24. veebruar 1918.
Martin Post
See oli 1918. a. 24/25 veebruaril öösel. Kella 2—3 paiku keegi koputas närviliselt minu korteri uksele. Avasin. Sisse astus härra J. S. Ta käskis mind kohe riietuda ja tulla "Meie Elu" talitusse, aga kohe! Ma protesteerisin, et mis kolamine see öösel on — pean hommikul tööle minema ja ei lähe kuhugi. Tema vastas, et pean tulema — küll seal kuulen milles asi seisab ja soovitas mulle mõnda ustavat tuttavat kaasa kutsuda. Ta lahkus kohe, sest pidi veel kellegi poole minema. Panin riidesse ja läksin Tasku majasse, et sealt K. L. ühes kutsuda. See kaasa aga ei tulnud. Läksin siis üksinda. "Meie Elu" talituses oli koos 5-6 meest ja uusi tuli veel juurde, nii et lõpuks kogunes umbes 10 isikut. Siis tõusis Eesti Ajutise Valitsuse volinik Narvas härra K. K. püsti ning teatas, et hoolimata enamlaste valvest, on tema nimele saabunud Tallinnast telegramm, et Anvelt ühes oma kaaslastega on merele põgenenud, Tallinn on vaba ja välja on kuulutatud Eesti Vabariik ja meie Narvas peame hakkama ametasutusi punastelt üle võtma. Peale ettekannet oli paar minutit täielist vaikust, sest keegi nagu ei tahtnud uskuda, see tuli nii ootamatu. Siis kõlas kui ühest suust "Elagu!" Sooviti üksteisele õnne.
Asusime arutama kuidas nüüd vabariigi väljakuulutamist kõigile teatavaks teha. Otsustati telegramm paljundada ja laiali laotada. See töö jäeti meie — nooremate hooleks. Läksime 4—5-kesi Anvelt ja Ko trükikotta ja paari tunni jooksul oli meil, lehemeistrite juhtival kaasabil, 150—200 tükki valmis. Mulle tehti ülesandeks Juhkentali kirikuõpetajale korraldus viia, et kella 10 aegu lastagu lüüja kiriku kella ja kui rahvas kirikusse kogub, siis kantslist telegramm ette lugeda. Edasi, Kreenholmi koolijuhatajale — klassis lastele telegramm ette lugeda ning peale selle lapsed koju lasta ja 25. veebruar pühaks lugeda. Kas neid korraldusi ka täideti, seda ma kontrollida ei saanud. Kell 10 pidin uuesti "Meie Elu" kontorisse ilmuma.
Läksin Kreenholmi vabriku kontori juhatajale ütlema, et tööle ei saa tulla. Kleepisin ka ühe telegrammi vabriku sisse kuulutuse tahvlile. See oli vast pomm enamlaste võimumeestele! Nad olid alul kui peata kanad. Siis võeli tribunaali korraldusel tahvel seinalt maha. Läksin linna poole tagasi. Raudtee ülekäigu kohal tuli aga M. mulle vastu ja ütles, et punakaartlased võtsid "Meie Elu" oma alla ja ukse juures seisab tunnimees. Loobusin minekust lehe kontorisse ja läksin tagasi tööle. Kuid ma ei teadnud, et mind juba tagaotsitakse. Punakaartlased olid minu korteri läbi otsinud, kaasa viinud kõik mu kirjavara ja pantvangiks võtnud minu venna. Umbes kell 2 päeval tulid kontori punane linnapea A. Dauman, punaste staabiülem K. Sharnovetski ja veel üks keda ei tundnud. Küsiti mind. Käsutati käed ülesse ja kuulutati mind areteerituks. Pandi brauningu ots meele kohale ja lubati kohe maha lasta. Kontori juhataja palus, et tehtagu seda siis õues, aga mitte kontori sees. Tahtsin veel kasuka selga panna, kuid ei lubatud, et mis sa kasukat veel verega määrid. Läksin siis ees, kolm brauninguga saksa taga. Härra R. tõi mulle kasuka järele ja pani selle mu õlgadele. Viidi mind Kreenholmi tööliste täidesaatva komitesse. See asus vabriku direktori Kollami majas. Kreenholmi "tribunaali" moodustasid järgmised isikud: Rudolf Piilberg, Mesilane, Klara Lind, Asta Siider, „Must Vaska", kes Kreenholmi vabriku tehnilise direktori kohuseid täitis, ja veel keegi venelane, kelle nime ma ei mäleta. Tribunaalis seisis ka tuttav kuulutustahvel ühes telegrammiga. — „Kas sina, kuradi vereimeja, panid selle siia üles?" — Vastasin, et seda tahvlit näen esmakordsel!. — „Ah sina, kuradi valge!" ning keegi lõi mulle 2—3 korda mööda nägu. Suust ja ninast hakkas verd jooksma; keegi lõi püssipäraga selga. Kukkusin põrandale. Kui kaua ma lamasin ei tea. Kui üles ärkasin, olid käed nööriga seljale seotud ning vere lomp põrandal.
Siis toodi tribunaali uuest kontorist ametnik Hugo Peterson, kes oli võetud pantvangiks venna eest. Õhtupoolikul kella 4 aegu viidi meid kahekesi 6 püssimehe vahel punaste staapi linna raekotta. Kahe tunni pärast algas linnapea A. Daumani ja staabiülema K. Sharnovetki eesistumisel kohus minu üle. Küsiti, kes ma olen. Vaslasin — Kreenholmi kontori ametnik. — "Oled valge! ütle, kes on sinu kaaslased ja kust said selle telegrammi?" Vastasin, et kaaslasi ei ole ja telegrammi sain uulitsal kellegi tundmata isikult. — "Valetad, kurat!" Näidati üht paberit: "Vaata, siin on kõik selle ussipesa nimed ja aadressid". Vastasin, et ei tea ega tunne ühtegi neist. — "Valetad" — See oli kõik. Staabiülem tõusis püsti ja mind vajutas üks vahtidest põlvili nende ette. Loeti ette kohtu otsus — kell 12 öösel mahalasta linna vallil. Samas telefoneeris Sharnovetski kellegile, et kommerts-, merekooli ja gümnaasiumi vanemate klasside õpilased, kes öösel kooli formis liiguvad, tulevad ilma kohtuta koha peal maha lasta. Nüüd vabastati minu vend ja lasti teda minna. Mind aga toodi välja, pandi seina äärde, 5—6 püssimeest valveks juurde ja hakati kuulipildujat minu sihis üles seadma, ütlesid, et teevad veidi laskeharjutust valge kuradi nahal. Pöörsin silmad seina poole, et mitte näha seda toimetamist. Kuid sain püssipäraga löögi selga. — "Sa, kurat, värised juba, ei julge töörahva valitsusele otsa vaadata! Vaata niisugune on sinu vabariik" ja sülitasid vastu silmi. Olin vist esimene vang "töörahva" käes, sest iga mees tahtis mind näha ja rusikaga minu vastupidavust proovida. Kella 9 paiku tuli üks juut; küsis kust vallast ma pärit, kus vanemad jne. ja tõi tüki paberit, et kirjutagu mina oma viimase soovi ja andku ära uur ja rahakott vanematele edasitoimetamiseks. Vastasin — edasi anda ei ole mõtet, saate nii kui nii varsti kõik endale ja soovida pole muud, kui tehtagu rutem lõpp. Korraga tuleb sisse salk punaseid kaasas vang Karl Peterson. Tema vend Hugo vabastakse seepeale pantvangist. Tähendab, punastel kinninabimisega oli õnne. Vähe aja pärast toodi Juljus Kirmi, Gustav Lorents. Öösel kell 12 oli meid 7 meest. Nüüd teatatakse meile, et täna mahalaskmist enam ei ole; see toimub homme kell 5 sibi-aukude ääres ja nüüd viidakse meid Kreenholmi vangimajja.
Meid toodi välja raekoja ette, kus oli ülesseatud kaks kuulipildujat. Tervelt 15 punaväelast määrati meid vangimajja viima. Umbes kella 2 paiku öösel hakkas meie rong liikuma. Saime kino Skatingu kohta, kui polguhoovist kostsid püssipaugud. Kes lasid, ei tea. Mulle löödi püssipäraga selga ja kästi kõhuli heita. Lamasime lumes vist pool tundi, kui jälle liikuma hakkasime. Punased arvasid, et meie "valged" tulevad meid peastma. Edasiminnes nägin, et üks kuulipilduja oli ülesseatud Tamm-Stammi nurgal ja teine raudtee lähedal. Vangimaja juures sain jälle püssipäraga. Hea, et paks kasuk mind kaitses.
Vangimaja kantseleis võeti kasuk seljast ja müts peast, siis otsiti põhjalikult läbi: ära võeti uur, rahakott ja sõrmus, ütlesid, et vabastavad üleliigsest raskusest, sest ega teel sinna ilma seda rämpsu vaja ole. Siis alles ilmus vangimaja ülem. Minu üllatus oli suur. See oli enne minu käsutusse kuuluv tööline Madisson hambuni sõjariistus. Seisin abituna tema ees. Minu sealolek nähtavasti vihastas teda. — "Ka sina, kuradi töörahva vereimeja, oled lõpuks siin!" — kahmas kirjutuslaualt nuudi. Paari-kolme löögi järele langesin kokku. Kui ärkasin, leidsin enese ühesl väiksest ruumist kükitamas, sest pikali olemiseks ei olnud ruumi — tuba oli niivõrt inimesi täis. Nagu pärast selgus, oli see nr. 7. Neli või viis päeva olin selles kongis. Siis viidi mind ülesse teisekorrale, kus kolm-neli tuttavat eest leidsin (Jakob Kull. R. Uuk j.t.) Seal oli veidi lahedam. Mitme päeva jooksul mulle süüja ei antud — olin päris nõrk. Et mul lootus kadus vangist elusalt peaseda, siis otsustasin, kaasvangide keelust hoolimala, ennast küsida haigemajja ehk mahalasta. Kutsuti alla kantseleisse. Kandsin vangimaja ülemale Madissonile ette oma soovi. Ta käskis kolmel mehel padrunid püssi panna ja hoovis mind mahalasta. Mahalaskjale vanemaks oli endine vanem kontori-poiss Mahkats. Kuid need mehed olid mulle kõik hästi tuntud ja ei julgenud või, ei tahtnud mind surmata. Nad viisid mind Kreenholmi haigemaja arsti dr. K. juurde, kes tolajal oli kontori ametnikkude ühisuse esimees. Arst küsis mis mul viga. Vastasin, et palun haigemajja jätta. Paigutati mind siis palati, mida kaks vahti valvasid.
Mõne päeva pärast ütles mulle üks vahtidest, et homme kella 5 ajal saavad kõik vangid mahalastud, selleks tuleb Peterburist eshelon madruseid. Kuid samal öösel olid minu vahid kadunud. Hommikul kostus Paemurru poolt kuulipilduja ragin. Kell 10 paiku ilmus haigemajja saksa ohvitser. See oli 4. märtsil 1918. a.
Linnas oli levinud jutt, ei mind on mahalastud ja surnumajja viidud. Seal leiduvatest 5—6 laibast üks pidin mina olema, kelle pikkus ning riietus sarnanesid minu omadele ja pea tundmatuseni purustatud. Ka oli minu laiba juurde kaks pärga asetatud. Käisin surnukambris oma teisendit vaatamas. Kodus tehti ettevalmistusi minu matuseks. Minu järsk ilmumine sünnitas sensatsiooni.
|