Vanaisade huvitavad juhtumised Vabadussõja (1918-20) päevil

Lahingud ja üksused. Relvad ja tehnika. Varustus ja autasud. Kõik teemasse puutuv..
Vasta
malt laal
Liige
Postitusi: 60
Liitunud: 24 Juul, 2009 16:25
Kontakt:

Vanaisade huvitavad juhtumised Vabadussõja (1918-20) päevil

Postitus Postitas malt laal »

26a tagasi vanamees rääkis natsa:

1. Olivad tagalas vist 1919a sügistalvel (allovitseridest rinde reservüksus- enamik peale haavatasaamist tagalas allohvitseride [ seersantide] kooli läbinud, minu vanaisa oli kooli ajal Rakveres Tallinna tn-l korteris ja ju siis oli seal linnas ka mingi sõjakoolike) võitluses valgekaartlstest marodööride ja igasugu samakaajajatega.
Kuremäe kloostrit kammides leiti seal hulk puskarit ja selle ajamise aparaate. Pääliku käsk- hommikuks olgu kõik hävitatud.
Toodi siis materjal kokku ja asuti asja kallale, joodi palju jõuti, sest hommikul läksivad jäägid mahakallamisele.
Hommiku poole naljavennad poosid usklike ( mäletan, et mainis nunnade) palvekotta topist ristis jeesuse altari ette konksu külge, ise passiti nurga taga.
Nunnade kisa olevat suur ja nalja palju.

2. 1920a või hiljem ( oli sõjaväes nooruse tõttu 1922a kevadeni muide 19a-lt alates 1916a-st Tsaari armees) kihlveo järgi kõrtsus kõndis üle Narva silla kaare ja see tegu oli üsna levinud sõdurite hulgas- tuleb tuttav ette üle Tartu sillakaare käimisega?.
Elu olevat olnud üsna lahe- komandöri käsku täideti koeselt, aga sinapeal oldi nendega.

3. Oli 1918a Naissaarel saksa sõjavangis kui vene sõdurid ligi pool aastat. Osa eestlasi suri haigustesse (nt Välba nim Laekverest). Saksalane viskas nad sügisel Eestist ära minnes Naissaarelt Tallinnasse maha. Kodu polnud tal võimalik minna (Virumaalt pärit)- venelane ees- nii astutugi eesti väkke- saada süüa ja voodisse (kogu patriotism temale sel ajal).

On veel muud ka , aga mitte naljakat-huvitavat nagu ka punktis nr 3
Kasutaja avatar
krizz
Liige
Postitusi: 2076
Liitunud: 18 Mär, 2006 1:59
Asukoht: Eesti Kuningriik
Kontakt:

Postitus Postitas krizz »

Kasutajanimi on sul küll väga mage. Pole ilus teenekat ajaloolast niimoodi mõnitada.

Kas sa ise sellest aru ei saa? Või oled vaimukas enda arust? :twisted:
* Otsin pilte ja infot Aegna merekindluses teeninutest, eriti aastatest 1930-34 *
* Meie peaülesanne olgu peatada eestlaste väljasuremine. Ukrainlased ei sure välja ka siis, kui nad kotavad (enamasti venelastega asustatud) Ida-Ukraina ja Krimmi! *
mart69x
Liige
Postitusi: 912
Liitunud: 06 Juul, 2009 15:30

Postitus Postitas mart69x »

krizz kirjutas:Kasutajanimi on sul küll väga mage. Pole ilus teenekat ajaloolast niimoodi mõnitada.

Kas sa ise sellest aru ei saa? Või oled vaimukas enda arust? :twisted:
Mina tõmbaks võrdluse pigem Mati Kaal uga
malt laal
Liige
Postitusi: 60
Liitunud: 24 Juul, 2009 16:25
Kontakt:

Postitus Postitas malt laal »

krizz kirjutas:Kasutajanimi on sul küll väga mage. Pole ilus teenekat ajaloolast niimoodi mõnitada.

Kas sa ise sellest aru ei saa? Või oled vaimukas enda arust? :twisted:
See sinu teenekas ajaloolane on väga mage, ehk laste õpetajana algklassidesse ta sobiks.
nt mart laari artikkel poltaava lahingust (2009)- on võhiku haltuura,
samuti tema keelekasutus 1944a narva sündmuste kohta ilmunud järjejutust ajalehes- vastab 14a lapse referaadile.

kahju, et ametiseisund orjalikult pimestab.

õppigem ise analüüsima!
Potsataja
Uudistaja
Postitusi: 12
Liitunud: 24 Aug, 2010 19:01
Asukoht: Võru
Kontakt:

Postitus Postitas Potsataja »

Kas vaidlemised on vanaisade juhtumid vabadussõjas ? :mrgreen:
malt laal
Liige
Postitusi: 60
Liitunud: 24 Juul, 2009 16:25
Kontakt:

Re:

Postitus Postitas malt laal »

Potsataja kirjutas:Kas vaidlemised on vanaisade juhtumid vabadussõjas ? :mrgreen:
lihtsalt olen murelik krissukese pärast, kel ilus laevuke leegionäri märgiga,. ikka nii et tuleb teha kasvastus-selgitustööd noorsooga. See ju siiani isade-vanaisade ülesanne laste kasvetamisel ning kuulub ka asja juurde.Pole pärimust -pole ajalugu-pole midagi.

sAMAS, et kas pole ühtegi siin foorumis, kes vanaisadelt on vabadussõja ajast midagi kuulnud??? meie kandis palju sellest ajast teada naabritelt, lpsepõlvesõprade vanaisadelt.
Bardo lubas toonast aasta oma sugulaste ( Pudel ja Höövelson jt ) tegusi siin valgustada kui Rohusse tagasi tuleb elama. Mu vanaisa on samast Rohust.
malt laal
Liige
Postitusi: 60
Liitunud: 24 Juul, 2009 16:25
Kontakt:

Re: Vanaisade huvitavad juhtumised Vabadussõja (1918-20) päe

Postitus Postitas malt laal »

lisaks:
olku isa villu (surnud) pajatas oma isa Julius-e soomusrongi teenistuse kohta vab sõjas lätis. nad olevat enne Riiga sõitu riputanud vangilangenud #parunid-sakslased -ohved# konksude otsa soomusrongi välisküljele-eesti ohved olevat alul kisanud, aga kuna sõdurid olid kõik poolt , siis sõideti trofeedega riia alla välja

MIDA ME TEAME TEGELIKULT VABADUSSÕJAST ? ( vb on müüt, aga külarahvas seda juttu mäletab)
Kasutaja avatar
hillart
Liige
Postitusi: 3281
Liitunud: 07 Jaan, 2005 15:02
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Vanaisade huvitavad juhtumised Vabadussõja (1918-20) päe

Postitus Postitas hillart »

Noo-jah. Vanaisa juba oma 20 aastat manalas, aga nii mõndagi ikka jutustas.

Asjad olid nimelt sedasi, et ta oli noorim võsuke suurest perest (õnnetul kombel olid kõik lapsed selles peres poisid ja seega suhteliselt väikese lootusega mingit suuremat tükki vanemate varast pärida), kes elasid 1917. aastal veel Peterburi lähedal mingis saksa külas (vaat, nime ei mäleta), kuhu tema vanemad olid mingil ajal Lõuna-Eestist välja rännanud. Isa olla ikka nagu poolenisti eesti soost olnud ja ema olla Baierimaa päritolu käsitöölise perest Valgast pärit (üldsegi mitte von´id :lol: ).
1917. aasta paiku aga hakkas ka Peterburi kandis elu kangesti keeruliseks minema ja mida aeg edasi, seda komplitseeritumaks, kuni sinnamaani, et 19-ndama aasta lõpul saadeti noorim poeg juhuslikku transporti kasutades (praktiliselt jalgsi) tagasi Eestimaa poole teele, et luurata võimalust oma kunagisse kodukanti naasta. Seda enam, et viimaste teadete kohaselt olla vanaisa ema suguvõsa veel sellel ajal Valgas kindlalt paigal olnud. Iseasi muidugi, kui hea see info liikumine tollal oli, ja kas see postki eriti käis.
Igatahes - mõeldud-tehtud, ja poiss, kes siis 18 aastat vana oli, sidus pätsi leiba räti sisse ja tõstis selle kepiga õlale ning - minek. Tee Eestimaa poole olla ikka omajagu aega võtnud, sest ega see nüüd ilma seiklusteta kah mööda ei saanud. Kord tahtsid punased teda oma väkke ära võtta, kord mingid röövlid ära lintšida. Minema olla ikka saanud. Nii ta siis rändas ja sai iga päevaga kunagisele kodukandile, kus ta küll ise kunagi viibinud ei olnud, aina lähemale. Kuni sinnamaani välja, et kusagil 1919. aasta alguses, talvel igatahes, olla ta eesti vägede poolt kinni nabitud ja olla spiooni pähe tahetud kuul pähe lasta. Abiks olla olnud seda viimast saatust vältida aga ikka hea eesti keele oskus, millist ta oma isa kaudu juba väiksest peale siiski valdas, vaatamata sellele, et kodune keel neil saksa keel olla olnud. Ja muidugi lubadus koheselt "vabatahtlikult" Eesti Väkke astuda. Nii palju siis sellest suurest eriliselt motiveerivast patriotismipuhangust eesti vägedes sellel ajal, millisest praegu nii suuri sõnu tehakse. Ikka vaid otsene oht, et keegi tema eluküünla, nagu möödaminnes, oleks võinud ära kustutada.
Noh, ja sellega oligi siis nii, et ei jõudnudki minu vanaisa seekord oma reisisihini, Valka. Vorm selga ja vint kätte, ning ikka edasi. Või õigemini, tagasi, sest sealt poolt ta just tulnud oligi. Nimelt ikka Petseri ja Pihkva poole.
Ei tea mina, mis kohtadega tegu oli, kus ta kõik seikles, kuid päris ägedad (meie tänapäeva mõttemalli arvestades) need seklused igatahes olid. Oli tema nimelt luureüksuses ja alatasa olla teda ca. pooljao suuruste üksuste koosseisus luurele saadetud.
Kord olla selline lugu olnud, et saadeti neid siis välja ja olnud teised terve öö läbi kusagile marssinud. Kogu tegevus toimus arvatavasti kusagil Petseri lähedal, sellest ida pool. Ikka läbi metsa ja soo ja jälle üle kraavide jne., jne. Ülemus neil ikka kindlameelselt ees ja seletamas, et kõik kontrolli all olevat. Ja siis see kätte jõudiski. Nimelt tõdemus, et ollakse kapitaalselt ära eksinud. Ja nagu sellest veel vähe oleks olnud. Lisaks kõigele mis läbi elatud ja, et surmväsinud oldi, olid ka vanaisa saapanatukesed sellel teekonnal lootusetult otsa saanud ja nii ära lagunenud, et isegi pealseid enam jala ümber polnud alles jäänud. Mida aga tähendab paljajalu pimedas metsas tundide kaupa ringi kakerdada, seda võite vahest isegi ette kujutada. Asjale pani krooni pähe aga lisandunud äkiline tõdemus, et ollakse keset pidutsevaid punaseid. Hoogsa edasiliikumise tulemusel oldi aina kitsamaks muutvat metsasiilu pidi edasi rühkides jõutud lagedale väljale. Õigemini küll mitte päris lagedale, sest ise oldi selles paarikümne meetri lauses võsasiilus, kuid kahel pool nurmed olid laagrisolevaid punaseid paksult täis olnud. Need õnnelikud aga ei olla muidugi aimanudki, et valged neist vaid paarikümne meetri peal võpsikus värisesi. Küpsetasid teised aga lõkketuledel lambakintse ja lasid karmoškadel üürata ning puskaripudelil ringi käia. Mis meie vaestel luurajatel siis muud üle jäi, kui et üritasid tasahilju tagasikäiku anda. Õnneks olla grupi noorimal, minu vanaisal siis nimelt, ümbrusest mingi tuttav pilt ette tulnud (oli ta ju seda piirkonda teises suunas liikudes alles hiljaaegu läbinud) ja nii nad siis ennast sealt välja vedasidki. Lõpp hea, kõik hea. Jõudsid tagasi. Poisil jalad muidugi totaalselt p...s. Aga asjale pani punkti see, et tänu tema tagsitulekuoskusele sai meie väejuhatus väga väärtusliku luureinfo, mis järgnevate päevade edasiliikumist äraarvamata palju kergendanud oli. Grupi ülemale tuleb au anda, et ta seda poisi panust ka vääriliselt hinnata oskas, ning ta ülemustele autasustamiseks esitas. Kuna toona Eesti Vägedel omi aumärke ja muud sarnast polnud, siis olla teda väejuhatuse nimel rivi ees aukirjaga premeeritud. See paber olla vanaisal veel isegi EW lõpuaastatel alles olnud, kuid mis pealesõja ajal (peale 2. MS nimelt), kui punased taas inimjahti pidasid, pideva ärapeitmise tulemusena kaotsi läinud.
Teine lugu olla kah Venemaal juhtunud. Kusagil 1919. aasta sügiskuudel. See olla see aeg olnud, kui nende üksusele esmakordselt kergekuulipildujad välja jagati. Luureüksusele muidugi kõigepealt. Need Lewis-kergekuulipildujad olla olnud. Anti kätte ja kohe - tegevusse. Ainuke, mis tegemata jäi, oli väljaõpe selle relva kohta. Ollagi siis see tundmatu riist noorele poisile kätte torgatud. Kui juba pidi, siis las see kõige noorem veab. Teised, vanemad mehed, eelistasid oma käepärast vinti.
Noh, ja nii nad siis läksidki. Kolmekesi. Vanaisa, vaene poiss, teadis sellest relvast siis vaid nii palju, et kust üles tõmmata ja kust triklile vajutada, muud miskit.
Ja nagu kiuste, siis sellises olukorras kipuvad kah need kõik-sse sitemad asjad juhtuma. Rahmeldavad siis mehed võsa-metsas ettenähtud suunas, kui ühel heal momendil murravad end metsalagendikukesele välja ja ... Just samal ajal olid sama ettevõtmisega tegevuses punased. Nimelt kümmekond meetrit eemal, lagedama koha vastasservast rühkisid välja punaluurajad. Kah kolmekesi, nagu nemadki. Meie vaprad võitlejad muidugi panid vapralt tagurpidikäigi sisse ja - liduma. Punased, nii kui kuulipildijat nägid, nii järgisid oma vaenlaste eeskuju ja samuti liduma. teises suunas muidugi. Vanaisa aga, keda uue relvaga seoses eriline vastutustunne paigal kinni hoidis, ei olnud mitte jalgadele valu andnud ja tegeles kiirkorras kuulipritsi eesmärgipärase rakenduse tundmaõppimisega. Paraku aga võttis sellest esimese paugu kättesaamine nii parasjagu palju aega, et selleks ajaks, kui see riist tuld sülgama hakkas, olid nii omad, kui punased, temast juba mõlemad oma 50-60 meetrilise edumaa saanud. Ja ega need esimesed paugudki sellest torus väga soovitud suunas läinud. Polnud ju poisile keegi eelnevalt selle laskeriista eripärasid ja laskevõtteid seletanud. Panigi siis esimese hooga kogu rulli tühjaks, nii et valang algas raua asendis maaga horisontaalselt ja lõppes samuti horisontaalselt, aga juba suudmega vastasuunas. Ja poiss ise kah oli lõpuks muidugi selili maas. Peale valangut avastaski mees end metsas puhta üksi olevat. Ei punaseid, ei omi mehi. Astuski siis omapäi tagasiteele. Väeossa tagasi jõudes olla keegi juba tema kangelasena langemisest ette kanda jõudnud ja vastuvõtt olla siis kah kangelasele kohane olnud. Ei hakanud tema ise kah miskit seletame, et ta tegelikult olla poole tee peal tagasi kusagil ojas oma täislastud pükse pesnud ja see ilmatu pikk valang, mida ka teised kuulsid, ei olnud mitte hiiglaslikust kangelaslikkusest tingitud olnud ning ega need kuulidki hoopistükki sinna suunas, kuhu sihitud, läinud. Hää, et niigi läts.
Peale neid Venemaa seiklusi oli üksus veel mingi aja Lätis ringi heegeldanud, kuid sellest ajast ei olla miskit erilist jutustada olnud. Vabadussõja lõpuminutitel olid nad aga positsioonidel Narva ees, kus punased veel isegi peale ametlikku rahulepingu allkirjastamist mitme tunni ulatuses suurtükituld andsid. Jalaväega küll enam ei rünnanud, kuid suurtüki- ja kuulipildujatuli olla ikka omajagu aega peale ametlikku rahu edasi kestnud. Isegi päris kõvasti. Mõned olla isegi kartnud, et peale sellist tuleettvalmistust vaata-et tulevad isegi rünnakule. Aga ei tulnud. Ja sellega saigi see sõjakäik mu vanaisale otsa ning mingi aja peale lasti neid ka väest minema.
Vanaisale endale aga anti Vabadussõjas osalemise eest Võrumaale talukoht, millega juhtus aga selline koomiline lugu, et peale seda, kui peale ametlikku rahulepingu sõlmimist oli ka vanaisa pere Venemaalt Eestisse tagasi tulnud, siis oli tema isa, kui suure pere pea, selle talu lihtsalt autoritaarselt oma nimele kirjutanud, ning hiljem kõigi vendade vahel ära jaganud. Noh, igaüks sai oma paarkümmend hektarit küll, kuid seda kõike vanaisa enda arvelt, kes Vabdussõjas siiski reaalselt osalenud oli. Aga mis ütleja see poiskene ikka oli. Ikkagi pere kõige noorem.
Aga oma Valgas elavaid oma emapooseid sugulasi ei olnudki ta kätte saanud. Ja ei tea minagi, mis neist selle keerulise segadusteperioodi jooksul sai, ning seega on ka minu pereloos see liin Vabadussõjast alates kaduma läinud. :wink:
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)

Stellung halten und sterben!!
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist