Balti pataljon
Balti pataljon
Mis te arvate Eesti Rahvaväe koosseisus võidelnud Baltipataljoni kohta? Huvi pakuvad igasugused arvamused nii isikkosseisu, kui ka lahingutegevuse kohta.
Koosseisus suhteliselt palju vabatahtlikke; üldiselt hea lahinguvõimega üksus (üle Eesti armee keskmise, arvan). 1919 a kevadeks olid lahinguallüksusteks kaks jalaväekompaniid, üks eskadron, patarei (2 kahurit), ning terve rida kuulipildujarühmi. Kuulipildujatega oli üldse võrdlemisi hästi varustatud. Mais moodustati kolmas kompanii venelastest saksa ohvitseride juhtimisel. Päris aasta lõpus võeti veel suuremal hulgal (sadu) venelasi Loodearmeest.
Peab siiski märkima, et meeleolu oli üldiselt Eesti-vastane (mis on ka mõistetav - maareform). Landeswehrile tunti kaasa. Tuli aga valida kahest halvast (Eesti ja enamlased) vähem halb.
Peab siiski märkima, et meeleolu oli üldiselt Eesti-vastane (mis on ka mõistetav - maareform). Landeswehrile tunti kaasa. Tuli aga valida kahest halvast (Eesti ja enamlased) vähem halb.
eelarvamus ja suhteliselt subjektiivne hinnang, et Baltipataljoni võitlejad ei olnud EW suhtes lojaalsed. Vaen oli vastastikune. Tolleaegne Eesti suhtumine Baltipataljoni oli ka subjektiivne, mis on tegelikult täiesti arusaadav (baltisakslaste vastane meeleolu oli üldine; ühiskonna üldmeeleolu loomulik peegeldumine Rahvaväes). Kuid praegu võiks seda suhtumist korrigeerida.
Eh, Igor!
Tänapäeval muidugi. Ära saa minust valesti aru, ka mina hindan Eestis elanud ja vabariigile vähemalt 1939 lojaalsed olnud venelasi-sakslasi-rootslasi-juute. Kuid jutt oli ikkagi aastast 1919 - ja tollal olid Balti pataljoni mehed Eesti Vabariigi - päris küll mitte vaenlased, aga ikkagi vaenulikult meelestatud!
Tänapäeval muidugi. Ära saa minust valesti aru, ka mina hindan Eestis elanud ja vabariigile vähemalt 1939 lojaalsed olnud venelasi-sakslasi-rootslasi-juute. Kuid jutt oli ikkagi aastast 1919 - ja tollal olid Balti pataljoni mehed Eesti Vabariigi - päris küll mitte vaenlased, aga ikkagi vaenulikult meelestatud!
Oman vastavaid kohustusi ja piiramatuid õigusi antud ülesannete täitmisel.
Siis ma esitan teise küsimuse: aga miks Baltipataljoni mehed pigem negatiivselt suhtusid Eesti Wabariiki? (heidame kõrvale mõisnikute ja talupoegade vahel sajandeid kestnud viha; mõtleme vaid Vabadussõja perioodist). Toon siin ette mõned näided:
Eesti Rahvavägi ei tahtnud isegi tunnistada, et Baltipataljon on tegelikult rügement, mis oli baltisakslastele alandav. Arvuliselt ja struktuurselt Baltipataljon vastas tolleaegse Eesti polgu standardile.
Baltipataljoni võitlejad olid väga harva autasustatud, võrreldes teiste Eesti väeosadega. Vaadake palju baltisakslasi on saanud VRi. Kuigi samas Baltipataljoni vapruses ei või isegi kahelda.
Kui 20. detsembril 2. polgu tagavarapataljonis on puhkenud mäss, mille tulemusena langes Tartu, 2. polgu ülem polkovnik Unt süüdistas Dorpater Heimschutz´i ülema rittmeister von zur Mühleni, et tema nagu olevat liiga vara lahkunud oma positsioonidelt ning tema pärast Tartu langes punaste kätte.
Siin võib palju sarnaseid juhtumeid ette tuua.
Kuid lõpuks mainin veel ühe juhtumi: 11. Jaanuaril 1919 käskis kindralmajor Põdder Tallinna baltisaksa omakaitsele (Revaler Selbstschutz) saata rindele ühe kompanii jalaväge. 7. Abteilung´ist kiirelt formeeritud ja puudulikult relvastatud/varustatud üksus staabirittmeister parun Hans von Benckendorff´i eesotsas siirdus Lõunarindele, kus võttis osa ägedamates lahingutes Marienburgi ja Võru piirkonnas. Pärast kahte kuud rindelolekut sellelt omakaitse üksuseslt võeti relvad ära ja saadeti tagasi. Mitmes kohtades lahinguväljal oma isikliku vaprust ülesnäidanud st-rittm parun von Benckendorff saabus rindelt selleks ajaks juba rüüstatud kodumõisa Jendel (Jäneda) 1919 aprilli alguses. Sel ajal, kui ta algul tegeles Tallinna Kaitse Liidu 7. (saksa) Abteilungi formeerimisega, hiljem aga võitles rindel, tema kodukoht oli paljaks rüüstatud taanduva Eesti Rahvaväe 1. diviisi soldatide poolt. Üks tolleaegne aseohvitser, kes juhtus detsembris 1918 Aegviidu-Jäneda piirkonda, pealtnägijana kirjeldas Jäneda mõisa rüüstamist marodöörivate Eesti sõdurite poolt. Ohvitserid (kes olid tol ajal piisavalt haritud ja tundsid esteetilist naudingut ) viisid kaasa mõisas olevaid maalinguid, lihtsõdurid aga tassisid kõik mis igapäevaelus vaja oli, kõigepealt riided. Kuna parun von Benckendorff oli tsaariarmee elukutseline ohvitser, leidus tal mõni hulk sõjaväeriideid. Ülalmainitud pealtnägija kirjeldas, kuidas halvasti varustatud Eesti sõdur jõuga tõmbas kitsas oleva ohvitserifrentši selga ja toppis ohvitseri kuldsad pagunid enda tasku.
Situatsioon laheneb kõige traagilisemalt mõisniku suhtes, sest 19. aprillil 1919 von Benckendorff oli tapetud oma mõisahoones. Mõrvar polnud leitud.
Eks kindlasti see juhtum ei ole mingi näitaja, et mõõta eestlaste ja baltisakslaste vaenu. Kuid samas sellega võib põhjendada baltisakslaste isiklikku suhtumist Eesti Wabariiki.
Eesti Rahvavägi ei tahtnud isegi tunnistada, et Baltipataljon on tegelikult rügement, mis oli baltisakslastele alandav. Arvuliselt ja struktuurselt Baltipataljon vastas tolleaegse Eesti polgu standardile.
Baltipataljoni võitlejad olid väga harva autasustatud, võrreldes teiste Eesti väeosadega. Vaadake palju baltisakslasi on saanud VRi. Kuigi samas Baltipataljoni vapruses ei või isegi kahelda.
Kui 20. detsembril 2. polgu tagavarapataljonis on puhkenud mäss, mille tulemusena langes Tartu, 2. polgu ülem polkovnik Unt süüdistas Dorpater Heimschutz´i ülema rittmeister von zur Mühleni, et tema nagu olevat liiga vara lahkunud oma positsioonidelt ning tema pärast Tartu langes punaste kätte.
Siin võib palju sarnaseid juhtumeid ette tuua.
Kuid lõpuks mainin veel ühe juhtumi: 11. Jaanuaril 1919 käskis kindralmajor Põdder Tallinna baltisaksa omakaitsele (Revaler Selbstschutz) saata rindele ühe kompanii jalaväge. 7. Abteilung´ist kiirelt formeeritud ja puudulikult relvastatud/varustatud üksus staabirittmeister parun Hans von Benckendorff´i eesotsas siirdus Lõunarindele, kus võttis osa ägedamates lahingutes Marienburgi ja Võru piirkonnas. Pärast kahte kuud rindelolekut sellelt omakaitse üksuseslt võeti relvad ära ja saadeti tagasi. Mitmes kohtades lahinguväljal oma isikliku vaprust ülesnäidanud st-rittm parun von Benckendorff saabus rindelt selleks ajaks juba rüüstatud kodumõisa Jendel (Jäneda) 1919 aprilli alguses. Sel ajal, kui ta algul tegeles Tallinna Kaitse Liidu 7. (saksa) Abteilungi formeerimisega, hiljem aga võitles rindel, tema kodukoht oli paljaks rüüstatud taanduva Eesti Rahvaväe 1. diviisi soldatide poolt. Üks tolleaegne aseohvitser, kes juhtus detsembris 1918 Aegviidu-Jäneda piirkonda, pealtnägijana kirjeldas Jäneda mõisa rüüstamist marodöörivate Eesti sõdurite poolt. Ohvitserid (kes olid tol ajal piisavalt haritud ja tundsid esteetilist naudingut ) viisid kaasa mõisas olevaid maalinguid, lihtsõdurid aga tassisid kõik mis igapäevaelus vaja oli, kõigepealt riided. Kuna parun von Benckendorff oli tsaariarmee elukutseline ohvitser, leidus tal mõni hulk sõjaväeriideid. Ülalmainitud pealtnägija kirjeldas, kuidas halvasti varustatud Eesti sõdur jõuga tõmbas kitsas oleva ohvitserifrentši selga ja toppis ohvitseri kuldsad pagunid enda tasku.
Situatsioon laheneb kõige traagilisemalt mõisniku suhtes, sest 19. aprillil 1919 von Benckendorff oli tapetud oma mõisahoones. Mõrvar polnud leitud.
Eks kindlasti see juhtum ei ole mingi näitaja, et mõõta eestlaste ja baltisakslaste vaenu. Kuid samas sellega võib põhjendada baltisakslaste isiklikku suhtumist Eesti Wabariiki.
Pole tõsi. Balti pataljon (kuni 1919 a lõpuni) vastas tegelikult arvuliselt enam-vähem ühele eesti pataljonile. Struktuurilt oli ta omaette nähtus, kuid Eesti polguni lahinguallüksuste arv kuidagi ei küündinud. Eesti polgus oli nimelt 1919 a keskpaigaks kolm või neli pataljoni kokku 12 või enama rooduga. Balti pataljoni struktuuri ma juba kirjeldasin.Eesti Rahvavägi ei tahtnud isegi tunnistada, et Baltipataljon on tegelikult rügement, mis oli baltisakslastele alandav. Arvuliselt ja struktuurselt Baltipataljon vastas tolleaegse Eesti polgu standardile.
Mälu järgi: Vabadusriste hakati konkreetselt määrama alles päris sõja lõpus (või isegi pärast lõppu). Seega eesti-baltisaksa suhteid Vabadussõja ajal kujundanud tegurina ei tohiks see vist kõne alla tulla.Baltipataljoni võitlejad olid väga harva autasustatud, võrreldes teiste Eesti väeosadega. Vaadake palju baltisakslasi on saanud VRi. Kuigi samas Baltipataljoni vapruses ei või isegi kahelda.
Jutt käib ilmselt 1918 aastast. Taoline süüdistus vist käis omal ajal läbi jah, aga tegelikult lahkus sakslaste rood Tartust vastavalt väejuhatuse käsule.Kui 20. detsembril 2. polgu tagavarapataljonis on puhkenud mäss, mille tulemusena langes Tartu, 2. polgu ülem polkovnik Unt süüdistas Dorpater Heimschutz´i ülema rittmeister von zur Mühleni, et tema nagu olevat liiga vara lahkunud oma positsioonidelt ning tema pärast Tartu langes punaste kätte.
Kõige tähtsam vastuolu oli siiski juba mainitud plaanitav maareform.
Mis veel võis suhteid kujundada: Saksa okupatsioon oli eestlaste seas üldiselt väga ebapopulaarne. Baltisakslasi nähti üldiselt okupatsioonivõimude kaastöölistena.
Seni läbi vaadatud arhiivmaterjal ei näita kuidagi seda et nad olid ebalojaalsed. Kindralmajor Tõnisson kirjutas väga hea soovituskirja polkovnik Weissile kui ta esitas ta Vabadusristi kantitaatiks. Eestimaa oli nende jaoks sama palju kodu kui eestlaste jaoks.
Mul on praegu käsil sellest samast pataljonist proseminari töö kirjutamine. Eks selgub kevadeks rohkem selle pataljoni kohta.
Mul on praegu käsil sellest samast pataljonist proseminari töö kirjutamine. Eks selgub kevadeks rohkem selle pataljoni kohta.
Kulla Anonymus, see on tore, et sa kirjutad proseminari tööd. Siiski soovitaks sulle kõigepealt kirjutama õppida (kantitaatiks pro kandidaadiks). Usu mind, ka proseminari tööd valmivad lausa ludinal, kui eesti keele õigekirjutus käes on.
Oman vastavaid kohustusi ja piiramatuid õigusi antud ülesannete täitmisel.
Pataljoni allüksused ja koosseis olid 2. jaanuari 1919. seisuga järgmine : pataljoniülem polk Konstantin von Weiss, staabiülem al-kapt Viktor von zur Mühlen.
Eskadroni ülem al-kapt Wolf von Gruenewaldt,
I. ratsarühm - al-kapt Konstantin Pillar von Pilchau
II. ratsarühm - al-kapt Walter von Kursell
III. ratsarühm - al-ltn Hans Engelhardt
Kokku: 69 mõõka.
Jalaväe kompanii ülem – ltn Karl Stock
I. jalaväe rühm – ltn Hermann von Andrea
II. jalaväe rühm – ltn Gerhard Barth
III. jalaväe rühm – veltveebel Rentsch
IV. jalaväe rühm – al-ltn Paul Kügler
Kokku 104 tääki.
Kuulipilduja kompanii (Tartu) – al-kapt Wolf Kirsten
I. rühm – ltn August Asmuss
II. rühm – al-ltn Karl Peitan
III. rühm – ltn Ernst Bosch
Ratsa – kuulipilduja komando – lpn (ltn) Helmuth von Wetter-Rosenthal
1. kuulipilduja komando (endine 5. jalaväe polgu ratsa-kuulipilduja komando) – kapten Georg von Gloy
I rühm – ltn Karl Förster
II. rühm – ltn Paul Thomson
2. kuulipilduja komando- kapten Erik von Holst
I.rühm – al-kapt parun Leo Stromberg
II. rühm – kapten-leitnant Walter von Hörschelmann
Kokku oli jaanuarikuu alguses pataljonis 54 ohvitseri, 10 arsti, 1. s-v ametnik ja 618 reameest
8 rkp ja 4 kkp .Lahingkoosseisus, mis asus üldpealetungile 2.jaanuari seisuga oli 104 tääki, 69 mõõka, 12 kp ja 95 kuulipildurit, 4 pommipildujat
Auastmed on kohantatud vastavalt 12. märtsi 1919 Sõjavägede Ülemjuhataja päevakäsule.
Staabikoosseis:
Pataljoniülem - polkovnik Konstantin von Weiss.
Pataljoni staabiülem - kapten (rittmeister) Victor von zur Mühlen.
Pataljoniülema teine abi ja majandusjaoskonna ülem – leitnant Hans von Brevern.
Uue kompanii formeerimise eest vastutaja – alamkapten Wolf von Gruenewaldt.
Adjutant - leitnant parun Konrad Uxküll von Güldenhandt.
Pataljonilaekur – alamkapten Herbert Savary.
Kortermeister – leitnant Konrad von Gruenewaldt.
Sidekomando ülem ja pataljoni õiguse tundja – alamkapten Erik von Bremen.
Relvurohvitser – alamleitnant Egolf von zur Mühlen.
Voori ja tööliste ülem alamleitnant parun Adolf Pilar – Pilchau.
Tema abi - alamkapten Robert Tedders.
Pataljoni asjaajaja - leitnant Kurt Grohmann.
Kohtu asjaajaja- Werner Hasselblatt.
Kirjutaja – Felix Knüpffer.
Kaplan – pastor Gunnar Knüpffer.
Allüksused:
1.jalaväe kompanii ülem – kapten Ottomar Douglas.
Kompanii ülema abi - leitnant Herbert von Samson – Himmelstjerna.
Nooremohvitserid – alamleitnandid Erik Fren ja leitnandid Alexander Tube ja Diborius Behning.
2.jalaväe kompanii ülem – leitnant Paul Kügler.
Kompanii ülema abi – leitnant Otto Simonson.
Nooremohvitserid – leitnandid Woldemar Schnackenburg, lipnik Leo Bock ja lipnik Heinrich Johanson.
3.jalaväe kompanii ülem – alamleitnant Karl Förster.
Kompaniiülema abi - leitnant parun Erich Engelhardt.
Nooremohvitserid – leitnandid Kuno Glanström, Elmar Müller.
4.jalaväe kompanii ülem – kapten Konrad Kügler.
Kompaniiülema abi – leitnant Georg von Hirschhausen.
Nooremohvitserid – leitnandid Leonhard Brunnowitch, Tischon Sfascharow.
Kuulipilduja kompanii ülem – alamkapten Georg von Gloy.
Kompaniiülema abi – leitnant Ernst von Bosch.
Nooremohvitserid – alamleitnandid Karl Peitan, parun Friedrich Rosen. Leitnandid Rene von Wolf ja parun Siegfried Stackelberg.
Eskadroniülem- alamkapten Heinrich von Dehn
Eskadroniülema abi – alamkapten parun Hellmuth Rausch von Traubenberg
Nooremohvitserid – alamleitnandid krahv Alexander Tiesenhausen, Gert von Samson – Himmelstjerna ja Arthur von Kursell
Ratsa- kuulipilduja komandoülem – alamkapten parun Leo Stromberg
Komandoülema abi – alamkapten parun Georg Rausch von Traubenberg,
Nooremohvitserid – leitnandid Werner Greiffenhagen ja parun Berendt Maydell
Patarei – kapten parun Georg Meyendorff
Vanemohvitser – leitnant Ernst Turmann
Nooremohvitserid – leitnant parun Wilhelm Wrangell ja lipnik parun Egbert Stackelberg
Pataljoniarst- Dr Heinrich Zeddelmann
Arstid: Dr Herbert Unspach, Dr Werner Hildebrand
Välilatsarett: Dr Bruno Sellheim, Dr Friedrich Dahl
Eskadroni ülem al-kapt Wolf von Gruenewaldt,
I. ratsarühm - al-kapt Konstantin Pillar von Pilchau
II. ratsarühm - al-kapt Walter von Kursell
III. ratsarühm - al-ltn Hans Engelhardt
Kokku: 69 mõõka.
Jalaväe kompanii ülem – ltn Karl Stock
I. jalaväe rühm – ltn Hermann von Andrea
II. jalaväe rühm – ltn Gerhard Barth
III. jalaväe rühm – veltveebel Rentsch
IV. jalaväe rühm – al-ltn Paul Kügler
Kokku 104 tääki.
Kuulipilduja kompanii (Tartu) – al-kapt Wolf Kirsten
I. rühm – ltn August Asmuss
II. rühm – al-ltn Karl Peitan
III. rühm – ltn Ernst Bosch
Ratsa – kuulipilduja komando – lpn (ltn) Helmuth von Wetter-Rosenthal
1. kuulipilduja komando (endine 5. jalaväe polgu ratsa-kuulipilduja komando) – kapten Georg von Gloy
I rühm – ltn Karl Förster
II. rühm – ltn Paul Thomson
2. kuulipilduja komando- kapten Erik von Holst
I.rühm – al-kapt parun Leo Stromberg
II. rühm – kapten-leitnant Walter von Hörschelmann
Kokku oli jaanuarikuu alguses pataljonis 54 ohvitseri, 10 arsti, 1. s-v ametnik ja 618 reameest
8 rkp ja 4 kkp .Lahingkoosseisus, mis asus üldpealetungile 2.jaanuari seisuga oli 104 tääki, 69 mõõka, 12 kp ja 95 kuulipildurit, 4 pommipildujat
Auastmed on kohantatud vastavalt 12. märtsi 1919 Sõjavägede Ülemjuhataja päevakäsule.
Staabikoosseis:
Pataljoniülem - polkovnik Konstantin von Weiss.
Pataljoni staabiülem - kapten (rittmeister) Victor von zur Mühlen.
Pataljoniülema teine abi ja majandusjaoskonna ülem – leitnant Hans von Brevern.
Uue kompanii formeerimise eest vastutaja – alamkapten Wolf von Gruenewaldt.
Adjutant - leitnant parun Konrad Uxküll von Güldenhandt.
Pataljonilaekur – alamkapten Herbert Savary.
Kortermeister – leitnant Konrad von Gruenewaldt.
Sidekomando ülem ja pataljoni õiguse tundja – alamkapten Erik von Bremen.
Relvurohvitser – alamleitnant Egolf von zur Mühlen.
Voori ja tööliste ülem alamleitnant parun Adolf Pilar – Pilchau.
Tema abi - alamkapten Robert Tedders.
Pataljoni asjaajaja - leitnant Kurt Grohmann.
Kohtu asjaajaja- Werner Hasselblatt.
Kirjutaja – Felix Knüpffer.
Kaplan – pastor Gunnar Knüpffer.
Allüksused:
1.jalaväe kompanii ülem – kapten Ottomar Douglas.
Kompanii ülema abi - leitnant Herbert von Samson – Himmelstjerna.
Nooremohvitserid – alamleitnandid Erik Fren ja leitnandid Alexander Tube ja Diborius Behning.
2.jalaväe kompanii ülem – leitnant Paul Kügler.
Kompanii ülema abi – leitnant Otto Simonson.
Nooremohvitserid – leitnandid Woldemar Schnackenburg, lipnik Leo Bock ja lipnik Heinrich Johanson.
3.jalaväe kompanii ülem – alamleitnant Karl Förster.
Kompaniiülema abi - leitnant parun Erich Engelhardt.
Nooremohvitserid – leitnandid Kuno Glanström, Elmar Müller.
4.jalaväe kompanii ülem – kapten Konrad Kügler.
Kompaniiülema abi – leitnant Georg von Hirschhausen.
Nooremohvitserid – leitnandid Leonhard Brunnowitch, Tischon Sfascharow.
Kuulipilduja kompanii ülem – alamkapten Georg von Gloy.
Kompaniiülema abi – leitnant Ernst von Bosch.
Nooremohvitserid – alamleitnandid Karl Peitan, parun Friedrich Rosen. Leitnandid Rene von Wolf ja parun Siegfried Stackelberg.
Eskadroniülem- alamkapten Heinrich von Dehn
Eskadroniülema abi – alamkapten parun Hellmuth Rausch von Traubenberg
Nooremohvitserid – alamleitnandid krahv Alexander Tiesenhausen, Gert von Samson – Himmelstjerna ja Arthur von Kursell
Ratsa- kuulipilduja komandoülem – alamkapten parun Leo Stromberg
Komandoülema abi – alamkapten parun Georg Rausch von Traubenberg,
Nooremohvitserid – leitnandid Werner Greiffenhagen ja parun Berendt Maydell
Patarei – kapten parun Georg Meyendorff
Vanemohvitser – leitnant Ernst Turmann
Nooremohvitserid – leitnant parun Wilhelm Wrangell ja lipnik parun Egbert Stackelberg
Pataljoniarst- Dr Heinrich Zeddelmann
Arstid: Dr Herbert Unspach, Dr Werner Hildebrand
Välilatsarett: Dr Bruno Sellheim, Dr Friedrich Dahl
Viimati muutis Anonymus, 12 Mär, 2008 12:47, muudetud 2 korda kokku.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist