Eesti sõjaline abi Lätile

[Vaikal]

Läti väeosade organiseerimine
Riia langemisega 3. jaanuaril 1919 punavägede kätte sattus Läti ajutine valitsus eesotsas peaminister K. Ulmanisega raskesse seisu. Kuna lätlaste sõjalised jõud olid veel nõrgad, pöördus Ulmanis palvega abi saamiseks Eesti, Soome, Rootsi ja Taani valitsuste poole. Eesti Ajutine Valitsus kaalus seda olukorda ja 6. veebruaril volitati Eesti Sõjaministeeriumi sõlmima Läti valitsuse esindaja, kirikuõpetaja J. Rammanisega sellekohane leping, mis kirjutati alla 18. veebruaril 1919. Selle lepinguga lubati lätlastel mobiliseerida Eesti territooriumil asunud läti kodanikke ja formeerida neist iseseisvad Läti väeosad. Relvad, laskemoona ja kogu muu varustuse pidid need väeosad saama Eesti sõjaministeeriumilt. Samuti võimaldas Eesti Valitsus läti väeosadele valjaliku rahalise krediidi saamise.
Eestis formeeritud läti väeosad allusid täielikult meie ülemjuhatajale, ning sõjaliselt võidi neid kasutada ainult lõunarindel Läti territooriumi vabastamiseks vaenlasest. Läti pinnal võitlevatel eesti väeosadel oli õigus saada kohapeal vajalikke toiduaineid Eesti poolt määratud rekvireerimishindadega.
Läti rahvuslike väeosade formeerimine Eestis arnes jõudsalt. Esimesena formeeriti Tartus Läti 1. Volmari polk alampolkovnik J. Jansoni juhatusel. Seejärel formeeriti Läti tagavara- pataljon ja 1. suurtükipatarei. Sama aasta mais formeeriti Tartus ka Läti 2. Võnnu polk, mille ülemaks määrati alampolkovnik K. Berkis. Paralleelselt Võnnu polgu formeerimisega toimus läti 2. patarei moodustamine ning juunis moodustati veel ka 3. patarei. Formeeritud üksustest moodustati Eestis Põhja-Läti brigaad, mille ülemaks määrati polkovnik G. Zemitâns.
Läti brigaad allus vahetult Eesti 2. diviisi ülemale. Märtsi lõpul 1919 võttis Läti 1. Volmari polk, mille koosseisus oli 80 ohvitseri ja 1300 sõdurit, osa lahinguist Marienburgi suunas. Läti 2. Võnnu polk võttis osa Eesti 3. diviisi koosseisus osa sõjast Landeswehri vastu.
Samaaegselt Läti territooriumi vabastamisega meie vägede poolt toimus Põhja-Läti valitsemise korraldamine. Läti valitsuse esindajaks Põhja-Lätis sai alates 2. veebruarist 1919 insener M. Gailîtis, kellele allusid Eesti üksuste poolt määratud komandadndid kohtadel. Mobilisatsiooni korraldamisel olid viimastel abiks Läti ohvitserid.

Vürst Bermandt – Avalovi Läänearmee
Landeswehri lüüasaamine ei tähendanud veel, et teatavad Saksa ringkonnad oleksid maha matnud idee - kukutada Venemaal bolševistlik riigikord ja aidata seal jalule saksasõbralik valitsus, kes astuks liitu Saksamaaga. 1919. a. jaanuaris hakkasid need ringkonnad Saksamaa sõjavangilaagrites formeerima väesalku, mis pidid eesotsas sakslastest väejuhtidega viima selle kavatsuse ellu. Väeüksuse juhatajaks panid sakslased, vaatamata nimekate vene tegelaste vastuseisule, auahne, kõlava tiitliga isehakanud vürsti - polkovnik Pavel Bermondt-Avalovi.
Kuramaal oli juba 1918. aastast peale Vene valgete väeosi. 1919. aasta alguses need koondati ja nende ülemaks määrati rittmeister vürst Lieven. 12. juunil saabus vürst Bermondt-Avalovi üksus Saksamaalt Kuramaale ja see allutati vürst Lievenile. Juuli lõpul saadeti vürst Lieven Loodearmee juhataja Judenitši käsul Narva taha. Ka polkovnik Bermondt sai Judenitšilt käsu Narva taha asumiseks, kuid ta keeldus seda käsku täitmast. See keeldumine tuli muidugi sakslaste ettepanekul, kuna Judenitši käsu täitmise korral oleksid sakslaste kavatsustel kriips peale tõmmatud.
Kuramaal olnud Vene valgete vägede ülemaks sai Bermondt-Avalov, kes nimetas sealsed väeüksused ümber "Läänearmeeks". Samal ajal saabus Kuramaal olnud Saksa vägedele Berliinist käsk vägede evakueerumiseks Saksamaale. See käsk oli antud Versailles' rahulepingu täitmiseks, milles nõuti Saksa vägede väljaviimist Vene riigi aladelt.
Saksa vägede juhataja kindralmajor Rüdiger krahv von der Goltž viibis parajasti Saksamaal ja Miitivis [Jelgavas] asunud Rauddiviisi ülem major Bischoff tühistas selle käsu. Diviis jäi Kuramaale edasi ja liitus 21. septembril sõlmitud lepingu alusel Bermondti "Läänearmeega".
Saksa Rauddiviisi toetus oli Bermondtile eluliselt tähtis ka "Läänearmee" suhtelise väiksuse tõttu. Loodud vene-saksa ühendväe suuruseks oli nüüd umbes 50 000 meest, 100 suurtükki, 50 miinipildujat, 600 kuulipildujat, 10 soomusauto, 3 soomusrongi ja 120 lennukit. Tekkinud oli esmapilgul ülieffektiivne löögirusikas.
Kuid Bermondti olukord polnud siiski roosiline, varustamise katkemine tingis vajaduse asuda kiirelt tegutsema. Tuues ettekäändeks oma tagala kindlustamise Läti ja Eesti sõjategevuse ajal enamlastega, võeti 1. oktoobril vastu otsus - alustada sõjakäigu Läti vastu, vallutada Riia ja kukutada Ulmanise valitsus ning kuulutada Baltimaad autonoomseks Vene provintsiks.
6. oktoobril jõuti sõjakäigu ettevalmistamisega lõpule ja vaenutegevuse näiliseks õigustuseks nõuti Ulmanise valitsuselt "Läänearmee" läbilaskmist, selle minekuks rindele enamlaste vastu. Riia operatsiooni alustas Bermondt umbes 8600 mehega, 56 suurtükiga, mõne soomusauto ja 200 kuulipildujaga. Lätlastel oli Riia all umbes 6000 meest, 16 suurtükki, 64 kuulipildujat ja 10 miinipildujat. Peale selle veel üks soomusrong ja 3 soomusautot.

Eesti soomusrongid Läänearmee vastu
8. oktoobril alustasid Bermondti üksused pealetungi. Riia-Miitavi kiviteed mööda tungis Riiga Rauddiviis ja mööda mererannikut, Babiti järve juurest alustasid edasimarssi vene väeosad. Suhteliselt nõrgad Läti üksused suruti Olai juures kiiresti tagasi ja Rauddiviisi osad vallutasid Riia eeslinna. Algas paaniline elanike evakueerimine linnast.
Läti Ajutine Valitsus oli sunnitud paluma Eestilt sõjalist abi. Ülemjuhataja kindral Laidoner andis 9. oktoobril Soomusrongide diviisi ülemale käsu, saata Riiga Läti sõjavägede ülemjuhataja käsutusse kaks soomusrongi. Samal päeval asusid Valgast leitnant E. Nepsi ja kapten J. Lepa juhtimisel teele soomusrongid Kapten Irv ja nr. 2.
Lätile kõige kriitilisemal hetkel, kui nende üksused olid valmis juba Riia maha jätma, jõudsid Eesti soomusrongid Riiga ja võtsid seal Väina [Daugava] paremkalda ja jõel olnud sillad oma valve alla. Läti sõjavägede staabis aga tabas sinna rutanud Eesti Soomusrongide diviisi staabiülemat Arnold Hinnomit üllatus. Staabis olnud Läti Sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Simoson, peaminister K. Ulmanis ja välisminister S. Meierovics teatasid, et nad on otsustanud Riia maha jätta...

Kapten A. Hinnom kirjutab oma mälestustes:
„Ulmanis ja Meierovics rääkisid omavahel ja siis ütles Meierovics kindla tooniga. "Oleme otsustanud Riiast lahkuda. Poleks teie Riiga sõitnud, oleks Riia olnud juba maha jäetud. Valitsusasutused on evakueeritud. Sõduritele on antud käsk koonduda Jägeli joonele ja seda ei saa enam muuta."
See resuluutne otsus tuli mulle ootamatult. Riia on ju vallutamata ja praegu ei ähvarda linna vaenlane. Kui laial Väina jõel ei suudeta vastupanu korraldada, kuidas on see Jägeli nirekesel või Segevoldi [Sigulda] juures võimalik? Tuleb suur taandumine ja lõpuks jääb jälle sõja raskus meie [eestlaste] õlgadele. Minu otsus oli küps.
"Eesti soomusrongid võtavad Riia kaitse enda peale, ega taandu siit enne, kui sakslaste survel. Nii taganeda, ilma et sakslasi oleksin näinud või kuulnud, ei leia ma võimaliku olevat."
See ettepanek tuli lätlastele ootamatult. Ulmanis elavnes ja küsis, kas me suudame takistada sakslaste ületulekut?
"Kus asub meie valve ja kuhu ulatub meie suurtükituli, sealt ei pääse keegi üle. Muide - sillad ja jõekallas on juba meie valve all."
Selle üle avaldati imestust, et millal me seda juba jõudsime teha. Nüüd nõustusid Ulmanis ja Meierovics minu otsusega. Kiiresti toodi Läti väed tagasi ja nende meeleolu tõus oli silmnähtav. Riia jäi vaenlasele loovutamata."

Varsti pärast eesti soomusrongide saabumist Riiga toimus Läti kõrgemas juhtkonnas vahetus. Auväärne, kuid juba vana kindral Simonson asendati polkovnik J. Balodisega. Siitpeale muutus ka Läti sõjavägi järjest võitlusvõimelisemaks. Kuid hädaoht polnud veel kadunud. Lätlased palusid Eestilt suuremat sõjalist toetust Bermondti likvideerimiseks. Samal ajal oli Tallinnas arutusel sõjalise konventsiooni sõlmimine. 21. oktoobril said Riias konventsiooni tulemusi ootavad soomusrongid käsu tagasi Valka tulla. Kui Soomusrongide diviisi staabiülem sellest polkovnik Balodisele teatas, palus viimane:

"Palun, ärge lahkuge Riiast! Praegu püsib meie sõdurite meeleolu ainult teie najal. Teil ei ole üldse enam vaja lahingut lüüa. Jääge vaid siia! Kui lahkute, muutub olukord võib-olla katastroofiliseks. Ja selle tagajärjed on teile teada. Lõpuks tuleb teil ikkagi võidelda, aga raskemas olukorras, kui praegu. Teie ei alistu kindlasti mitte sakslastele."

Teinud lätlaste palve Eesti Sõjavägede ülemjuhatajale teatavaks, toonitas oma vastuses ülemjuhataja, et soomusrongide Riiga jäämine oleneb lätlastest endist. Meie ei nõua midagi ülekohtuselt, kuid vahekorrad peavad selged olema, et pärast ei tekiks lahkarvamusi ja arusaamatusi. Ja Laidoner lubas soomusrongidel kuni korralduseni jääda Riiga.
Kuna aga konvetsiooni sõlmimine Tallinnas liiva jooksis ja seda peaasjalikult Valga linna pärast. Lätlased võtsid antud olukorras Valga linna küsimuse tõstatamist kui väljapressimist nende raskes olukorras. Suuresti mõjutas Valga küsimuse arutamist ka Valgas elavad eestlased ja lätlased oma kolkapatriotismiga. Kokkuvõttes süvendas see aga kahe naabri vastuolusid, mis osutusid mõlemale poolele kahjulikuks ja 23. oktoobri õhtul lahkusid eesti soomusrongid Riiast.
Samal ajal edenes Läti sõjaväe organiseerimine jõudsasti. Ka tugevnes oluliselt liitlaste surve Bermondtile, mille tulemusel Läti olukord paranes. Lahkudes Riiast, ütles Läti ülemjuhataja lahkumisviisidile tulnud eesti ohvitseridele:

"Võtke veelkord vastu minu tänu ja lugupidamine, sest teile isiklikult võlgneme, et Riiat 9.-10- oktoobri öösel ei loovutatud . Ei tea, kuidas vastasel korral oleks olukord kujunenud, kuid igatahes halvemini, kui praegu."

[Mõmps]

Selle jutu jätkuks viskaks üles ühe küsimuse foorumi helgematele peadele või lihtsalt neile kes rohkem aega arhiivis veedavad.
Nii küsimus siis selline: eesti sai 1919 aastal inglastelt kuus 120 mm suurtükki-QF 4,7 in. KAS NEED RELVAD ANTI ÜLE LÄTLASTELE ? Sellise mõttekäiguni viis mind foto raamatu "Eesti Vabadussõda" 1918-1920 teise osa leheküljel 170 olev pilt mille allkiri on "Läti 2. Võnnu patarei võitluste ajal Landeswehriga" Pildil siis suurtükk,millest jutt käib, ka on kirjanduses märgitud lätlaste patarei suurtükkide arvuks kuus relva.
Panen lingi ka kus neist torudest pisut välismaakeelset juttu ja pilte
http://www.chakoten.dk/qf_4_5_in_field_gun.html
Ärge siis häbenege,jagage aga teadmisi

[Reigo]

Mul on andmed, et 47''' suurtükid tulid kahes jaos: 02.06 ja 12.08, kokku 6 suurtükki. Kuid kuni 01.03.1920 jõudis neid rindele millegipärast vaid neli tükki. Läti 2. Võnnu patarei sai need suurtükid 18. juunil 1919.

Läti 1. Valmiera patareis oli neli 84-mm suurtükki ja 2. Võnnu patareis kaks raskesuurtükki (47''').

4. oktoobril sai Eesti 9. kindlusepatarei kaks 47''' suurtükki.

Briti suurtükid Eestile:
12.12.1918: üks 75 mm ja üks 57 mm kahur.
24.02.1919: kaksteist 84 mm kahurit ja kuus 152 mm haubitsat
02.06 ja 12.08: kokku kakskümmend neli 84 mm ja kuus 47’’’
Oktoobri keskel: kaheksa 77 mm kahurit, kuus 84 mm kahurit, kolm 77 mm meresuurtükki, viis 107 mm Schneideri kahurit, üks 47’’’ inglise kahur.

Allikaks on Rubachi ja Martma uurimused suurtükiväest arhiivis. Kui vaja võin viite anda.

[Mõmps]

Ahoi!
Viited on ikka teretunud. Need kaheksa 77 mm on vast saksa kahurid,vähemalt nii saan ma Laidoneri Muuseumi 2004 aastaraamatu järgi aru,seal üsnagi põhjalik käsitlus Toe Nõmmelt. Aga näiteks 47´´sed selles kirjatöös ei kajastu, vähemalt mitte lk 69 olevas tabelis ?

[EOD]

Vast on mõeldud neid inglasi: http://www.navweaps.com/Weapons/WNBR_92-47_mk10.htm

[Reigo]

OK annan hiljem ka viited.

47''' ongi 120-mm. 47''' tähendab 47-liinine. Üks liin võrdub 1/10 tolli.

Tasub ka kontrollida ega ülejäänud kahte 47'''/120-mm suurtükki ei antud äkki merekindlustele.

Need 77-mm kahurid on vist tõesti hoopis Saksast saadud ja seega Briti saadetise alla ei kuulu. Mul oli märkmetes segadus.

[Reigo]

Rubach, R. Suurtükivägi Vabadussõjas. I. Nov. 1918–4. jaan. 1919. Masinakiri, dateerimata:ERA 2124/3/1169
Rubach, R. Suurtükivägi Vabadussõjas II. 4. jaan.–16. veebr. 1919. Masinakiri, 1935:ERA 2124/3/1170
Rubach, R. Suurtükivägi Vabadussõjas. III. 16. veebr. 1919–25. mai 1919. Masinakiri,1935: ERA 2124/3/1171
Rubach, R. Suurtükivägi Vabadussõjas. IV. 25. mai 1919–25. aug. 1919. Masinakiri,1936: ERA 2124/3/1172
[Rubach, R.] Suurtükivägi Vabadussõjas. V. 25. aug. 1919–03. jaan. 1920. Masinakiri, dateerimata: ERA 2124/3/1792

Rubachi IV osa, l. 26-27 ja V osa, l. 40 puudutavad 47'''/120mm suurtükkide saabumist rindepatareidesse.


Martma, V. Meie suurtükiväe organisatsioon, relvastis, varustis ja tegevuse iseloomustus Vabadussõjas. Masinakiri. Tallinn, 1938: ERA 495/12/715

Sealt võtsin andmed briti suurtükkide saabumise aja ja arvu kohta.

[EOD]

Tavaliselt küll suurtükkide kaliibrit liinides ei määratud. Laskurrelvade oma küll. Segadust tekitab veel, et lisaks 1/10 tollisele on ka 1/12 tolline liin.
Konkreetset Briti suurtükki tähistati tavaliselt ikka 4,7 tollisena. http://en.wikipedia.org/wiki/QF_4.7_inc ... E2%80%93IV
Veel oli Suurbritannias kasutusel kaliibri tähistamine naeltes. Ja siingi kaks erinevat võimalust - kas musta püssirohu laengu mass naeltes või mürsu mass. Erinevatel suurtükkidel erinev tähistusviis.
Segadust parasjagu.

[Mõmps]

See on jah segane värk ka mõne vene kahuri kaliiber on liinides. Kõnealuse briti "toru" on kah segane- briti mõõtühikutest tuletades saadi 119 mm, mis mõnes allikas kirjas. Meetermõõdustiku järgi rehkendades saadi 120 mm, ka seda varianti olen täheldanud.

[Reigo]

VS ajal märgiti suurtükkide kaliibrit tavaliselt tollides või liinides. Näiteks 76-mm suurtükki nimetati 3-tolliseks. Kuid mõnede suurtükkide puhul kasutati liine, nagu näiteks kõnealuse 120-mm puhul. Ei oska öelda, miks nii. Võib-olla kui tollides arvestamisel tuli mängu komakoht, siis kasutati liine (et ei peaks koma kasutama)?