Re: Taavi Minniku magistritöö terrorist
Postitatud: 20 Mai, 2013 20:01
Tutvusin ka Minniku venekeelse artikliga. Ilmunud selles kogumikus http://urss.ru/cgi-bin/db.pl?lang=Ru&bl ... &id=166967 Djukov on tsiteerinud õigesti.
Veel mõned paremad palad artiklist:
Lk 65. "Eesti puhul ei kehti väide, et valge või niinimetatud kontrrevolutsiooniline terror sai reaktsiooniks punasele terrorile, sest üks esimesi bolševike poolt tehtud samme pärast oktoobripööret oli surmanuhtluse kaotamine 1917. aasta 19. detsembril. Nõukogude Venemaal taastati surmanuhtlus alles 21. veebruaril 1918, see tähendab lääneriikide pealetungi tingimustes. [...] Punane terror oli paljuski kättemaks selle eest, mis toimus saksa okupatsiooni ajal [...]"
Asi niisiis lihtne. Minniku arvates on terror ainult kellegi äratapmine. Kui enamlased 1917-1918 Eestis kedagi ära ei tapnud, siis ei saanud ka Saksa okupatsiooni aegsed kättemaksuaktsioonid olla kättemaksukatsioonid. See, et enamlased inimesi vangistasid, Minniku arvates poliitiline vägivald ei ole. (Muide ma pole kindel, et enamlased kedagi kuni 1918. aasta veebruarini ei jõudnud ära tappa.)
Lk 67. "Noor rahvuslik valitsus ei suutnud esialgu Punaarmeele vastupanu osutada muuhulgas seetõttu, et kaks kolmandikku nende väeosade punaarmeelastest, mis asusid 1918. aasta detsembris Eesti territooriumil, moodustasid etnilised eestlased."
Aga kui oleks olnud etnilised rootslased, kas siis oleks suutnud vastupanu osutada? Ja tegelikult oli detsembris 1918 etnilisi eestlasi üldiselt vähem.
Lk 73. "... välikohtud omasid rohkem ühist eelpoolkirjeldatud "komissarokraatiaga" kui lääne traditsioonidega. Neid võib võrrelda ka gladiaatorilahingutega, kus Caesari pöidlaliigutus või publiku karjed olid piisavad areenil olejate saatuse määramiseks". Näiteks toob Minnik juhuse, kus Kuperjanovi käsul lasti maha enamlaste pooldjaid, kusjuures Kuperjanov nimetas seda välikohtuks, ehkki tal välikohtu korraldamiseks ametlikult tegelikult õigust ei olnud.
Jutt käib Eesti Vabariigi välikohtutest. Minnik pole ilmselt teadlik, et "lääne traditsioonis" kasutati sõjaolukorras samuti välikohtuid. Üleüldse torkab silma, et Minnik pole välikohtute töö korradlusse tegelikult süvenenud, vaid lähtub antud küsimuses pigem emotsionaalselt pinnalt. Välikohtud ei olnud kahtlemata ideaalsed õigusemõistmise vahendid, kuid kujutada neid üldiselt mingisuguse juhusliku formaalsusena, mille varjus muudkui kohutavat ebaõiglust ja terrorit viljeleti, on liialdus. Näide Kuperjanovist on väga halb, sest Kuperjanovi tegevus oli sisuliselt omakohus ja mitte välikohus ning seega välikohtupraktika kohta üldistuste tegemiseks ei kõlba.
Lk 74. väidab Minnik, et 1919 kevadel läks õigusemõsitmine välikohtultelt suures osas üle Sõjaringkonnakohtule. Ei läinud. Minniku väite aluseks on välikohtute kohta käiv määrus 25. märtsist 1919, mis justkui tõesti seda võimaldanuks, kuid tegelik praktika oli teistusgune. Minnik pole tegelikku praktikat ilmselt viitsinud kuigivõrd selgitada.
Huvitav on ka märkida, et Minnik pole pidanud vajalikuks mainida enamlaste massimõrvu 1919. Lihtsalt esitab ohvrite summeeritud arvu. Samas valge terrori puhul leiab mainimist "Irboska veretöö". Valge terrori ohvrite hulka arvatakse, nagu näib, südamerahuga kõik Saaremaa mässulised, ka need, kes "karistusoperatsiooni" käigus lahingus surma said.
Üldiselt ei kõlba Minniku senitehtud poolik/puudulik/toores uurimistöö (magistritöö) kindlasti selliste laiahaardeliste järelduste tegemiseks, nagu neid tema artiklites kindlas kõneviisis muudkui esitatakse. Kusjuures neid artikleid püütakse ilma igasuguse kriitikameeleta võimalikult paljudes keeltes avaldada justkui mingisuguseid tähelepanuväärseid teadussaavutusi. Juba on ilmunud ka Forschungen zur baltischen Geschichtes ja ETISE järgi on ilmumas ka ajakirjas Journal of Baltic Studies.
Veel mõned paremad palad artiklist:
Lk 65. "Eesti puhul ei kehti väide, et valge või niinimetatud kontrrevolutsiooniline terror sai reaktsiooniks punasele terrorile, sest üks esimesi bolševike poolt tehtud samme pärast oktoobripööret oli surmanuhtluse kaotamine 1917. aasta 19. detsembril. Nõukogude Venemaal taastati surmanuhtlus alles 21. veebruaril 1918, see tähendab lääneriikide pealetungi tingimustes. [...] Punane terror oli paljuski kättemaks selle eest, mis toimus saksa okupatsiooni ajal [...]"
Asi niisiis lihtne. Minniku arvates on terror ainult kellegi äratapmine. Kui enamlased 1917-1918 Eestis kedagi ära ei tapnud, siis ei saanud ka Saksa okupatsiooni aegsed kättemaksuaktsioonid olla kättemaksukatsioonid. See, et enamlased inimesi vangistasid, Minniku arvates poliitiline vägivald ei ole. (Muide ma pole kindel, et enamlased kedagi kuni 1918. aasta veebruarini ei jõudnud ära tappa.)
Lk 67. "Noor rahvuslik valitsus ei suutnud esialgu Punaarmeele vastupanu osutada muuhulgas seetõttu, et kaks kolmandikku nende väeosade punaarmeelastest, mis asusid 1918. aasta detsembris Eesti territooriumil, moodustasid etnilised eestlased."
Aga kui oleks olnud etnilised rootslased, kas siis oleks suutnud vastupanu osutada? Ja tegelikult oli detsembris 1918 etnilisi eestlasi üldiselt vähem.
Lk 73. "... välikohtud omasid rohkem ühist eelpoolkirjeldatud "komissarokraatiaga" kui lääne traditsioonidega. Neid võib võrrelda ka gladiaatorilahingutega, kus Caesari pöidlaliigutus või publiku karjed olid piisavad areenil olejate saatuse määramiseks". Näiteks toob Minnik juhuse, kus Kuperjanovi käsul lasti maha enamlaste pooldjaid, kusjuures Kuperjanov nimetas seda välikohtuks, ehkki tal välikohtu korraldamiseks ametlikult tegelikult õigust ei olnud.
Jutt käib Eesti Vabariigi välikohtutest. Minnik pole ilmselt teadlik, et "lääne traditsioonis" kasutati sõjaolukorras samuti välikohtuid. Üleüldse torkab silma, et Minnik pole välikohtute töö korradlusse tegelikult süvenenud, vaid lähtub antud küsimuses pigem emotsionaalselt pinnalt. Välikohtud ei olnud kahtlemata ideaalsed õigusemõistmise vahendid, kuid kujutada neid üldiselt mingisuguse juhusliku formaalsusena, mille varjus muudkui kohutavat ebaõiglust ja terrorit viljeleti, on liialdus. Näide Kuperjanovist on väga halb, sest Kuperjanovi tegevus oli sisuliselt omakohus ja mitte välikohus ning seega välikohtupraktika kohta üldistuste tegemiseks ei kõlba.
Lk 74. väidab Minnik, et 1919 kevadel läks õigusemõsitmine välikohtultelt suures osas üle Sõjaringkonnakohtule. Ei läinud. Minniku väite aluseks on välikohtute kohta käiv määrus 25. märtsist 1919, mis justkui tõesti seda võimaldanuks, kuid tegelik praktika oli teistusgune. Minnik pole tegelikku praktikat ilmselt viitsinud kuigivõrd selgitada.
Huvitav on ka märkida, et Minnik pole pidanud vajalikuks mainida enamlaste massimõrvu 1919. Lihtsalt esitab ohvrite summeeritud arvu. Samas valge terrori puhul leiab mainimist "Irboska veretöö". Valge terrori ohvrite hulka arvatakse, nagu näib, südamerahuga kõik Saaremaa mässulised, ka need, kes "karistusoperatsiooni" käigus lahingus surma said.
Üldiselt ei kõlba Minniku senitehtud poolik/puudulik/toores uurimistöö (magistritöö) kindlasti selliste laiahaardeliste järelduste tegemiseks, nagu neid tema artiklites kindlas kõneviisis muudkui esitatakse. Kusjuures neid artikleid püütakse ilma igasuguse kriitikameeleta võimalikult paljudes keeltes avaldada justkui mingisuguseid tähelepanuväärseid teadussaavutusi. Juba on ilmunud ka Forschungen zur baltischen Geschichtes ja ETISE järgi on ilmumas ka ajakirjas Journal of Baltic Studies.