaegne talupoeglik Eesti ei olnud nähtavasti vaene markantsete iseloomude poolest.
Kapten Ratassepp oli muide arvatavasti esimene, kes tõi sinimustvalge lipu sõjaväljale. Ta kinnitas selle soomusrongi vaguni külge, kuid vedurisuitsus määrdus see niivõrd, et üksikuid värve enam eraldada ei saanud. Lõpuks eemaldas ta selle määrdunud nartsu.


...

Vaimuomaduste poolest oli Laidonerile antud terav realiteedi tunnetamise võime.

...

Kindral Laidonerist oli juba juttu eespool, siinkohal võiks juurde lisada, et temale tuli kasuks hea välimus ja teatav elegants niihästi hoiakus kui la liigutusis. Kuid kõnepuldis oli ta igavalt kaine ja väljendustes saamatu. Huumorimeelt oli tal vähe, sest huumoris peitub ikka midagi hariliku mõttekäigu vastast, kuna Laidoner oli just tugev tavalises loogikas, olles suuteline asjaolusid viimsete konsekventsideni hindama ja sealt vastavaid järeldusi tegema. Üldiselt oli tundmus, et Laidoner kõnelemist põlgab - tavaline nähe teoinimeste juures, eriti kui neil on formaati.

Re: Eesti juhtivate sõjaväelaste karakteristikat

Postitatud: 12 Jaan, 2013 13:18
Postitas Reigo
Siin on Pitkaga vast natuke üle soolatud. Näiteks Krasnaja Gorka operatsiooni puhul pole põhjust teda küll inimelude raiskamises süüdistada. Pealegi juhtis operatsiooni maismaal tegelikult Parts (allus Pitkale). Kaotused fordi all nüüd ka märkimisväärselt suured ei olnud. Kui nähti, et kaitse fordi ees on liiga tugev, siis enam tõsisemaid üritusi pealetungiks ei tehtud.

Re: Eesti juhtivate sõjaväelaste karakteristikat

Postitatud: 15 Jaan, 2013 1:04
Postitas Reigo
Inimlikke tähelepanekuid ülemjuhatajast. Kindral Johan Laidoneri 80. sünnipäeva puhul.//Vaba Eesti Sõna. 13. veebruar 1964.
Kapten Rotschild staabis teenides kirjutas kirja sõbrale, milles tarvitas halvustavaid väljendeid “sõjaväe kõrgema juhtimise kohta”. Kuid trükitööde sõjakontrolli jaoskonnas see avastati ja alamkpaten Allik esitas kirja kohta ettekande. Järgnes Laidoneri käsk, millega kapten Rotschild määrati rindele ühte patareisse. Kuuldavasti olevat Laidoner öelnud, et mitte sellepärast ei saadetud ära, et sellise kirja kirjutas, vaid sellepärast, et postitas selle mõtlematult, nii et see avastati. Mehe koht, kelle “pea ei jaga” pole ülemjuhataja staabis vaid kõrvalises väeosas.
Tsiteeritud versioon näibki vastavat tõele.

ERA 495/6/9. L 70 Ülemjuhataja päevakäsk 28.02.1920
Rotschild tagandatakse Ülemjuhataja staabi kantselei ülema kohalt ja määratakse 1. kindluse raske suurtükiväe divisjoni patareisse nooremaks ohvitseriks "mitte kohase sõjaasjade üle kirjutamise eest oma erikirjades". ("erikirjades" on ilmselt trükiviga).

Re:

Postitatud: 06 Okt, 2018 19:55
Postitas skulmars
Reigo kirjutas:Ernst Põdder.
Screenshot 2018-10-06 at 20.22.53.png