www.militaar.net
http://www.militaar.net/phpBB2/

Kuperjanov
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?f=8&t=1708
3. leht 7-st

Autor:  hugo1 [ 12 Okt, 2005 0:59 ]
Teema pealkiri: 

Olen kuulnud, et Alice Kuperjanov kirjutas ja kas tahtis välja anda, või andis välja raamatu Mälestusi Vabadussõjast. Teab keegi midagi :?:

Autor:  MOrav [ 12 Okt, 2005 2:12 ]
Teema pealkiri: 

Oh jah.

Kas see ei sobi siis?

Alice Kuperjanovi "Julius Kuperjanovi kaaslasena Saksa okupatsioonist Paju lahinguni" (Tartu: Postimees, 1937; 134 lk)

Ma ei ole küll arhiivist vaadanud, millise osa sellest (ja kas) moodustab Vabadussõja Ajaloo Komitee fondis olev

ERA.2124.3.498
Kuperjanov, Alice - "Mälestusi okupatsioonipäevist". Käsikiri.

Autor:  hugo1 [ 12 Okt, 2005 2:23 ]
Teema pealkiri: 

Tsiteeri:
Kas see ei sobi siis?

Alice Kuperjanovi "Julius Kuperjanovi kaaslasena Saksa okupatsioonist Paju lahinguni" (Tartu: Postimees, 1937; 134 lk)

Ma ei ole küll arhiivist vaadanud, millise osa sellest (ja kas) moodustab Vabadussõja Ajaloo Komitee fondis olev

ERA.2124.3.498
Kuperjanov, Alice - "Mälestusi okupatsioonipäevist". Käsikiri.


Mina olen kuulnud, et oli olemas just sellise nimega raamat.
Mälestusi Vabadussõjast. Autor Alice Kuperjanov.

Autor:  Alkar [ 14 Okt, 2005 23:39 ]
Teema pealkiri: 

Kangelaseks saadakse harva, tavaliselt kangelaseks tehakse. Vägede innustamiseks on ju kangelasi vaja. Kindlasti ei olnud asi nii nagu praegu ajalooraamatutes kirjutatakse. Eks leheneegrid on aastatega loole tublisti juurde pannud.

Autor:  Vabadus [ 18 Okt, 2005 18:07 ]
Teema pealkiri: 

...ja tihti on nii, et kangelaseks just saadakse. Kuperjanovi vapruses ja ustavuses ei ole põhjust kahelda. Aga tavalisele kergeusklikule on raske selgeks teha, et vahel saavutab võidu just tänu hulljulgusele ja pealehakkamisele. Kuperjanov on ja oli Eesti ajaloos üks tänuväärsemaid ja vahvamaid inimesi ja hilisemate "Raudristidega" ei saa tema suurt isamaalisust küll kõrvutada.

Autor:  Luuraja [ 18 Okt, 2005 20:09 ]
Teema pealkiri: 

Vabadus kirjutas:
...ja tihti on nii, et kangelaseks just saadakse. Kuperjanovi vapruses ja ustavuses ei ole põhjust kahelda. Aga tavalisele kergeusklikule on raske selgeks teha, et vahel saavutab võidu just tänu hulljulgusele ja pealehakkamisele. Kuperjanov on ja oli Eesti ajaloos üks tänuväärsemaid ja vahvamaid inimesi ja hilisemate "Raudristidega" ei saa tema suurt isamaalisust küll kõrvutada.


Jah. Nii see on arvestades, et selliseid militaarseid kangelasi on eesti ajaloos väga vähe. Lembitu, neli eesti kuningat Jüriöö ülestõusu ajal ja kõik.

Autor:  Vabadus [ 20 Okt, 2005 11:01 ]
Teema pealkiri: 

Aga unustasid oma loetelust ju J. Kuperjanovi nime ...
:wink:

Autor:  skaut [ 29 Okt, 2005 15:43 ]
Teema pealkiri: 

Luuraja ära pahanda kuid Lembitu polnud mingi kangelane.Oli röövel muud ei midagi ja siis veel ta ei mõelnud et võitleb eesti eest ta võitles sakslaste vastu sellepärast et see astus tema kandadele nii öelda.Kuid miks kunagi ei kuule mehest nagu Ivo Schenkeberg ehk Hannibal.Teda peaks lugema eestima kangelaseks.Tema oli mees kes kogus eestlastest pundi kokku ja sõdis mehe eest.Kuid see täitsa vanaaeg on väga segane ajaloo poolest.

Autor:  Alkar [ 07 Nov, 2005 20:52 ]
Teema pealkiri: 

Seletage mulle ära, miks ei oleks võinud Paju mõisa vallutamisega oodata paar päeva kuni soomusrongid saavad toetama sõita. Isiklikult arvan, et Paju mõisa vallutamine ei olnud nii suuri inimkaotusi väärt. Normaalne, oma meestest hooliv ülem ei saada mehi ülekaaluka vastase vastu otserünnakule, eriti päevasel ajal üle lageda välja.

Autor:  wudu [ 07 Nov, 2005 23:07 ]
Teema pealkiri: 

Pakuks välja, et siin oli põhjus Kuperjanovi suurel egol.

Autor:  Seersant Steiner [ 15 Juul, 2006 19:51 ]
Teema pealkiri: 

kas neid raamatuid mida Kuperjanovi naine kirjutas kas neid kuskilt antigvariaadist osta saab ja miks ei ole tehtud neile mingit kordustrükki. Igasuguste vähem tähtsate vendade teoseid on kordustrükina välja antud

Autor:  grisefiord [ 11 Dets, 2007 15:05 ]
Teema pealkiri: 

Kuperjanov oli legend juba oma elu ajal ja noortele oli tema mõju eriti ilmne just tänu oma käitumisele lahingutes ja üldelulistes tõekspidamistes. Vaenlasi oli tal omade hulgas kindlasti,sest kuperjanov ei talunud oma ümber nahahoidjaid,argpükse ja muid taolisi.Arvestades vastase ülekaalu ja sõjaolukorda ei saanud ta rahulikult kõrvalt vaadata, kui mõni hädavares oma halaga(nagunii kaotame,see on kindel) teiste võitlusvaimu hävitab,seepärast võis ta ka nii mõnelegi julm paista.Argusega paistsid silma seal just enamasti vanemad mehed ja seepärast kartsid venelased just enamuses koolipoistest koosnevaid üksusi kes ka tunduvas arvulises vähemuses võitlesid hämmastavalt vapralt.Nii rääkis mulle isa,kes oli Vabadussõjast ja ka Paju lahingust osavõtnud vabatahtlik,hilisem (Wikingi div) ohvitser.Mõnes mõttes oli Kuperjanov ilmselt üsna sarnane Ukrainas kommunistide vastu võidelnud kooliõpetaja Nestor Mahnole,kes tol ajal oli võimeline ööpäeva jooksul formeerima 100 000 mehelise väe tänu oma populaarsusele või mereväeohvitser Ungern-Sternbergile,keda paljud Kaug-Ida rahvad tema seninägematu vapruse tõttu tõsimeeli sõjajumalaks pidasid(kuulu järgi olnud ta alati lahingus lahe ja rahulik,harvadel rahuhetkedel aga vali ja tusane).

Autor:  Anonymus [ 28 Mär, 2008 19:04 ]
Teema pealkiri: 

Alkar kirjutas:
Seletage mulle ära, miks ei oleks võinud Paju mõisa vallutamisega oodata paar päeva kuni soomusrongid saavad toetama sõita. Isiklikult arvan, et Paju mõisa vallutamine ei olnud nii suuri inimkaotusi väärt. Normaalne, oma meestest hooliv ülem ei saada mehi ülekaaluka vastase vastu otserünnakule, eriti päevasel ajal üle lageda välja.


vaata reigo postitust http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=7616

Autor:  hillart [ 29 Mär, 2008 14:31 ]
Teema pealkiri: 

Tsiteeri:
Ka mina toetan neid inimesi, kellele Kuperjanov on kangelane, seda ta kahtlemata oli. Eks need legendid, kus üritatakse ikka ja jälle mustata meie rahva sangareid teenivad kellegi muu huve. See omade kuuli legend pole minu arvates eriti reaalne, kuna tegu oli ikka oma meeste seas vaieldamatu autoriteediga. Kuperjanov ja tema partisanid olid rahva suus juba enne saaytuslikku Paju lahingut kuulsad ja austatud.


Ülaltoodud repliik ühel foorumlaselt oleks siis tegelikkuses just see tulem, missugust 30-ndatel rahva seas saavutada taheti. Sel ajal eksisteeris EW-s teadupärast spetsiaalne ametkond, missugune tegeles riigi kodanike kasvatamisega riigitruuduse vaimus. Tegelikult polegi selles midagi halba, sest lihtsale ja suhteliselt primitiivse mõtlemisega inimesele (keda aga tavakodanik reaalselt ongi) tuleb pakkuda väga lihtsaid ja must-valgeid variante, missugused andsid riigi kodaniku ühtset identiteeti toetava ühtse aluse.
Ning veel - tegelikkuses peakski iga riigi üks põhiülesanne olema omale riigitruude kodanike kasvatamine. See väide ei kõla tänases EV-s küll eriti hästi (seda nimetatakse halvustavalt "ajupesuks"), sest sellist süsteemi meil praegu ei ole ja selle puuduse vilju kogeme igapäevaselt isegi.
Kui pisut ajaloos urgitseda, siis näeme tõepoolest, et ka EW-s hakati eelpoolnimetatud probleemiga tõsisemalt tegelema alles 30-ndatel ning just see töö panigi tegelikult aluse toonaste noorte (sõdurid, kelle kangelaslikkus II MS lahingutes meile positiivseks legendiks on saanud) isamaalisele meelsusele. Ka need kangelaslikud väeosad ja legendaarsed väejuhid loodi suures osas kunstlikult. Riik ja rahvas vajas kangelasi, eeskujusid. Ja kõige parem oli seda teha just juba reaalselt eksisteerivatest tavalisest erinevatest (nimi, sümboolika jne.) isikutest-üksustest. Poleks ju näiteks hoopistükki nii efektne olnud mingi suvalise numbriga polgu kangelaslikuks kuulutamine, kuigi oma tegude poolest oleks see seda võinud auga olla. Kõlab kaunis kehvasti - " kuulsusrikas 6. jalaväepolk". Eelpooltoodud protsessi tulemusena saidki kangelasteks just Julius Kuperjanov ja tema üksus. Ja ega nemad kah mitte ainukesed ei olnud. Kuulsuse ja erakordsuse oreooli omadasid nii mõnedki Vabadussõja seigad ja isikud, keda kuni 30-ndate alguseni poldud eriti tähelegi pandud.
Kui palju on aga võimalik kodanike sihipärase kasvatamisega riiklikul tasemel saavutada, seda näitabki EW noorte isamaaline meelsus 30-ndate lõpus ja 40-ndatel ning suurepärane, kõrge võitlusmoraaliga, Wehrmacht Saksamaal. Saavutati see kõigest 7-8 aasta jooksul (nii Eestis, kui Saksamaal), ning käsitletava teemaga paralleeli tuues, oli sellise kasvatustöö üheks osaks Eestis ka Kuprjanovi ja tema üksuse kangelasesärasse toomine. Ja ega see üksus ja selle ülem polnud selle süsteemse (!!!) suunatud tegevuse ainukesed komponendid. Samasse kompleksi kuulusid veel tugev rahvusekeskne propaganda, Vabadussõja ausambad üle kogu Eesti, nimede eestistamine, ja palju-palju muud.
Neile aga, kes võiksid mind nüüd suures pühaduserüvetamises süüdistama hakata (ja kes võiksidki just sellise eelpoolnimetatud kasvatustöö sihtgrupi moodustada), toon ühe näite meie praeguse EV algaastatest.
Ajaloolane Evald Laasi (mainiti ka ühes eelnevas postituses) pidas tookord KL Tallinna Maleva kaitseliitlastele loengusarja EW ja KV ajaloost. Seal tuli samuti käsitlusse kodanikukasvatus ning selle mõjud riigi kaitsevõimele. Üritasime siis asjale ka süvaanalüüsi teha. Ja, oh imet!! Ca. pooled meie auditooriumist ei suvatsenud asjast ikka kuidagi mitte aru saada. Järgnes tõsine pahameel ja nurin. Et ikka, kuidas see mees julges meie pühamut lagastada ja meie kangelasi mustata jne., jne.
Sellest järeldus - iga mehe mõtlemisele pole lihtsalt igasugune teema kohane ja - pole mõtet pilduda pärleid sigade ette, kes neid hinnata ei oska. See publikum (suures osas) lihtsalt polnud vastav lektori teemaarendusele ja selle teadvustamisele.

Kas teie, foorumlased, oleksite seda? :wink:

P.S.
Kommentaariks ühele proletaarsele arvamuseavaldusele ohvitserist ja tema asukohast lahingus.
Selline pataljoniülema tegevus, kus ta mõõk õieli ees esimeses rünnakuahelikus vaenlase poole tormab, võib olla küll heroiline ja lihtsõdurile toimelt populistlik, kuid sõjaliselt - ülim LOLLUS. Pataljoni ÜLEM, kellest sõltub kogu üksuse keskne juhtimine, ei oma õigust panna see ohtu vaid oma mõtlematutest emotsioonidest lähtudes.
Ja eestlaste kaotused selles lahingus olid vaieldamatult liigkõrged. Kas need oleksid olnud sellised ka juhul, kui lahingu juhtimine oleks olnud vähem mõjutatud emotsioonidest ning üksuse ülem oleks seda oma ametikohale vastavalt (mitte jao- või, äärmisel juhul, rühmaülema tegevusmalli järgides, nagu reaalselt välja kujunes) teinud? :(

Autor:  Reigo [ 29 Mär, 2008 16:40 ]
Teema pealkiri: 

Tsiteeri:
Kuulsuse ja erakordsuse oreooli omadasid nii mõnedki Vabadussõja seigad ja isikud, keda kuni 30-ndate alguseni poldud eriti tähelegi pandud.


Kuperjanovist tehti kangelane juba 1919. a.


Tsiteeri:
Kommentaariks ühele proletaarsele arvamuseavaldusele ohvitserist ja tema asukohast lahingus.
Selline pataljoniülema tegevus, kus ta mõõk õieli ees esimeses rünnakuahelikus vaenlase poole tormab, võib olla küll heroiline ja lihtsõdurile toimelt populistlik, kuid sõjaliselt - ülim LOLLUS. Pataljoni ÜLEM, kellest sõltub kogu üksuse keskne juhtimine, ei oma õigust panna see ohtu vaid oma mõtlematutest emotsioonidest lähtudes.


Kena arutlus, ainult, et tollaste oludega ilmselt vähe kursis olles tehakse üks suur viga. Nimelt see "populistlik toime lihtsõdureile" oli tollal tihti hädavajalik, et sõjaliselt üldse midagi saavutada. Kui Kuperjanov ja temasugused poleks "ülimat lollust" sageli üles näidanud, siis oleks Eesti vägede edu tunduvalt väiksemaks jäänud kui tegelikkuses.

3. leht 7-st Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
http://www.phpbb.com/