Ruhnu

[Arensburger]

Üpris vähe on kirjutatud kaugesõidukapten Edward (Eduard) Espenbaumist, kes sündis 11. augustil 1891.a. Reigis, Hiiumaal ja suri 07. veebruaril 1980 Lakewoodis USA-s. Viimased paarkümmend aastat oma karjäärist, sõitis ta kaptenina suurtel USA kaubalaevadel.
Edward Espenbaum siirdus hiidlasena juba noorena merele. Olles saanud vajaliku praktika, astus ta Helsingis merekooli, lõpetades selle 1917. a. kaugesõidukapteni diplomiga, olles nooremaid eesti kapteneid tol ajal.
Vabadussõja ajal, aastal 1919, viis ta läbi ja saavutas sellega ka selle au, et ta nii öelda „vallutas“ Ruhnu saare ja liitis selle Eesti Vabariigiga. Eduard Espenbaum oli sel ajal määratud E.V. merejõudude poolt ühe väiksema rannalaeva komandöriks, milline oli kogu Vabadussõja aja E.V. mereväe käsutuses, nagu ka kõik teised eesti kaubalaevad, alludes Johan Pitkale.
Kevadel 1919.a., kui meri oli möödunud külma talve jääst peaaegu vaba, sai merekapten E. Espenbaum merejõudude staabist korralduse laev korda seada, vajalikult täiendada meeskonnaga ja sellekohase käsu saades välja sõita merele ning siirduda Ruhnu saarele, et saar "vallutada" ja sellele tõmmata Eesti Vabariigi lipp, kuulutades ühtlasi saare rahvusvaheliste määruste tavade kohaselt Eesti Vabariigi territooriumi lahutamata osaks.
Laevale asusid peale relvastatud meeskonna, mille komandöriks oli kapten E. Espenbaum, ka E.V. kaubandusministeeriumi esindajad, kes allusid ka kaptenile. Neil oli kaasas kingitusi Ruhnu rahvale - nagu hülgepüssid, mitmesugust toiduvarustust, soola j.m.
Niisuguse koosseisuga alustati Tallinnast Ruhnu-reisi. Saarele lähenedes märgati selle rannapiiril meeste kogusid. Nagu varsti selgus, olid mehed saarel relvastatud. Nad ei usaldanud võõraid ega lubanud kedagi saarele tulla, olles valmis avama oma "relvastusest" tule. Järgnesid läbirääkimised, milliseid tuli pidada kapten Espenbaumil ja mida aitasid ka kaubandusministeeriumi esindajad. Kui ruhnlastele pikapeale selgeks sai ja nad uskuma hakkasid, et tegemist on omadega, sõpradega "suurelt maalt", oligi tee saarele vaba. Laev randus.
Kapten Espenbaum täitis ka teise temale usaldatud ülesande, heiskas saarele Eesti Vabariigi lipu, sini-must-valge. Ka kingitused jaotati. Pärast seda korraldatud saarel omavaheline koosviibimine sellekohase pidulikkusega.
Sellest ajast kuulub Ruhnu saar Eesti Vabariigi territooriumi koosseisu. Teatavasti oli selleaegne Ruhnu rahvas rootsi päritoluga. Elanud saarel muistsest ajast ja omamata kuigivõrd sidemeid oma kunagise päritolumaaga, on saare rahvast teateid juba 1341.a. Ruhnlastel oli juba vanast ajast aga sidemeid hoopis mandrilt Pärnuga ja Saaremaa eestlastega. Nende teiseks keeleks oligi eesti keel.
Ruhnu olukord oli 1919.a. väga segane. Saar asub ju Liivi lahes Saaremaa ja Läti põhjaranniku vahel. Vabadussõja käigus, ajal mil E. Espenbaum opereeris seal E. V. merejõudude korraldusel, oli pool Lätit veel vabastamata sakslaste landesveerist, Ulmanise valitsus oli hädavaevu Riiast, sakslaste eest, pääsenud briti laevadele, kui need seisid Liibavi sadamas.
Ajaloo jooksul on Ruhnu allunud Kura piiskopile, Liivi sõja järel selle järglasele Kura hertsogiriigile. 1621.aastast kuulus saar Rootsile ja 1712.a. läks Vene tsaaride võimu alla. Vabadussõja perioodil taotlesid saart endale nii Eesti kui Läti.

Ruhnu oludest sel ajahetkel annab kõige parema pildi Briti purjespordientusiast ja kirjanik Arthur Ransome oma raamatus "Racundra esimene meresõit" ("Racundra`s First Criuse"), mis ilmus 1927. aastal, kuid mälestused on esmakordselt näinud ilmavalgust juba 1923.a. kirjastuses George Allen and Unwin Ltd. illustreeritud väljaandes. Raamat sisaldab huvitavaid mälestusi autori merereisist Eesti vetes jahiga "Racundra". Mis aastal reis toimus, ei ole raamatus märgitud, kuid arvestades teose ilmumise aega ja järeldades raamatu sisust, toimus see tõenäoliselt 1921. aastal.
Ruhnust arvab autor nii:
Esimeseks peatuskohaks Eestis, Riiast tulles, oli Ruhnu saar. Autor annab maalilise kirjelduse saare loodusest, jutustab elanikest ja elukorraldusest. Nii ütleb ta, et ruhnlased on rootsi rahvusest hülgekütid, kes kõnelevad arhailist rootsi keelt ja elavad eraldatuna välismaailmast mingi "12. sajandi keskajale sarnaneva korra järele, milline on kommunismiga võrreldav"! Saar on jaotatud taludesse, milliseid sama palju kui perekondi. Uute talude loomine perekondade suurenedes ei ole võimalik maa puudusel. Kui perekond suureneb, ehitatakse talutarele ruum juurde. Vahest ei tehta sedagi . Kui poeg abiellub, teeb ta endale voodi ja asetab selle vanematega ühte ruumi. Nii võib topeltvoodite arvu järgi pearuumis teha kindlaks perekondade arvu igas Ruhnu talumajas. Ruhnu elanikkond koosneb 270 inimesest ja nende peamiseks tegevuseks on hülgejaht. Iga tapetud hüljes kuulub kogu ühiskonnale. Naised kannavad rootsi rahvarõivaid ja mehed kodukootud riideid ning hülgenahast jalatseid. Nende kõlbluse normid on valjud. Nii kuulis ta ,et mõni aasta tagasi keegi naisolevus oli eksinud moraali vastu, mille järel saare elanike üldkogu olevat mõistnud ta surma. Kuna aga kedagi ei leidunud, kes olnuks nõus otsust täide viima, seotud eksinud naisolevus kinni vana väikese paadi külge ja lükatud tuulise ilmaga merele. Tuul aga ajanud paadi Kuramaa randa, kus patune naine üles leitud ja päästetud kohalike kalurite poolt. Autor oletab, et küllap see naine jätkab oma kõlvatut eluviisi Lätimaal, kus rahvas on vähem pentsik, kui Ruhnus. Peatusel Ruhnus puutus A.Ransome kokku ka kohaliku "kuberneriga", kelleks oli lühike, lonkav, vanem mees purjeriidest riietega ja meremehe mütsiga. Ta oli ameti poolest tuletorni ülevaataja ja seega ainus riikliku võimu esindaja saarel. Ta valdas rootsi-, eesti-, vene-, ja kuigivõrd ka inglise keelt. Kui ta kuulis, et külastaja on inglane, küsis ta kohe: "Kuidas on lood Iirimaaga?" Ta paistis teadvat, et selline küsimus oli tol ajal inglastele piinlik! Tuletorni hoidjalt kuulis Ransome, et ka väljastpoolt on hakatud Ruhnu vastu huvi tundma. Samal suvel oli külastanud saart ka välisminister A. Piip koos inglise saadikuga. Kuid saare elanikke jätsid taolised asjad ükskõikseks. Nad pidasid end ruhnlasteks ja soovisid sellisteks ka jääda. Samaaegselt ei olnud neil midagi ka selle vastu, kui neid peeti eestlasteks. Nad ju küttisid hülgeid Eesti rannikul ja tegid äri Kuressaarega. Ka tuletorni ülevaataja oli neile alati saadetud Tallinnast.