Kuperjanov
Postitatud: 24 Juul, 2008 17:33
Väike lõik äia mälestustest kohtumisest Kuperjanoviga koos eelnevate
sündmustega:
ÕPPURINA VENEMAAL
1918. a veebruaris, kui Saksa väed okupeerisid Eesti, õppisin Venemaal Sablino asulas (Leningradi lähedal) gümnaasiumis.
Eesti okupeerimisega katkes side minu kodustega, kes asusid Tartumaal Avinurme vallas.
Kevadel peale gümnaasiumi lõpetamist asusin elama Tosno (Nikolai, Oktoobri) jaama lähedale oma tädipoegade juurde, neist kaks olid ohvitserid ja üks kohalik kooliõpetaja (hiljem ärimees).
Toiduainete nappuse tõttu läksin koos tädipojaga, tolleaegse lipnikuga, ühte natsionaliseeritud mõisa aiatööle. Teesklesime vilunud aednikke ja meile maksti 11. rubla päevas, kuna kohalikud venelased said vaid 10 rubla.
Meie teenistus ei kestnud kauem kui esimese pühapäevani, millist kavatsesime pühitseda, kuid tööde üldjuht seda ei lubanud. Kuna meile ka loodetud toiduainete kaarti ei antud, siis võtsime lõpuarve. Töölt lahkudes püüdsime valmistada leiva aseainet lina ja ristikuseemneist, kuid sellest valmistatud leib polnud kuigi isuäratav. Rukkijahu ostmiseks matkasin Luuga jõe äärde Dolgaja Melnitsa eesti asundusse. Sealt õnnestus osta 1,5 puuda rukkijahu, mille viisin küüdimehega 40 km eemal- asuvasse Moloskovitsõ jaama. Edasi raudteel Lissino jaama. Jaamast kandsime tädipoegadega vähema tähelepanu äratamiseks jahu seljas 10 km .
ESMAKORDNE PIIRIÜLETAMINE
Juulikuu lõpul oli vintsutused Venemaal muutunud talumatuks ja otsustasime tulla Eestisse.
Jamburgis selgus, et optantide ešelon väljub alles kolme päeva pärast. Seetõttu otsustasin piiri ületada salaja. Juba Jamburgi raudteesillal seisis valvur-punaväelane. Üle pääses ainult kohalikust komandantuurist välja antud “propuskiga” (läbilasketähega). Liikusin sillale koos kohalike elanikega ja ulatasin punaväelasele oma propuski, mis oli välja antud Tosno jaamast ja maksev ainult sõiduks Jamburgi. Valvur uuris minu propuskit erilise tähelepanuga ja kordas:
“Tosno, Tosno.” Olukorra päästmiseks sirutasin propuski tagasisaamiseks käe ja ütlesin: “ Noh seltsimees, kas lugemine teeb raskusi, näed ju, et propusk on õige!” Mõned kohalikest elanikest turtsatasid naerma ja valvur ulatas propuski tagasi ning laskis üle silla. Vene piiripunktis Dubrovka külas ootas üle piiri pääsemist 5-6-meheline salakaubavedajate jõuk, nendega seltsides sain kergelt üle kõigist formaalsustest.
Piiripunkti komissarile kinnitasime, et elame neutraalribas (saksa valvepostide ja vene valvepostide vaheline umbes 7-8 km laiune riba) ja soovime minna koju. Saanud propuski lähenesime traataia väravale, kus valvuriks oli eestlane. Valvur kontrollis propuskid ja pakid ning pakkide sisukohaselt võttis ka altkäemaksu. Väravast läbi pääsenud, läbisime neutraalriba vahejuhtumiteta. Popovka küla juures kohtasime saksa valveposti. Valveposti allohvitserile maksime igaüks kaks “tsaarirubla”, siis pääsesime Narva jõe äärde. Üle jõe viimise eest maksime paadimehele ühe rubla inimeselt ja olimegi Narva linnas. Suundusin raudteejaama. Jaamas selgus, et ilma ausveisita (isikutunnistuseta
?) raudteel sõita ei saa. Otsustasin siis matkata Avinurmeni jalgsi. Vaivara lähedal pidasid mind saksa sõdurid kinni. Uskusin, et viimased kavatsevad mind vangistada, kuid fritsusid huvitas enam korv, mida kandsin kaasas! Küsiti, kas midagi müün? Pakkusid omalt poolt sigareid ja sigarette. Pääsesin sõdurite juurest minema, ilma et oleksin ostnud pakutud kaupa. Pärast nimetatud juhtumit tervitasin sakslasi ettevaatuse pärast juba kaugelt. Tervitamist õpetasid minule salakaubavedajad. Selgitades, et siis ei ole karta tülitamist.
Vaivaras ööbisin ühe vabadiku pööningul. Jõhvis jätsin korvi hoiule ühe metsavahi juurde, et ei ärataks tähelepanu. Iisakusse jõudsin õhtul pimedas. Pimedas liikumine oli keelatud. Pääsesin viisaka tervituse tõttu, kuna minule vastu ruttav sõdur (arvatavasti valvur) ilmselt pidas mind tuttavaks.
Hommikul päikese tõusuajal jõudsin Rannapungerja sillale. Sillal seisis valvur. Viisakas tervitamine päästis ka siin olukorra. Sõdur ainult naeratas ja ma võisin minna edasi.
Lohusuus pöördusin sisse oma tädi poole, kuid samas olid korteris ka saksa allohvitserid. Pääsesin edasi õnnelikult.
Avinurmes leidsin venna parajasti heinatöölt. Tema juures töötasid kaks noormeest, kes osutusid sakslaste poolt likvideeritud 2. polgu sõdureiks.
Tutvudes olukorraga, läksin mõne päeva pärast komandantuuri näpupassi soetama. Tõlgi kaasabil ja kinnitusel tõendasin, et haiguse pärast pole saanud näpupassi varem soetada. Komandant uskus seletust.
Augusti kuul korraldasin kohaliku raamatukogu põhikirja tõlkimist ja uuesti organiseerimist. Käisin ka mõned korrad Tartus uurimas kooliolusid, kus veendusin, et õpingu jätkamiseks pean siirduma tagasi Venemaale.
TEISTKORDNE PIIRIÜLETAMINE
Septembri kuu esimestel päevadel sõitsin hobusel Narva, et ületada piiri teistkordselt. Narvas aga selgus, et sakslased on ehitanud Popovka küla kohta kaheksakordse traataia ja
selle elektriseerinud. Püüdsin pääseda läbi traataia väravast. Seal seisis aga valvur, kes ei lasknud läbi ei muidu ega raha eest, kuigi pakkusin talle 50.-. Ütles vaid: “ Kas tahate, et minule lastakse kuul pähe?” Veendusin, et valvur on eeskujulikult kohusetruu ja läbipääsuks tuleb otsida teist kohta…
Lahkusin näiliselt traataia juurest, kuid umbes 200 m eemal, kus traataed tegi nurga, pöördusin põõsaste varjus tagasi. Traataia keskel oli tõesti kolm traati isolaatoritel, kuid päevaajal nähtavasti ei olnud voolu sees.
Neutraalribas ööbides kuulsin pererahvalt, et pääseda Jamburgi olevat väga raske, pidavat kõiki arreteeritama. Polnud teist valikut, kui suundusin järgmisel päeval otse punaväelaste valvepostile. Postil oli eestlane, kes uskus mind, et põgenesin Venemaale sakslaste poolt
arreteerimise kartusel kui Venemaa gümnasist. Punaväelane kinnitas, et sakslased kauaks Eestisse ei jää. Küll varsti minnakse ja nad sealt minema pekstakse! Ütles veel, et sakslasi pole Eestis kuigi palju, ainult linnades ja üksikutes jaamades
Komissar uskus samuti minu juttu ja andis propuski Jamburgi sõjapõgenike bürooni. Edasi liikudes jõudsin Petrogradi , kus kirjutasin end sisse Geograafia Instituuti. Samasse instituuti astusid ka minu kaks tädipoega, mõlemad ohvitserid. Nende elu läks aga päev-päevalt kibedamaks, sest nad olid sunduslikult registreeritud instruktoriteks, kuid tegelikult hoidusid õppustest.
Et mitte sattuda punaväkke, otsustavad tädipojad siirduda Eestisse ja mind kutsuti kaasa teejuhina.
KOLMAS PIIRIÜLETAMINE
Nõustusin ettepanekuga ja oktoobri alul asusime teele, mina teejuhina. Kavatsesime tulla üle piiri Vasknarva kohalt. Sõitsime raudteel Veimarini. Jaama valvasid punaväelased, kuid kombineerisime endid valvuritest mööda. Suundusime öise pimeduse kattel kaardilt mahajoonistatud skeemi järgi Vasknarva poole. Öö oli kottpime ja vihmane, tee kitsas ja porine. Metsa läbides kaotasime tee. Otsustasime ööbida suure kuuse all, et valge tulekul teha kindlaks asukoht ja õige liikumise suund. Uinusime väsimuse tõttu raskelt. Hommikul ärkasime läheneva jutukõmina peale… Selgus, et magasime üsna tee ääres ja meist möödusid lähedal asuva Ivanovi klaasitehase töölised.
Muraveinos kuulsime, et Oudovas on väljakuulutatud mobilisatsioon. Kasutasime juhust ja suurematel sildadel seletasime valvuritele, et kuulume mobilisatsiooni alla ja läheme Oudova komisjoni.
Ühe päeva peatusime ühe eestlase talu pööningul. Kuivatasime endi rõivaid ja puhkasime. Järgmise päeva matkal tekitas tuska toidu küsimus. Kaasavõetud tagavara oli otsas ja toiduainete ostmise võimalust ei olnud. Käisime mitme eestlasest poodniku juures toitu palumas, kuid kõikjalt saadeti minema külma rahuga. Eestlasest metsavahi juures ei lastud meid isegi tuppa sooja. Tuletasime siis meelde, et suguvendi peaks ikka rohkem austama kui oma koera, kes toas mõnules ja meile vastu haukus. Olukorra päästis üks külalislahke venelane, kellel endal küll kahjuks leivaraasugi kodus ei olnud, kuid laenas seda meie jaoks oma naabrilt…
Gostitsõ jaama juures varitsesime parajat momenti, et teha kiirhüpe üle lageda kivitee. See õnnestus ja olimegi neutraalriba võsastikus. Narva jõe äärde pääsemiseks pidime põlvini vees minema üle heinamaa.
Narva jõe äärsest külast palkasime vene kaluri. Moondasime ka endid kalureiks ja võrkudega koormatud lootsikus möödusime saksa valvepostist. Seega saabusime Eesti poole Jaama külla. Nimetatud külas ööbisime ühe venelase juures, kes jällegi näitas oma külalislahkust. Tõi välja kõik oma paremad palad ja leivanatukese, mida hävitasime näljaste huntidena. Hommikul ei tahtnud tasust kuuldagi ja koguni vihastas, kui lahkudes jätsime lauale vastava rahasumma.
Lohusuu poole liikudes kasutasime väikest “sõjakavalust“. Tädipojad andsid kõik pakikesed ja kotikesed minu selga ning liikusid minust eespool umbes kilomeetri võrra. Selguski, et tädipojad olid saanud valvureist mööda tervitamisega, kuid mind peeti kinni. Valvur kutsus välja saksa allohvitseri, kes kõigepealt nõudis minult näpupassi. Luges passilt nimetuse Avinurme ja arvas, et see on lubatud 25-kilomeetrisest raadiusest kaugemal. Tõestasin, et sinna on siiski ainult 25 km. Selleks lugesin sõrmedel järgnevate kohtade vahemaad enam-vähem õigesti, kaugemaid vähendasin aga niivõrd, et viimsest kümnest kilomeetrist sai 1 km. (Tegelikult oli Avinurme üle 40 km.) Kuna rääkisin veel, et tulen Jaama külast sugulaste poolt, lasksid sakslane mind minna.
Viimased viis kilomeetrit sõitsime vähema tähelepanu äratamiseks palgatud küüdimehega. Jõudsimegi koju õnnelikult.
KOHTUMINE KUPERJANOVIGA
Novembrikuu algul sõitsin Tartu. Juhuslikult silmasin
“Postimehes” kuulutust, kus paluti kõiki maalt sissesõitjaid tulla Suurturg nr.14 (?) Taipasin, et selle kuulutuse taga midagi peitub, ja läksin sinna õhtuhämaruses. Teisel või kolmandal korrusel leidsin väheldase mööbliga toa. Toas laua taga istus leitnant Julius Kuperjanov ja jagas korraldusi Kaitseliidu organiseerimiseks kellegile tundmatule härrale. Kuperjanov ei olnud veel juttu lõpetanud, kui keegi tormas uksest sisse ja hüüdis: “Alla ukse juurde tuli rühm sakslasi!” Kuperjanov küsis: “Kas tulid arreteerima?“ Sissetulija vastas, et ei tea nende eesmärki. Kuperjanov alustas väikese pausi järele juttu minuga ja küsis päritolu. Sellejärel andis mulle üleskutseid Mustvee alevi, Lohusuu ja Avinurme valdadesse viimiseks. Üleskutseis nõuti kiiremas korras Kaitseliidu organiseerimist. Relvi soovitati muretseda Saksa komandantuuridest kokkuleppel sakslastega. Vajadusel osta raha eest. Juhul kui sakslased peaksid loobuma ka müümisest, siis võtta vägivaldselt. (Kas käsk vägivaldseks võtmiseks oli märgitud üleskutsele või tuli see edasi anda suuliselt, seda täpselt ei mäleta.)
Üleskutsed taskus, väljusin Kuperjanovi juurest, kuid all ukse juures ei märganud enam ainsatki sakslast.
Õhtul käisin “Vanemuise“ teatris, vaatamas operetti “Omal jalgel”. Kupleedes kuuldus hulga pisteid ja kaudseid vihjeid sakslaste suhtes. Publik aplodeeris maruliselt.
Järgmisel päeval ostsin endale igaks juhuks säärega saapad ja kalifeepüksid. Tartust väljusin laevaga, et sõita Mustveesse. Sõiduks puudus küll komandandi luba, kuid kuidagi kombineerisin end siiski õhtuks sihtkohta.
OHTLIK KOHTUMINE
Mustvees suundusime koos tuttava koolipoisiga alevivanema juurde. Arvasin, et Kuperjanovi üleskutsed nakatavad alevivanemat, kuid eksisin. Ta veeretab neid sõrmede vahel, heidab lauale ega ütle suuremat midagi. Talle ei näi tegevat mingit lõbu neid meestele levitama hakata. Pöördume tagasi üle maja õue, hooviväravat avades seisame vastamisi Saksa ohvitseriga: ”Halt!” Mauserit käes hoides küsis, kes me oleme ja mida otsime? Näib, nagu haistaks ta midagi kahtlast. Surun üleskutseid kuuetaskutes. Vastasin, et oleme kooliõpilased ja käisime tuttavate juures. Ohvitser käsutas meid enda ees oma korterisse. Kutsus naabertoast tütarlapse, kohaliku arsti tütre. Meile näidates küsis: ”Kas need on kohalikud kooliõpilased?”
Tütarlaps vaatles meid uurivalt. Mind nägi esmakordselt elus. Vastas: ”Jah, on!”
Ohvitser laskis meid vabaks ja nii pääsesin ühes minu taskus olevate üleskutsetega. Läbiotsimise korral oleks ilmselt maha lastud.
Õhtul Avinurme minnes kinnitasin ühe üleskutse Pärniku poe uksele. Kohalikud olid väga imestanud. Kuidas see sinna sai? (Märkus: tegelikult jäigi see saladuseks, kes üleskutsed kohale tõi. Rääkisin sellest ajaloolasele Evald Laasile, kuid tema elu lõppes kahjuks ootamatult ruttu. Käsikiri J. J. mälestustest jäigi temale. Taastan arhiivist leitud märkmete järgi. Inge Kangur.)
Avinurmes üleantud üleskutsete mõjutusel või mõnel teisel põhjusel asuti Kaitseliitu organiseerima. Kaitseliidu ülemaks oli lipnik Johannes Jalak.
Detsembri algul käis Avinurmes lipn. Kõiv, kes pidas vallamajas kõne, kutsudes kõiki astuma Kaitseliitu.
Samal päeval korraldasin kohaliku Raamatukogu seltsi heaks peo, kus rahvast oli rohkesti. Näidendi sees sai mainitud, et punased on juba Vaivaras. Kuid publiku hulgast lisati, et juba Jõhvi lähedal. Teade punaste lähenemisest erilist meeleolulangust ei tekitanud ja peo lõpuks korraldatud tantsust võeti osa vägagi hoogsalt.
Keegi ei aimanud, et varsti ollakse sõjakeerises.
sündmustega:
ÕPPURINA VENEMAAL
1918. a veebruaris, kui Saksa väed okupeerisid Eesti, õppisin Venemaal Sablino asulas (Leningradi lähedal) gümnaasiumis.
Eesti okupeerimisega katkes side minu kodustega, kes asusid Tartumaal Avinurme vallas.
Kevadel peale gümnaasiumi lõpetamist asusin elama Tosno (Nikolai, Oktoobri) jaama lähedale oma tädipoegade juurde, neist kaks olid ohvitserid ja üks kohalik kooliõpetaja (hiljem ärimees).
Toiduainete nappuse tõttu läksin koos tädipojaga, tolleaegse lipnikuga, ühte natsionaliseeritud mõisa aiatööle. Teesklesime vilunud aednikke ja meile maksti 11. rubla päevas, kuna kohalikud venelased said vaid 10 rubla.
Meie teenistus ei kestnud kauem kui esimese pühapäevani, millist kavatsesime pühitseda, kuid tööde üldjuht seda ei lubanud. Kuna meile ka loodetud toiduainete kaarti ei antud, siis võtsime lõpuarve. Töölt lahkudes püüdsime valmistada leiva aseainet lina ja ristikuseemneist, kuid sellest valmistatud leib polnud kuigi isuäratav. Rukkijahu ostmiseks matkasin Luuga jõe äärde Dolgaja Melnitsa eesti asundusse. Sealt õnnestus osta 1,5 puuda rukkijahu, mille viisin küüdimehega 40 km eemal- asuvasse Moloskovitsõ jaama. Edasi raudteel Lissino jaama. Jaamast kandsime tädipoegadega vähema tähelepanu äratamiseks jahu seljas 10 km .
ESMAKORDNE PIIRIÜLETAMINE
Juulikuu lõpul oli vintsutused Venemaal muutunud talumatuks ja otsustasime tulla Eestisse.
Jamburgis selgus, et optantide ešelon väljub alles kolme päeva pärast. Seetõttu otsustasin piiri ületada salaja. Juba Jamburgi raudteesillal seisis valvur-punaväelane. Üle pääses ainult kohalikust komandantuurist välja antud “propuskiga” (läbilasketähega). Liikusin sillale koos kohalike elanikega ja ulatasin punaväelasele oma propuski, mis oli välja antud Tosno jaamast ja maksev ainult sõiduks Jamburgi. Valvur uuris minu propuskit erilise tähelepanuga ja kordas:
“Tosno, Tosno.” Olukorra päästmiseks sirutasin propuski tagasisaamiseks käe ja ütlesin: “ Noh seltsimees, kas lugemine teeb raskusi, näed ju, et propusk on õige!” Mõned kohalikest elanikest turtsatasid naerma ja valvur ulatas propuski tagasi ning laskis üle silla. Vene piiripunktis Dubrovka külas ootas üle piiri pääsemist 5-6-meheline salakaubavedajate jõuk, nendega seltsides sain kergelt üle kõigist formaalsustest.
Piiripunkti komissarile kinnitasime, et elame neutraalribas (saksa valvepostide ja vene valvepostide vaheline umbes 7-8 km laiune riba) ja soovime minna koju. Saanud propuski lähenesime traataia väravale, kus valvuriks oli eestlane. Valvur kontrollis propuskid ja pakid ning pakkide sisukohaselt võttis ka altkäemaksu. Väravast läbi pääsenud, läbisime neutraalriba vahejuhtumiteta. Popovka küla juures kohtasime saksa valveposti. Valveposti allohvitserile maksime igaüks kaks “tsaarirubla”, siis pääsesime Narva jõe äärde. Üle jõe viimise eest maksime paadimehele ühe rubla inimeselt ja olimegi Narva linnas. Suundusin raudteejaama. Jaamas selgus, et ilma ausveisita (isikutunnistuseta
?) raudteel sõita ei saa. Otsustasin siis matkata Avinurmeni jalgsi. Vaivara lähedal pidasid mind saksa sõdurid kinni. Uskusin, et viimased kavatsevad mind vangistada, kuid fritsusid huvitas enam korv, mida kandsin kaasas! Küsiti, kas midagi müün? Pakkusid omalt poolt sigareid ja sigarette. Pääsesin sõdurite juurest minema, ilma et oleksin ostnud pakutud kaupa. Pärast nimetatud juhtumit tervitasin sakslasi ettevaatuse pärast juba kaugelt. Tervitamist õpetasid minule salakaubavedajad. Selgitades, et siis ei ole karta tülitamist.
Vaivaras ööbisin ühe vabadiku pööningul. Jõhvis jätsin korvi hoiule ühe metsavahi juurde, et ei ärataks tähelepanu. Iisakusse jõudsin õhtul pimedas. Pimedas liikumine oli keelatud. Pääsesin viisaka tervituse tõttu, kuna minule vastu ruttav sõdur (arvatavasti valvur) ilmselt pidas mind tuttavaks.
Hommikul päikese tõusuajal jõudsin Rannapungerja sillale. Sillal seisis valvur. Viisakas tervitamine päästis ka siin olukorra. Sõdur ainult naeratas ja ma võisin minna edasi.
Lohusuus pöördusin sisse oma tädi poole, kuid samas olid korteris ka saksa allohvitserid. Pääsesin edasi õnnelikult.
Avinurmes leidsin venna parajasti heinatöölt. Tema juures töötasid kaks noormeest, kes osutusid sakslaste poolt likvideeritud 2. polgu sõdureiks.
Tutvudes olukorraga, läksin mõne päeva pärast komandantuuri näpupassi soetama. Tõlgi kaasabil ja kinnitusel tõendasin, et haiguse pärast pole saanud näpupassi varem soetada. Komandant uskus seletust.
Augusti kuul korraldasin kohaliku raamatukogu põhikirja tõlkimist ja uuesti organiseerimist. Käisin ka mõned korrad Tartus uurimas kooliolusid, kus veendusin, et õpingu jätkamiseks pean siirduma tagasi Venemaale.
TEISTKORDNE PIIRIÜLETAMINE
Septembri kuu esimestel päevadel sõitsin hobusel Narva, et ületada piiri teistkordselt. Narvas aga selgus, et sakslased on ehitanud Popovka küla kohta kaheksakordse traataia ja
selle elektriseerinud. Püüdsin pääseda läbi traataia väravast. Seal seisis aga valvur, kes ei lasknud läbi ei muidu ega raha eest, kuigi pakkusin talle 50.-. Ütles vaid: “ Kas tahate, et minule lastakse kuul pähe?” Veendusin, et valvur on eeskujulikult kohusetruu ja läbipääsuks tuleb otsida teist kohta…
Lahkusin näiliselt traataia juurest, kuid umbes 200 m eemal, kus traataed tegi nurga, pöördusin põõsaste varjus tagasi. Traataia keskel oli tõesti kolm traati isolaatoritel, kuid päevaajal nähtavasti ei olnud voolu sees.
Neutraalribas ööbides kuulsin pererahvalt, et pääseda Jamburgi olevat väga raske, pidavat kõiki arreteeritama. Polnud teist valikut, kui suundusin järgmisel päeval otse punaväelaste valvepostile. Postil oli eestlane, kes uskus mind, et põgenesin Venemaale sakslaste poolt
arreteerimise kartusel kui Venemaa gümnasist. Punaväelane kinnitas, et sakslased kauaks Eestisse ei jää. Küll varsti minnakse ja nad sealt minema pekstakse! Ütles veel, et sakslasi pole Eestis kuigi palju, ainult linnades ja üksikutes jaamades
Komissar uskus samuti minu juttu ja andis propuski Jamburgi sõjapõgenike bürooni. Edasi liikudes jõudsin Petrogradi , kus kirjutasin end sisse Geograafia Instituuti. Samasse instituuti astusid ka minu kaks tädipoega, mõlemad ohvitserid. Nende elu läks aga päev-päevalt kibedamaks, sest nad olid sunduslikult registreeritud instruktoriteks, kuid tegelikult hoidusid õppustest.
Et mitte sattuda punaväkke, otsustavad tädipojad siirduda Eestisse ja mind kutsuti kaasa teejuhina.
KOLMAS PIIRIÜLETAMINE
Nõustusin ettepanekuga ja oktoobri alul asusime teele, mina teejuhina. Kavatsesime tulla üle piiri Vasknarva kohalt. Sõitsime raudteel Veimarini. Jaama valvasid punaväelased, kuid kombineerisime endid valvuritest mööda. Suundusime öise pimeduse kattel kaardilt mahajoonistatud skeemi järgi Vasknarva poole. Öö oli kottpime ja vihmane, tee kitsas ja porine. Metsa läbides kaotasime tee. Otsustasime ööbida suure kuuse all, et valge tulekul teha kindlaks asukoht ja õige liikumise suund. Uinusime väsimuse tõttu raskelt. Hommikul ärkasime läheneva jutukõmina peale… Selgus, et magasime üsna tee ääres ja meist möödusid lähedal asuva Ivanovi klaasitehase töölised.
Muraveinos kuulsime, et Oudovas on väljakuulutatud mobilisatsioon. Kasutasime juhust ja suurematel sildadel seletasime valvuritele, et kuulume mobilisatsiooni alla ja läheme Oudova komisjoni.
Ühe päeva peatusime ühe eestlase talu pööningul. Kuivatasime endi rõivaid ja puhkasime. Järgmise päeva matkal tekitas tuska toidu küsimus. Kaasavõetud tagavara oli otsas ja toiduainete ostmise võimalust ei olnud. Käisime mitme eestlasest poodniku juures toitu palumas, kuid kõikjalt saadeti minema külma rahuga. Eestlasest metsavahi juures ei lastud meid isegi tuppa sooja. Tuletasime siis meelde, et suguvendi peaks ikka rohkem austama kui oma koera, kes toas mõnules ja meile vastu haukus. Olukorra päästis üks külalislahke venelane, kellel endal küll kahjuks leivaraasugi kodus ei olnud, kuid laenas seda meie jaoks oma naabrilt…
Gostitsõ jaama juures varitsesime parajat momenti, et teha kiirhüpe üle lageda kivitee. See õnnestus ja olimegi neutraalriba võsastikus. Narva jõe äärde pääsemiseks pidime põlvini vees minema üle heinamaa.
Narva jõe äärsest külast palkasime vene kaluri. Moondasime ka endid kalureiks ja võrkudega koormatud lootsikus möödusime saksa valvepostist. Seega saabusime Eesti poole Jaama külla. Nimetatud külas ööbisime ühe venelase juures, kes jällegi näitas oma külalislahkust. Tõi välja kõik oma paremad palad ja leivanatukese, mida hävitasime näljaste huntidena. Hommikul ei tahtnud tasust kuuldagi ja koguni vihastas, kui lahkudes jätsime lauale vastava rahasumma.
Lohusuu poole liikudes kasutasime väikest “sõjakavalust“. Tädipojad andsid kõik pakikesed ja kotikesed minu selga ning liikusid minust eespool umbes kilomeetri võrra. Selguski, et tädipojad olid saanud valvureist mööda tervitamisega, kuid mind peeti kinni. Valvur kutsus välja saksa allohvitseri, kes kõigepealt nõudis minult näpupassi. Luges passilt nimetuse Avinurme ja arvas, et see on lubatud 25-kilomeetrisest raadiusest kaugemal. Tõestasin, et sinna on siiski ainult 25 km. Selleks lugesin sõrmedel järgnevate kohtade vahemaad enam-vähem õigesti, kaugemaid vähendasin aga niivõrd, et viimsest kümnest kilomeetrist sai 1 km. (Tegelikult oli Avinurme üle 40 km.) Kuna rääkisin veel, et tulen Jaama külast sugulaste poolt, lasksid sakslane mind minna.
Viimased viis kilomeetrit sõitsime vähema tähelepanu äratamiseks palgatud küüdimehega. Jõudsimegi koju õnnelikult.
KOHTUMINE KUPERJANOVIGA
Novembrikuu algul sõitsin Tartu. Juhuslikult silmasin
“Postimehes” kuulutust, kus paluti kõiki maalt sissesõitjaid tulla Suurturg nr.14 (?) Taipasin, et selle kuulutuse taga midagi peitub, ja läksin sinna õhtuhämaruses. Teisel või kolmandal korrusel leidsin väheldase mööbliga toa. Toas laua taga istus leitnant Julius Kuperjanov ja jagas korraldusi Kaitseliidu organiseerimiseks kellegile tundmatule härrale. Kuperjanov ei olnud veel juttu lõpetanud, kui keegi tormas uksest sisse ja hüüdis: “Alla ukse juurde tuli rühm sakslasi!” Kuperjanov küsis: “Kas tulid arreteerima?“ Sissetulija vastas, et ei tea nende eesmärki. Kuperjanov alustas väikese pausi järele juttu minuga ja küsis päritolu. Sellejärel andis mulle üleskutseid Mustvee alevi, Lohusuu ja Avinurme valdadesse viimiseks. Üleskutseis nõuti kiiremas korras Kaitseliidu organiseerimist. Relvi soovitati muretseda Saksa komandantuuridest kokkuleppel sakslastega. Vajadusel osta raha eest. Juhul kui sakslased peaksid loobuma ka müümisest, siis võtta vägivaldselt. (Kas käsk vägivaldseks võtmiseks oli märgitud üleskutsele või tuli see edasi anda suuliselt, seda täpselt ei mäleta.)
Üleskutsed taskus, väljusin Kuperjanovi juurest, kuid all ukse juures ei märganud enam ainsatki sakslast.
Õhtul käisin “Vanemuise“ teatris, vaatamas operetti “Omal jalgel”. Kupleedes kuuldus hulga pisteid ja kaudseid vihjeid sakslaste suhtes. Publik aplodeeris maruliselt.
Järgmisel päeval ostsin endale igaks juhuks säärega saapad ja kalifeepüksid. Tartust väljusin laevaga, et sõita Mustveesse. Sõiduks puudus küll komandandi luba, kuid kuidagi kombineerisin end siiski õhtuks sihtkohta.
OHTLIK KOHTUMINE
Mustvees suundusime koos tuttava koolipoisiga alevivanema juurde. Arvasin, et Kuperjanovi üleskutsed nakatavad alevivanemat, kuid eksisin. Ta veeretab neid sõrmede vahel, heidab lauale ega ütle suuremat midagi. Talle ei näi tegevat mingit lõbu neid meestele levitama hakata. Pöördume tagasi üle maja õue, hooviväravat avades seisame vastamisi Saksa ohvitseriga: ”Halt!” Mauserit käes hoides küsis, kes me oleme ja mida otsime? Näib, nagu haistaks ta midagi kahtlast. Surun üleskutseid kuuetaskutes. Vastasin, et oleme kooliõpilased ja käisime tuttavate juures. Ohvitser käsutas meid enda ees oma korterisse. Kutsus naabertoast tütarlapse, kohaliku arsti tütre. Meile näidates küsis: ”Kas need on kohalikud kooliõpilased?”
Tütarlaps vaatles meid uurivalt. Mind nägi esmakordselt elus. Vastas: ”Jah, on!”
Ohvitser laskis meid vabaks ja nii pääsesin ühes minu taskus olevate üleskutsetega. Läbiotsimise korral oleks ilmselt maha lastud.
Õhtul Avinurme minnes kinnitasin ühe üleskutse Pärniku poe uksele. Kohalikud olid väga imestanud. Kuidas see sinna sai? (Märkus: tegelikult jäigi see saladuseks, kes üleskutsed kohale tõi. Rääkisin sellest ajaloolasele Evald Laasile, kuid tema elu lõppes kahjuks ootamatult ruttu. Käsikiri J. J. mälestustest jäigi temale. Taastan arhiivist leitud märkmete järgi. Inge Kangur.)
Avinurmes üleantud üleskutsete mõjutusel või mõnel teisel põhjusel asuti Kaitseliitu organiseerima. Kaitseliidu ülemaks oli lipnik Johannes Jalak.
Detsembri algul käis Avinurmes lipn. Kõiv, kes pidas vallamajas kõne, kutsudes kõiki astuma Kaitseliitu.
Samal päeval korraldasin kohaliku Raamatukogu seltsi heaks peo, kus rahvast oli rohkesti. Näidendi sees sai mainitud, et punased on juba Vaivaras. Kuid publiku hulgast lisati, et juba Jõhvi lähedal. Teade punaste lähenemisest erilist meeleolulangust ei tekitanud ja peo lõpuks korraldatud tantsust võeti osa vägagi hoogsalt.
Keegi ei aimanud, et varsti ollakse sõjakeerises.