www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 20 Sept, 2019 21:38

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 82 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4, 5, 6  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 20 Sept, 2007 16:01 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 18 Veebr, 2007 16:31
Postitusi: 355
Asukoht: muuseum
mind peetakse mati õunaks - vinge :D http://foorum.kipper.ee/viewtopic.php?t=1938


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 23 Sept, 2007 1:35 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 01 Dets, 2005 16:07
Postitusi: 164
Anonymus kirjutas:
mind peetakse mati õunaks - vinge :D http://foorum.kipper.ee/viewtopic.php?t=1938


nagu ma aru sain, Anonymus tegeleb oma kursusetööga/bakalaureuse tööga teemal "Baltipataljon". Tahaks teada, millised on töö eesmärgid ehk mida uurija tahab ühiskonnale oma tööga tõestada? Ja kuidas töö siis edeneb? Arvan, et ka teistele foorumlastele see võiks huvi pakkuda.
Igor


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 24 Sept, 2007 9:58 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 18 Veebr, 2007 16:31
Postitusi: 355
Asukoht: muuseum
Igor kirjutas:
Anonymus kirjutas:
mind peetakse mati õunaks - vinge :D http://foorum.kipper.ee/viewtopic.php?t=1938


nagu ma aru sain, Anonymus tegeleb oma kursusetööga/bakalaureuse tööga teemal "Baltipataljon". Tahaks teada, millised on töö eesmärgid ehk mida uurija tahab ühiskonnale oma tööga tõestada? Ja kuidas töö siis edeneb? Arvan, et ka teistele foorumlastele see võiks huvi pakkuda.
Igor


Kas ma just ühiskonnale tahan midagi tõestada on ise asi.
Põhitähelepanu jääb sõjale
1. Balti pataljoni sõjategevus Vabadussõja ajal.
a) Lahingud.
b) Väeosa komplekteerimine.
c) Reservkompanii tegevus.
d) Varustamine.
e) Ranna- ja piirivalvamine peale Vabadussõda ja demobilisatsioon.
f) Hinnang Balti pataljoni tegevusele.

Sekundaarsed eesmärgid aga mitte vähem tähtsad.
2. Purustada müüt et kõik olid mõisnikud, et kõik baltisakslased olid vaenulikud Eesti Vabariigi vastu. (muidugi oli ka vaenulikke, selles pole mingit kahtlust)
3. Rahva ja poliitikute suhtumine Balti pataljonisse
4. Maareformi erandid - need Balti pat võitlejad kes said oma mõisa ühes mingi osaga maast tagasi.
5. Lojaalsuse küsimus. Pole palju materjale, et teha mingeid põhjapanevaid järeldusid.


Viimati muutis Anonymus, 01 Sept, 2009 14:34, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 02 Nov, 2007 10:29 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 18 Veebr, 2007 16:31
Postitusi: 355
Asukoht: muuseum
Ajalehes Harjumaa on juba paar aastat ilmunud artiklite sari Balti pataljonist - "Unustatud rügement", autoriks Armand Trei.

soovitan lugeda


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 11 Veebr, 2008 18:02 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 18 Veebr, 2007 16:31
Postitusi: 355
Asukoht: muuseum
Uues Akadeemias on artikkel "Läänemere kallastel" aluseks on John Allyne Gade mälestused. USA mereväe ohvitser, kes külastas 1919. aprillis Viru rinnet. Natukene on selles loos kajastatud ka Balti pati.
http://www.akad.ee/


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 11 Veebr, 2008 21:39 
Eemal
Liige

Liitunud: 28 Dets, 2004 21:45
Postitusi: 2150
Tere,

Sõbralik küsimus: 23. jaanuaril olen ülalnimetatud meiliaadressile saatnud palve proseminaritööd lugeda saada, aga vist ei jõudnud kiri pärale. Või käis see BA-töö kohta :?


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 07 Mai, 2008 22:57 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 18 Veebr, 2007 16:31
Postitusi: 355
Asukoht: muuseum
Balti pataljon oli üks omanäolisemaid väeosi Eesti Vabadussõjas. Väeosa loomise aluseks oli leping, mis sõlmiti 27. novembril 1918 Eesti Ajutise Valitsuse ning baltisaksa ühingute ja rüütelkondade esindajate vahel. Baltisaksa üksuste formeerimine algas tegelikult juba varem. 18. novembril loodi Rakveres 5. polgu juures baltisaksa ratsakuulipilduja komando (Rakvere grupp), mille ülemaks oli polkovnik Konstantin von Weiss, hilisem Balti pataljoni ülem. 20. novembril asuti Viljandis formeerima kodumaakaitse salka, mida juhtis alamkapten Viktor von zur Mühlen. 27. novembril asutati Tartus Tartu kodumaakaitse salk. 18. detsembril 1918 liideti Viljandi ja Tartu kodumaakaitsesalgad kokku ühtseks väeosaks – Tartu Balti pataljon, alamkapten Viktor von zur Mühleni juhtimisel. 1. jaanuaril 1919 liiteti kokku baltisaksa ratsakuulipilduja komando ja Tartu Balti pataljon, mille tulemusena sündis Balti pataljon ehk Baltenregiment. Kuni 26. detsembrini tegutsesid Tartu Balti pataljon ja Rakvere grupp eraldi üksustena.

2.–6. jaanuaril 1919 toimusid Viru rindel murdelahingud, mille kestel võeti Punaarmeelt üle initsiatiiv ja asuti 7. jaanuaril vastupealetungile, mis tipnes 19. jaanuaril 1919 Narva vallutamise ja Narva jõe joonele jõudmisega. Kuigi baltlased edenesid aeglasemalt kui ülejäänud Eesti väeosad, ei mõjutanud see Eesti vägede vastupealetungi Viru rindel, mis ka õnnestus ja milles oma osa oli ka Balti pataljonil. Jaanuari lõpust aprilli alguseni 1919 oldi positsioonidel Narva jõe ja Peipsi järve ääres, Gorodenkast kuni Remnikuni. Tegemist oli rahuliku rindelõiguga, kus peamine vaenutegevus piirdus Punaarmee osade ja baltlaste aktiivse luuretegevusega ja patrullide kokkupõrgetega. Aprilli algul suundus pataljon Narva jõe idakaldale ja võttis enda alla Narva jõe lähedased külad. Nendele positsioonidele jäädi kuni 13. maini.

13. mail 1919 anti pataljon Põhjakorpuse (hilisem Loodearmee) operatiivalluvusse, kuhu jäädi väikeste vahedega kuni 24. augustini. Selle perioodi vältel pidas Balti pataljon Loode-Venemaal maha oma kõige raskemad lahingud. Neis lahingutes langes 33 meest ja haavata sai 74 meest. Mais osales Balti pataljon Põhjakorpuse pealetungis Ouduva, Raskopli ja Strugi-Belõje suunas, juunis peeti lahinguid Volossova-Zahhonje-Limoši joonel. 1919. a juulis saadeti pataljon Jamburgist lõunasse, kus peeti veriseid lahinguid, et luua ühendus Loodearmee 1. ja 2. kütikorpuse vahel, mis Balti pataljonil ja temale allutatud Loodearmee üksustel ka õnnestus.
3. augustil läks Balti pataljon reservi ja uuesti rindele mindi 17. augustil, kui mehitati positsioonid Luuga jõe ääres Muraveinost kuni Maloje Storonjeni. 25.–26. augustil asuti uutele positsioonidele Prilugast kuni Dagmarovkani, hiljem pikenes rindejoon põhja suunas. 24. augustil läks Balti pataljon uuesti Eesti ülemjuhatuse alla. Kuna looduslikud tingimused osutusid uuel rindelõigul raskeks ja Punaarmee peamine tähelepanu koondus Pihkva ruumi, jäi vaenlane passiivseks. Balti pataljon jäi antud positsioonidele kuni 8. oktoobrini 1919.

1919. a septembris asus Loodearmee juhtkond välja töötama pealetungiplaani Petrogradi vallutamiseks. Pealetungi pidid toetama Eesti väed, samuti Briti eskaader. 8. Oktoobril määrati Balti pataljon Loodearmee alluvusse. Loodearmee toetuseks formeeriti ekspeditsioonisalk „Petersburg” alamkapten Wolfgang von Gruenewaldti juhatusel. Salk koosnes 3. kompaniist ( 85 tääki) ning Wahli ja Grünbergi kuulipildujarühmadest, (ca 50 meest) hiljem lisandus eskadron (65 mõõka), patarei (52 meest) ja Strombergi ratsakuulipildujarühm. (ca 35meest) Pataljoni tuumik jäi Jamburgi linna esistele positsioonidele. Ekspeditsioonisalk „Petersburg” pidas maha verised lahingud Krasnoje Selo piirkonnas. 3. kompanii kaotas enamuse oma juhtivkoosseisust surnute ja haavatutena ja vähemalt 25 sõdurit surnutena, haavatutena või kadunutena. (Kui Loodearmee asus Petrogradi alt taganema, pidid Balti pataljoni üksused katma viimase taandumist.

9. novembril läks Balti pataljon tagasi Eesti 1. diviisi alluvusse ja võttis enda alla Mannovka-Izvos-Krikovo lõigu. Kuigi Viru rinde kaitselahingutest kujunesid ühed raskemad lahingud Eesti Vabadussõjas, mis sarnanesid I maailmasõja positsioonisõjale, ei küündinud need vägede kontsentratsiooni ja meeste arvu poolest I maailmasõja tasemeni.
Suuremad lahingud Balti pataljoni rindelõigus peeti 13.–17. novembril 1919, mis ka jäid viimasteks suuremateks kokkupõrgeteks vaenlasega. Järgmise pooleteise kuu vältel kuni 3. jaanuarini 1920 toimus Balti pataljoni piirkonnas elav luuretegevus ja patrullidevahelised kokkupõrked. Peale Vabadussõja lahingutegevuse lõppu 3. jaanuaril 1920 jäi pataljon kuni 13. märtsini Mannovka - Izvozi joonele.

Nii lõppes Balti pataljoni sõjatee. Vabadussõja kestel käis väeosast läbi 1350 meest kellest langes ja suri haavadesse ja haigustesse 71 meest ja naist, haavata sai 118 meest. Eesti Vabadussõjas ülesnäidatud teenete eest jagati Vabadusriste 5 võitlejale – polkovnik Konstantin von Weissile (VR I/2), kuulipildujakompanii ülemale alamkapten Georg von Gloyle (VR II/3), alamkapten Konrad Küglerile (VR II/3), vanemallohvitser Voldemar Reinartzile (VR II/3) ja postuumselt leitnant Helmuth von Wetter-Rosenthalile (VR II/3).

Balti pataljon on üks paremini läbi uuritud Eesti üksusi tänu oma eristaatusele. Baltisakslased kirjutasid sellest ka pärast II maailmasõda Saksamaal, samal ajal kui eestlaste tähelepanu pöördus paguluses II maailmasõja sündmustele ning okupeeritud Eestis käsitleti Vabadussõja teemat töörahva kommuuni kõverpeeglis. Vabadussõja ajaloo uurimine on uuesti käivitunud viimasel ajal. Kahjuks ei ole veel valminud ühegi Vabadussõja aegse pataljoni ajalugu, mis põhineks arhiivimaterjalidele. Sellepärast puudub seni ka võrdluse võimalus mõne teise samasuguse üksuse lahingutegevusega Vabadussõja ajal.


Viimati muutis Anonymus, 18 Juun, 2008 14:05, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 18 Juun, 2008 14:04 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 18 Veebr, 2007 16:31
Postitusi: 355
Asukoht: muuseum
Järgnev tekst pärineb minu BA tööst mille ma kaitsesin 4. juunil TLU Ajaloo Instituudis. Oponendiks oli major Vitali Lokk (MA). Hinne B.

Balti pataljoni loomine.

26. novembril 1918. sõlmiti Eesti Ajutise Valitsuse (EAV) ja kohalike baltisaksa ühingute ja rüütelkondade esindajate vahel leping, mille kohaselt asuti baltisakslastest moodustama rahvuslikul alusel väeosa. Üksus oli mõeldud kodumaa, eraisikute ja isikliku vara kaitseks. Lepingu kohaselt moodustati väeüksus samadel alustel nagu ülejäänud Eesti väeosad. Ka pidi Eesti Ajutine Valitsus maksma palgaraha ja tagama varustamise. EAV esindas pea- ja sõjaminister Konstantin Päts, baltisakslasi parun Georg Stackelberg ning advokaadid Max Bock ja Harry Koch (hilisem saksa rahvusminister). Koosolekul viibis ka Eestimaa rüütelkonna peamees Eduard von Dellingshausen.

Pataljoni asutamise kuupäevaks võib lugeda 27. novembrit 1918, kui Tartus ja Rakveres algas baltisakslaste vabatahtlik mobilisatsioon. Esimesed sammud väeosa moodustamiseks tehti Tartus 1918. a 27. novembril üliõpilaskorporatsiooni Livonia konvendihoones toimunud kogunemisel, mida juhtis endine maanõunik von Wolff. Seal kuulutati välja vabatahtlik mobilisatsioon kõigile 18-45 aasta vanuses relvakandmisvõimelistele baltisaksa meestele ning sunduslik ohvitseride mobilisatsioon. Tartus kokkutulnud meestest moodustati Tartu kodumaakaitse salk (Dorpater Heimatschutz).

Kahjuks puuduvad siinkirjutajal täpsed andmed selle kohta, kes määrati salga ülemaks. Küll aga määrati Saksa armee leitnant Raves sideohvitseriks kodumaakaitse salga ja Saksa 68. armeekorpuse juhatuse (Generalkommando 68 ) vahel.

Tartu kodumaakaitse väljaõppe eest hoolitsesid Saksa armee 383. maakaitserügemendi ohvitserid ja allohvitserid. Jalaväe väljaõpet juhtis leitnant Rohden ja kuulipildujate kasutamist õpetas leitnant Reiman. Lisaks liitus vabatahtlikke 383. Saksa maakaitserügemendist ja 17. Mecklenburgi tragunirügemendist. Põhiliselt olid need Saksa teenistusse astunud baltlased ja ka riigisakslased. Salgas suuruseks oli 370–380 meest, neist tääke umbes 100 ja mõõku 30, lisaks 7 raske- ja 4 kergekuulipildujat. Varustus alates relvastusest kuni mundriteni ja muud vajalikud vahendid saadi lahkuvatelt Saksa okupatsioonivägedelt kas kingitusena või ostu teel. Lisaks võeti üle ka Saksa sõjaväes kehtinud reglemendid ja kord.

Alamkapten Viktor von zur Mühlen asus 20. novembril 1918 Viljandis formeerima kodumaakaitse salka (Felliner Heimatschutz) Viljandi baltisakslastest. Salga suuruseks kujunes 60 tääki, vooris oli 20 meest, hobuseid oli 31. Salga tegelikuks juhiks ja formeerijaks oli Alfred von Stryk. Alamkapten Mühlen oli tol hetkel Riias, kus ta aitas organiseerida Balti Landeswehri. Millal von zur Mühlen Eestisse tagasi jõudis, ei ole teada.

15. detsembril 1918. andis Eesti sõjavägede operatiivstaabi ülem polkovnik Johan Laidoner käsu Viljandi ja Tartu grupid kokku liita. Loodava väeosa juhiks määrati senine Viljandi salga ülem alamakapten Viktor von zur Mühlen. 18. detsembril 1918 hakkas väeosa liikuma Viljandist Tartu suunas, kuhu jõuti sama päeva õhtuks. Von zur Mühleni tulek Tartusse tuli sealsele kodumaakaitse salgale üllatusena. Vastavalt saadud korraldustele võttis von zur Mühlen juhtimise üle ja liitis Viljandi ja Tartu salgad üheks väeosaks nimega Tartu Balti pataljon (Balten Bataillon Dorpat).

Tartu salgast sai 1. jalaväekompanii (ca 120 tääki) leitnant Rabersi (riigisakslane) juhatusel. Viljandi salgast sai 2. jalaväekompanii ( ca 50 tääki) leitnant Stocki juhatusel. Moodustati ka neli raskekuulipildujarühma ja üks kergekuulipildujarühm alamleitnant Asmussi, vanemallohvitser von Wahli, leitnant Peitani, leitnant Baerenti ja alamleitnant von Wiréni juhatusel kokku 7 raske- ja 4 kergekuulipildujaga. Lisaks moodustati ka ratsakomando (30 mõõka), leitnant parun Hans Engelhardti juhatusel. Pataljoni vooris oli kokku 70 meest. Tartu Balti pataljon allus Tartu garnisoni ja 2. jalaväepolgu ülemale polkovnik Jaan Undile.

18. novembril 1918 andis 1. diviisi ülem kindralmajor Aleksander Tõnisson 5. jalaväepolgu ülemale alampolkovnik Nikolai Reegile loa formeerida oma polgu juures baltisakslastest koosnev väeüksus. 27. novembril algas Rakveres baltisaksa vabatahtlike ametlik registreerimine. Vabatahtlike kogumisega tegeles alamleitnant Hans von Brevern – hilisem pataljoni majandusjaoskonna ülem. Vabatahtlikud arvati 5. jalaväepolgu baltisaksa ratsakuulipildujakomandosse (Wesenberger Truppe vahel ka Estnische Abteilung), mida hakkas juhtima polkovnik Konstantin von Weiss.

Baltisakslased kutsusid ratsakuulipildurite komandot Wesenberger Truppeks, siinkirjutaja järgib ka seda malli ja nimetab üksust Rakvere grupiks. 31 detsembriks 1918 oli selles 187 meest. Rindele mindi 5. detsembril 1918. Ka Rakvere grupil õnnestus varustust hankida lahkuvatelt Saksa vägedelt. Lisaks tulid paljud vabatahtlikud isiklike relvade, vormide ja hobustega. Balti pataljoni tegelik sünnipäev on aga 1. jaanuar 1919 kui 5. jalaväepolgu ratsakuulipildujakomando ja Tartu Balti pataljon ühendati ühtseks pataljoniks. Pataljon allutati 1. diviisile ja jäi diviisi administratiiv alluvusse kuni laialisaatmiseni 20. septembrini 1920. Määruse baltisaksa väeosade kokkuliitmiseks andis Eesti Sõjavägede ülemjuhatajalt polkovnik Laidoner 26. detsembril 1918. Määruse järgi tuli kõik baltisakslastest koosnevad väeüksused koondada Rägavere mõisa juurde. Pataljoni formeerimine lõpetati 1. jaanuaril 1919 Käravetes.
Väeosa koosnes enamasti vabatahtlikest ja liitis väga erineva taustaga mehi. Aadlitiitli ja mõisaomanike arv võrreldes ülejäänutega ei ületanud mitte kunagi 10–15% isikkoosseisust. Suurem osa sõduritest pärines keskklassi hulgast ja olid baltisakslased, aga oli ka eestlasi või saksastunud eestlasi (halvustavalt – kadakasakslased ). Vahekord pataljonis teenivate eestlaste ja saksalaste vahel oli üldiselt hea. Pataljonis teenis mehi kõigilt elualadelt, oli kooliõpilasi, tudengeid, kontoritöötajad, kaupmehi, insenere. Hiljem, 1919. a mais moodustati ka venelastest koosnev kompanii, mida juhtisid baltisaksa ohvitserid. Tänu sellele, et pataljon koosnes vabatahtlikest, oli pataljon kindel ja teotahteline väeüksus.

Vabatahtlike arv suurenemise tõttu asutati Tallinnas 3. jaanuaril 1919 Balti pataljoni reservkompanii (Erzatzabteilung des Baltenregiments aga ka Erzatztruppe des Balten Bataillon) mida juhtis polkovnik Theodor von Stackelberg. Reservkompaniis toimus pidev väljaõpe. Näiteks märtsi alguses saateti rindele Balti pataljoni suurtükipatarei kapten Barthelti juhtimisel. Patareis oli kaks 76 mm vene M1902-tüüpi kahurist, isikkoosseisuses oli 4 ohvitseri ja 48 reameest; rindele jõudis patarei 14.märtsil 1919.

Balti pataljonil oli ka oma varrukamärk, mis tuletati Loodearmee embleemist. Alguses oli see Saksa riigivärvides (punane, valge, must), kuid ülemine punane triip jäeti välja. Lisaks olid baltlastel ka oma õlakud – reamehel must hõbedaste äärtega, mille keskel suur B täht. Ohvitseride õlakud lipnikust kaptenini olid mustad, hõbedaste äärtega ja suure B tähega keskel, mida omakorda läbis hõbedane joon. Alampolkovniku ja polkovniku õlakud olid mustad hõbedaste äärtega, mida keskelt läbisid kaks hõbedast joont, nende vahel suur B.

Kõik autoriõigused kuuluvad mulle. Kellel on soovi lugeda siis saatku mulle e -mail.
Siim


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 18 Juun, 2008 14:53 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 18 Veebr, 2007 16:31
Postitusi: 355
Asukoht: muuseum
Järgnev tekst pärineb minu BA tööst mille ma kaitsesin 4. juunil TLU Ajaloo Instituudis. Oponendiks oli major Vitali Lokk (MA). Hinne B.
Kõik autoriõigused kuuluvad mulle. Kellel on soovi lugeda siis saatku mulle e -mail.

Balti pataljoniga seotud poliitilised arutelud

Juba 28. detsembril 1918 saatis 1. diviisi ülem kindralmajor Aleksander Tõnisson raporti sõjavägede ülemjuhatajale polkovnik Laidonerile ja Sisemise kaitse ülemale kindralmajor Ernst Põdderile. Raportis andis ta ülevaate Rakvere grupi suurusest ja tema läbisaamisest teiste väeosadega ning eestlaste ja sakslaste läbisaamisest. Raporti üldine hinnang väeosale on küll hea, kuid Tõnisson pidas poliitiliselt seisukohalt vajalikuks niisuguse väeosa laialisaatmist. Tõnisson möönas, et Rakvere grupi „sõjaline väärtus on rahulolev ja praeguses tingimustes tungivalt ( detsembri lõpp 1918. SÕ) vajalik”. Sisemise kaitse ülem kindralmajor Ernst Põdder tegi ettepaneku väeosa eesti polkude vahel ära jagada. Kahjuks puuduvad andmed Laidoneri vastuse kohta, kuid pataljon tegutses edasi ja arvatavasti võttis Laidoner raporti lihtsalt teadmiseks.

Kuid niisugused ettepanekud ei jäänud viimasteks. Landeswehri sõja algul tõusis pataljoni laialisaatmine uuesti päevakorda. 1. diviisi ülem kindralmajor Tõnisson saatis 6. juunil 1919 ülemjuhataja staapi teate, et juhul, kui peaks Landeswehriga sõda algama, siis peab ta vajalikuks, et Balti pataljoni Põhjakorpuse juurest ära võetakse ja Rakveres 1. diviisi tagavarapataljoni valve all interneeritakse. Suurtükirühm võis rindele jääda. Põhjakorpusele võiks baltlaste asemele anda kaks eesti roodu. Laidoner saatis Tõnissonile veel samal päeval teate vastu, milles kirjutas, et Valitsus on otsustanud interneerimisega viivitada, kuid igaks juhuks olgu valmis, kui Balti pataljoni tegevus peaks kahjulikuks muutuma”. Lisaks teatas Tõnisson, et Balti pataljoni ohvitserid teevad vene ohvitseride seas ka „suurt kihutustööd” Eesti vastu. Siinkirjutaja ei ole leidnud andmeid viimase väite kinnitamiseks või ümberlükkamiseks.

Samalaadse teate saatis Tõnisson ka 10. juunil soovitades Balti pataljon, mis Põhjakorpuse „tiiva alla puges sealt välja õngitseda. Sakste eest võiks tasu anda laskemoonaga ja toiduainetega”. Laidoneri ei vastanudki sellele teatele. 23. juunil palus Tõnisson luba Balti pataljoni kes „lõpulikult Venemaale kolinud” toidult maha võtta. Laidoner sellega ei nõustunud, vaid ütles: „Balti pataljon on ajutiselt Põhjakorpuse juurde komandeeritud ja on Eesti väeosa ja peab selleks jääma”.

Kartsen Brüggemann oma raamatus, viidates Herderi instituudis olevatele materjalidele, et osadel Balti pataljoni ohvitseridel (alamkapten Viktor von zur Mühlen) ja sõduritel oli plaan minna Läti ja liituda Landeswehriga. Siinkirjutaja ei ole leidnud teisi andmeid mis toetaks seda fakti. Viktor von zur Mühleni mälestuste järgi oli Stanislav Bulak-Balahhovitš 1. juunil talle Pihkvast Oudovasse helistanud ning teinud ettepaneku, et ka Balti rügement Pihkvasse tuleks, hoolimata sellest, et kindralleitnant Aleksander Rodzjanko oli andnud käsu Balti pataljoni Jamburg-Gattšina suunale saata. Stanislav Bulak-Balahhovitš lubas selleks ka Eesti väejuhatuselt loa hankida. Viktor von zur Mühlen siiski keeldus. See oli ka ainus reaalne võimalus Läti minemiseks. Siinkirjutaja ei kahtle selles, et baltlased tundsid südames kaasa oma rahvuskaaslastele Lätis. Kuid autor arvab, et sellise deserteerumis aktiga oleksid baltlased mänginud maha igasugused võimalused Eestis nagu näiteks, võimaluse maa tagasi saamiseks või kultuurautonoomia.

Võib tõdeda, et tänu Laidoneri tegevusele ei saadetud Balti pataljoni laiali. Osalt oli see tingitud kohustustest Loodearmee ees. Landeswehri sõja ajal kasvas Eestis nii tavainimeste kui ka sõjaväelaste seas viha baltisakslaste vastu. Kindral Tõnissoni palvetes võib näha ka viimase muret 1. diviisi siseolude pärast. Näiteks siseohutuse tagamiseks transporditi Balti pataljoni võitlejaid, kes saabusid puhkuselt või haiglatest, Tallinnast Narva meritsi, mitte raudteed pidi. Pärast Landeswehri sõja lõppu olukord normaliseerus.

1919. a detsembris muudeti kõik senised üksikpataljonid polkudeks. Laidoneril oli kavas ka Balti pataljon polguks kujundada, kuid ka siin kohtas ta kindralmajor Tõnissoni vastuseisu. Mis ka siinkirjutaja arvates oli õigustatud, sest polgu moodustamiseks ei olnud piisavalt baltisakslasi. Lisaks kerkis päevakorda ülema vahetus. Laidoner tegi ettepaneku määrata uueks Balti pataljoni ülemaks polkovnik Theodor von Stackelberg (Balti pataljoni reservi ülem). Kuid Tõnissonile see idee ei meeldinud, ta viitas Stackelbergi liigsele venemeelsusele. Ülemavahetuse ettepaneku tegelikud tagamaad pole teada. Võib arvata, et põhjuseks võis olla polkovnik Konstantin von Weissi halvenev tervislik olukord. Weiss haigestus ja läks 3 detsembril 1919 puhkusele ning oma väeossa pöördus tagasi alles 4. mail 1920.

Eesti maareform mõjutas ka Balti pataljonis teenivaid mõisaomanikke ja mõisate pärijaid. Osalemise eest sõjategevuses oli võimalik saada normaaltalu (50 ha) koos endise mõisa südamega. Lisaks said Balti pataljoni Vabadusristi kavalerid tagasi ka mõisa ühes 50 ha maaga. Näiteks pataljoni ülem polkovnik Konstantin von Weiss sai tagasi oma isa mõisa Varudis koos rahalise tasuga.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 28 Nov, 2008 0:29 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 18 Veebr, 2007 16:31
Postitusi: 355
Asukoht: muuseum
Lahingutegevus alates 1918. a novembrist kuni 1. jaanuarini 1919
2.1 Üldine olukord Vabadussõja algul

Viru rinne oli kõige tähtsam kaitsesuund Vabadussõja alguses, sest punaste pealetung Tallinna suunas ohustas riigi pealinna. Eesti ülemjuhatus koondas kõik vabad jõud sellele suunale. Viru rinde üldkaitset juhatas 1. diviisi ülem kindralmajor Aleksander Tõnisson. 1. diviisile allusid kõik Viru maakonna Kaitseliidu osad ning 1., 4., ja 5. jalaväepolk, lisaks veel suurtükivägi ja soomusrongid. Punaste sissetung Eestisse algas 26. novembril 1918, kui 6. kütidiviisi osad (kokku 7000 meest) koos Eesti kommunistlike jalaväepolkudega tungisid üle Narva jõe. Üldine olukord oli raske, Eesti väeosad olid alles organiseerumisjärgus, alamehitatud ja puuduliku varustusega. Kokku võis Eesti väes olla kuni 2500 meest.

Sõjaline olukord novembris ja detsembris oli Lõuna-Eestis raskem kui Põhja-Eestis. Saksa okupatsioon kestis kauem ja sakslased viivitasid riigile tähtsate kommunikatsioonide, asutuste ja endiste Venemaa sõjaladude üleandmisega. Lõunarinde sõjategevust oli määratud juhtima 1. diviis kindralmajor Aleksander Tõnissoni juhtimisel. Et hõlbustada vägede juhtimist loodi 8. detsembril 1918 1. diviisi 1. brigaad polkovnik Ernst Limbergi juhtimisel. 24. detsembril moodustati 1. brigaadist 2. diviis, mille ülemaks määrati polkovnik Viktor Puskar. Juhi vahetus oli tingutud polkovnik E. Limbergi suutmatusest organiseerida Tartu kaitset. 1. brigaadi alluvusse kuulusid hilisema 2. diviisi 2., 3. ja 6. jalaväepolk ning Kaitseliidu osad, kõik enamasti alles organiseerumisjärgus üksused. Brigaadile allutatud väeosad olid suuresti ilma relvade ja varustuseta. Suuresti tulenes see sellest, et kogu infrastruktuur oli Lõuna-Eestis veel Saksa okupatsioonivõimude käes.

Kuna Vabadussõja alguses oli Eesti sõjavägi suures osas alles formeerimise järgus, arenes Punaaremee sissetung kiiresti ja 2. jaanuariks oli vallutatud suur osa Eesti territooriumist. Vallutatud aladele loodi 29. novembril Narvas marionettriik Eesti Töörahva Kommuna. (ETK) Juhtohjad ETK territooriumil läksid Kommuuni Nõukogu kätte, mille eesotsas seisis Jaan Anvelt. Natsionaliseeriti suurettevõtted ja pangad, omanikelt konfiskeeriti vara ning poliitilised vastased suruti maha „punase terrori” läbi. Sisuliselt oli tegemist okupatsiooni valitsusega vallutatud maa-alal Kommuna loomine pidid näitama, et Eestis toimub kodusõda, kuid tegelikult polnud tal mingit võimu Eesti kommunistest ja vallutatud aladel läbi viidud mobilisatsiooni abil loodud Eesti punaste polkude üle.
2.2 Rakvere grupi tegevus Viru rindel

Baltisakslaste väeüksused tegutsesid kuni 27. detsembrini eraldi rinnetel. Tartu Balti pataljon Lõunarindel ja 5. jalaväepolgu baltisaksa ratsakuulipildurite komando (Wesenberger Truppe ehk Rakvere grupp) Viru rindel.

Esimese luureretke tegid Rakvere grupi kuulunud osad 28. novembril 1918, kui 14 ratsanikku alamkapten Helmuth Rausch von Traubenbergi juhatusel saadeti Vasknarva piirkonda kontrollimaks, ega punased ei ole seal Narva jõge ületanud. Punased ei olnud veel Vasknarva alt jõge ületanud.

5. detsembril anti 1. diviisi staabist käsk toetada 4. polku, mis asus Jõhvi piirkonnas. Sinna saadeti salk alamkapten Georg von Gloy juhatusel, mis koosnes 2. ratsakuulipilduja rühmast, kahest raskekuulipildujast ja 23 täägist. Jõhvi jõuti 6. detsembri varahommikuks. Polkovnik Aleksander Seimann (4. polgu ülem), andis neile käsu minna Voka mõisa, kus asus 4. polgu 1. pataljon, mida juhtis kapten Viktor Liivak. Miskipärast saatis kapten Liivak nad tagasi Jõhvi, kus polkovnik Seimann määras nad Tallinn-Narva maantee kaitsele. Ööseks jäi salk Järve mõisa.

Järgmisel päeval, 7. detsembril määras polkovnik Seimann alamkapten von Gloy kuulipildujarühm 5. polgu 1. pataljoni ülema alamkapten Jürgensoni alluvusse, mis asus oma osadega Kõrve kõrtsi ja Jõhvi pastoraadi ümbruses. 8. detsembril hakkasid punased aktiivsemalt peale tungima. Et punastel oli suurtükitule toetus, jooksid mõned 5. polgu roodud laiali. Kohale jäid ainult kindlamad mehed ja von Gloy kuulipildujarühm. Mehi vastupanule julgustades langes alamkapten Jürgenson. Seejärel võttis alamkapten von Gloy juhtimise üle ja julgustas mehi edasi võitlema. Punaste rünnakuid tõrjuti kuni õhtuni, kui polkovnik Seimann andis käsu taanduda. Taanduti Purtse mõisani.

Toetuseks taganevatele vägedele saadeti Rakverest Kohtla jaama üks rood 5. polgust – ca 50 meest koos 1. ratsakuulipildujarühmaga leitnant Bruno von Dehni juhtimisel. Rühma kuulus 2 raskekuulipildujat ja 18 meest. Liiguti Türpsalu mõisa suunas, mis leiti tühi olevat. Väike patrull – leitnant Bruno von Dehn, allohvitser Otto Magnus von Lueder ja üks 5. polgu rooduülem koos 7–8 mehega suundusid mõisast kirde suunas. Kuid nende suunas avati tuli, baltisaksa ohvitserid said kergelt haavata ja patrull taganes mõisa. 5. polgu rood jooksis seda nähes laiali ja kuulipildujarühm taganes ilma käsuta Maidla mõisa. Kuulipildujarühma juhtimise võttis üle leitnant Helmuth von Wetter- Rosenthal.

Kindralmajor Tõnisson andis 9. detsembril von Gloy ja Wetter-Rosenthali kuulipildujarühmadele käsu minna Venevere ja Reolasse. Järgmise päeva õhtuks jõudis Reolasse kogu Rakvere grupp. Kokku oli piirkonnas 10 raskekuulipildujat, 60 mõõka ja 25 tääki, staabi ja vooriga kokku ligi 200 meest. 10. ja 15. detsembri vahel toimus punaste ja Rakvere grupi vahel mitu kokkupõrget, mille tulemusena kaotati üks ohvitser haavatuna. Samasse piirkonda jäädi kuni 15. detsembrini, kui taganes kogu rinne ja langes ka Rakvere linn. 17. detsembril saadi käsk asuda Porkuni rajooni, et toetada 5. polgu paremat tiiba. Asuti Väike-Maarja-Porkuni-Lasila mõisa joonele, lisaks saadeti 3. kuulipildujarühm Avandusele. Järgnevatel päevadel piirdus lahingutegevus vastastikuste luurekäikudega Kullenga ja Lasila külade piirkonnas.

Vaenlase tugeva surve all taganes kogu Viru rinne. 24. detsembril langes Tapa ja Eesti väed taganesid Valgejõe üldjoonele. 5. polk ja Rakvere grupp asusid natukene rohkem Tapa suunas Soonurme mõisa piirkonnas, kuid ülejäänud 1. diviisi väeosad olid taganenud veelgi kaugemale. 25. detsembril saadeti välja patrull alamkapten parun Helmuth Rausch von Traubenbergi juhatusel Järva-Jaani–Järva-Peetri suunas, et leida üles Tartu Balti pataljon. Järgmisel päeval andis Sõjavägede Ülemjuhataja polkovnik Laidoner käsu kõik saksa roodud koondada ühte punkti ja luua neist ühtne väeosa.

26. detsembril üritasid 1. diviisi osad Tapat vastupealetungiga tagasi võtta. Ajutiselt õnnestus soomusrongidel Tapa raudteejaam küll vallutada, kuid seejärel oldi sunnitud taganema.
Vastupealetung ebaõnnestus ja sellele järgnes terve 1. diviisi taandumine vastase surve all. 5. polk tõmbus Kitse-Porsu ning Balti pataljon Rägavere-Orgmetsa joonele.

Järgnevad päevad kuni 1. jaanuarini olid suhteliselt rahulikud. Balti pataljoni ja punaste vahelisel rindejoonel käis pidev luuretegevus ja patrullide vahel oli väiksemaid kokkupõrked.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 28 Nov, 2008 0:30 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 18 Veebr, 2007 16:31
Postitusi: 355
Asukoht: muuseum
Tartu Balti pataljoni tegevus lõunarindel

Punaarmee asus 2. detsembril 1918 liikuma Pihkva rajoonist läände, moodustades kolm kolonni. Esimene kolonn suundus Tartu, teine Võru-Valga-Volmari ja kolmas Põtlovo-Gulbene-Plavinase suunal. Kokku oli kolmes kolonnis ligi 5000 meest. Punased liikusid küllaltki kiiresti edasi ja hõivasid ilma vaevata 8. detsembril Võru ning 18.detsembril Valga. Eesti väeüksused olid nõrgad ja alles organiseerumisjärgus ega suutnud takistada kahe Lõuna-Eesti linna langemist. Tartu Balti pataljon lahkus 19. detsembri õhtul Raadi mõisa, jätkates sealt järgmisel päeval liikumist pataljoni peajõudude suunas. Kuigi Eesti väed ja vene Põhjakorpus olid Tartu piirkonnas ülekaalus, langes Tartu 22. detsembri õhtuks punaste kätte.

Selleaegne 2. polgu ülem ja Tartu kaitse üldjuht polkovnik Johann Unt süüdistab oma seletuskirjas Tartu langemises Stanislav Bulak-Balahhovitši (Stanisław Bułak-Bałachowicz) väeosa, mis ilma teatamata taganes Viljandi suunas, ja Tartu Balti pataljoni omavolilist taandumist Jõgeva suunas. Tartu langemise peapõhjuseks oli aga Tartus olnud 2. jalaväepolgu osade mäss. Miks von zur Mühlen lahkus Tartust, on jäänud ebaselgeks, arvatavasti pidas ta vajalikuks toetada 1. kompaniid, mis tegutses Jõgeva suunal. All järgneva kirja saatis von zur Mühlen 20. detsembril 1918 polkovnik Undile, kes sai selle kätte 22. detsembril:

20.XII.18. K011 2 1/2 p.1. Härra 2. polgu ülem Unt
Salajane
Teadustamine.
Nii kuidas eila sai läbi räägitud ja tähelepannes, et enamlased Jõgeva pool oma jõud koonduvad ja hakkavad ägedaste peale tungima,olen täna hommiku kell 8 Raadi mõisast Balti bataljoni II. rooduga 160 püssiga, 7 kuulipildujatega ja terve abosiga 82 hobusega ja 18 ratsameestega välja astunud...

See kiri annab alust arvata, et von zur Mühlen läks Tartust ära Undi teadmisel. Päev varem, 19. detsembril kogunesid Tartus, Tartu piirkonna väeosade ülemad ja panid paika edasise tegevuskava. Ei ole teada, kas 19. detsembri kohtumisel osales ka von zur Mühlen või keegi Tartu Balti pataljonist.

Kuna punased olid piki Peipsi rannikut tunginud Mustvee suunas, saatis 2. polgu ülem polkovnik Unt Tartu Balti pataljoni 1. kompanii 19. detsembril Laiuse ja Torma sihis ülesandega takistada punaste edasitungi Tallinn-Tapa-Tartu raudtee ja Tartu suunas. Sinna saateti 1. kompanii koos 4 kuulipildujaga leitnant Rabersi juhtimisel. Lisaks toetas neid Avinurme Kaitseliidu salk lipnik Jalaka juhtimisel. 3. jalaväerühm kapten Douglase juhatusel asus valvepositsioonidele Mõras. Ülejäänud osa pataljonist – 2. kompanii, kergekuulipildujakomando, ratsaüksus ja voor – lahkusid sama päeva õhtul Tartust ja asusid Raadi mõisa.

21. detsembril tegid 1. kompanii üksused luuret Ledise ja Sommeli ümbruses, 22. detsembril suundus 1. kompanii põhijõud Kuristasse. Laiusel asunud valvetõke lõi 23. detsembril vaenlase tagasi, kuid õhtuks pidi siiski taanduma Kuristasse. Päeva lõpus andis kompaniiülem leitnant Rabersi käsu taanduda Aidu sihis. Seoses sellega tõmbusid tagasi ka kõik ülejäänud Eesti väed, mis asusid Jõgeva ümbruses. Alates 23. detsembrist hakkas Tartu Balti pataljon omavoliliselt taganema põhja suunas, et kohtuda Rakvere grupiga.

24. detsembril suundus 1. kompanii Adaverre ja ülejäänud osad Imaverre, 26 detsembriks oli kogu pataljon koondunud Roosna-Allikule, samuti ka Rakvere grupp. Järgmiseks päeval koondusid Tartu Balti pataljon ja Rakvere grupp Roosna-Alliku-Kaalepi-Aravete joonele. Kokku oli piirkonnas 450 meest, 15 raske- ja 4 kergekuulipildujat ning arvatavasti ka 4 miinipildujat.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 28 Nov, 2008 0:32 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 18 Veebr, 2007 16:31
Postitusi: 355
Asukoht: muuseum
3. Balti pataljoni tegevus 1. jaanuarist kuni 19. jaanuarini 1919

Pärast ligi poolteist kuud kestnud taandumist leidis Eesti armee endas jõudu, et astuda Punaarmeele vastu. Kogu detsembrikuu jooksul oli Eesti ülemjuhatus teinud pidevalt tööd Eesti armee ülesehitamiseks, viies läbi sundusliku mobilisatsiooni ja saates rindele uusi väeosi. Suureks abiks nii sõjaväele kui ka rahvale oli Briti eskaadri jõudmine Tallinna reidile ja Soome vabatahtlike saabumine. Teadmine, et ei olda enam üksi oma võitluses bolševismi vastu, tõstis tunduvalt Eesti sõdurite ja rahva meeleolu. 1. diviisi asetus põhjast lõunasse oli järgmine: vasakul tiival Soome vabatahtlikud, siis 4. polk koos 5. polgu I pataljoniga, 1. polk koos Kalevlaste Malevaga, 5. polk, Balti pataljon ja 1. ratsapolk. Raudteel toetas pealetungi 3 laiarööpalist soomusrongi.

3.1 Balti pataljoni tegevus murdelahingute ajal

1919. a 1. jaanuari seisuga asus Balti pataljon Käravete mõisa - Aravete küla - Kaulepi mõisa joonel. Pataljonis oli 54 ohvitseri, 1 sõjaväeametnik ja 618 reameest, 8 raske- ja 4 kergekuulipildujat. Meditsiiniteenistus oli hea, välilatsaretis oli 2 arsti ja 2 med-õde, lendsalgas 2 arsti. Lisaks neile oli veel 28 velskrit ja sanitari. 2. jaanuaril oli lahingkoosseisus 104 tääki, 69 mõõka, 12 raske- ja 4 kergekuulipildujat ning 4 pommipildujat. Balti pataljoni vastu tegutsesid Punaarmee 46. kütipolgu osad (5. jaanuari seisuga 500–600 tääki ja 9–12 kuulipildujat).

1. jaanuaril 1919 ründasid punased suurte jõududega (kuni 300 meest) Käravete mõisa. 2. ratsarühm ja von Gloy kuulipildujarühm (25 mõõka ja 4 raskekuulipildujat koos umbes 25 kuulipilduriga) lõid tagasi vaenlase korduvad rünnakud mõisale, tekitades vastasele suuri kaotusi. Ülejäänud pataljoni rindel oli rahulik. 1. jaanuari õhtul seoses 5. polgu taganemisega, taanduti Paunküla-Saia joonele. Taandumine toimus seoses Käravete lahingus vastasele antud hoobiga takistamatult ja märkamatult. Pataljon asus uues rindelõigus mille pikkus oli 15–20 km, võttes enda alla tähtsamad teeristid ja asulad. 4. jaanuaril hakkasid punased aktiivsemalt tegutsema ja surusid Kautlas ja Nirgos asunud baltlased välja, kes taganesid Ardusse ja Saiale.

5. jaanuaril saadi 1. diviisi staabist käsk Nirgu talu tagasi võtta ja abistada 5. polku Kreo talu vallutamises. Leitnant Stock ühes 40 mehega suundus Nirgo peale. Teel satuti vaenlase tule alla, üks ohvitser sai surma. Nirgo vallutati 5. jaanuari keskpäevaks. Leitnant Stocki salk pidi edasi tungima Kreo suunas, kuid oma salga väiksuse tõttu ei pidanud Stock seda võimalikuks. Kreo vallutas 5. polk koos soomusrongide dessandiga vallutada Kreo.

6. jaanuaril sai Balti pataljon käsu suunduda Külvandu - Napu Kautla - Ardu piirkonda ning toetada oma paremal tiival tegutsevat 1. ratsapolku ja Paide kaitsepataljoni. Alamkapten Wolf Kirsteini juhitud 1. ja 2. jalaväerühm koos 3 raske- ja 2 kergekuulipildujaga suundus Külvandu peale. Leitnant krahv Alexander Tiesenhauseni juhitud 2. ratsarühm koos kuulipildujarühmaga von Holsti juhtimisel suundus üle Kautla Napu suunas. Kokku oli salgas 47 mõõka ja 24 kuulipildurit. Alamkapten Kirsteini salk alustas rünnakut Külvandule 6. jaanuari varahommikul. Millegi pärast jõudis 1. jalaväerühm hiljem kohale, seega jäi Külvandu vallutamine 2. jalaväerühma õlule. Kaks rünnakut Külvandule ebaõnnestusid ja löödi punaste poolt tagasi (baltlaste kaotused 3 langenut ja 3 haavatut). Külvando vallutati 7. jaanuari hommikul.

Tiesenhauseni kolonn hõivas ilma lahinguta Kautla ja suundus edasi Napu suunas. Õhtul tõmbuti tagasi Ardusse, sest tuli teade Punaarmee tungimisest Paide alla. Peale 2. ratsaväerühma oli Ardus veel 1. ratsarühm 4 kuulipildujaga. Sama päeva õhtul tuli 1. diviisi staabist Balti pataljonile korraldus asuda üldpealtungile Roosna-Alliku-Kaalepi-Aravete-Käravete suunas. Balti pataljoni asetus pealetungi hetkel oli järgmine: Nõmmküla - Kautla-Nirgo, staap asus Ravilas.

Balti pataljon osales murdelahingutes passiivselt. See tulenes pataljoni osade paiknemisest laial rindel, meeskonna madalast moraalist ja suurtükkide puudumisest. Lisaks oli pidev mure avatud parema tiiva pärast. ( 1.ratsapolgu ja Balti pataljoni vahel oli suur tühik, aga kuna tegemist oli soise ja metsase alaga, ei üritanud punased siit läbi tungida. Aga sellegi poolest suudeti Punaarmeelt võtta üle initsiatiiv ja mina vastupealetungile.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 06 Dets, 2008 16:05 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 18 Veebr, 2007 16:31
Postitusi: 355
Asukoht: muuseum
3.2. Balti pataljoni lahingutegevus Eesti vägede vastupealetungi ajal 7. jaanuarist 19. jaanuarini 1919

Eesti sõjavägi asus üldpealetungile asuti 7. jaanuari varahommikul 1919. 1. diviisi asetus põhjast lõunasse oli järgnev: Soome vabatahtlikud, 4. polk koos 5. polgu I pataljoniga, 1. polk koos Kalevlaste Malevaga, 5.polk, Balti pataljon ja 1. ratsapolk. Raudteel toetas pealetungi 3 laiarööpalist soomusrongi. Vastupealetungi eesmärgiks oli vabastada Põhja-Eesti Punaarmee käest ja paisata viimane Narva jõe taha. Kogu vastupealetungi kuni Narva jõe üldjooneni iseloomustab puudulik või lausa olematu side väeosade ja 1. diviisi staabi vahel, kuid sellest hoolimata kulges pealetung edukalt.

Balti pataljoni asus pealetungi alguses Nõmmeküla - Kautla - Nirgo joonel, staap oli Ravila mõisas. Lahingkoosseisus oli 104 tääki ja 69 mõõka ning 12 kuulipildujat ühes 95 kuulipilduriga. 6. jaanuaril Külvandu all kantud kaotustest hoolimata ergutati pataljoni asumast edasitungile Pataljonile anti ülesandeks jõuda Roosna-Alliku-Kaalepi-Aravete-Käravete joonele, toetades oma tegevusega 5. polgu paremat tiiba, mis puhastas Albut vaenlastest. Albusse jõuti 7. jaanuari pärastlõunal kella 15.30 paiku, 5. polk oli selleks hetkeks Albu rajooni vastaselt tagasi võtnud. Õhtuks jõuti Järva-Madise - Aravete rajooni.

7. jaanuaril oli aga vastane taandunud Balti pataljoni rindelt, kuid olematu luure tõttu baltlased seda ei teadnud. Pataljoniülem kartis hoopis vastase pealetungi ja andis käsu ülekaaluka pealetungi puhul taganeda Kiruvere külani. Ainuke edukas sündmus 7. jaanuaril oli Külvandu kindlustamine. 7. jaanuari õhtuks jõudis pataljon Järva-Madise - Albu joonele.

9. jaanuaril suundus 1. jalaväerühm Kaalepi peale, kus oli väike kokkupõrge vaenlase ratsaväeosaga. Ka loodi kokkupuude 1. ratsapolguga. Balti pataljoni ratsaväeosad suundusid üle Aravete Rava küla ja Võhmuta mõisa peale. Vastane asus Jalalõpe-Paistevälja-Luitsalu–Rava küla joonel. Ekslike luureandmete järgi pidi Ravaküla juures olema lõhe vastaste väeosade vahel, kuid tegelikult asus Ravakülas punaste suuremad jõud. Vastast üritati küll positsioonidelt välja lüüa, kuid see ebaõnnestus. Eskadroni põhijõud taandusid öösel Orgmetsa, kuid jätsid Ravaküla ja Jalalõpe lähedale patrulli. Jalaväeosad ja staap koontati Albusse puhkusele, kuhu jäädi 10. jaanuarini. Pataljon asus Albu-Seliküla-Soonurme joonel, lahingkoosseisus oli 104 tääki, 69 mõõka ja 12 kuulipildujat.

10. jaanuaril jättis vaenlane oma positsioonid maha ja taganes Rakke-Kiltsi-Tamsalu suunas. Eskadron koos von Gloy kuulipildujarühmaga (4 raskekuulipildujat) vallutas 10. jaanuari õhtuks Eivere ja Mängu külad, lüües viimastes välja vaenlase järelväe. Ööseks jõudsid ratsaosad Aavere mõisa - Kuie mõisa Kerguta küla joonele. Jalaväeosad koos kuulipildujarühmadega tungisid Orgmetsa rajoonist Võhmuta mõisa suunas, hõivates Orina, Jalalõpe, Jalgsema ja Puka külad. Lahingud ei olnud ägedad. Sama päeva õhtuks jõudis kogu pataljon Järva-Jaani lähedusse, luues ühenduse enda paremal tiival tegutsenud 1. ratsapolguga, mida juhtis kapten Gustav Jonson.

10. jaanuaril saadi käsk tungida 11. jaanuaril edasi ning hõivata Kärsa mõisa ja Porkuni lossi vaheline ala. Pealetung pidi algama kell 8.00. 10. jaanuaril pidasid Võhmuta mõisas nõu 1. ratsapolgu ülem kapten Jonson ja Bibikovi eskadroni ülem Ungern-Sternberg, kus pandi paika edasine tegevuskava. Suurem osa Balti pataljonist ühes 1. ratsapolguga pidi mõõda taliteid Venevere suunas edasi tungima ja soodsa olukorra puhul jätkama edasitungi Lohusuu ja Rannapungerja suunas. Väiksem osa Balti pataljonist pidi jätkama edasitungimist Reolast Mäetaguse suunas ja Järva kaitsepataljon 1. rood Paasverest Metsküla suunas.

11. jaanuari hommikul asusid baltlased liikuma. 1. jalaväerühm kahe kuulipilduja toel suundus üle Võhmuta Vajangu külla, sealt edasi Kuie mõisa suunas, kuhu jõuti pealelõunaks. Kolm jalaväerühma ühes 5 kuulipildujaga liikusid üle Järva-Jaani ja Kadrina Kiltsi raudteejaama suunas. Siin toimus ka ainuke tõsisem lahing punastega. Jaamas vangistati vastase voor ja saagiks saadi 3 raskekuulipildujat. Eskadron suundus Tammiku mõisa rajooni. Vastane taganes kiiresti, jättes taandumist katma vaid nõrgad salgad. 11. jaanuari õhtuks oli pataljon koondunud Liigvalla-Tamsalu joonele.

12. jaanuari hommiku seisuga oli pataljoni eskadronis 75 mõõka, jalaväekompaniis 125 tääki, ratsakuulipildujarühmas 72 meest (8 kuulipildujat), kuulipildujarühmades 60 meest (7 kuulipildujat). Kokku 4 kerge- ja 15 raskekuulipildujat. Pataljoni lahingüksustes oli 332 meest ja tagalaüksustes 45 meest ja naist.

12. jaanuaril jagas polkovnik Weiss oma pataljoni kahte kolonni. 1 kolonn koosnes 3. ratsarühmast (42 tääki ja 2 kuulipildujat) polkovnik Weissi juhatusel. 2 kolonni juhtis pataljoni staabiülem alamkapten von zur Mühlen, kolonnis oli 1., 3., ja 4. jalaväerühm, eskadroni 1. ja 2. rühm ja kuulipildujarühmad. Polkovnik Weiss grupi ülesanne oli tungida Reola suunas. Grupp jõudis 12. jaanuari pärastlõunaks Koeravere - Reola joonele. Alamkapten von zur Mühleni grupi ülesanne oli minna Mõisamaa-Rakke suunas, kuhu jõuti 12. jaanuari õhtuks Mõisamaa ja Salla mõisa piirkonda. Suuri kokkupõrkeid päeva jooksul ei olnud. 13. jaanuaril suundus Weissi grupp Reola sunnas ja sealt Mäetaguse piirkonda, kuhu jõuti 15. jaanuariks. Von zur Mühleni kolonn suundus 14. jaanuaril koos 1. ratsapolgu osadega üle Kaavere, Lilastvere ja Ulvi, jõudes õhtuks Iisaku rajooni. Sellega pandi ohtu Punaarmee Rakvere-Narva suunal tegutseva grupeeringu vasaku tiiva, kuid see jäi 1. diviisile teadmata puuduliku side tõttu.

Bibikovi eskadron koos von Wetter-Rosenthali ratsakuulipildujarühmaga läks Mustvee suunas. 15. jaanuaril jõuti Lohusuusse, kust tungiti edasi Vasknarva suunas, mis vallutati 16. jaanuaril. 14. jaanuaril suundusid von Gloy ja Holsti kuulipildujarühmad alamkapten von Grünewaldti üldjuhtimisel Reolast edasi kuni Iisakuni.

15. jaanuaril jõudis polkovnik Weissi grupp Tarumaale (Tarkuse?) kust 16, jaanuaril suundus Mäetaguse rajooni. Pataljoni eskadron liikus Illuka - Ohakvere rajooni. Von zur Mühleni grupp kavatses suunduda algul Iisakusse ja sealt Illukasse, seda juhul, kui seal on kindlasti oodata kokkupõrget vastasega. Von zur Mühlen edastas kõigile Balti pataljoni osadele ettepaneku asuda 16. jaanuariks Mäetaguse piirkonda puhkusele. Saades eskadroni ülemalt teada, et Pagari mõisas on suurem punaste üksus, asus Mühlen tegema ettevalmistusi Pagari ründamiseks. Rünnakus pidid osalema pataljoni jalaväekompanii koos kuulipildujarühmadega. Kuid saades luurelt liialdatud andmed punaste arvukuse kohta, otsustas von zur Mühlen rünnaku edasi lükata kuni 16. jaanuari hommikuni. Ta lootis Pagari koos ratsapolguga ära võtta.

Eskadroni 2. rühm hõivas 15. jaanuaril kell 21.00 Kurtna mõisa ja 16. jaanuaril ka Rausvere-Kose teeristi. 16. jaanuari varahommikuks olid Balti pataljoni osad Pagari mõisa ümber piiranud ja vastase peamised taganemisteed ära lõiganud, olukord oli igati soodus edasitungimiseks. Loodi ühendus oma vasakul tiival tegutseva 5. polguga. 16. jaanuari hommikul oli pataljoni asetus järgmine: eskadron Ohakvere-Illuka-Kurtna, jalaväekompanii koos kuulipildujarühmadega Atsalama-Mäetaguse.

16. jaanuari hommikul otsustas von zur Mühlen Pagari mõisa vallutada. Ratsapolgu ülemalt palus ta toetuseks eskadroni ja ühe suurtüki. Jonson lubas, et kell 8.00 saabub eskadron ja suurtükk Illukasse. Von zur Mühlen aga kartis, et abi saabub hiljem ja saatis 1. ratsarühma Jõetagusele eesmärgiga lõigata läbi vastase taganemistee. 1. ratsarühm vallutas kell 11.00 Jõetaguse küla, saades saagiks voori ja kaks raskekuulipildujat. Samal ajal saatis von zur Mühlen kaks rühma ja 4 kuulipildujat üle Atsalama ja Tarakuse idast mõisa peale. Pärast väikest tulevahetust vaenlase eelpostiga jõudsid baltlased Pagari mõisast 500–600 m kaugusele. 1. jalaväerühm hõivas Atsalama külast põhjas asuvad kõrgendikud. Sellega oli Pagari mõis ümber piiratud, aga suurtüki saabumine viibis ja rünnak lükati edasi.

Keskpäevaks jõudsid Pagari alla 5. polgu II pataljoni 2., 3. ja 6. rood koos kahe suurtükiga alamkapten Eduard Saali juhatusel. 2. rood suundus Kalina külast Jõetaguse suunas, kus tekkis kokkupõrge baltlaste ja 2. roodu vahel, õnneks ei kandnud kumbki pool kaotusi. Baltlased taandusid Tarakuse suunas. Kell 14.30 jõudis Tarakuse külla ka ratsapolgu suurtükk. Kell 15.00 avati nii ratsapolgu ja 5. polgu suurtükkide poolt kiirtuli mõisa pihta, sellele järgnes baltlaste ja 5. polgu osade pealetung. 16.00 hõivati mõis vastupanuta, väike ratsasalk üritas põgeneda Jõhvi suunas, kuid nad peatati. Mõisast saadi vange ja suur hulk sõjasaaki, muuhulgas 3 kuulipildujat, 50 püssi ja varustust. 5. polgu osad tungisid Pagarist edasi Jõhvi suunas ja baltlased jäid Pagari mõisa. 17. jaanuarist kuni 20. jaanuarini koondus Balti pataljon Mäetaguse-Atsalama-Ohakvere-Tarakuse-Pagari joonele ja puhkas järgmised kaks päeva selles piirkonnas.

Ajavahemikul 1. jaanuarist kuni 19. jaanuarini kaotas Balti pataljon 2 ohvitseri ja 2 reameest langenutena, haavata sai 1 ohvitser ja 5 reameest. Võrreldes teiste väeosadega kippus Balti pataljon maha jääma, eriti tema jalaväeosad; ratsaväeosad liikusid samas tempos nagu teised väeosad. Põhjused, miks baltlased liikusid aeglasemalt, pole selged, sest baltisaksa allikad sellest eriti ei räägi. Eesti allikates aga on tihti mainitud, et baltlased jäid teistest maha ega näidanud üles piisavalt aktiivsust, millise käitumise põhjendust aga pole toodud. Siinkirjutaja arvab baltlaste aeglase edenemise põhjuseks olevat järgmised asjaolud. Esiteks, väikesearvuline Balti pataljon tegutses ettevaatlikult, üritades mitte kanda liiga suuri kaotusi. Teiseks võis tegu olla sideprobleemidega – tihtipeale ei saanud baltlased õigeaegselt 1. diviisi staabist käske kätte. Lisaks polnud Balti pataljoni lahingupiirkonnas teeolud just kõige paremad. Kuid vastupealetung Viru rindel õnnestus ja oma osa selles oli ka Balti pataljonil.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 20 Dets, 2008 11:37 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 18 Veebr, 2007 16:31
Postitusi: 355
Asukoht: muuseum
4. Balti pataljon Narva jõe ääres 20. jaanuarist 13. maini 1919
4.1 Üldine olukord ja muudatused Balti pataljoni koosseisus

18. jaanuaril andis kindralmajor Aleksander Tõnisson Balti pataljonile käsu asuda Gorodenka - Kuningaküla - Permisküla - Perevoloki - Vintse - Vasknarva joonele eesmärgiga takistada punastel üle Narva jõe tungida. Balti pataljoni osad asusid uute positsioonide suunas teele 19. jaanuaril. Täielikult mehitatakse lõik 22. jaanuariks.

Kaitseliini pikkus Gorodenkast Vasknarvani oli umbes 17 km, millele lisandus veel Peipsi järve rannavalve kohustus 11 km pikkusel lõigul Vasknarvast Remnikuni. 18. veebruaril lisandus veel 40 km lõik Remnikust Lohusuuni. Kokku oli kaitseliini pikkuseks 60 km. Pataljonile kaitset soodustas asjaolu, et Narva jõgi ei olnud veel täiesti külmunud.

Pataljonil polnud piisavalt mehi pika rindejoone mehitamiseks, seega mehitati ainult suuremad asulad ja looduslikud tugipunktid. Tugipunktide vahel liikusid valvesalgad. Alustati kaevikute ja punkrite ehitamist, mis tööriistade puudusel edenes aeglaselt. Ehitati reeglina öösel, et mitte reeta objekte vaenlase suurtükivaatlejatele. Postid ja staap olid omavahel telefoniühenduses.

Pataljon osad paiknesid järgmiselt: Gorodenkast Kuningakülani 2. jalaväerühm koos Peitani kuulipildujarühmaga (2 kuulipildujat), Permiskülas 1. ratsarühm koos Holsti kuulipildujarühmaga (2 kuulipildujat), 2. ratsarühm jäi Pühtitsasse , need positsioonid kaeti 20. jaanuaril. 22. jaanuaril saabusid ülejäänud osad: 3. jalaväerühm (2 kuulipildujat), Kuningakülasse, Remnikus oli 3. ratsarühm (2 kuulipildujat), 1. ja 4. jalaväerühm (3 kuulipildujat) olid Jaama külas reservis. Staap saabus 23. jaanuaril Jaama külla.

1. veebruaril 1919 oli pataljonil rindel 30 ohvitseri, 126 tääki, 62 mõõka, 14 kuulipildujat umbes 135 kuulipilduriga, 4 miinipildujat 16 mehega. Kokku oli pataljonis 664 meest (ilma Tallinnas asuva reservkompaniita). 5. veebruaril saateti pataljonile toetuseks Viru vabatahtlike rood , mis allutati polkovnik Weissile. Rood võttis enda kanda Peipsi rannavalve, kokku oli roodus 118 meest.

Pataljoni olukorda raskendasid probleemid varustuse ja sidega. Varustus ja suurem osa toiduainetest toodi 60 km kauguselt Kohtla raudteejaamast ja ka teeolud ei olnud selles piirkonnas kõige paremad. Probleemiks oli laskemoona ja toidu kättesaamine. Viimast soodustas ka asjaolu, et pataljoni tagala oli hõredalt asustatud. Veel suurem probleem oli side korraldamine. 1. diviisi staap asus ca 37 km kaugusel Vaivaras. Pataljoni staap suhtles diviisi staabiga ratsakullerite abil. See aga tekitas omakorda probleeme teadete õigeaegse kättesaamisega. Korralik telefoniühendus diviisistaabi ja pataljoni vahel loodi 15. veebruaril, märtsi alguseks suudeti seati üles ka telegraafiühendus staapide vahel.

Balti pataljon oli pidevalt suurenenud ja otstarbekamaks juhtimiseks viidi märtsi alguses läbi reorganiseerimine: jalaväerühmadest formeeriti kompaniid. 1. ja 2. jalaväerühm liideti 1. kompaniiks alamkapten Ottomar Douglase juhtimisel, 3. ja 4. jalaväerühm 2. kompaniiks leitnant Paul Kügleri juhtimisel. Kuulipildujakompaniisse koondati kõik kuulipildujarühmad. Kompaniiülemaks sai algul alamkapten Wolf Kirsten, pärast tema langemist 12. aprillil 1919 määrati uueks ülemaks alamkapten Georg von Gloy. Wetter-Rosenthali ja Strombergi ratsakuulipildujakomandod liideti, Wetter-Rosenthali komandost sai 1. rühm ja Strombergi komandost 2. rühm. Kergekuulipildujate rühm (kokku 20 meest ja 4 kergekuulipildujat (Saksa päritolu Maxim 08/15) alamleitnant Johannes Wiréni juhatusel liiteti 1. kompaniiga.

1. märtsi seisuga oli pataljoni allüksuste koosseis järgmine: 1. kompanii – 117 meest, neist tääke 76; 2. kompanii – 113 meest, neist tääke 84; kuulipildujakompanii 135 meest. Ratsakuulipilduja komando 1. rühmas leitnant Wetter-Rosenthali juhtimisel kokku 25 meest, 2. rühmas alamkapten Strombergi juhatusel, 22 meest. Eskadronis oli 126 meest, neist mõõku 84. Jääpurjekate flotillis 14 meest. Miinipildureid oli 16. Staabi ja tagalaüksustes oli kokku 178 meest. Kõik kokku 730 meest.

14. märtsil jõudis rindele ka Balti pataljoni patarei, mille ülemaks oli kapten Bathelt. Patarei koosseisus oli kaks 76 mm M1902 vene kahurit, 4 ohvitseri, 48 meest ja 36 hobust. Patareid hakati formeerima juba 28. jaanuaril, kuid tänu probleemidele seoses varustuse ja väljaõppega võttis see ligi 5 nädalat aega. Rindele mindi Tallinnast 6. märtsil, raskete teeolude tõttu Kohtla raudteejaama ja Jaama küla vahel jõuti pataljoni positsioonidele alles 14. märtsil.

Üks omanäolisemaid üksusi Eesti Vabadussõjas oli Balti pataljoni relvastatud jääpurjekate flotill (Segelnschlittenflottille). Ei ole teada, kes oli jääpurjekate flotilli mõtte algataja. Operatiivstaabi ülem polkovnik Jaan Soots andis 2 veebruaril 1919 Balti pataljonile loa tuua ära Haapsalust jääpurjekad. 22. veebruaril 1919. loodi flotilli juhatus ja viimased paadid saabusid 1. märtsiks 1919. Esimene patrullsõit tehti 27. veebruaril 1919.

Flotilli ülesandeks oli Balti pataljoni parema tiiva valvamine ning luure- ja patrullülesannete täitmine. Flotilli baasiks sai Remniku ja selle ülemaks määrati kaptenleitnant Adam von Gernet. Tema juhtida oli 5 purjekat, mis olid relvastatud kerge- ja raskekuulipildujatega, flotill jagunes omakord kaheks divisjoniks.

1. divisjon – alamleitnant parun Roman Tiesenhausen:
• „Spika” (1 raskekuulipilduja ja 1 kergekuulipilduja)
• „Frilby” (1 kergekuulipilduja)
• „Traviata” (1 kergekuulipilduja)

2 divisjon – alamkapten Erik von Holst:
• „Fatiniza” (1 kergekuulipilduja)
• „Fandango” (1 kergekuulipilduja)

Idee kasutada jääpurjekaid oli hea, kuid praktikas osutus see raskemaks. Peipsi järv ja ilm olid tollal muutliku meelega. Tihti oli täielik tuulevaikus, järvejääd kattis paks lumekiht, mis raskendas jääpurjekate kasutamist. Oma tegevuse ajal jääpurjekate flotill kaotusi ei kandnud, ka ei tulnud ette suuri kokkupõrkeid vastasega. Kuid tihti avasid nende pihta tule mitte vaenlane, vaid oma mehed, eriti just piirivalvega tegelenud Kaitseliidu üksused. Näiteks avas 7. märtsil 1919 Peipsi rannakaitsepataljoni patrull Mustvee juures tule purjesaanide pihta. Õnneks kaotusi ei kantud. Kevadel, kui Peipsi järv muutus jäävabaks, saadeti üksus laiali.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 31 Aug, 2009 16:44 
Eemal
Liige

Liitunud: 17 Aug, 2009 19:32
Postitusi: 58
"Siis ma esitan teise küsimuse: aga miks Baltipataljoni mehed pigem negatiivselt suhtusid Eesti Wabariiki? (heidame kõrvale mõisnikute ja talupoegade vahel sajandeid kestnud viha; mõtleme vaid Vabadussõja perioodist). "

See on küll hea küsimus! Balti-sakslased ei suhtunud Eesti Vabariiki negatiivselt sellepärast, et neile ei antud piisavalt Vabadusriste või süüdistati Tartu loovutamises, usu mind. Balti-sakslased ja eestlased põlgasid üksteist hingepõhjani. Heiki Valk jutustas kunagi (äkki keegi teab selle algallikat või oli mõni veteran seda talle isiklikult jutustanud), et eesti soomusrongid olid oma vedurite külge Landeswehri sõjast naastes riputanud sakslaste surnukehad. Viha balti-sakslaste vastu oli täiesti patoloogiline ja nii ka nende põlgus eestlaste suhtes. Mingeid häid suhteid oleks nende jõudude vahel olnud väga palju tahta.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 82 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4, 5, 6  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt