Ka mina toetan neid inimesi, kellele Kuperjanov on kangelane, seda ta kahtlemata oli. Eks need legendid, kus üritatakse ikka ja jälle mustata meie rahva sangareid teenivad kellegi muu huve. See omade kuuli legend pole minu arvates eriti reaalne, kuna tegu oli ikka oma meeste seas vaieldamatu autoriteediga. Kuperjanov ja tema partisanid olid rahva suus juba enne saaytuslikku Paju lahingut kuulsad ja austatud.
Ülaltoodud repliik ühel foorumlaselt oleks siis tegelikkuses just see tulem, missugust 30-ndatel rahva seas saavutada taheti. Sel ajal eksisteeris EW-s teadupärast spetsiaalne ametkond, missugune tegeles riigi kodanike kasvatamisega riigitruuduse vaimus. Tegelikult polegi selles midagi halba, sest lihtsale ja suhteliselt primitiivse mõtlemisega inimesele (keda aga tavakodanik reaalselt ongi) tuleb pakkuda väga lihtsaid ja must-valgeid variante, missugused andsid riigi kodaniku ühtset identiteeti toetava ühtse aluse.
Ning veel - tegelikkuses peakski iga riigi üks põhiülesanne olema omale riigitruude kodanike kasvatamine. See väide ei kõla tänases EV-s küll eriti hästi (seda nimetatakse halvustavalt "ajupesuks"), sest sellist süsteemi meil praegu ei ole ja selle puuduse vilju kogeme igapäevaselt isegi.
Kui pisut ajaloos urgitseda, siis näeme tõepoolest, et ka EW-s hakati eelpoolnimetatud probleemiga tõsisemalt tegelema alles 30-ndatel ning just see töö panigi tegelikult aluse toonaste noorte (sõdurid, kelle kangelaslikkus II MS lahingutes meile positiivseks legendiks on saanud) isamaalisele meelsusele. Ka need kangelaslikud väeosad ja legendaarsed väejuhid loodi suures osas kunstlikult. Riik ja rahvas vajas kangelasi, eeskujusid. Ja kõige parem oli seda teha just juba reaalselt eksisteerivatest tavalisest erinevatest (nimi, sümboolika jne.) isikutest-üksustest. Poleks ju näiteks hoopistükki nii efektne olnud mingi suvalise numbriga polgu kangelaslikuks kuulutamine, kuigi oma tegude poolest oleks see seda võinud auga olla. Kõlab kaunis kehvasti - " kuulsusrikas 6. jalaväepolk". Eelpooltoodud protsessi tulemusena saidki kangelasteks just Julius Kuperjanov ja tema üksus. Ja ega nemad kah mitte ainukesed ei olnud. Kuulsuse ja erakordsuse oreooli omadasid nii mõnedki Vabadussõja seigad ja isikud, keda kuni 30-ndate alguseni poldud eriti tähelegi pandud.
Kui palju on aga võimalik kodanike sihipärase kasvatamisega riiklikul tasemel saavutada, seda näitabki EW noorte isamaaline meelsus 30-ndate lõpus ja 40-ndatel ning suurepärane, kõrge võitlusmoraaliga, Wehrmacht Saksamaal. Saavutati see kõigest 7-8 aasta jooksul (nii Eestis, kui Saksamaal), ning käsitletava teemaga paralleeli tuues, oli sellise kasvatustöö üheks osaks Eestis ka Kuprjanovi ja tema üksuse kangelasesärasse toomine. Ja ega see üksus ja selle ülem polnud selle süsteemse (!!!) suunatud tegevuse ainukesed komponendid. Samasse kompleksi kuulusid veel tugev rahvusekeskne propaganda, Vabadussõja ausambad üle kogu Eesti, nimede eestistamine, ja palju-palju muud.
Neile aga, kes võiksid mind nüüd suures pühaduserüvetamises süüdistama hakata (ja kes võiksidki just sellise eelpoolnimetatud kasvatustöö sihtgrupi moodustada), toon ühe näite meie praeguse EV algaastatest.
Ajaloolane Evald Laasi (mainiti ka ühes eelnevas postituses) pidas tookord KL Tallinna Maleva kaitseliitlastele loengusarja EW ja KV ajaloost. Seal tuli samuti käsitlusse kodanikukasvatus ning selle mõjud riigi kaitsevõimele. Üritasime siis asjale ka süvaanalüüsi teha. Ja, oh imet!! Ca. pooled meie auditooriumist ei suvatsenud asjast ikka kuidagi mitte aru saada. Järgnes tõsine pahameel ja nurin. Et ikka, kuidas see mees julges meie pühamut lagastada ja meie kangelasi mustata jne., jne.
Sellest järeldus - iga mehe mõtlemisele pole lihtsalt igasugune teema kohane ja - pole mõtet pilduda pärleid sigade ette, kes neid hinnata ei oska. See publikum (suures osas) lihtsalt polnud vastav lektori teemaarendusele ja selle teadvustamisele.
Kas teie, foorumlased, oleksite seda?
P.S.
Kommentaariks ühele proletaarsele arvamuseavaldusele ohvitserist ja tema asukohast lahingus.
Selline pataljoniülema tegevus, kus ta mõõk õieli ees esimeses rünnakuahelikus vaenlase poole tormab, võib olla küll heroiline ja lihtsõdurile toimelt populistlik, kuid sõjaliselt - ülim LOLLUS. Pataljoni ÜLEM, kellest sõltub kogu üksuse keskne juhtimine, ei oma õigust panna see ohtu vaid oma mõtlematutest emotsioonidest lähtudes.
Ja eestlaste kaotused selles lahingus olid vaieldamatult liigkõrged. Kas need oleksid olnud sellised ka juhul, kui lahingu juhtimine oleks olnud vähem mõjutatud emotsioonidest ning üksuse ülem oleks seda oma ametikohale vastavalt (mitte jao- või, äärmisel juhul, rühmaülema tegevusmalli järgides, nagu reaalselt välja kujunes) teinud?
