Narva lahing

Lahingud ja üksused. Relvad ja tehnika. Varustus ja autasud. Kõik teemasse puutuv..
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5559
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Narva lahing

Postitus Postitas toomas tyrk »

Selts "13"

R. Rubach

Vene revolutsiooni laine ei hävitanud Narvas üksi kodanikkude julgeolekut ja üldist korda, vaid hävitas ka lootusi. Tallas porisse rahvustunde avaldused, surus peale kõigile vene mütsi, mis aga ei tahtnud sobida kuidagi Narva noorte peas. Olgu see keskkoolide koosolekuil või kusagil mujal, ikka anti mõista, et nüüd on alles saabunud aeg, kus eestlasi ühe hoobiga lüüakse venelasiks. Ainukeseks nooruse koonduskohaks oli Peetri kiriku koolimaja, sealt hoovas vastu alati rahvuslikku iseteadvust, sinna püüdsid noored ja see oli kantsiks meie rahvusliku vaimu kasvatamisel: sinna ei pääsenud ligi vene suurushullustus ja vene ümberrahvustuse püüded.

Kui kerkis 1917. a. päevakorrale Narva linna ühendamise küsimus Eesti kubermanguga, olid Peetri kiriku koolimaja noored need, kes aitasid vanemaile teha kihutustööd, olles ise juba organiseerunud seltsiks, mis kandis kummalist nimetust — "13". Seltsi eesmärk oli koondada kõiki rahvuslikult mõtlevaid noori, võidelda eesti keele ja rahvuse tunnustamise eest ja hoida puhtana ja kõrgel ida piiril sini-must-valget lippu. Aktiivsemaiks liikmeiks olid: Juljus Kirmi, Artur Fridental, Voldemar Mirbach, Ernst Raudsepp, Hans Roots, Paul Reitsnik, Voldemar Pere, Aleksander Eigelmann, hiljem ka Gustav Lorents ja mõned teised. Seltsi liikmed kandsid rinnal eesti rahvuslikke värve. Peale nimetatud seltsi olid loodud tugevad rahvuslikud koondused Narva kommertskoolis ja merikoolis. Kõigi kolme koonduse vahel oli olemas side.

Peale enamlikku pööret muutusid Narva noored aktiivsemaks, hakati tunnustama füüsilist jõudu, hangiti relvu jne. Eriti satuti hoogu siis, kui saadi teada, et vene enamlased on vägivalda tarvitanud Tallinnas eesti tuntuimate seltskonnategelaste kallal. Ei tahetud jääda passiivseiks pealtvaatajaks, kavatseti isegi relvastatud väljaastumist. Selleks asuti löögirühmade koondamisele. 1918. a. veebruaris võitis see kavatsus kindlama iseloomu, kui asus etteotsa staabirittmeister A. Stolzen, kes oli nõus võtma oma kätte sõjalist juhtimist. Teda toetasid peale Narva noorte umbes 600 tatari ratsanikku, kes viibisid tol korral Narvas. Neist kavatsusist tõmbas kriipsu läbi punaste poolt ettevõetud vangistused. Esimesena arreteeriti Stolzen, siis Kirmi, Fridental ja veel teisi. Vange piinati ja pekseti toorelt. Tuli minna põranda alla.

4. märtsil 1918., kui viimaks sakslased võtsid oma alla Narva, hingati jälle kergemalt. Narva noored olid jälle koos. Pääsenud olid imekombel ka need, kes punaste poolt arreteeritud, tänu A. Stolzeni energiale, kes teel mahalaskmisele sünnitas paanika punaväelaste keskel, milletõttu avanes võimalus põgenemiseks. Põgenemisel oli küll ka surnuid (L. Kulbas) ja haavatuid, kuid enamik pääsis siiski eluga. Vanglas juhtus samuti segadus: valvurid löödi maha ja sealt peases Kirmi ühes mitme teisega.

Olid pandud ideed liikuma, kuid nende elluviimisest tuli loobuda, sest sama raudrusikas võttis oma alla kogu maa. Sakslased leidsid kõigis tontlikku hädaohtu, eriti aga rahvustundes, mis valitses Narva noorte seas. Rahvusvärvide kandmine keelati ära. Kuivõrd sellejärgi valvati, näitab järgmine juhtumine: 20. aprillil 1918. a. pidas Kreenholmi politsei inspektor Thimm kinni üliõpilase, kellel rinnal oli Eesti rahvusvärvi lint. Kiskus lindi rinnalt, ning ähvardas arestiga ja alles pikkade seletuste järele loobus protokollist. Saksa ohvitseri mittealandliku kohtlemise pärast arreteeriti O. Tuisk. Seesuguseid juhtumusi ei olnud vähe.

Sakslased eksisid rängasti, katsudes hävitada või vähemalt lämmatada selteel rahvuslikku liikumist. Nad ainult hävitasid välised tunnused, seesmiselt leegitses tuluke edasi. Kõigile Narva noortele oli selge, et tuleb ümber organiseeruda, tuleb kohaneda uute olude kohaselt. Loodigi uus organisatsioon, uutel alustel, mis kandis täieliselt põrandaaluse organisatsiooni ilmet: ta oli loodud kolmikute kujul, kus iga mees tundis ainult teisi sellesse kolmikusse kuuluvaid isikuid, ning peale selle veel teadis sidet ühe teise kolmiku juurde. Relvad, mis olid igaühel oma käes veel punaste ajast, tulid kõigiti varjata. Ainult mõnel üksikul õnnestus igasugu ettekäänete all muretseda revolvri kandmise luba.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5559
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Narva lahing

Postitus Postitas toomas tyrk »

Salakoosolek 13. novembril 1918.

Adolf Kolk

Saksa okupatsiooni lõpupäevil hakkas mul elu väga raskeks minema. Kavatsesin Eestist lahkuda ja astuda liitlaste väeossa, mis tegutses enamlasle vastu Murmanis.

Tehes parajasti ettevalmistusi lahkumiseks, kohtasin ühel päeval Jaan Treufeldti, kes tolajal pidas Narvas apteegi magasini ja töötas "Meie Elu" toimetuses. Olin temaga lähemalt tuttav ja pühendasin teda enda kavatsusse. Kuid tema ei soovitanud mulle lahkuda, vaid tegi ettepaneku astuda salajasse Eesti Omakaitse Liitu, kelle esitajana tema Narvas teotses. Peale tutvunemist organisatsiooni kava ja sihtidega astusin selle põrandaaluse liidu liikmeks... Mulle tehti ülesandeks astuda teenistusse tolleaegsesse Narva linna kommunaal politseisse ja informeerida salajast omakaitse liitu saksa politsei tegevusest ja isikutest, kes Eesti huvide vastu tegutsesid. Politsei teenistuses olin selle momendini, mil sakslased esitasid mulle allakirjutamiseks truuduse tõotuse saksa riigile. Sellele ma alla ei kirjutanud ja olin sunnitud teenistusest lahkuma. Oli karta, et sakslased võivad neid ohvitseere, kes truudusetõotusest keeldusid, areteerida ja vangilaagrisse saata. Mulle soovitati väheks ajaks linnast lahkuda.

Elasin lühikest aega külas sugulaste juures. Kuid sakslased ei tülitanud mind ja varsti tulin linna tagasi. Hankisin Narvas algkooli õpetaja koha ja tegutsesin luure alal teatud ringkonnas omakaitse liidu heaks edasi. Mitmed salajase omakaitse liidu liikmed, ja ka mina nende seas, said käsu astuda legaalse, saksa võimude poolt lubatud, "Omakaitse'' seltsi liikmeks.

13. novembril 1918. sain mina Treufeldtilt korralduse ilmuda õhtul Tuisu majja; mis otstarbeks ilmuda vaja oli, seda ei öeldud, ega kästud ka sellest asjasse mittepuutuvatele isikutele rääkida.

Kui majja ilmusin, oli üks hoovipealne korter inimesi täiskogunud. Nõupidamise avasid Rakverest kohalesõitnud Ajutise Valitsuse Virumaa komissar ja kaitseliidu Viru ringkonna esitaja kapten Heinrich Laretei; need härrad teatasid, et Eesti Ajutine Valitsus on Eestis võimu oma kätte võtnud ja käseb kohapeal igalpool luua vastavad asutused, kes saksa okupatsiooni võimudelt kõik valitsemise asutused üle võtaksid. Kapt. Laretei teatas, et "Omakaitse", kui niisugune, tuleb tänasest päevast likvideerituks lugeda ja tuleb asutada kohe "Kaitseliit".

Silmapilk oli suur ja meeltülendav; ei tahtnud nagu uskuda, et kohalesõitnud saadikud tõtt räägivad. Noorte silmad lõid põlema, vanemad soovisid üksteisele õnne. Kõik olid algul veel nagu kohmentanud, kuid varsti kostus igalt poolt ikka suuremaks ja suuremaks paisuv rõõmus jutukõmln, mõttede vahetus omas elava ja kiire tempo; tundus, et painav jääkate on purunenud ja mõtted võivad vabalt, nagu vabanenud veevood voolata.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5559
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Narva lahing

Postitus Postitas toomas tyrk »

Narva Kaitseliit

R. Rubach

12. nov. 1918. a., kui Eesti Maanõukogu Vanemate Kogu Ajutise Valitsuse moodustas, olid saksa okupatsioonivõimud sunnitud andma üle valitsemise võimu Eesti Ajutisele Valitsusele. Eesti Ajutine Valitsus algas kohe relvastatud jõudude organiseerimist "Kaitseliidu" nime all. 13. nov. 1918. a. määrati Virumaa Kaitseliidu ülemaks ja vormeerijaks staabi kapten H. Laretei. 14. nov. avaldas Narva Kaitseliidu ülem järgmise üleskutse linna elanikele müürikuulutusis ja kohalikus ajalehes ("Meie Elu"):

"Narva ja ümbruskonna elanikud!
Eesti Ajutise valitsuse nimel on mind kohustatud Narvas ja tema ümbruskonnas Kaitseliitu luua, et rahva julgeolekut ja varandusi seni kaitsta, kuni Eesti Asutava Kogu poolt põhjalikud määrused selleks väljalöötatakse. Seda kohustust ja kõigi kodanikkude huvisid silmas pidades, panen mina kõigile kodanikkudele südame peale, kõige jõuga kaasa aidata ja koos töötada, et mitte võimalusi anda vägivallale ja korratuste tekkimisele, mis meie maa hävinemisele ja hukatusele viiks. Palun kõiki kodanikke 18—35 aasta vanuseni, kes korra ja julgeoleku kindlustamist tarvilikuks peavad. Kaitseliidu büroosse tulla ennast üleskirjutama, kus ka igasuguseid juhatusi ja teateid antakse. Büroo asub Viru uul. Mülleri majas, endises näpupasside väljaandmise kohas. Kõik eestlased ohvitserid ja endised Eesti divisjonis teeninud ohvitserid peavad viibimata ennast sealsamas ülesandma. Büroo on avatud igapäev kella 9-12 ja 2—5. Narvas, 14. nov. 1918. a.
Narva ja ümbruskonna Kaitseliidu ülem staabi-kapten Laretei."

Vaatamata, et sakslased olid kohustatud üleandma võimu, ei teinud nad seda heatahtlikult, vaid püüdsid kõigiti viivitada ja luua takistusi. Alguses kohe oli Narva Kaitseliidul tegemist saksa võimumeestega, kes pildusid teele kaikaid. Kuid kõigi takistuste peale vaatamata arenes organiseerimine jõudsasti. Suuresti aitas kaasa Omakaitse, mis Kaitseliidu loomisega lõpetas oma tegevuse, sest kõik liikmed astusid üle Kaitseliitu.

Järgmisel tegevuspäeval koondas Narva Kaitseliit oma relvade lao ja meeskonna linna raekotta, kus kohe pandi lehvima Eesti lipp. Osa relvu (enamikus kõlbmatud vintpüssid n. n. berdankad ja eestlaetavad jahipüssid) ja laskemoona saadi samal päeval sakslastelt, kuna osa toodi välja peiduurgaslest.

Kaitseliidu ülesandeid võis jaotada järgmiselt:

1. Linna kodanikkude julgeoleku kindlustamine.
Siin oli tarvis kogu Kaitseliidu jõudu, et võidelda kuritegevusega mis oli kasvamas alatasa. Sakslased politsei üleandmisega ei kiirustanud, vaid venitasid, ettetuues igasugu põhjusi. Ei võinud kiirustada ka meie, sest puudus oma politsei koosseis. Teiseks, saksa võimu nõrgenemisega poetas ennast ikka rohkem ja rohkem päevavalgele kuritegeline element. Viimaste tabamiseks tuli kaitseliidul sagedasti alarmeerida oma meeskonda. Osalt aitasid kaasa ka sakslased, andes abiks sõdureid.

2. Toiduainete väljaveo takistus.
Kogu maa oli sakslaste poolt toiduainetest tehtud paljaks. Eriti raske oli olukord piiriäärses Narvas, kus linna ainukeseks toitjaks oli Alutagune. Sakslased aga vedasid ka siit veel välja piiri taha, Venesse, saades vastu nendepoolt armastatud tsaari paberit, sagedasti isegi kulda. Kuid mitte üksi sakslased, vaid ka linnas tekkis terve salk isikuid, kes valis endale elukutseks salajase toiduainete toimetamise Venemaale. Viimastega võitlemine lasus Kaitseliidu peal, selleks pandi välja erilised valvepostid.

3. Ettevalmistus ja kaitse organiseerimine Vene punaste sissetungimise vastu.
Narva Kaitseliidu õlgadele lasus raske ja vastutusrikas ülesanne — olla kaitseks kodumaa idapiiril, takistada võõra rahvuse relvastatud jõudude vägivaldset sissetungi seni, kui meie rahvavägi end korraldanud ja seadnud lahingvalmis. Hinnates ülesande tähtsust ei heidutanud Narva Kaitseliitu selle täitmise raskused. Innuga asuti tööle. Kaitseliidu ülem pidas läbirääkimisi sakslastega, mille tulemuseks oli viimaste lubadus abistada Kaitseliitu lahingus. Vähemate vendade mure oli, et Kaitseliidu read tiheneks ustavate inimestega, ning et ei tuleks puudus relvust.

Töö oli järjekindel ja püsiv, seda tehti huvi ja armastusega, isiklikud hüved jäeti tahaplaanile. Nii mõnigi mees unustas kodu, elades ainult Kaitseliidule. Magati mõni tund kõveras ja kössus raekoja aknalaual, ning asuti uuesti tegevusse. Tööd jätkus kõigile.

Tõusis meeleolu, kui jõudis pärale Vaivara Kaitseliidu salk. Tundus, ei jõud kasvavad, et töö mis tehti ei olnud asjata, oletused olid õiged ja varem ehk hiljem tuleb omal, relv käes, astuda võitlusse rahva iseseisvuse tahte eest. Oli küll üksikuid araverelisi, kes juba siis kui esimene suurtüki pauk linnas kajas oma kaitseliitlase kaardi puruks tõmbas. Kuid need olid üksikud.

Kaitseliidu read tihenesid, kuid enamikul puudusid relvad, puudus laskemoon. Sakslased keeldusid relvu andmast, vaatamata, et neil tuhanded Jaapani püssid lebasid sadamas Kreenholmi aitades. Relvade muretsemisel tuli käia kaudseid teid.

Kõige aktiivsemad tegutsejad olid noored, üliõpilased ja eriti keskkoolide õpilased, kes suurel arvul asusid kaitseliidu ridadesse. Tõendusena olgu alljärgnev kiri:

Eesti Ajulise Valitsuse Komissar
27. novembril 1918 a.
Nr. 89.

Narva kaubanduse kooli juhatajale.

Kuna suurem osa Teie õppeasutuse kahe vanema osakonna õpilastest Eesti Kaitse Liidu teenistuses on, millest neid praegu vabastada võimalik ei ole, — palun õpetust ülevalnimetatud kahes osakonnas ajutiselt seisma panna, et Kaitse Liidus teenivad õpilased õppimises teistest mitte maha ei jääks.

Eesti Ajutise Valitsuse Usaldusmees
Arn. Schulbach.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5559
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Narva lahing

Postitus Postitas toomas tyrk »

Kaitseliidu algpäevilt.

Robert Tuisk.

See oli mäletavasti 13. novembri õhtul 1918. kui võisin osa Narvas viibivate eesti ohvitseride koosolekust, mis peeti Salme tänaval nr. 2, krt. 9, kokkukutsutud vist Jaan Treufeldti algatusel. Igatahes, tema teadustas mulle nimetatud koosolekust. Koosolekust võtsid osa umbes 15 isikut. Seal viibisid peale minu H. Laretei. R. Öövel. R. Taalder, K. Rostfeldt, R. Ulm, R. Õiglane, A. Pahla, H. Tarto, V. Palitser, J. Treufeldt ja teised keda ei mäleta. Koosolek oli täiesti salajane. Koosolekul selgitati poliitilist momenti ja otsustati asuda enda organiseerimisele, astudes asutatavasse Kaitseliidu Narva osakonda, ja avada vastuvõtmise büroo Viru tänaval nr. 6.

14. novembril algas ametlik kaitseliitlaste registreerimine büroos — end. saksa näpupasside väljaandmise ruumes. H. Laretei oli määratud Eesti Kaitseliidu Narva osakonna ülemaks. Esimesel registreerimise päeval astusid kaitseliitu peamiselt need, kes ülalnimetud salakoosolekust osavõtsid, ja mõned üksikud teised, arvult kokku ligi 20 isikut. Pearegistreerijaks oli R. Ulm ja temal oli selalal paar abilist. Samal päeval tegi H. Laretei mulle ettepaneku hakata temale adjutandiks ja abiks organiseerimise töös. Hää meelega võtsin ettepaneku vastu.

Lõunapaiku sai Laretei Ajutise Valitsuse komissarilt käsu Narva linna salapolitsei kinnipitseerida ja politsei pitsatid ära võtta. Olin selle käsu tegelikuks läbiviiaks. Noorem-leitnant Rostfeldt'iga läksime politseisse. See asus tolajal Eha ja Viru tänava nurgal (praegune „Sõdurite Kodu"); vahetasime mõtteid, mis peale hakata siis, kui meid politseis arreteeritakse. Kuid tundes seljatagust, astusime julgelt sisse ja nõudsime politseiülemaga kokkusaamist. Keegi härra vastas midagi muheledes selle juures. See sundis mind tooni tõstma: ütlesin, et toimin Eesti Vabariigi Valitsuse nimel. Esitasin ka kirjaliku korralduse. Näoilmed muutusid ja meie vastu oldi väga vastutulelikud. Kriminaalpolitsei pitseerisime kinni. Sealt võisime kaasa ühe tähtsa raamatu, kuhu olid sissekantud Narvas elutsevad isikud, kes kordasaatnud kriminaal kuritegusid ja kes kommunistid või keda kahtlustati selles. See raamat osutus hiljem väga kasulikuks kaitseliitlaste vastuvõtmisel. Vastuluure ja poliitiline osakond asus, nagu selgus, teises kohas — nimelt Valgel tänaval, endises telefoni keskjaamas. See asutus aga oli juba eelmisel päeval saksa okupatsioonivõimude poolt evakueeritud.

Järgmistel registreerimispäevadel ei olnud märgata nii suurt elavust, kui lootsime. Kuni 22. novembrini käis registreerimas keskmiselt 15—20 inimest päevas ja selleks kuupäevaks kaitseliitlaste kaarte oli välja antud vast 120 ümber. Registreeritud said kõik, kes soovi avaldasid ja sellejuures soovitajad — kaitseliidu liikmed ülesandsid (pidi olema 2 soovitajat). Liikmekaardid aga anti välja hiljem, alles peale registreeritud isiku kindlakstegemist. Sellega sai võimalustmööda eemale hoitud mittesoovitava elemendi pääsemine kaitseliitu.

Algul puudusid relvad, ainult üksikutel kaitseliitlastel olid omad isiklikud relvad. Kohalikkude saksa sõjaväevõimudega pidas läbirääkimisi relvade saamise üle H. Laretei. Relvu lubati anda. Sellekohase volitusega läksin neid vastu võtma Kreenholmi puuvilla aitadest. Keegi saksa ohvitser andis mulle allkirja vastu 200 jaapani vintpüssi ja piiratud arvul padruneid. Soovisin saada 500 püssi. Ei antud. Saadud 200 püssist olid paljud kõlbmatud, kuid paar kasti oli tuliuusi. Osa püsse sai välja jagatud ja osa linna raekotta paigutatud. Seal tekkis mingi arsenalitaoline asutus ja sealjuures ka vahtkonna ruum. Sinna said asetatud ka need relvad, mis sakslased omalajal linna elanikkudelt konfiskeerinud ja nüüd meile üleandsid.

15. novembril ilmus esimene käsukiri Kaitseliidu Narva osakonnale, väljaantud Kaitseliidu Narva osakonna ülema poolt. Nagu mäletan, sisaldas see andmeid ametitele määramisest: Kaitseliidu Narva osakonna ülemaks staabikapten H. Laretei, K/L. Narva osakonna adjutandiks lipnik R. Tuisk, linna komandandiks R. Öövel, ajutiseks linna miilitsaülemaks V. Palitser, K/L. büroo juhatajaks R. Ulm, et Palitser politsei juhtimise ülevõtaks, et leitnant Öövel komandantuuri ülevõtaks, et Ulm moodustaks registreerimise büroo. Umbes sarnane oli esimese käsukirja sisu. Selles käsukirjas avaldud korraldused said kõik täidetud, väljaarvatud komandantuuri ülevõtmine, sest see oli saksa sõjavõimude käes. Edaspidi ilmusid käsukirjad tarviduse järele ja sisaldasid andmeid kaitseliitlaste vastuvõtmise üle, relvastusest, postidest jne. Üldse ilmus vist 8 käsukirja. Ehkki olin käsukirjade kokkuseadja, pole ma alal hoidnud kahjuks ühtki originaali ega ärakirja. Ärakirjad said saadetud Tallinna linna komandandile, miilitsaülemale ja kusagile veel. Tallinnas kaitseministeeriumi arhiivis neid käsukirju kuuldavasti ei ole.

Järgmised päevad möödusid kibedas töös. Jooksmist oli nii palju, et vaevalt jätkus aega söömiseks ja magamiseks. Üksikasju nendest päevadest pole sugugi meeles, üldine seisukord oli selguseta. Hra Laretei ootas Tallinnast instruktsioone, kuid neid ei tulnud. Ja tal ei jäänud muud üle, kui pidi mind Tallinna saatma juhtnööre sealt hankima. Sõitsin Tallinna. Käisin seal mitmes kohas, — Kaitseliidu Ülema juures ja isegi Ajutises Valitsuses. Teatati, et Narva tuleb peagi kolonel A. Seimann ja toob kaasa täpsemad instruktsioonid. Lähemal päeval nimetatud kolonel sõitiski Narva, kuid kaitseliidu tegevuse kohta juhatusi meie temalt mitte ei saanud, temale neid Tallinnast kaasa ei antud. Narvas kolonel A. Seimann asus „4-da Eesti Rahvaväe polgu" formeerimisele. Mobilisatsiooni komisjon alustas tegevust 21. novembril.

20. novembri ümber olid meil juba omad vahipostid väljas; neid tuli paigutada saksa sõjaväevõimude näpunäidete järele ja neil ei olnud otsekohe piirikaitsmisega seotud ülesandeid. Tuli valvata telefoni ja telegrafi liine jne. Kuid linna kaitsemisest esimese enamlaste pealetungi ajal 22. novembril võtsid osa üksikud Narva kaitseliitlased omal algatusel koos saksa sõduritega.

22. novembri hommikul linna pommitamisest tekkinud segaduse tagajärjel — paljud kaitseliitlased põletasid registreerimisbüroo ruumes, vist kellegi õhutusel, omi liikmekaarte ja teisi pabereid. Nagu mäletan, läksid kaotsi tolkorral kaitseliitlaste nimestikud. Oli arvamine, et nad ühes teiste paberitega ärapõletati. Kuid hiljem selgus, et need nimestikud sattusid enamlaste kätte ja viimastele kaitseliitlaste nimed olid teada juba enne Narva vallutamist. Enamlased käisid ka mind 29. novembril korterist tagaotsimas. Tuli asuda nimestiku osalisele restaureerimisele: algnimestik kuni liikmekaardini nr. 90 oli minu käes.

Suurem juurdevool kaitseliitu tekkis peale mobilisatsiooni väljakuulutamist, sest paljud eelistasid vabatahtlist kaitseliidu teenistust sunduslikule sõjaväeteenistusele. Vastuvõtmine sündis endistviisi, ehkki kergemalt, kuid kaitseliidu liikmekaardid said väljaantud ainult kontrollitud isikutele.

22. novembri õhtul tulid umbes 60 Vaivara kaitseliitlast Narva kapten Steinmaniga eesotsas. Neid võeti siin suure rõõmuga vastu. Vist 23. novembril käis H. Laretei Tallinnas, et saavutada tema poolt määratud ametisikute kinnitamist kohtadele ja saada juhtnööre. Seni olid Tallinnast kohtadele määratud vaid tema, Ajutise Valitsuse komissar A. Schulbach ja kolonel A. Seimann.

Sündmustikku 22. novembrist kuni Narva mahajätmiseni 28. novembril, pole meeles. Mäletan, et tegemisi oli palju. Sakslased asusid uuele liinile, esimese traataia taha, kilomeeter linna poole, jättes maha Popovka ja Telliskivi külad. Narvas oleva 405. Saksa jalaväe rügemendi juures oli sakslaste ettepanekul sideks üks kaitseliitlane-ohvitser, vastastikuse informatsiooni otstarbel. Paar päeva enne Narva mahajätmist oli teada, et sakslased lahkuvad linnast. Mäletan midagi vahipostide üleandmisest meile. Mõni päev enne 28. novembrit sõitsid Narva Tallinna kooliõpilased-kaitseliitlased; arvu täpselt ei mäleta — võis olla 30 ümber.

28. novembril, kui enamlased jälle linna pommitasid, teadustas saksa sõjaväe ülemus, et sakslased samal päeval lahkuvad linnast. Võõrastavana paistis sarnase olukorra juure Ajutise Valitsuse komissari teadaanne müürilehtedel, et karta pole midagi, pealetung on tagasi löödud ja enamlased Narva linna ei pease. Ometigi oli komissaril teada, et sakslased linnast lahkuvad ja mis ees seisab. Just ses suunas oleks pidanud elanikke ettevalmistama. Nimetatud teadaanne sünnitas palju meelepaha.

Viimaste saksa väeosadega lahkusid Narvast ka kaitseliitlased, see sündis üksikult ja väikeste gruppidena.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5559
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Narva lahing

Postitus Postitas toomas tyrk »

Kuidas avati Kaitseliidu büroo?

August Pahla.

Büroo avamise moment oli isevärki huvitav. Kaitseliidu asjaajajateks said Richard Ulm ja August Pahla. Kahekesi läksime A. Imanni raamatu-kauplusse Suurel tänaval, võtsime sealt hinnata tarvilisi kantselei materjale ja läksime Viru tänavale praegusse J. Küttise majasse bürood avama. Jõudes määratud kohta, ei pääsenud ruumidesse — okupatsioonivõimu „näpupassi büroo“ juhataja ja ametnikud olid parajasti lõunal. Et kuskilt võtit ei leidnud, otsustasime välised uksed sissemurda, mida teostasidki G. Loorents ühes keskkooli õpilastega.

Avasime büroo. Tund hiljem tulid „näpupassi büroo“ ametnikud tööle, kuid leides eest uued peremehed, kehitasid õlgu ja kadusid, ilma et oleksid edaspidi sinna kunagi veel tulnud. Büroos töötasid mina, R. Ulm ja härra Simson (suri hiljuti). Nädala parast lahkus R. Ulm, kes üle läks linna raekotta vabatahtlise sõjaväe vastuvõtukomisjoni sekretäriks, kuna Simsoni ülesandeks jäi sealolevale näpupasside korraldamine. Tegelikuks Kaitseliidu asjaajajaks jäin mina kuni Narvast lahkumiseni, s. o. kuni 28. novembrini.

15. novembril 1918 kell 12.00 viisime leitnant R. Õiglasega raekoja torni eesti lipu, kust kõrvaldasime seal lehviva saksa lipu.

Umbes 20. novembri paiku kolis Kaitseliidu staap linna raekotta teisele korrale, sinna, kus praegu asub tööbörs.

Kaitseliidu tegevus oli võrdlemisi hädaohtlik, sest kohalised enamlased tegid selleks tugevat vastutööd; kuid see ei heidutanud mehi. 28. novembriks oli Kaitseliidu Narva osakonna nimekirjas umbes 300 meest, kelledele jagati välja trükitud liikmekaardid.

Päeval seisukord halvenes: lõuna paiku teatas Narva-Jõesuu Kaitseliidu salga ülem noorem-leitnant Remmel, et reidile olla ilmunud Inglise laevastik. Kahe tunni pärast saabus temalt uus teadaanne, et reidil seisvat mitte Inglise vaid enamlaste laevastik, ja et enamlased olla maale tulnud ja seal kaks saksa sõdurit vangistanud.

Oli kõigile selge, et Narva saatus on otsustatud.
Algas taganemine. Enne linnast lahkumisi hävitasime Kaitseliidu nimekirjad, et mingeid andmeid Kaitseliidu isiklise koosseisu üle enamlaste kätte ei satuks ja et viimased juhtumisi Narva jäänud kaitseliitlasi hävitama ei hakkaks. See ettevaatuse abinõu päästis paljuid kaitseliitlasi. Kuid kahjuks hävinesid sellega kõik kirjalikud andmed Kaitseliidu Narva osakonne asutamisest ja tegevusest.

Sellega lõppes Kaitseliidu Narva osakonna tegevus aastal 1918. Narvas.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5559
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Narva lahing

Postitus Postitas toomas tyrk »

Meie poisid varustust „muretsemas".

Arnold Krupp

Möödunud aastad on mälestustele uduloori peale kudunud — ununevad üksikud nimed, näod ja päevad, — ent ühe väikese episoodi tahaksin siiski jutustada „Narva poiste“ tõesti poisikeselikust julgusest, mida vaid saatuse tahtel tüki tinaga ei tasutud.

Kaheksateistkümnenda aasta kevadel, kui mul kommertskool („tänu“ enamlastele, kes kooli uksed sulgesid) „läbi“ oli ja okupatsiooni ajal nälg leivakotist välja vahtis, astusin ma Linavabrikusse leivateenistusse. Sain õkva „sesalnasse" nooremaks meistriks, sada kuuskümmend oberosti kuus, ja olin omast kohast lai härra.

Mu hoole all olid ka muuseas suured linaaidad vabriku väljal. Mõnes neis oli vabriku kraam, jutte, takud ja muu praht. Enamas jaos aitades pesitsesid aga saksa sõdurid ja asusid sõjaväe varustuslaod. Oli seal püsse ja padruneid, „konne“ ja miinipildujaid, revolvreid ja igasugu loetamatut sõjavarustust, mida minu silmad ei enne ega pärast Vabadussõda tarvitusel pole näinud. Aidad olid muidugi lukus ja ukse ees püssimees. Pealegi lukustati ööseks veel suur raudvärav aitade ees.

Saabus sügis ja jõudsid kätte sündmusrikkad ajad. Ja liikusid kuuldused enamlaste pealetungist ja sakslaste taganemise kavatsusest, ja loodi kaitseliitu ja linnas näis liikuvat eesti sõdureid.

Ja ühel ilusal päeval märkan ma, et sakslaste valve aitade ees nõrgemaks jäänud. Näen koguni avatud ustki. Korra julgesin salaja sisse pugeda ja tegin oma esimese „soomuse“: rekvireerisin suured saksa puukingad!

Hiljem panin ühe aida ette oma luku ja andsin võtme väravavahi, kadunud Nigulas Kolbaka kätte.
- Ei mina julge seda võtit oma kätte võtta, punnis vanamees vastu.
- Võta aga võta, ja hoia kui oma hinge!
- Aga kui sakslased tulevad aita?
- Eks nad murdku siis luku eest ära.
Ja nii jäigi vana Kolbakas sakslaste sõjavarustuse hoidjaks.

Peale lõunat läksin linna. Pakun oma sõjamoona ühele ja teisele, et nii ja nii, härrad, — mul suur ait täis püsse ja muid häid asju, et kas ei läheks vast tarvis kui juhtub ehk sõda tulema, või nii.

Keegi juhatab mind polgu staapi. Läksingi.
- Tere.
- Tere, tere. Mis head kuulda?
- Et nii olevat asi. Mul terve ladu sõjavarustust, tulin teatama, et kas Eesti Vabariigil ei läheks seda vaja. — Ei noh, miks mitte!

Viiakse mind ülemuse ette.
- Härra polkovnik, siin keegi noormees, kes teatab, et kuskil oleval saksa sõjaväe varustust saada.
- Seda küll — kinnitan omalt poolt, kuid kõige pealt huvitab mind see küsimus — kellele see kraam õieti kuulub, et kas meil on õigust seda ära tuua.
See oleval nüüd kõik meie.

Noh kui nii, siis on kõik hea. Siis palun lubatagu mulle mõned hobused ja ma olen valmis kogu selle kraami ära tooma. Tehakse korraldus hobuseid muretseda.

Aeg läheb. Polkovnik istub laua taga, mina ukse juures. Polkovnik näib õige väsinud oleval, hõõrub otsaesist ja sorib pabereid. Lõpuks katkeb kannatus.
- Noh kas saab juba, küsib polkovnik kelleltki.
- Härra polkovnik, raporteerib küsitu, seda kaptenit, kelle hoole all hobused, ei ole kuskilt leida!
Polnud miski teha — ajad olid kehvad. Ja nii jäidki mu püssid sõjaväele üleandmata.

Ei mäleta enam millal see oli, ent igatahes varsti läksin ma oma poiste juurde raekotta.
- Poisid, tulge kaasa, mul Linavabrikus suur ait püsse täis, lähme toome ära!
- Oleme rääkinud!
Kes nõus tulema, kes tulla ei saanud see palub teisi tema jaoks üht või teist luua, kes binooklit, kes parabellumit.

Läksime siis mitmekesi teele. Kes seda käiku kaasa tegid ei mäleta enam teisi peale Liebergi ja Tuisu (praegu arst), kuid olime igatahes mitme poisiga. Õhtupimedas hiilime aitade juurde.

- Kas vahisoldatit väljas ei ole?
- On, aga ootame ära kuni eemale läheb
- Nigulas!
Vana Nigulas ronib omast putkast välja, suur kasukas seljas, vildid jalas, hall ja küürus nagu vana isane kass.
- Tee värav lahti!
- Mis teil arus on. Sakslased lasevad teid maha nagu koeri, kui aita lähete.
- Tee lahti, ära lobise!
- Ei mina ei julge.
- Noh mina käsen sind, tee lahti!

Nähtavasti meistri härra sõna mõjus. Nigul toob võtmekimbu ja teeb värava värisevate kätega lahti, annab aida võtme minu kätte ja poeb ise kiiresti oma urkasse tagasi — tehku nüüd poisid mis lahes, tema asi see ei ole, saagu tappa või ...

Hiilime aita. Pime. Süda puperdab sees. Kuskilt kostab saksakeelne jutt ja sõduri puukingade kobin; sakslased rüüpavad teevett „moosiga“ ja valmistuvad magama minekuks. Meie aga aidas nagu hiired salves. Mis sa võtad või võtmata jätad!

Taskulaterna valgel otsime ja valime. Püssid, pikad kiikriga-püssid, oh sa kurask, vaat kus on alles riistad! Tuisk, kui ohvitser, tundis asja ja võttis endale kohe ühe säärase. Meie aga, teised, lühikesed karabiinid, — need head kerged kanda! Krantsid näe, püssid just kui jõulupuu ehted ilusti karbis, vahed vahel, et katki ei läheks. Ent mis siin kastis on, just kui tigu? See, see oleval käsi-kuulipilduja: pista parabellumile alla ja lase nii mis toriseb! (Loorents sai selle riistapuu endale; kiitis, et oleval lahingus õige hea asi olnud) Võtame aga nii palju kui jaksame...

Hiilisime oma saagiga välja ja siis algas tee linna poole. Igal poisil mitu püssi seljas, pajad peas, väljatelefonid ja muu kolu kastid käes, mille otstarbest aimugi polnud. Mäletan, kuidas väheldase kasvuga Tuisul pikk kiikriga-püss rihmal — pära puutus vastu maad, igal sammul vastu jalgu lüües — kolks — kolks.

Kus siis seda rõõmu endal ja teistel, et vaat mis me kõik ei leidnud, ja kui palju veel ära tuua võiks kui aga jaksaks...

Ja nii kandsime nagu kratid öösel raekoda püsse kokku, neid oli pea pool tuba täis, kapid täis — granaate ja muud varustust, millest pärast tihti puudus oli, — aga... aga kõik see jäi meist — „meeleheaks" 29. novembril linnavõtjatele-punastele. Meist igaüks võttis vaid ühe püssi kätte, padruneid tasku ja paja pähe, kui 28. novembri õhtul raekojast Tallinna maantee poole teele asusime, viimast pilku heites oma „soomuse“ peale, mida enam näha ei saanud! Kuid mis ma kõnelen! Aga puukingad! Selle „soomuse" olid enamlased mulle alles jätnud: ma andsin nad „llmarise“ näitelavale ning nad esinesid seal mitmeski näidendis. (Võib olla ehk on seal praegugi kuskil kolikambris alles, kui neid veel rotid nahka pole pannud).

Ja kui nüüd keegi küsiks, mis siis oleks juhtunud kui sakslased meid omas laos kätte oleksid saanud — või oleks meid siis üllas sõduri surm olnud?
Kui meie poiste „oleks" on senini hea poiss olnud.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5559
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Narva lahing

Postitus Postitas toomas tyrk »

Piiri valvel.

Oskar Tuisk.

Suurem osa enda kaitseliidu teenistusest Narvas veetsin piiri valvel. Sellest siis ka vestlen. Vahiposte saadeti meil Jamburi, Oudova, Keikino ja Popovka maanteedele, kaasas relvaks „Lorentsi arsenalist“ mõni vana revolvri-kolask, mis kõlbulik vast ainult paugu tegemiseks. Sakslastel oli 3—4 tugevajõulist karbiit-helgiheitjat, mis keerlesid alalõpmata õhus ja valgustasid piiriäärseid teid. Meid kästi sakslastest eraldi tegutseda ja asuda nendest linnapool, kuid kokkupuutumisel konfliktidest hoiduda. Piiri traataial oli sees alaliselt elektri kõrgepinge vool. Kahe traattõkke vahel asetusid eri-postid isolaatoritega ja neid mööda oli tõmmatud kolmelt realt okastraat, mis oli laetud surmava elektrivooluga.

Igasuguste kaupade ülepiiri vedamine oli keelatud — seega kuulus äravõtmisele kõik ülepiiri viidav kraam. Sealtpoolt piiri tulijail võeti ära passid. Passide omanikud olid kohustatud asja selgitamiseks järgmisel päeval raekotta ilmuma. Suuremad salakauba laadungid kuulusid konfiskeerimisele. Selle tõttu kogunes raekotta suurel hulgal igasugust kolu, mille järele omanikud karistuse kartusel ei söandanud tulla.

Olime Oudova maanteel vahipostil. Pool versta siinpool traataeda oli heinaküün. Seal leidsime kaitset vihma, tuule ja saksa helgiheitjate eest, ka oli see sobiv koht salakaubitsejate varitsemiseks. Meie vahilolekul sõitis esimesena Venemaa poole keegi kintspükstes noorhärra, kes läbisõidu loaga varustud oli. Vaatasime mehe kaariku läbi ja lasime edasi sõita. Peale selle tulid Narva poolt linavabriku kõrgema ametniku kaks poega, ühel kahe-puudane kott jahu seljas, teisel paarkümmend naela tükisuhkrut ja ühes nendega gümnaasiumi endine õpilane Stepanov ka suurte kompsudega. Meeste üllatus oli suur meid eest leides. Kuna tabamine sündis kaugemal kui verst piirist, seega linna piirkonnas, siis käsutasime nad oma pagaasiga Narva tagasi.

Mäletan üht Popovka küla preilit, kellelt „Ossipovi ploti“ juures kolm leivapätsi äravõtsin, mida ta ülejõe, sinnapoole piiri viia tahtis. Ta pole mulle seda andeksannud tänapäevanigi: igakord kui vastu tuleb, vahib kurjasti ja kõõritab silmi.

Huvitavam lugu oli Narva ärimehe N-ga. Mees tahtis konjaki koormaga Venemaale pääseda, kuid õnnetuseks kukkus meie küüsi. Ei aidanud ei palumine ega meelitamine. Mees oli küll lahke ja korkis paar pudelit lahti, kuid sõit läks ikkagi linna raekotta.

Piiriäärsed elanikud ei avaldanud meile vastutulekut. Iga naine, kes mööda läks, arvas heaks meile paar sõimusõna öelda. See oli ka arusaadav, sest Popovka elanikud tolajal elatasid endid salakauba vedamisest. Popovka oli 1918. a. kohaks, kus sama hästi eesti kui vene saadusi osta võis.

Vahtkonna jaoks oli tarvis vastavaid ruume puhkamiseks ja soojendamiseks. Vastava toa kättejuhatamiseks pöörasime külavanema poole. See mees ei täitnud meie palvet vaid ajas küla „shhodka“ kokku. Meie imestuseks võeti koosolekul vastu „resolutsioon“: eestlastele ruume mitte anda... Võtsime siis endile väevõimuga ruumid küla uhkemas majas.

Saksa piirivalvurid.ei seisnud oma ameti kõrgusel: harjusid altkäemaksu võtmisega, üle piiri võis pääseda igaüks, kes sakslasele 5—10 oberosti pihku pistis. Kuid siiski ei jõudnud nad niikaugele kui sealpool neutraalriba asuvad vene piirivalvurid: need alla 100 oberost marka läbi ei lasknud. Kui suuremad salakauba saadetised üle piiri pidid minema, olid sakslased üles ostetud ja ettevalmistud. Et salakaubitsejad meie kätte ei sattuks, anti neile märku meie piirilviibimisest. Helgiheitjaga, mis traat-aia juures seisis, valgustati teatud suuna kolm korda, mis lähendas hädaohtu, s.o. meie piirilolemist. Siis võisime kindlad olla, et ükski hobusekoorem Narva poolt ei tule. Meie tulekut piirile võis hästi jälgida, sest teed on seal sirged ja helgiheitjaga valgustades sakslased nägid meid versta kauguselt.

Punaste agitaatorite kinninabimine ja ülepiiri tulnute juures läbiotsimiste toimepanemine kujunesid üheks spordiharuks. Esimene toimus peamiselt Peetriplalsil. Peetriturg tolajal oli väga huvitav ja kujutas enesest midagi universaal-börsi taolist. Ehk küll turul pea midagi müüa ei olnud, oli ta siiski inimestest ja hangeldajatest üleujutatud. Kaubitsemine käis hõlmaall: saksa soldati käest võis osta nii paar naela pruuni suhkruliiva kui ka väikese raha eest hää revolvri, talumehelt pooleldi rikkiläinud pekki; vahetati tsaare ja kerenskisid.

Läbiotsimisi toimetati nii päeval kui öösel. Need kandsid süütut iseloomu. Sihile läheneti laias ahelikus, mille tiivad pikkamisi kokku tõmbusid, — seega maja oli sisse piiratud. Ära võeti relvad, kommunistlik kihutuskirjandus ja isikutunnistused.

Lõpuks saadeti mind kaitseliitlase Vuitshiga puusillale valveposti. See oli 28. kuupäeval enne silla õhkulaskmist. Rahvast ja sõdureid hakkas murruna üle silla minema. Kesk silda oli asetatud kaks kubu õlgi, vaal tõrva ja kolmveerand suurt pakk-kasti uut vene dünamiiti. Dünamiit oli pakitud üksikutesse ümmargustesse pulkadesse, igaühel venekeelne pealkiri; paistis nagu oleks kastis suurem kogu juuksepumatit või viinivorste, igaüks eraldi paberisse mässitud. Peale selle oli silla keskmise jala alla vette asetatud miin, mis oli elektrijuhetega ühendud. Inimesed vooris lähevad üle üksteise järgi. See on ime, kust nad teada said, et sillad purustatakse. Igaüks kannab, mis vähegi jaksab. Lapsed kisendavad, naised nutavad, paar-kolm saksa undervitsi kiirustavad üleminejaid: schneller ja schneller. Pilt oli masendav, filmimist väärt. Kahju, et lund maas polnud: mõnigi oleks saanud kelguga enam oma varanatukest päästa. Antakse veel 5 minutil aega — kõik olgu selle aja jooksul üle läinud. Saksa ohvitser teatab meile, et ka meie lahkugu sillalt. Ta annab käega kellelegi kuhugi märku. Jlm oli pimedaks läinud. Siis äkki lendab üks ebatavaline raketi kõrgele — kõrgele, samal ajal kolm punast raketti ja siis… käib kärgatus – miin lõhkes. Seisin tol momendil bulvaari nurgal liivakottidest kaitsevalli taga, ülevalt tuli prügi ja prahti kaela. Sild lasti õhku. Konutasin tunni—poolteist seal bulvaari nurgal.

Raske ja vastutahtmist oli Narvast lahkuda. Läksin hilja õhtul üksinda. Tänavatel oli õudselt pime: elektriga oli saatuse kiuste viperus juhtunud. Jaanilinna pool kumendas taevas. Hää oli minna — peale püssi ei ühtki kimpu ega pampu. Offrili poe kohal seltsisin kahe sõduriga, kes teistest maha olid jäänud. Need kandsid põikpuus ilmatusuurt pakkkasti. Küsisin, mis seal sees. Sees olevat moon, mille nad Rakverest kroonusse tulles kaasa võtnud. Naersin sellepeale, et kas nad siis eesti kroonult süüa ei saa ja kaugele nad selle laadungiga mõtlevad jõuda. Ja peagi lendavad pütid, leivapätsid ja muu kolu kraavi. Pakkusid mulle kastist väljaloobitavast ka üht-teist. Olin pööraselt väsinud ja leidsin, et sõdurite kolust mulle sobib kõige enam padi. Kandsin siis seda patja paar versta ja viskasin ta lõpuks samuti kraavi. Pritska-männiku juures suitsesid mahapõletatud saksa lennukuuride ahervarred. Kaugelt kostusid üksikud suurtükipaugud.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5559
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Narva lahing

Postitus Postitas toomas tyrk »

Positsioonil Sutthofi pargis.

Rihard Rubach

Kell võis hommiku mõni minut kuue peal olla, kui isa mind ettevaatlikult unest äratas. Tasa, kuid kindlalt kostsid läbi une tema sõnad: „Punased lasevad, tõuse üles, sinul tuleb ju ka minna!" Kiirelt olin üleval ja hakkasin kohe riietuma. Kõrvalt toast kostsid ema manitsevad sõnad isale: „Ära ärata, las magab... ainuke, kes meil veel järel ja sedagi veel ajad ise surmasuhu!“ (mõni nädal tagasi suri minu vanem vend Austrias sõjavangis). Kuid isa sõnad „seda ei tee ma mitte enda tahtmisel, vaid selleks kohustab meie rahva saatus“ virgutasid mind kiiremaks minekuks. Peagi olin riides ja püssisalve padrunitega täitnud. Lahkudes andis isa mulle mõnisada saksa marka, — „vast läheb tarvis!“ Koridorist kostsid veel järele kaaselanikkude sõnad: „A tshto, serjosno krasnõje?“

Jõudes Kreenholmi peatänavale, seadsin sammud linna poole, sest kogumiskohaks oli meil linna raekoda. Olin pea ainukeseks kaitseliitlaseks Kreenholmist, — ei olnud minul tarvis selletõttu ka kedagi oodata. Kiirustasin samme. Idast kostsid harjumata kõrvale kõuemürinana punaste suurtükipaugud. Kreenholmi pargi kohal sähvas puude vahelt tulehelk, millele järgnes kõrvalukustav pauk ja midagi vuhises pea kohal. See oli saksa patarei, mis tule avas ida suunas. Kehas tundus imeline ärevuse värin, nagu seda tundsin suursündmuste ajal, samm kiirenes ilma tahtmata. Teel seltsis saksa ohvitser, käevarrel 6—7 saksa kaigasgranaati.

Möödudes majadest, näitas sakslane käega ida poole. Jaanilinna kohal paistis tulekuma, mis järjest kasvas. Suits tõusis otse ülesse, kui ohvrikivilt, ennustades „hää“ võitluse algust.

Raudtee ülekäigul lahkusime üksteisest. Sakslane pööras jaama, kuna mina rühkisin raekoja poole.

Raekojas, kus elav tegevus, jaotati mehi salkadesse, anti juhtnööre, varustati relvadega ja padrunitega jne. Kõigi selle tegevuse hing oli pikakasvuline, kuivetanud, energiliste liigutustega kaitseliitlane, keda tema kaaslased „kindraliks“ nimetasivad (Gustav Lorents).

Sattusin salka, kelle ülesanne oli Siivertsis Sutthofi pargist punaste tegevuse järgi valvata Popovka külas; ühtlasi anti käsk takistada punaste ülepääsu nimetatud küla kohalt üle Narva jõe. Salga koosseis oli 9—10 meest. Kõige vanem meist aastate poolest oli Rudolf Lallo, endine vene sapöör.

Asusime kiirsammul määratud asukoha poole teele, laskudes mööda Rüütli tänavat aurulaeva sadamasse, üksikud punaste poolt lastud suurtükimürsud lendasid üle peade; mõni üksik kukkus sulpsatades vette, mille peale kohe veesammas üles kerkis. Liikusime hanereas, — minu ees Adolf Polisinski, kellega koos nii mõnegi ülesande kaitseliitlastena lahendanud olime.

Möödusime Kreenholmi sadama aitadest. Vaatlesime ülejõe asuvat telliskivi tehast, kuid seal oli vaikne. Eemal paistis Sutthofi park, — meie lõppsiht. Oli tarvis mööduda lühikesest majadereast, kui teiseltpoolt jõge kostsid üksikud püssipaugud. Meid märgati Popovka külast. Asusime lähedaloleva plangu taha, mis võimaldas nägematu liikumist Sutthofi pargi lõunapoolsesse ossa. Enne aga kui plangu tagant välja tulla, sirutasime kõik omad püssid planguvahelt Popovka küla poole. Andsime kogupaugu külas selgesti nähaolevate punaste pihta. Meile vastati. Tulistamiseks puudus punastel nähtavasti aeg, sest et nad valmistusid paatidega ülejõe tulekuks.

Tulejoone valik ebaõnnestus, sattusime kohe jõe äärde, kalda nõlvaku alla. Üleval kalda veerul seisis sakslane, kes meie kui ka punaste tegevust jälgis. Sakslane viipas käega, kutsudes meid ülesse. Ronisime ükshaaval kalda veerule. Sakslane nähtavasti tundis kaasa meie tegevusele, sest läks oma asukohta, end. piirituse ladusse, kust peagi tagasi tuli ühes oma kaasteenijaga, kandes kuulipildujat. Kuulipilduja asetasid sakslased Sutthofi pargis asuvasse, vanasse suvemajja, meie aga asusime ahelikku suvemajast lõunapoole, kalda veerule. Sakslased suunisid oma kuulipilduja tule kohe paatide juures askeldavate punaste pihta, milletõttu viimased olid sunnitud oma ettevõttest loobuma. Selle vastu avasid aga ka punased kuulipilduja tule meie pihta. Tulevahetus muutus päris korrapäraseks. Kuulipilduja ragin äratas nähtavasti sakslaste patarei tähelpanu, sest varsti ilmus kohale telefonist ja vaatleja. Peagi vurises peakohal saksa mürsk ning Popovka külas ilmus tume suitsupilv, millele järgnes tugev raksatus. See oli Rahvaväljal asuv saksa patarei, mis võttis tule alla Popovka küla. Paari mürsu lõhkemiste järgi külas oli selgesti näha, kui punased kiirelt külast lahkusid lähedaloleva metsa poole. Saatsime neile järele mõned paugud.

Padrunitega tuli kokkuhoidlik olla, sest nende tagavara ei olnud kuigi suur. Imeliselt saime padruneid täienduseks. Parki ilmus üks vanake, käes rätikusse mähitud kimp. Lähenedes meile avas vanake räti, milles olid püssipadrunid. Ise sõnas: „Tõin teile, kodukaitsjad, padruneid; venelased olid nad kuuri nurka jätnud. Teab, kas kõlbavad enam, aga küll ehk proovite. Pidin korra teised sakslastele ära andma, süda nagu aimas ette, et nad kord oma rahva vabastamiseks tarvilikud on.“ Kaua seisis vanake meie juures, jälgides meie tegevust, omal rõõmuhelk näol.

Kell 11.00 tuli meie juurde Voldemar Bachmann, tõi padruneid ja teatas, et raekojast on käsk meile minna Jaanilinna kindlusse. Käsk, siis käsk — teha polnud midagi. Tõusime üles, jättes Popovka valve sakslaste hoolde. Rivistusime kahekaupa ja asusime teele. Jõudes linnahaigemaja kohale, lasime laulu lahti. Laulsime „Eestimaa, mu isamaa“. Meie hulgas oli kõva laulumees Artur Fridental; kaasa tõmbas ka Rudolf Lallo, kes pikka aega Narva laulukoorides kaasa laulnud. Peagi jõudsime puusillale. Sillast üleminnes kuuldus peakohal vilin, siis vaikus ning kord paremail, kord vasakult tõusivad üles veesambad. Punased tulistasivad puusilda.

Kui Jaanilinna kindlusse jõudsime, oli seal parajasti supijagamine käsil. Saime plekk katlakesed ja kruusid ning asusime supi sappa. Köök asus vanas, Joann Julma aegses, paekivist venekirikus. Sakslased olid sinna oma köögi päris meisterlikult sisseseadnud. Lõuna söödud, saadeti mind koos Polisinskiga silla juurde valveposti. Kell kolm vahetati meid ära. Läksime tagasi Jaanikindlusse. Kindluses liikusid kuuldused, et sakslased tahta sillad õhku lasta. Alamkapten Leiburg tegi korralduse võtta lahkumisel kaasa niipalju varustust, relvi ja padruneid, kui vähegi võimalik (Jaanilinna kindlusse oli päevajooksul tekkinud väike ladu, kus ei puudunud isegi kuulipildujad). Peagi lahkusime kindlusest, kõik koormatud pakkidega, peaasjalikult padrunitega.

Jõudes sillale, märkasime Hermanni tornist rohelisi rakette. Teiselpool silda olev saksa sõdur tegi käega liigutusi, mis sundis meid kiirendama sammu. Tulles üle silla, asusime saksa sõdurite eeskujul kivitrepi varju. Varsti kostis tume mürts. Linna sild lendas õhku. Õled hakkasid põlema, kuid kustusid peagi. Kalda puiesteel organiseeriti kaitset; bulvaari äärele oli liivakottidest kaitsevall tehtud, nüüd asetati sinna kuulipildujad. Puiesteele asusin ka mina koos oma kaaslastega, sattudes Peetri maja kohale. Ilm muutus pimedaks, ümbrus oli vaikne, kõneldi sosinal. Idapoolt kostsid üksikud püssipaugud. Vahel sähvis taeva veerus Lilienbachi mõisa kohal punane helk. Esiteks üks, siis teine. Sähvatustele järgnesid tumedad paugud kauguses; siis vilin, mis kiirelt lähenes ja kohe selle järele kostis eemal seljataga mürts. Punased pommitasid ikka veel linna.

Kell võis umbes kuus olla, kui lõhkemised hakkasid lähemale tulema. Peagi heljusid pimedas peade kohal mänglevad pilvekesed, pildudes endast kui herneid tinakuulikesi, mis krabisedes langesid lähedalolevate majade kivikatustele. Punased tulistasid shrapnelliga. Puiesteel oli inimesi, kuid ei mingil kära ega kisa, ainult näod tõsised, silmad kiindunud idasse.

Kella seitsme paiku tuli korraldus lahkumiseks. Oli tahtmine veel kord enne linnast lahkumisi kodus ärakäija, kuid kohates Vestervalli tänaval Arnold Shulbachi, laitis viimane selle nõu ära, tähendades. et olla viimane aeg linnast lahkumiseks. Hakkasimegi koos minema. Tuleviku tänavale jõudes kaotasime üksteist mürsu lõhkemise tõttu; mõlemad kukkusime maha ja läks tükkaeg enne kui suutsime tõusta; olime nagu kellegi poolt mähitud juhedesse, mis katkesid postidel mürsust.

Tallinna maantee oli tühi. Liikudes edasi möödusime peagi viimastest majadest. Eemal paistsid põgenejate tumedad kogud. Seljataga tulekumas virvendasid kaeblikult linnatornide siluetid.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5559
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Narva lahing

Postitus Postitas toomas tyrk »

Joala lahing 28. novembril 1918. a.

Mihkel Tartland.

28. novembri hommikul kella 06.00 paiku ärkasin kodus, Pähklamäe mõisas kahurtule mürinast. Riietusin, võtsin kaasa „Nagaani" ja ruttasin linna. Jõudsin 4-da jalaväe polgu staapi kella 08.00—09.00 vahel. Staabis meeleolu polnud kuigi hiilgav. Enamlased pommitasid südalinna ja granaadid langesid kõva raksatusega staabi lähedale. Peale polguülema kolonel A. Seimani oli staabis grupp suurtükiväe ohvitsere. Kuna staabis polnud midagi teha tegin ettepaneku kolonel Seimanile meile relvad välja anda, osa mehi määrata staabi kaitseks ja teise osa saata linna patrullima. Minu ettepanek leidis heakskiitmist. Staapi relvadega tagasitulles jagunesime gruppidesse. Minu grupis, kes pidi linna minema, olid leitnandid Luha, Maim, Rostfeldt ja veel keegi, kelle nime ei mäleta, kokku 5 meest. Läksime Peetri platsi poole ja sealt raudteejaama. Teater „Võitleja“ lähedal jooksis meist mööda väike grupp sakslasi kerge kuulipildujaga. Küsisin neilt, mis on lahti. Sakslased vastasid, et „bolshevikud" pidada Kreenholmis sees olema. Seltsisime sakslastega ja jooksime jaama poole edasi. Siin oli juba kuulda püssilaskmist. Ülesõidukohale väljajõudes, läksin samas seisvate sakslaste juurde ja küsisin ohvitserilt, milles asi seisab. Saksa ohvitser vastas, et enamlased tungivad Paemurru metsast peale, palus ladust käsigranaate võtta ja Joala väljal seisvale saksa patareile abiks minna.

Peale meid tulid lao juurde umbes 30 meest 4. jalaväe polgust; nendele jagasid sakslased samuti granaate. Õpetasin meestele, kuidas käsigranaatidega ümberkäia tuleb. Teised olid juba lao hoovist lahkunud. Seletasin veel ühele vene üliõpilasmütsis kaitseliitlasele käsigranaadi käsitamist ja koos sammusime siis värava poole, mina ees, üliõpilane taga. Mõni samm sealpool väravat kuulsin seljataga kukkumist. Pöörasin ümber ja nägin, et üliõpilane, kellega ma äsja kõnelesin, aiaplangust läbitulekul oli juhuslikust kuulisi surma saanud. Katsin surnu näo mütsiga ja ruttasin teistele järele.

Mööda asfaltkõnniteed jõudsime peagi Kreenholmi väikse pargini. Samalajal tuli Kreenholmi põiktänavast samale kohale grupp sakslasi kahe kerge kuulipildujaga ühe saksa ohvitseri juhatusel. Seda ohvitseri tundsin isiklikult. Tema korraldas, et meie asuks asfalttee äärde ahelikku ja ühes nendega alustaks pealetungi. Sakslased kuulipildujatega pidid meie vasakul tiival olema. Juhtus nii, et mina leitnant Luhaga jäime vasakule tiivale, kuna leitnandid Rostfeldt ja Maim läksid paremale. Parem tiib pidi nihkuma ette, et moodustada sirgjoone Uueküla suunas.

Nii siis algasime pealetungimist, lähenedes vähehaaval vaenlasele. Minust peajagu võrra pikem saksa ohvitser käis kaasas. Põllu keskel asetsevas kraavis asus enamlaste esimene ahelik. Kui meie sellest kraavist 250—300 sammu kaugusel olime, ütles sakslane minule: „Heben Sie ihre Leute auf und gehen Sie in den Bajonettenangriff über!" Tähendab, pidin mehed ülestõstma ja algama tormijooksu. Läksin aheliku keskele ja tõstsin mehed üles.

Viimane kui mees jooksis enamlaste ahelikkude poole. Samal momendil enamlased saivad oma kuulipilduja joonde. See hakkas töötama. Esimene kuulide juga kündis põldu kaugel meie ees: sihik oli võetud madalalt ja kuulid lendasid rikoshettidest unnates üle meie peade, üks vana saksa sõdur-habemik, minust kolmas paremalt, rahustas üht meie sõdurit, kes kuulide vilistamise hetkel kummardas: „Nicht bücken, grade laufen!" Nähtavaste enamlaste kuulipildur eksis uuesti sihiku võimisega: võitis liig suure sihiku ja kuulid lendasid üle peade. Nähes, et laskmisel tagajärgi polnud, algas vaenlase juures põgenemine. Kuulipildujad jäeti maha: üks oli laskevalmis, teine lamas kraavis. Jooksu ajal nägin üht meie meest peaga ettepoole kukkumas. Kas ta surma või haavata sai, ei tea. Esimeselt surnud enamlaselt võtsin vene püssi ja padrunid; oma jaapani püssi andsin ühele sakslasele, kes sellest maaslamajaid enamlasi laskma hakkas, — öeldes, et ega need surnud pole. Iga pauguga keeras lamaja selili.

Tühjendades ühe laengu teise järele, tungisime kiirsammul ahelikus edasi taganevate enamlaste kannul. Liikusin kraavi vasakul kaldal ja saksa sõdur-habemik paremal. Kraavi põhjaslamav enamlane upitab end üles, vaatab ehmunult sakslase poole ja hüüab: „lch mobilisieren!" Tahtis sellega öelda, et tema olevat sunniviisil mobiliseeritud. Sakslane jäi seisma, pani püssi palgele, ja lausus: „Mols Teufel, du Hund, mobilisieren!" ja pani laengu kolme sammu pealt enamlasele pähe. Siis läks kraavi ja võttis surnu seljakoti lahti; esimene, mis temale pihku sattus, olid vene paberossid „Zefir" No 200; ulatas mulle kaks karpi; pistsin need tasku ja ruttasin edasi, kuna tema jäi maha kotti revideerima.

Läheduses askeldas üks ilma püssita enamlane naissõdur, vene vateeritud joppe seljas ja papaha peas, selle all paistsid pikad juuksed. Saksa sõdurid tahtsid naise maha lasta. Kui sinna jõudsin, hakkas sealsamas lamav haavatud enamlane paluma: „Laske mind maha, aga jätke mu naine ellu!“ Küsisin naise käest nime ja põhjuse, miks tema siin lahingväljal viibib. Naine ulatas mulle oma passiraamatu päevapildiga. Selle passi võtsin temalt ära. Sakslased saatsid naise komandantuuri.

Jõudsime metsa servas oleva talu juurde. Oli vaja maja läbiotsida. Kutsusin välja kolm meest, kes oleks sisse läinud. Ei keegi taha minna esimesena. Siis ütleb keegi meestest: „Härra ohvitser, vahest lähete teie kah!" — „Muidugi.“ vastasin. Sellepeale tulid kohe kaks meest välja, ise olin kolmas. Läksin majja sisse, hoides käsigranaati viskevalmis. Maja oli tühi, kõik kraam laialipaistud, leivaastjas ühes tainaga vedeles põrandal, — tüübiline pilt peale enamlaste minekut. Liikudes metsa mööda edasi, leidsid luurajad ühe vanamehe. See oli sama metsaveere talu peremees. Rääkis, et enamlased olla tema tallu tulnud juba eelmisel õhtul kella 23 00 paiku.

Läksime metsas veel tükk maad edasi. Otsustasime anda kolm kogupauku taganevate enamlaste hirmutamiseks ja siis tagasipöörda, sest meid oli järele jäänud õige vähe, nii umbes 15 mehe ümber. Et tagasitulekul sakslased meid mitte enamlaste pähe ei oleks võtnud, tulime rivis püssid seljas. Jõudsime maja juurde, kus oli saksa patarei vaatluspunkt. Sealviibiv saksa ohvitser andis sõdureile käsu telefoni mahavõtta ja äratulla.

Panime välja kaks valveposti, — ühe Kulgu tee peale, teise küüni juurde. Kuna midagi karta polnud, lasin pooled mehed linna lõunale. Ise jäin leitnant Luhaga sinna. Kui mehed tagasi tulid, selgus, et nende keskel leidus ka üks lühikest kasvu noor ohvitser. Jätsin tema kohale ja lahkusime linna.

4. jal. polgu staabis kandsin ette kolonel Seimanile sündmustiku. Seal sain uue ülesande: võtta 2-st pataljonist 60—70 meest ja sulgeda Siivertsis Narva-Jõesuu tee, panna valvepostid välja ja hoida ühendust staabiga. Läksime leitnant Luhaga seda ülesannet täitma. Kuid 70 mehe asemele saime ainult 6 meest. Sammusime polgu staapi tagasi. Teepeal kuulsime, kuidas Narva sillad õhku lasti. Staabis öeldi, et pole enam vaja salka Siivertsi saata, sest varsti jäetakse Narva maha.

Õhtu pimeduses läksime leitnant Luhaga raudteele ja sealt edasi Korffi (Auvere) jaama suunas.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5559
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Narva lahing

Postitus Postitas toomas tyrk »

Kreenholmi lahingus 28. nov. 1918. a.

Peeter Vaga

Mina, endine 4.E.R.P. staabikapten, teatan Narva lahingu kohta järgmist. Olen Narva elanik elukohaga Kreenholmis-Kulgul... Kui 28. nov. hommikul esimesed suurtükipaugud kostsid, läksin kodust linna polgu staapi. Staabist läksime 1. pataljoni, Vestervalli tänaval, et sealolevad mehed kokku korjata ja, polgu ülema käsu kohaselt, Jaanilinna kindlusse viia. Kasarmust saime kokku umbes 40 rahvaväelast 2,3,4 ja tööroodust ja mõned kaitseliidu mehed. Ruttasime Jaanilinna poole. Suurest tänavast (Burgstrasse) allaminnes jooksis meile vastu end. vene 92. Petshora polgu kasarmust keegi noor saksa ohvitser ja tema järele Narvas asuva 405. saksa jalaväe polgu ülem ja käskisid meid viibimata Kreenholmi minna, kus, nende üteluse järele, patareile kallale tungitakse ja elanikud soldatide peale lasevad.

Pöörasime ümber ja läksime Kreenholmi poole. Raudtee ülekäigu kohal jäime peatuma saksa sõjaväe „Divisions Pionerpark'i“ juures, kus ees leidsime 3 eesti suurtükiväe ohvitseri ühes 4—5 saksa soldatiga. Sakslased andsid meile ladust mõned käsigranaadid ja näitasid kuidas nendega ümberkäija. Sealt jooksime ahelikus ükshaaval Kreenholmi poole ja jäime teeäärse kraavi peatuma. Meie aheliku üks ots ulatus kuni Kreenholmi pargini ja teine ots oli „Pionerpargi" juures.

Kreenholmi poolt tuli meie juurde umbes 30 sakslast 405. polgust 2 kuulipildujaga ja 2 ohvitseriga. Väljal seisev saksa patarei, mis koosnes ühest suurtükist, ei lasknud enam, sest mehed olid haavatud. Sakslased seadsid kuulipildujad üles kraavi äärde, paneeli peale. Selajal lähenes mööda välja Paemurru metsa poolt punaste ahelik, võttes suuna patarei ja meie peale. Vahemaa võis olla sammu 1000. Siis avasime meie püssitule, samuti alustas tegevust saksa kuulipilduja. Mõned mehed, kes patarei juures olid, nähes, et abi tulnud, keerasid suurtüki ümber ja avasid tule pealetungijate poole, neile jooksid appi veel mõned sakslased 18 kasarmust, kes peitu olid pugenud.

Siis hakkasime meie ahelikus ühes saksa soldatidega punastele peale tungima. Liikusime kiirel sammul umbes 40—60 sammu korraga ja seisatasime saksa ohvitseri märguandmise peale. Punaväelaste ahelik liikus ikka edasi. Siis avasime meie õige kõva püssi ja kuulipilduja tule. Nüüd ei kannatanud punased enam meie tuld välja, keerasid ümber ja taganesid jookstes metsa poole; osa neist jooksis Soome koguduse maa peal olevate majade vahele.

Kui meie ahelik umbes 300 sammu patareist mööda oli jõudnud, nägime järgmist pilti. Välja peal lesis terve ahelik surnuid ja haavatuid punakaartlasi. Aheliku ees lamas surnu, arvatavasti ohvitser, sest tal oli mõõk. revolver ja binookel ühes. Hiljem selgus, et see oli eesti küttide nõukogu esimees Jaan Sihver. Haavatute hulgas esimeses reas oli keegi naisterahvas, kes ühe surnud punakaartlase juures istus soldati riides, papaha peas, juuksed lühikeseks lõigatud. See naine palus, et teda ei surmataks: surnud punakaartlane olla tema mees ja nemad olla Petrogradist tahtnud Narva sõita ja seepärast hakanud punakaartlaste hulka. Paar sammu temast eemal leidsime taskuraamatu vabatahtliku Ksenia Ivanova nime peale, 2. kommunistlikust Viljandi kütipolgust, mis arvatavasti temale kuulus, ehk ta küll seda omaks ei tunnistanud.

Esimesest surnute ahelast möödudes leidsin kraavi ääres haavatud punakaartlase, oma endise koolivenna Eduard Salgusaare, pärit Narvast Kreenholmist, kes samuti paluma hakkas, et teda ei tapetaks — ta olla ka, muidugi kogemata, nende hulka juhtunud. Minu küsimuste peale jutustas ta, et nemad tulnud 27. novembri öösel Piimanina kohal paatidega üle Narvajõe 360 meest. Kaldal võtsid nad kinni sealse metsavahi, kes neid terve öö mööda metsa kohale tõi. Umbes 60 meest jäänud neist metsas maha, nii et lahingus 300 meest oli. Kaasas oli neil 5 kuulipildujat... Surnud punakaartlaste hulgast leidsin veel ühe Narva, Peetri alevi elaniku, nimega Oja.

Ajasime vaenlast taga kuni metsa äärde, Joa mõisa krundimeeste majadeni. Sealt keerasime tagasi. Osa mehi läks koju sööma. Meie aga 9 mehega jäime saksa ohvitseri käsu peale karauli. Karaulid seati 3 kohta igaühte 3 meest: 1) Joa väljale Petersoni majasse, 2) Joa mõisa rentniku talusse Nr. 5 ja 3) Malmi talusse. Lahing lõppes kell 12 päeval.

Meie olime karaulis umbes kella 16. Oli juba videvik, keegi meid vahetama ei tulnud. Sakslased lahkusid kõik ja viisid ka suurtüki ühes. Läksime läbi Kreenholmi linna staabist seisukorda järele kuulama. Linnas kuulsime, ei sillad olla õhku lastud ja Narva jäetakse maha. Sõjavägi valmistus taganemisele.

Sõjasaagina sain vene püssi ja 4 karpi vene „Zefir“ suitsu.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5559
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Narva lahing

Postitus Postitas toomas tyrk »

Taganemine Jaanilinnast.

A. Buldas

Päeva kolm enne 28-at novembrit jõudsin Tallinnast ühes teiste vabatahtlikkudega Narva. Korterisse asusime Vestervalli kasarmusse. 27. novembril peale lõunat jaotati meid gruppidesse ja saadeti eesliinile üksikute saksa sõjaväeosade juurde. Meie grupp koosnes 8 — 10 vabatahtlikust, nendest 2 lipnikku, ja määrati meid saksa väesalga juurde, kes asus ülejõe, teiselpool raudsilda, Narva-Jamburi raudteel. Kohale jõudsime 27. novembri õhtul. Vastuvõtt sakslaste poolt oli väga heatahtlik, sõbralik. Nende meeskond koosnes umbes 20 mehest ja asus korteris lähemas elamus, sammu 200 tagapool kaevikuid. Sakslased olid kaevikutes ülesseadnud kaks rasket kuulipildujat — kummagil pool raudteed üks.

Ööl vastu 28-at novembrit kandsime valveteenistust eesliini kaevikutes: välja oli pandud valvepost koosseisus üks sakslane ja üks eesti vabatahtlik. Ülejäänud mehed asetsesid ja puhkasid riietatult sakslaste korteris.

Kuni hommiku kella 05.00 — 05.30 oli eesliinil vaikne. Siis aga käsutati meid kõiki välja. Kohe peale seda algas venelaste poolt laskmine suurtükkidest. Kaugel oli näha punaste ahelikku. Meie raioonis piirdus tegevus ainult kauge kuulipilduja- ja püssitulega. Vastasime üksikute valangutega mõlemast kuulipildujast ja püssidest.

Kella 10.00 ümber meie suureks üllatuseks näis, et meid võeti püssitule alla seljatagant. Uskusime, et on tegemisi kohaliste punastega. kuid tõenäolisem, et need olid äraeksinud kuulid Joala lahinguväljalt.

Peale kella 12.00 sakslased teatasid, et nemad peavad varsti liinilt lahkuma. Siis aga tuli uus korraldus ja umbes kell 14.00 sakslased lahkusid. Nad soovisid meile edu ja õnne, jätsid ühe kuulipilduja ühes 500 padruniga ja paarkümmend käsigranaati.

Kuna olukorrast meil midagi teada ei olnud, telefoni side puudus ja laskemoona ainult 500 padrunit, otsustasime positsiooni maha jätta ja liikuda teisele poole raudsilda, Narvajõe läänekaldale. Silla juurde jõudes selgus, et oli viimane aeg. Silla otsas seisev saksa ohvitser teatas, et mõne minuti pärast lastakse sild õhku ja käskis sellest teatada ka teistele eesti väeosadele, kes jõe idakaldal veel võisid olla. Meie teada üks eestlaste grupp paigunes Linavabriku raioonis, — otsustasime kiires korras neid sealt ära kutsuda, ülesande võttis oma peale üks meie grupi lipnikutest ja et seltsim minna oleks, palus mind kaasa tulla, sest vabrikute raioonis oli palju meile vaenulikku elementi. Asusime teele. Linavabriku värava juures tuli see salk, keda pidime ärakutsuma, meile vastu. Mina pöörasin nüüd tagasi, et võimalustmööda ärahoida silla õhkulaskmist seni, kuni Linavabriku salk pole jõest ületulnud, jõudes silla juurde, nägin linna poolt rakette, mis olnud silla õhkulaskmise signaaliks. Peatusin momendiks. Siis aga otsustasin üle jooksta, saagu mis saab. Ülejooks mul õnnestus küll, kuid arvatavasti lasti ülejooksu ajal sild õhku. Leidsin hiljem end üksinda teiselpool silda maas. Sain põrutada. Tõusin üles ja sammusin mööda raudteed Tallinna poole.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5559
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Narva lahing

Postitus Postitas toomas tyrk »

Raudsilla õhkulaskmine.

H. Tarto

27. novembril 1918. a. meie 4. polgu 1. pataljon oli määratud korterisse Jaanilinna kindlusse. 28. kpv. hommikul hakkasid enamlased linna pommitama. Käisin kell 09.30 poole rühma meestega pataljonile leiba toomas. Puusillast ülemineku ajal oli näha, et vaenlane silda tahtis purustada. Nõrga korrekteerimise tõttu see ei läinud tal korda — kuulid langesid suuremalt jaolt jõkke ja südalinna. Tänavatel oli näha palju purustatud telefonitraate. Terav silm võis märgata, et sakslased ettevalmistusi nagu poolsalaja teevad ja taganemiseks valmis on, kuid keegi ei võinud aimata, et pisitasa tehtud ettevalmistustele järgneb nii rutuline taganemine.

Kell 13.30 määrati mind 30 mehega saksa ohvitserile appi, kes asus raudteesillal. Asusin positsioonile siinpool raudsilda, panin valvepostid välja ja ülejäänud mehed paigutasin silla kõrvalolevasse majasse. Kella 14.30 — 15 30 vahel teadustas mulle saksa ohvitser, et sild 1 1/4 — 1 1/2 tunni pärast lastakse õhku. Kui ma seda sain teada, saatsin side linna instruktsioone saama. Mulle vastati: „eks te ise näe, mis on teha vaja peale silla õhkulaskmist..."

Ei saanud mööduda veel määratud aeg, kui käis plahvatus. Silla raudferm alustelt ülestõstetuna langes jõkke põhjapoolses suunas. Õhkulaskmine sündis elektri abil. Seisin silla lähedal ja sain kaunis kõvasti põrutada, sest sillapurustamise momenti keegi mulle ei teatanud. Ühesõnaga, sild lasti õhku varem kui arvati. Vigastada sai üks sõdur, kes parajasti üle silla tuli. Ta jäi lamama raudsilla kõrvale allesjäänud n. n. puuosale; kandsime ta sealt ära.

Sõdurid olid mul silla lähedal olevas majas; peale silla purustamist ei leidnud ma aga sealt kedagi peale unterohvitseri — minu asetäitja. Samuti sakslased olid kadunud juba enne silla õhkulaskmist, ehkki nad mulle varem rääkisid, et ei lahku ja siinpool jõge vastuhakkamiseks positsioonile asuvad. Koos selle unterohvitseriga sammusime linna poole. Seal kuulsin, ei käsk on taganeda.

Vokkas, 4. detsembril 1918.

Nooremleitnant Heinrich Tarto sündis Narvas 27. novembril 1897, õppis kohalikus kommertskoolis ja lõpetas Vladimiri nimelise sõjakooli. Oli esimesi Narva kaitseliitlasi. Kui ohvitser määrati ta 4. jalaväe polku, kus võttis osa kõigist operatsioonest Viru väerinnal. Hiljem lühikest aega 6. polgu ridades võideldes Salisburgi all tabas teda 24. mai 1919. a. hommikul surmavalt vaenlase kuul, samalajal kui tema isa viibis pantvangina Venemaal Staraja Russas koonduslaagris.

toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5559
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Narva lahing

Postitus Postitas toomas tyrk »

Retk Narvast Permiskülla.

M. Luzhkov.

28. novembril 1918. a. tulin Pihkvast Narva. Teenisin tolajal Pihkvas alamleitnandina vene Põhja korpuses. Narvas sain kuulda, et sakslaste ja punaste vahel olla saavutatud kokkulepe, mille alusel sakslased annavad üle Narva linna vene punastele.

28. novembril umbes kella 06.00 paiku hommikul algas linna pommitamine vene suurtükiväe poolt. Sel päeval astusin ka mina Narva kaitseliidu ridadesse, ilmudes kaitseliidu staapi umbes kell 10.00. Staabis anti mulle püss ja 25 padrunit, saksa raudkiivri muretsesin endale ise. Staabis minule kindlat ülesannet ei antud, kuid kästi ilmuda tagasi kell 12.00, millal pidid sündima määramised toimkonda.

Kella 11.00 paiku liikusin Paemurru tänavat mööda raudteeliini suunas. Teel kohtasin kaht noort kaitseliitlast, kes samuti raudtee poole ruttasid, jõudes Paemurru tänava lõpuni, kuulsin ees vasakult kuulipilduja raginat. Sammusin edasi. Uusküla äärmise maja juurest vaadates avanes mulle järgmine pilt: Uusküla poolel paemurru augus asusid lahingukorras 5 —6 saksa sõdurit kuulipildujaga, nende lähedal 4 —5 meie kaitseliitlast; teisel poolel, Paemurru suunas, 7 — 8 sakslast ja 5 — 6 kaitseliitlast ja eemal Kreenholmi väljal punaste ahelikke.

Asusin paemurru augu läänepoolsesse otsa. Vaikijäänud saksa kuulipilduja algas jälle ragistamist. Avasin püssitule samuti kui teised Paemurru metsast meie suunas tungiva vaenlase aheliku pihta. Ägeda tule tõttu punaste ahelik seisatas ja hakkas taganema metsa poole. Peale punaste kallaletungi tagasilöömist lahkusin paemurru augu juurest ja läksin kaitseliidu staapi.

Umbes kella 13.00 paiku saadeti mind ühes 8 — 9 kaitseliitlasega (Adolf Mägi, Herman Jooksim, Mart Saar, Aleksander Madisson, Joosep Poljakov j. t.) kaitseliidu staabi poolt Siivertsi saksa surnuaiale, kus pidin võtma oma valve ja kaitse alla meie vägede vasakpoolsema tiiva Narvajõe vasakul kaldal. Meil tuli liikuda määratud positsioonile suurtükitule all, sest punased tulistasid koguaeg vahetpidamata linna.

Asusime Sutthofi pargi lõppu, Treufeldti maja juurde. Seal oli juba enne meid 4 saksa sõdurit kuulipildujaga. Kella 14.00— 15.00 vahel lahkusid sakslased ühes kuulipildujaga, öeldes, et lähevad oma korterisse kohvi jooma. Lubasid peagi tagasi tulla. kuid tagasi nad enam ei tulnud. Hakkas juba pimedaks minema. Linnaga meil sidet ei olnud.

Umbes kella 17.00 ajal saatsime ühe kaitseliitlase linna kaitseliidu staapi selgitust muretsema olukorra kohta. See kaitseliitlane määratud ajaks tagasi ei tulnud. Vahepeal saime teada ühelt mehelt, kes tuli Narva-Jõesuu poolt, et punased madrused olla jõudnud juba Riigikülasse. Tõmbusime tagasi Narva poole. Kui linna jõudsime, tänavatel polnud enam inimesi näha. Läksime raekotta kaitseliidu staapi, kuid see oli juba likvideeritud.

Kella 19.00 ajal algasime liikumisi Narvast välja Tallinna maanteed mööda. Punased pommitasid veel harva suurtükitulega linna. Umbes 4 kilomeetri järele saime kätte meie taganevad väeosad, kelledega liikusid kaasa hulk Narva kodanikke.

Peeterristi läheduses said taganevad väeosad äkitselt tulistatud paremalt poolt, mere suunast. Tulistas, nähtavasti, vaenlase luuresalk. Meiega ühes taganevad sakslased saatsid välja luure, millest võtsid osa ka mõned Narva kaitseliitlased. Laskmine ei kestnud kaua. Kui ta vaibus, liikusime edasi. Ööbisime Repniku mõisas. Järgmisel päeval peatusime lõunapuhkuseks Vaivara seltsimajas. Vaivaras koondusid Narva kaitseliitlased ja moodustasid umbes 12 liikmelise salga. Meie puhkuse ajal peatus umbes 3 kilomeetri kaugusel kaldast üks ristleja. Osa kaitseliitlasi läks kaldale vaatama, kelle ristleja see on. Kui see ristleja avas tule, oli selge kellele ta kuulus.

Hakkasime liikuma Vaivara jaama suunas. Jaamale lähenedes sündis arusaamatus: jaamas olijad kaitseliitlased pidasid meid punaste dessandiks ja tahtsid meie pihta tule avada; viimasel silmapilgul läks korda kokkupõrget ärahoida. Vaivara jaamast liikusime raudteed mööda Jõhvi poole. Oru ja Jõhvi jaamade vahel seisis saksa soomusrong. See meid peale ei võtnud, soomusrongi ülem ütles, et hakkab meie taganemist kaitsma. Jõhvi jaamast sõitsime kaubarongil Rakverre. Meie salk paigutati Rakveres õpetajate seminari hoonesse.

2. või 3. detsembril saime käsu minna ühes Rakvere kaitseliitlastega (umbes 12 meest) Permiskülla (Narvajõe kaldal) ja võtta oma alla äärmise parempoolse kaitsejoone Narvajõe läänekaldal. Rongiga sõitsime Jõhvi, sealt liikusime Pagari mõisa, kus ööbisime, Pagarist — lisakusse ja siis Peipsi kallast mööda kuni Vasknarvani. Vasknarvas asusid juba ees kaitseliitlased. Esialgu peatusime Jaamakülas. Sinna asus varsti Tudulinna kaitseliidu salk ja meie liikusime edasi, asudes Permiskülla. Selkorral oli meil juba üks raskekuulipilduja „Maksim“ ja salga koosseisus oli kolm ohvitseri: lipnik Ustal — Rakvere kaitseliitlaste salga ülem ja ühtlasi ka kaitselõigu ülem, lipnik Luts — Jõhvist ja mina Narva kaitseliitlastega.

Olukord oli tolkorral järgmine: meie vastas, Skarjatinas, asus punaste jalavägi. Punaste jõud, võrreldes meie jõududega, olid väga suured. Meie ja vaenlase vahel oli Narvajõgi. Sillad, mis viisid üle jõe, olid sakslaste pooli ärapõletatud. Meist vasakul Gorodenko suunas (Kuningakülas), ei olnud enam meie väeosi. Oli paar juhtumist, kus meie lubasime naistel Permiskülast sõita teisele poole jõge kirikusse: nende kaudu püüdsime teada saada vastase väeosade arvu ja ka muid teateid vaenlase üle. Oma vägede kohta andsime neile valeandmeid, muuseas vedasime oma kuulipildujat ühest majast teise, millega tahtsime kohalikkude elanikkude hulgas muljet luua nagu oleks meil terve tosin kuulipildujaid.

Punaste ja meie vahel ei olnud tulistamist, väljaarvatud mõned üksikud paugud. Umbes 10. detsembril saatsin junker Poljakovi ratsa jaamakülla, side loomiseks Vasknarvaga. Tema ei saanudki sõita jaamakülani, sest sai enne teada, et Vasknarva ja Jaamaküla on punased juba oma alla võtnud ja liiguvad Permisküla poole risti ette, et meie taganemisteed ära lõigata. Nende teadete saabumise eel saime piilurilt Ferdinand Männimägilt teate, et punased on vallutanud meist vasakul asuva Kuningaküla. Sellega olime lõksus.
Tuli hakata läbi metsa taanduma Ovsovo küla sihis. Permiskülast lahkudes saime ainult mahalaskmise ähvardusel kohalikkudelt talupidajatelt venelastelt 2 hobust vankritega.

Ovsovost liikusime lisakusse. kust võtsime kaasa mõisa hobused, vankrid, sakslaste pooli ärapeidetud „Colt" süsteemilised kuulipildujad, püssid ja telefoni aparaadid. Teel lisakusse tuli meil läbistada punaste eelsalkade poolt vallutatud punktid, sest juba kahe päeva eest olid punased vallutanud Jõhvi alevi. Iisakust liikusime Tudulinna. Muuseas, võtsime Tudulinnas kinni ühe kohaliku kommunisti, kes agiteeris meie vägede vastu ja lubas mahalasta Iisaku komandandi. See kommunist sai väljakohtu otsusel maha lastud.

Tudulinnast jõudsime 13. või 14. detsembril Rakverre. Seal andsime 5. jalaväe polgule üle oma voori (6—7 hobust) ühes moonaga, kuulipildujad, püssid jne. Rakverest lahkusime 14. detsembril rongiga Tallinna, sest Rakveret evakueeriti juba. Tahtsime saada Tallinnas uusi juhtnööre tegevuseks ja varustust, — meie välimus oli muutunud vahepeal näruseks.

15. detsembril jõudsime Tallinna. Paigutati meid korterisse Tallinna Realkooli ülemisele korrale (Estonia teatri vastas). Narva põgenejate büroo asus Tallinnas, raekojaplatsil. 17. detsembril tuli meil kommunistide mäss mahasuruda. Oli juhus, et Narva põgenikkude büroo asus raekojaplatsil; samuti oli juhus, ei mässumehed liikusid üle raekoja platsi. Kuid mis juhuslik ei olnud, oli see, et Narva kaitseliitlaste salgal tuli sel päeval relvadega vastu-astuda kommunistide pööre katsele ja selle likvideerida. Kindral Põdder avaldas isiklikult Narva kaitseliidusalgale kiitust. Salk pidas ka vahiteenistust Eesti Maapäeva juures.

Jaanuari kuu algul 1919. a. lahkusid Tallinna komandandi loal osa Narva kaitseliitlasi ühes minuga ja asusid Tallinna partisaanide salka, et väerinnal osavõtta lahingutest punaste vastu. Kui saadi teada, et on käimas ettevalmistused dessantoperatsiooniks Narva tagasivõtmiseks, said Narva kaitseliitlased, kes tegutsesid Tallinna partisaanide salgas, Pitka käest loa osavõtta kavatsetavast dessantoperatsioonist.

Öösel 16. jaanuaril sõitsime transportlaeval „Laine'l“ välja Tallinna sadamast. 17. jaanuari hommikul jõudsime Udria randa sõjalaev „Lembitu“ saatel. Punased tulistasid transportlaevu shrapnelli-tulega, millepärast eemaldusime kaldast merele. Vaenlase patareid sunniti vaikima. Siis algas dessandi randumine.

Meie asusime Laagna mõisa. Varsti algas lahing punastega. Kapten Paulus andis meile käsu järele jõuda soomlastele, kes Narvale lähenesid, et nendega osavõtta pealetungimisest Narvale ja olla ühtlasi neile teejuhtideks.

4 kilomeetri kaugusel Narvast kästi meid jääda puhkusele. Hommikupoole ööd tungisime linna. Linnas kuuldus veel laskmist. 19. jaanuaril võttis Narva kaitseliidusalk ühes 5. jalavae polgu maakuulajatega osa öösisest luurest Oudova maanteel Dolgaja-Niiva küla suunas, kus võeti vange.

Narvas läks meie salk laiali teistesse väeosadesse, kuna mina pöörasin 27. jaanuaril 1919 a. väikese osaga kaitseliitlasist tagasi Tallinna partisaanide salka.
Kasutaja avatar
Castellum
Liige
Postitusi: 2451
Liitunud: 27 Dets, 2008 23:29
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Narva lahing

Postitus Postitas Castellum »

toomas tyrk kirjutas: Tuli hakata läbi metsa taanduma Ovsovo küla sihis[---]Ovsovost liikusime lisakusse.
Ovsovo = Agusalu. Ehk siis oluline koht, kust keset soid kontrollida Jõhvi-Vasknarva teed. Tänapäeval läheb tee otse, külast mööda.
Kindlusarhitektuur on osa meie elukeskkonnast
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5559
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Narva lahing

Postitus Postitas toomas tyrk »

Taandumine üle Tudulinna.

Voldemar Mirbach.

22. novembril 1918. a. hommikul kella 7 paiku äratasid mind mürsud, jooksin välja vaatama milles asi seisab. Ärev liikumine tänavatel, nurkade peal seisvad inimeste kobarad lasid oletada, et tegemisi millegi tõsisega. Võtsin püssi 15 padruniga ja tõttasin raekoja poole. Agulis, möödudes inimeste salkadest, nägin vaenulisi pilke ja sajatusi minu aadressil. Üks lause jäi mulle igaveseks ajaks meelde: „näe kus tattnina, kavatseb töörahvast tapma minna, ise töölise poeg!“

Raekojas kuulsin, et punaste kallaletung on sakslaste poolt tagasi löödud. Umbes kella 5 paiku määrati mind vahtkonda; sattusin valveposti Narvajõe kaldale, Tiitso seebivabriku juurde. Eeskirja kohaselt tuli eriti silmaspidada ülejõe olevat Telliskivi küla. Oli juba kaunis pime. Kuulsin kui raekoja kell lõi 10. Süda läks veidi kergemaks, sest varsti pidi vahetus tulema. Korraga kuulsin venekeelset jutukõminat ja sammude lähenemist. Olin arvamisel, ei vaenlase luure on kusagilt üle jõe tulnud. Pimeduse tõttu nägin ainult kahte kogu. Kargasin posti tagani välja, püss laskevalmis ning käratasin vene keeles: „Käed üles!“ Mehed kohkusid ootamatusest ja tõstsid käed üles, kuid nimetasid sellejuures minu nime. Häälest tundsin ära reservkapten Reiteli. Ta naeris, et küll sa ehmatasid meid ja teatas, et temale tehtud korraldus postid ära tuua. Raekojas jutustas Reitel sündmuse kailseliidu ülemale. See tegi mulle alguses väikse peapesu, kuid lõpuks avaldas tänu kohase käitumise eest.

Saabus 28. november. Hommikul umbes kell ½ 6 äratas mind ülesse isa tugeva raputusega. Imestasin, et nii kõvasti magasin. Isa andis emale käsu, et see paneks hane, mille ta Rakverest toonud, ahju. Tolajal siin toiduaineid saada ei olnud. Minu isa oli raudteeteenija ja sai niimoodi hankida toidumoona mujalt kaugemalt.

Raekojas määrati kaitseliitlasi gruppidesse tänavatele patrulleerimiseks. Grupp, kuhu mind määrati, koosnes 5 mehest. Meid määrati Peetri alevi raiooni. Korra jaluleseadmisega oli rohkesti tööd: mõned salgad läksid sõna lausumata laiali, kuna teised aga ähvardasid relvu ära võtta. Nad alistusid siiski, sajatades, et mine tea neid verekoeri, lasevad maha ja koergi ei haugu.

Kella 10 paiku kuulsime püssipaukusid Paemurru metsa poolt. Patrulli vanemalt lahkumiseks luba saades, ruttasin Paemurru küla poole. Jõudes Uueküla majade taha, nägin Joala väljal 3—4 ahelikku hallivatimehi. Ruttasin Paemurru metsa vastasoleva viimase paemurru auku. Seal oli juba enne mind 5—6 kaitseliitlast ja umbes samapalju saksa sõdureid. Saksa soomusrong, mis koosnes kahest vagunist ja ühest vedurist, seisis Paemurru kalda lähedal Nobeli petroleumi sisterni ja semafori vahekohal. Minul oli see esimest korda lahingust osavõtta, hirm oli nahas, kui punaste ahelikud järjest lähenesid; kuid seda ei lasknud keegi meist välja paista. Loomulikult, võiski hirm peale tulla vaenlase suuri ahelikke nähes. Avasime tule vaenlase sihis. Kui sakslased hakkasid laskma, avanes täieline sõja pilt. Üks vana habemega sakslane rebis taskust suure valge kivikoluga piibu välja, laadis selle tubakat täis suurima rahuga, nii kui poleks vaenlasi olemaski, süütas põlema ja jäi ootama. Siis haaras kuulipilduja käepidedest kinni ja samasuguse külma rahuga, oma piibust suuri suitsupilvi taevapoole saates, avas tule. Tema tuli niitis vaenlase ahelikke. Kreenholmi tee pealt anti punaste pihta marulist tuld... Poiste meeleolu tõusis kui silmasid, et hallivatimehed tagasi tõmbuvad. See tunne, et vaenlane sai tagasi löödud mõjus vaimustavalt meie peale. Poisid muutusid lühikese aja jooksul väga sõjakateks. Eriti paistis silma noor gümnaasiumi õpilane Rimski-Korsakov, kes nii kui elavhõbe ei püsinud kuidagi paigal.

Kreenholmi väli oli surnute ja haavatutega ülekülvatud, mõned laibad olid päris puruks kistud, mõnedel näod tundmatuseni moonutatud. Ka kohalikud elanikud peale lahingut tulid kasarmutest ja majadest välja vaatama värsket lahinguvälja. Paljud neist ei kartnud midagi ja isegi sõimasid. Uudishimulikke hakkas palju koguma. Ajasime kõik nad laiali. Laibad veeti minema kusagile Kreenholmi.

Võtsin kasti ülejäänud padrunitega käeotsa ja sammusin raekoja poole, mõeldes sellejuures praetud hane peale, mida ema küpsetama jäi. Minu kaasvõitlejad kadusid samuti peale lahingut igaüks ise kanti. Soomusrong sõitis vähehaaval jaama poole. Raekoda oli kaitseliitlasi täis. Kaitseliidu ülem Laretei tegi igasugusi korraldusi hobuste ja vooride kohta. Askeldati edasi-tagasi paberid näpus. Kõigil olid ärevad näod. Paistis nagu oleks midagi kohutavat juhtunud. Kiirside, mida pidas Imant Paap oma mototsikliga, järjest lendas ühest linnaotsast teise. Siis pöördus kapten Laretei meie poole: „igaüks võib minna pooleks tunniks koju oma asjade korraldamiseks; meil tuleb Narvast taganeda — selleks võtku igaüks hädatarbed kaasa".

Kodus teatasin emale, et oleme sunnitud taganema, võtan veidi pesu ja lahkun kohe. Minu teade erutas teda väga. Hani oli ahjus täiesti puutumata. Ema lõikas sellest pool ja pani ühes pesuga valge rätiku sisse kimpu. Ukse juures langes ema mulle kaela ja nuuksus — mu poiss, mu poiss! Ütlesin midagi, kuid sõnad jäid kurku kinni...

Tänavatel oli vaikne, mõned üksikud arad näod piilusid hooviväravate ja nurkade tagant, jõudsin Viru tänavale, kui korraga käis nii kui välgu löök, sellega ühes ka kõva kärtsatus Peterburi võõrastemaja nurga juures. Tundsin nii kui keegi oleks mulle kaikaga pähe virutanud. Tuikusin ja langesin maha. Mäletan, nagu läbi une, et minu kaaslane Rosenberg, kellega me koos tulime, raputas mind ja jooksis raekoja poole.

Toibudes, leidsin end päris üksi. Pea oli kui puupakk. Raekoja trepil tuli üks juut sealt välja kirjutusmasin kaenlas. Nähes mind viskas masina raekoja ukse ette maha ja jooksis alla Rüütli tänava poole. Masina kaasavõttes läksin sisse. Läksin edasi arsenali tuppa, seda valgustas üks hädavaevalt kiiluv lambike. Arsenalis valitses kaos — kõik oli segi paisatud. Vanad mõõgad, jahipüssid, pasunad, paberid, püssitäägid ja muu kraam lebas laudade peal ja nurkades hunikus. Hakkasin sõjariistade seast otsima endale revolvrit. Kuid korraga valdas mind hirm, sest viibisin ju päris üksi õudses, pimedas raekojas. Iga minu samm kajas nii ähvardavalt nondes kõrgetes tubades. Ma lendasin kui kuul raekoja uksest välja Rüütli tänavale, sealt üle Valge tänava ja Rahvavälja Tallinna maanteele. Pritska-männiku lähedal sain ma oma kaaslased kätte.

Põgenikkude voor oli suur. Seal liikusid kaitseliitlased Lareteiga eesotsas, saksa sõdurid, voorid kohalikke elanikke kimpudega ja moonavoori koormad. Nii algas ühine taganemine. Peagi jõuti Peeterristi küla kohale, kui korraga hakkas mingisugune laskmine. Algas ragin, mis kestis mõne minuti. Liikusime edasi. Äkki märkame Narva poolt suure kiirusega lähenevat helevalget tuld. Oldi arvamisel, et vaenlane on mõne soomusauto üle jõe toimetanud ning taganejaid jälgima saatnud. Kuid sõiduk osutus Imant Paabi mootorrattaks. Ta peatus ja teatas, et vaenlase luure on juba Narva jõudnud ja tema väljasõidul linnast avati tema peale tuli. Peale lühikest läbirääkimist Lareteiga istus Paap ziglale ja kadus pimedusse...

Hommikul hakkasime Repniku mõisast, kus ööbisime, trobikonnas Vaivara poole edasi liikuma. Umbes kell 11—12 jõudsime Vaivara seltsimaja „Külvajani“. Seal jäime veidi puhkama. Toiduks igale kaitseliitlasele anti karp kilusid ja mõni tükk suhkrut, kuna leib puudus. Leiba tuli muretseda oma raha eest. Minul raha kaasas ei olnud ja kellegi käest tükk leiba küsida oli mul tõesti imelik. Ei olnud ka teistel parem. Seltsimaja läheduses asuvad talupidajad olid äärmiselt vastutulematud: ei olnud neil kellegil leiba sugugi müüa!

Osa mehi liikus maanteed mööda, osa — raudteejaama suunas. Vaivara jaamas kogusime endid kokku ja liikusime mööda raudteed Jõhvi suunas edasi, Jõhvi jõudsime õhtul. Jaamas seisis üks reisijate- ja 1—2 kaubarongi. Viimastest üks oli saksa viimase sõjaväe esheloni jaoks kahuritega platvormidel, vedur ees — valmis ärasõiduks. Osa sakslasi soendas end jaama kõrval mahatehtud tulede ääres. Kaubarong sakslastega sõitis ära.

Külm hakkas liiga tegema. Et sooja saada, ronisime reisijate rongi. Ei saanud seal kuigi kaua olla, kui sakslased suure kolina saatel vagunisse ilmusid ja meid sealt minema kihutasid, sõimates „Teufel, geh weg, ja heraus“ aina lendasid. Noh „heraus“ siis „heraus“ — ei ole midagi teha, pole muud kui anna sakslastele ruumi. Korjasime oma kodinad kokku ja ronisime kui tigud vagunist välja saksa Fritsusid omakeeles siunates. Oleks nad, põrgulised, tuledki maha põlema jätnud, mille ümber nad varemalt soojendasid! Poiste tuju tõusis, kui saime suurivaevu ülessüüdanud lõkke. Suitsu nälg oli suur. Pea kõigil olid paberossid otsas ja kuigi kellegil leidus, kadus see oma noosiga nurga taha. Kolasin niisama ringi, kui silmasin, et plats, kus äsja sakslased viibisid, on ülekülvatud sigari junnidega. Mind valdas alguses viha, et näe saksad suitsetavad sigareid, aga sinul pole kuivi puulehtigi. Hakkasin lõpuks neid sigari juppe korjama, lõikasin noaga junnid peeneks ja keerasin ajalehe paberist ühe mehise vilka. Sõbrad piirasid mu kohe sisse ja muudkui „halli“ norima. Varsti poisid nospeldasidki kõik mööda platsi ringi ja korjasid sigari otse.

Öö magasime Jõhvi jaamas kivipõrandal. Jaama ruum oli nii täiskiilutud, et vaevalt leidus kohta kuhu astuda. Poetasin ennast ühe laua alla ja uinusin. Hommikul ülestõustes olid kõik liikmed nii kui ärapekstud, sest kivipõrandal polnud ma varem maganud. Põrandal maas istudes, tegin oma toidumoonale ja hanekintsule lõpu peale.

Jõhvist sõitsime kaubarongil Rakveresse. Kahe päeva pärast saime käsu Jõhvi tagasi sõita. Jõhvis tulid meie salgale juurde veel mõned Narva-Jõesuu poisid, nii et kokku oli meid ligemale 30 meest. Lipnik Ustal määrati salga juhiks ja ülemaks. Varustati meid veel laskemoonaga ja üleõla käivate riidest padrunitaskutega, igal mehel pidi alati 100 padrunit ligi olema. Anti käsk Vasknarva minna. Jõhvi mõisast saadi hobuseid ühes vankritega. Asusime teele.

Peale puhkust lisakus liikusime Permisküla poole. Kella 3 — 4 vahel saabusime Permiskülla. Postid pandi välja, patrull küla vahele ning 4—5 meest saadeti luuresse. Elanikkude jaoks kirjutas lipnik Ustal käsitsi käsukirja sõjaseaduse ja liiklemise kohta. See sai nähtavale kohale üles pandud. Ja siin elasime meie vaikselt umbes nädal aega, ilma et oleks tulevahetust olnud. Toidumoon, mis Iisaku mõisast sai kaasavõetud, oli otsa lõppemas. Vaja oli kedagi järgi saata. Liisk langes kaitseliitlase R. Rootsi peale. Temaga ühes läks veel üks kaitseliitlane. Oli pühapäeva hommik. Küla oli täiesti vaikne. Kohendasime omi riideid ja jalanõusi, mis vägise lagunema kippusid — ei olnud ju meie „tsiviil“ rõivastus luurekäikudeks põrmugi kohane. Nii mõnigi mees oli nõela ja niidiga kibedasti ametis.

Üks külamees tuli Ustalu juurde ja teatas, et punased olla 4—5 versta eemal ja veavad ülejõe sõjaväge ja neid olla õige palju. Väljasaadetud luure kinnitas sama, ka olnud neil vaenlaste luurega kokkupõrge. Siis jõudis kohale R. Roots ning tõi teate, et vaenlane on juba Jaamakülas sees ja seega meil seljataga. Tema edasi sõita selletõttu ei saanud. Algas taandumine. Laskemoona ja „Maksimi“ asetasime kahe küüdihobusele. Kuulipildujale tõmbasime lindi peale, kuigi tagavaraks meil neid kõigest oli 3. Permiskülast taandusime Ovsovo küla poole Suuresõja ajal ehitatud teed mööda. Seisukord oli täbar, meie salk oli pea igast küljest sissepiiratud. Poiste meeleolu oli nulli peale langenud. Kõik liikusid omaette nohisedes peale lipnik Ustalu, kes meie salga ees sammus, iga risttee kohal kaarti ja kompasi revideeris ja mingisugust lauluviit omale ninaette ümises. Nähtavasti püüdis meie juht laulu üminaga poisse julgustada. See andis osalt ka tagajärgi. Mõni verst sealpool Jaamaküla kohtasime vaenlase luurega. Oli väike tulevahetus ja punased pagesid metsa.

Jõudsime Iisaku mõisa. Ustal tegi korralduse — kõik mõisa hobused tallidest välja luua ja vankrite ette rakendada. Peagi seisid 4 kahehobuse vankrit mõisaõues valmis ärasõiduks, 2—3 hobust, kellele enam vankreid ei leidunud, seoti vankrite taha. Toidumoon oli meil täiesti otsas: tapsime mõisa karja hulgast 2 looma ja 2 siga. Endised küüdimehed vabastati. Ühes uhke moonavooriga taandusime Tudulinna sihis.

Tudulinnas võeti meid vastu kohalikkude elanikkude poolt õige soojalt. Talumehed olid meil abiks öökorteritesse mahutamisega. Talu, kus mina mõne kaaslasega viibisin, kuulus Roosiväljale. Lahke peremees oli ise kaitseliitlane ja kostitas meid juba hommikueineks sooja praega. Riietudes silmasin, et minu riided, mis teepeal lõhkirebenenud, olid korralikult ärapaigatud. Lahked peretütred mängisid meile klaverit ja lahkumisel eesti hümni. Taluperemehed jagasid meile igasuguseid hädatarbeid: särke, sokke kindaid jne. Mina ja ksv. F. Männimägi saime mõlemad puhtad särgid, villased labakindad ja jalanartsud. Narva poiste poolt kõigile Tudulinna elanikkudele, kes meid 1918. a. detsembri kuu esimestel päevadel nii lahkesti vastu võtsid, südamlik tänu, eriti aga tänu Roosivälja perekonnale!

13. või 14. detsembril jõudsime Rakveresse. Osa meie salgast lipnik Ustaluga eesotsas läks üle teistesse väeosadesse, sest nende korralikumad riided ja jalanõud seda võimaldasid, kuna meie, umbes 15—20 poissi olime sunnitud Tallinna sõitma.

Tallinnas paigutati meid Estonia teatri kõrvalolevasse Reaalkooli. Meie salk kujunes Tallinnas eriüksuseks ja seisis löögirühmana linna komandandi käsutuses. Võtsime osa nii mitmestki tähtsast toimingust.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist