www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 24 Veebr, 2020 1:25

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 7 postitust ] 
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Vabadussõja Ajaloo Komitee
PostitusPostitatud: 28 Juul, 2005 22:10 
Eemal
Liige

Liitunud: 05 Mär, 2005 0:55
Postitusi: 608
Sain ühe 1936 aastal välja antud raamatu omanikuks."Juhend vabadussõja ajaloo materjalide kogumiseks ja Eesti Riikliku Iseseisvuse võitlusajastu sündmuste kronoloogia 1917-1920".
Uurides seda trükist jääb küsimus:Kes või kellest koosnes see Ajaloo Komitee?
Minu poolt kronoloogilist teavet,kui see väike raamat seda sisaldab.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 28 Juul, 2005 23:15 
Lühidalt öeldes koosnes see komitee eesti sõjaväelastest (nt Traksmaa oli seal), kes tegelesid Vabadussõja ajaloo uurimisega. Üks komitee töö vilju on teada-tuntud kaheköiteline Vabadussõja ajalugu.


Üles
  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 29 Juul, 2005 10:07 
Eemal
Liige

Liitunud: 28 Dets, 2004 21:45
Postitusi: 2150
Vt osalisei tulemusi siit:

http://ais.ra.ee/ais/index.php?module=2 ... 0000011380

Eriti käsikirjad ja kokkuvõtted ja kogutud materjalid on huvitav edasiklikkimine.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 29 Juul, 2005 18:28 
Eemal
Liige

Liitunud: 05 Mär, 2005 0:55
Postitusi: 608
Tänud Estoloogile,kas suure tähega võib kirjutada.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 29 Juul, 2005 22:22 
Eemal
Liige

Liitunud: 28 Dets, 2004 21:45
Postitusi: 2150
Ja sellist lugemist ka (Hengo Tulnola):

"Töökoht, Vabadussõja Ajaloo Komitee, oli Sõjaministeeriumi keskasutuste ruumes Pagari tänav nr 1, alul esimesel ja pärastpoole viiendal korrusel, mõlemal korral maja Pika tänava poolses otsas. Komitee koosnes juhatusest~(esimees erukindral Jaan Soots, liikmed: kindral Aleksander Tõnisson, kindral Nikolai Reek, professor dr Jüri Uluots ja professor dr Hendrik Sepp) ja töökomisjonist~(juht major Mihkel Kattai, juhi abi, 2 perioodi uurijat komisjoni liiget, 4 uurija abilist komisjoni liiget, sekretär, mälestuste kogumise toimkonna juhataja, tema abi, 3 arhiivi ametnikku, kiirkirjutaja ja 4 masinakirjutajat). Mind määrati töökomisjoni liikmeks uurija abilise ülesannetesse. Mõnetunnilise selgitusega andis töökomisjoni juhi abi, major Oskar Jalakas, näpunäiteid töö metoodikas. Sain oma otseseks ülesandeks dokumenteerida Vabadussõja sündmustikku ajavahemikust 1919. a. veebruari kuust - mai kuuni~(II uurimise periood oli 16. veebruar~--- 25. mai). Seda perioodi pidi uurima töökomisjoni juht major M. Kattai, kes aga pikemat aega ei saanud uurimisprotsessi lülituda nii halduse ülesannete, kõrgemas sõjakoolis õppejõu ülesannete ja hulga muude Sõjavägede Staabi jooksvate ülesannete ülekaalus oleku pärast. Sedaviisi jäi M. Kattai ainult nimeliselt perioodi uurijaks. Parem ei olnud lugu ka teiste teaduslike uurijatega~--- juhi abi ja kahe perioodi uurijaga. Major O. Jalakas, tüsedaim asjatundja komisjonis ja viljakas töömees, suri varsti tiisikusehaigusesse. Tema ja kahe teise uurija järglased ilmusid komisjoni ainult staabiteenistuse staaži tegema, nokitsesid siin harilikult mõne kuu, harva kuni aasta, mõne eriküsimuse kallal ja kadusid, ilma süsteemipärasesse uurimisprotsessi rakendumata. Neile järgnesid uued ``karjääriohvitserid'' sama staažitegemise sihil ja nii seisid aastaid kasutamatult dokumenteerijate poolt alustatud analüütilise töö saared. Ainult Vabadussõja eelsündmuste (1917-1918) uurija major Oskar Kurvits püsis pidevalt kohal ja suutis ilma abilisteta oma perioodi niikaugele läbi töötada, et 1930. a. võis tema monograafia 1. köide trükist ilmuda. Kuid teaduslikuna kavandatud Vabadussõja sündmustiku uurimus jäi üldse kirja panemata. Selle asemel koostati hoogtöö korras ning 1937.-1939. a. trükiti 11 000 eksemplaris Vabadussõja ajaloo kaheköiteline populaarteaduslik väljaanne. Selle teose I köitest laienes peaaegu terve trükk rahva sekka, kuid II köitest jäi rohkem kui pool osa lattu.

Võimalus kaasa töötada eesti rahva elus seni suurima sündmuse, Vabadussõja, selgitamisele rahuldas ülimal määral ka minu isikliku karjääri taotlusi, kus esikohal oli huvidekohane töö. Asjaarmastusest oligi saanud elukutse, millele andusin innukalt, nii et ka minu nn vaba aeg kodus oli tihti sisustatud sellesama ametialase tööga. Lisaks mulle seni hästi tuttavale~(Võru linnakoolis õppimise ajal õpetaja H. Hazzii kingitud) prof. Dr E. Bemheimi raamatule ``Sissejuhatus ajalooteadusse'', hankisin oma eriala teoreetiliste teadmiste täienduseks veel muid teoseid ajalooõpetuse ja arhiivinduse alalt ja hakkasin varsti oma ametis ``ujuma nagu kala vees''. 1931. a. paiku oli mul eraviisiline jutuajamine Väimelas puhkuselviibiva komitee juhatuseliikme, prof. Dr H. Sepaga Vabadussõja arhiivi korraldamise alal. Professor Uluots võttis vaimustusega omaks minu argumendid, et Vabadussõja arhiiv kui eesti rahva elus suurima aktiivsuse tõestaja pälvib senisest palju paremat ja asjatundlikumat hooldamist, kui on seni. Arvatavasti nende jutuajamiste järeldusel tehti mulle komitee esimehelt kindral J. Sootsilt ametlik ettepanek lasta end lähetada kõrgemasse sõjakooli, et kõrgema hariduse osalisena omandada õiguslik alus ajaloo alal juhtivale kohale tõusmiseks. Seda austavat ettepanekut paljude mittehuvitavate distsipliinide tuupimiseks kolme aasta jooksul arvasin siiski ajaraiskamiseks ja keeldusin ettepaneku vastuvõtmisest tervisliku seisundi ettekäändel. Hoolika ja põhjaliku tööga jõudsin paari aasta jooksul läbi viia oma perioodi dokumenteerimise ja osalt ka järgneva, Landesweeri sõja perioodi olemasoleva arhiivi ulatuses. Töö kestel avanes ehmatamapanevaid lünki arhiivi aineses, kus puudus mitte üksnes paljude väeosade, vaid isegi väekoondiste kirjakogusid. Niisama sattusin töö juures, iseäranis dokumentide välis- ja sisulise- kriitika tegemisel alatasa aegaraiskavasse kimbatusse olemasoleva arhiivi põhifondide ebaotstarbekohase korralduse pärast. Nimelt selgus, et olemasoleva Vabadussõja Arhiiv oli kunstlikult ja kooskõlastamatult moodustatud kõrgema Sõjakooli 1. lennu kuue lõpetanu poolt selliselt, et igamees üsna põgusal sorimisel valis Sõjavägede Staabi arhiivist staapide ja väeosade kirjakogudest välja ja eraldas ``Vabadussõja arhiivi'' teda tema lõputöö teema seisundilt huvitavaid toimikuid, eeskätt operatiiv-sisulisi. Need toimikud inventariseeriti ``Vabadussõja arhiivi'' põhinimistusse, mispuhul aga hulgaliselt toimikuid sattus võõrastesse fondidesse. Vähemtähtsad toimikud aga jäid segipaisatult Sõjavägede Staabi keldri ruumidesse, unikusse, kust neid kogukas hulk isegi keskkütte koldesse rändas, sest arhiivihoidja pidas neid asjatundjate poolt hävitamisele määratuteks. Niiviisi tuli mul nentida, et ``Vabadussõja Arhiivi'' moodustajad olid omateades siia koondanud sõjaajalooliseks uurimiseks vajaliku tuuma ja jätnud staabi arhiivi mittevajaliku paberipahna. Kuid nad olid ignoneerinud tõsiasja, et Sõjavägede Staabi riiuleil lebasid kaunis süsteemikindlalt fondide kaupa, kuigi osalt segamini sattunult ja puudulikult inventariseeritult, arvatavasti kõigi väekoondiste ja väeosade arhiivid, millest üksikute toimikute väljanoppimine oli võrdne barbaarsele rüüstamisele. Nii ma iseloomustasingi komitee ohvitseridele omavahelises vestluses ``Vabadussõja Arhiivi''~--- rüüstamise säilmikuks. Oma avastusist kandsin aeg-ajalt töökomisjoni juhile suuliselt ette, pidades endastmõistetavaks, et tema ruttab tehtud vigade parandamisele. Kui mitme ettekande tulemuseks mingit tarbekohast korraldust ei tulnud, siis vist 1931. aastal tegin pikema kirjalikult põhjendatud ettekande ühes ettepanekuga arhiivi korraldamine käsile võtta, milleks kah samas esitasin kirjalikult omapoolse kava. ``Rüüstamise'' tegev pääosaline, südamehaige, bürokraatlike kalduvustega M. Kattai, süüdistades mind väljakujunenud doktriinidele vastutöötamises ja ähvardades mind isegi komiteest vabastamisega, jättis minu esitise mitmeks kuuks kalevi alla. Kuid, kartes minu apelleerimist komitee juhatuse poole, võttis siiski arhiivi küsimuse üles ja mind nimetati vastutavaks Vabadussõja Arhiivi korraldajaks, kuhu asusin tööle alguses töökomisjoni liikmena ja mõne aja pärast, kui oli asutatud vastav ametikoht, siis kinnitati mind Vabadussõja Arhiivi korraldaja ametisse. Esimese järjekorras asusin päästma hävimiseohus olevaid arhivaale, siis, hankinud ülevaate mitmel pool väeosades laiali halbades tingimusis säilitatavate arhivaalide kohta, hakkasin ka neid koondama Vabadussõja Arhiivi. Selleks tuli teha mõned inspektsiooni reisid garnisonidesse, kus oli vaja näpunäiteid arhivaalide liigitamiseks. Sellesama ürituse raames käis kolonel M. Kattai kuuajalisel lähetusel Saksamaal Potsdami sõjaarhiivis, kust kaasa tõi suure koguse fotokoopiaid ja ka originaale 1918. a. Saksa okupatsiooni-ajast. Edespidi hakkasin süstemaatiliselt registreerima Vabadussõja ainest teistes arhiiviasutustes. Kohusetundliku tööga saavutasin aastate jooksul häid tulemusi, mida M. Kattai ise igaaastasel minu atesteerimisel eriti ära märkis. Lõppeks anti mulle 1936. a. IV klassi Kotkarist, mille ettepanekus oli minu teeneks nimetatud ``Vabadussõja arhiivi asjatundliku süsteemi loomist''. Ka Arhiivi Nõukogu, kelle ees olin sooritanud erialase katse, tunnustas minu töö saaveid niipalju, et uue Arhiiviseaduse paragrahvis, milles Sõjaarhiivi juhatajalt oli nõutav ajalooteaduste doktori või kõrgema sõjakooli kvalifikatsioon, oli minu pärast lisatud klausel: ``Need nõuetele mittevastavad isikud, kes ametikohal määratutena töötavad, jäävad edasi samasse ametisse ka käesoleva seaduse kehtimahakkamisel''.


Pärast 1940. a. 21. juuni riigipööret jätkus meil, ehkki halvatud tempos endine töö. Oli parajasti valminud ja alustatud tellijaile laialisaatmist Vabadussõja ajaloo populaarteadusliku väljaande 2. köidet. Nüüd rakendati selle laialisaatmiseks enamik komitee töötajaid ja püüti niiviisi rutata raamatu levitamisega enne, kui venelased selle levitamise ära keelavad. Juba ilmuski ``Haridusministeeriumi Teatajas'' esimene nimekiri 60 raamatust, mis tunnistati kõlbmatuiks ja mis kästi kõrvaldada kõigist raamatukogudest. Nimekiri koosnes päämiselt Vabadussõja ainelisist teostest, nende hulgas ka minu raamatuke ``3. Jalaväe rügemendiga Vabadussõjas 1918.-1920.'' Kuna venelaste algatusel alustati Vabadussõja toorest halvustamist ühes selle samastamisega kuriteoga, siis pöördus töökomisjoni juht suulise järelepärimisega sõjaväe peakomissar Paul Keerdo poole, kas komitee tohib jätkata ja rutata laialisaatmisega, nii et raamat võimalikult laialdaselt rahva sekka leviks. Kümnetuhandelisest tiraažist jõuti siiski umbes pool osa laiali saata, kuna teine pool jäi komitee ruumesse unikusse, nii nagu nad köitekojast kohalevedades olid laotud.

Vabadussõja Arhiivi ametis teotsesin kuni 1940. a. 17. septembrini, mil mind Sõjavägede juhataja käskkirjaga määrati Vabadussõja Ajaloo Komitee likvidaatoriks. Seks ajaks olid kõik teised komitees töötanud ohvitserid, eesotsas kolonel M. Katta'iga, laiali saadetud mitmele poole punaarmee osadesse, teised teenijad vallandatud, väljaarvatud arhiivi-ametnik-bibliograaf Marta Kruhms, kes jäi kuuks ajaks mulle abiliseks likvideerimisel. Komitee oma kirjavahetuse toimikud ja muu komitee inventari andsin akti järgi üle Nõukogude Liidu Baltimaa Erisõjaväeringkonna staabi esindajale polkovnik L. Pärnale, kes võttis vastu ka kõik muu Sõjaministeeriumi keskasutuste varanduse. Vabadussõja Arhiivi põhifondid asusid tol ajal mitmes ruumis Tallinnas, nagu: Pagari tänaval nr 1, Toompeal Riigiarhiivi ruumes, Lasnamäel lennuangaaris, Munalaskme mõisa härrastemajas Harjumaal ja mujalgi. Need kõik andsin üle Eestimaa Kommunistliku Partei erikomisjonile. Ise olin siis juba 12. septembrist alates kõigi Eesti Vabariigi kodanikeõiguste kaotamisega nimeliselt üle antud Nõukogude Liidu punaarmee koosseisu selleks, et kaasa avitada eesti rahva, sealhulgas ka enda, viimase 23 aasta vaimse ja ainelise loomingu ja saavutuste halvustamisele, teotamisele, purustamisele ja hävitamisele relva abil.

Katseks, pääseda punaarmeest ja oma korraldatud arhiivi lähedale jääda, esinesin avaldusega, et mind võetaks teenistusse Riigi Keskarhiivi Toompeal kuhu oli paigutatud sisult tähtsam osa Sõjaarhiivist. Direktor mag. Phil. G. Ney ja abidirektor dr. phil. A. Soom, soovides saada mind sõjalise osakonna juhatajaks, toetasid tungivalt minu taotlust. Nõukogude Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi esindajad Organov ja teine~(nimi ununenud), kes arhiivi komissaridena kohal viibisid ja minu vastu sõbralikku lahkust osutasid, võtsid mind ühel õhtupoolikul direktor Ney kabinetis paaritunnilises ``sõbralikus vestluses'' ülekuulamisele minu poliitiliste vaadete väljauurimiseks ja teatasid siis mõne päeva pärast põiklevalt, et Eestimaa Kommunistlik Partei ei olevat päri minu töölevõtmisega, hoolimata nende eestkostmisest. Nädalapäevad enne oma likvidaatori töö lõpetamist, esitasin 20. novembril Riikliku Ajaloomuuseumi direktorile kirjaliku palve mind tööle võtta arhiivi või raamatukogu alale, lisades siis sääl ametisolevate mag. Jur. A. Looringi, endise Sõjamuuseumi hoidja D. Poska, ajakirjanik E. Petersoni, mag. Phil. E. Laid'i, mag. Phil. G. Ney ja dr. phil. A. Soom'e soovitused. Esialgu oldigi sääl peaaegu nõus mulle 1941. a. 1. jaanuarist andma vanema tehnilise tööjõu koht palgaga 400 rubla kuus. Kuid, kogunud teateid, et olen vabatahtlikult Vabadussõjast osa võtnud, oman Vabadusristi ja kes-teab veel mis teateid, ütles ajaloomuuseumi direktor ajalooteaduste kandidaat Hilda Moosberg mulle avameelselt, et minu kvalifikatsioon ei olevat muuseumi jaoks vastuvõetav minu ``tardunud kodanlise ilmavaate tõttu''.

Seega olid ebaõnnestunud katsed legaalselt punaarmeest pääsemiseks. Esitanud Vabadussõja Ajaloo Komitee likvideerimise aktid koos lõpparuandega Eesti Sõjaväe Pealikvidaatorile kindral R. Reimanile, sain temalt 28. novembril ettekirjutuse minna Punaarmeesse, Elvas paikneva 232. laskuripolgu ülema polkovnik J. Lukase käsutusse. Sinna ma siis sõitsingi. Perekond, naine ja poeg, jäi Tallinna elama."


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 03 Aug, 2005 18:39 
Eemal
Liige

Liitunud: 02 Juul, 2004 12:39
Postitusi: 3339
lisaks lugemiseks veel:

Paavle, Indrek: Sõjaarhiivi loomise püüetest Eestis.
Ajalooline Ajakiri 1998 2 (101)


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Vabadussõja Ajaloo Komitee
PostitusPostitatud: 16 Juul, 2013 11:24 
Eemal
Liige

Liitunud: 02 Juul, 2004 12:39
Postitusi: 3339
Nimmer, Andero: Vabadussõja Ajaloo Komitee (1926–1940)
magistritöö, Tartu 2013
http://dspace.utlib.ee/dspace/handle/10062/31096


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 7 postitust ] 

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt