ajakirjas Tuna 2004, nr. 1, lk. 39-50.
siit lõiguke haavatasaamisest:
Julius Kuperjanovi haavatasaamisega on põimunud mitmed legendid. Tõsiseltvõetavate allikate puudusel on raske kindlaks teha, mis on tõsi ja mis väljamõeldis või liialdus.
Enamiku lahingukirjelduste järgi sai Kuperjanov haavata pärast seda, kui vasakul tiival asus pealetungile 2. rood. Kuperjanov olevat viinud punaste surve all kõikuma löönud 2. roodule appi 3. roodu ja päästnud kriitilise seisukorra (pannud taganemise seisma). Siis tabanudki teda vaenlase kuul. Grosschmidti, Hanko ja Laasi järgi löödi enne seda rivist välja kogu 2. roodu juhtkond. Allikate ja teiste kirjelduste järgi sai Kuperjanov siiski varem haavata. Hilisem pataljoniülem J. Unt, kes küll ise lahingus ei osalenud, teadis, et Kuperjanov oli haavatasaamisel 3. roodu juures ahelikus. 3. roodu kuulipildur Albert Urgard, kes oli pealetungil roodu aheliku paremal tiival, nägi Kuperjanovit tagapool binokliga vaatamas. Sama roodu sõduri Oskar Terna mälestuste järgi oli Kuperjanov ahelikus temast kolmas. Udo Einsildi mälestuste põhjal tuli Kuperjanov 3. roodu vasemale tiivale. Lahingukirjelduste ja skeemi alusel paistab, et 2. ja 3. roodu ahelike tiivad kokku ei puutunud. Kuperjanovi liikumine jõe pool asuva 2. roodu aheliku juurde tundub kahtlane. 3. roodu meeste viimine mitusada meetrit Pedeli jõe pool asuva 2. roodu juurde oleks nõrgestanud pealetungijate maanteepoolset tiiba. Toetuseks võidi 3. roodu ahelikku nihutada mõnevõrra jõe poole. Eri allikate põhjal võib arvata, et Kuperjanov oli 3. roodu aheliku vasakuI tiival. Rood oli vaenlase tule all peatunud umbes 400 m kaugusel mõisast.
Haavatasaamise aeg oleks tavakäsitluse järgi umbes kell 14, see on aeg, millal olevat alustanud pealetungi 2. rood. Haigusloos on haavatasaamise ajaks märgitud 13.30. On võimalik, et see toimus veel 15 minutit varem, kell 13.15. A. Kuperjanovi mälestusteraamatu kohaselt jõuti kell 14 haavatuga Sangaste raudteejaama. Enne seda viidi Kuperjanov lahinguväljalt sidumispunkti ja seoti haavad. Kuusentali uurimuse järgi algas 2, roodu pealetung kell 13, seega võis partisanide ülem veerand kaks haavata saada. J. Grossi ja T. Mihkelsoni mälestuste järgi lähenesid Kuperjanovi evakueerimise ajal lahinguväljale soomlased. Põhja Pojad jõudsid nende endi andmetel lahinguväljale aga (umbes) kell 13.30. Mitmes kirjelduses on märgitud, et Kuperjanov sai lahinguväljal olla veerand tundi, või seda, et ta sai haavata veidi aega pärast tulevahetuse algust. Arvatavasti oli ta algul ahelikust tagapool ja läks eesliinile 3.roodu aheliku juurde pärast selle pealetungi seiskumist, ehk umbes kell 13. Tavaliselt saatis ta rünnakule oma roodud ja vajadusel sekkus lahingu käiku. A. Kuperjanovi järgi toodi Tõlliste sidumispunkti mitu haavatut, enne kui ta sai abikaasa haavatasaamisest teada, J. Kuperjanov võis olla aga eestlastest esimene, kes selles lahingus surmahaava sai.
O. Pirni ja E. Laamani järgi tabas Kuperjanovit vastase soomusrongilt lastud kuul. J. Urmi mälestuste kohaselt oli vaenlase tuli eriti maruline Kuperjanovi haavatasaamise ajal lõuna paiku ja eelkõige raudtee sihist. Haavade iseloom aga eelnevat ei kinnita, Kirurgiaeksperdi professor Lembit Roostari arvates võis kuul tulla kuni 500 m kauguselt. Raudtee on mõisast aga umbes ühe kilomeetri kaugusel ja seega pidi kuul lendama ikka mõisast, võimalik, et raudteepoolselt küljelt. Eduard Kuperjanov on enne venna haavatasaamise kirjeldust märkinud, et mõisast tulistasid 3 kuulipildujat ja püssid.
Haavatasaamise täpne koht pole määratletud. 3. rood tungis mõisa peale maanteest vasakui Vare metsa lõunaservalt üle põldude. Vare (Viira) talu peremehe isa Peeter Mihkelsoni jutu järgi oli selleks kohaks sõnnikuhunnikute mõisapoolne nurk mõisa väljal (600-700 m talust). Kuperjanov olevat seal, püstol käes, tulistanud ja siis maha langenud. Tegelikkuses vaevalt ta nii kaugelt eristatav oli. Arvestades aga, et mainitud koht asus kaardi järgi mõisa kaitseliinist (pargi servast) umbes 500 m kaugusel, võis Kuperjanov selles kandis siiski haavata saada. J. Urmi teatel jäi 3. rood seisma Paju mõisa ees mäekaldal asuvate sõnnikuhunnikute varju.
Jutt, et mehi liialt tagant sundinud Kuperjanovi lasid selja tagant maha ta omad partisanid, pärineb ilmselt Nõukogude allikaist ega oma mingit tõestust. Isegi kui oleks leidunud selline Kuperjanovi peale vimma kandev mees, poleks ta julgenud seda teha päise päeva ajal lahinguväljal, kus ümberringi teised mehed.
Mitme kirjelduse kohaselt juhtis Kuperjanov lahingut külmavereliselt kogu aeg püsti seistes ja sai nii haavata. Grosschmidti järgi liikus ülem ahelike taga kogu aeg püsti ja karjus käsklusi. Sõdurid soovitasid tal maha heita, kuid juht ei teinud sellest väljagi. O. Terna mälestuste kohaselt tabasid Kuperjanovit kuulid, kui ta tõusis püsti, et mehi edasi viia. Mõnedes mälestustes väidetakse muud. Ühe 3. roodu ohvitseri (J. Soodla) mälestuste järgi sai Kuperjanov haavata lumel pikali olles soomusrongilt tulnud kuulist. 3. roodu kuulipilduri A. Urgardi meenutuste kohaselt seisis ülem tõesti püsti, kui ahelik oli kuulirahe all pikali. Veidi hiljem nägi ta aga Kuperjanovit ahelikust tagapool põlvedele laskuvat ja mõne hetke pärast lamamas, toetudes vasakule küünamukile. Seejuures jätkas ta binokliga vaatamist. Pärast seda levis ahelikus teade, et Kuperjanov on haavatud. J. Unti kirjas Kuusentalile on öeldud, et Kuperjanov sai haavata 3. roodu juures, kui ta lamas ahelikus. Haava iseloom (suund) näitab aga, et ta oli haavamise hetkel kummargil või kükakil, mitte täiesti püsti ega pikali. Teatud aja võis Kuperjanov enne haavatasaamist lahinguväljal tõesti püsti seista, et mehi julgustada. Vaevalt on aga usutav, et ta ägeda tule all kogu aeg püsti seisis ja end vaenlastele sihtmärgiks seadis.
Grosschmidti ja Laamani kirjelduse järgi kutsus Kuperjanov äkiliselt ühe lähedalasuva sõduri enda juurde ja käskis vaadata, mis viga on: "Õlg on valus." Seejärel varisenud kuulist rinda haavata saanud Kuperjanov kokku. Sellest võiks järeldada, et Kuperjanovit tabas kaks kuuli: üks kätte ja teine rinda. Arvestada tuleb aga seda, et õlahaav võis anda algul valusamalt tunda kui rinna-, S.t. kopsuhaav, sest õlavarres on palju närve. Kahe kuuli tabamust on oma mälestuses arvanud O. Terna.
Ambulantsis Kiisa talus olnud O. Kiisa isa (taluperemehe) seletuse järgi oli püssikuul eest rinnast sisse tunginud ja väljunud selja poolt puusa lähedalt. Haigusloo järgi läbistas kuul vasaku õlavarre pehme osa ja tungis rindu küljelt 5. roide vahekohalt. Kuul vigastas raskelt vasakut kopsu (õhkrind), riivas südant ning põrkas vastu rindkere äärt. Arstide arvates võis kuuli mantel või südamik puruneda ja üks rikošeteerunud tükk vigastada diafragma ülaosa, maksa, neere ja sisikonda. Kas kuul jäi kehasse, pole haigusloos kirjas. Professor L. Roostari hinnangul läks kuul poolviltu läbi keha, vigastades maksa ja paremat neeru ning purustades diafragma. Südames polnud läbivat vigastust ja kõhu sisikonna vigastus pole kindel.