Katsun siin veidi refereerida paari mudelialasest kirjandusest pärit artiklit – kõike sõna-sõnalt tõlkima hakata pole vist mõtet, kuna siis tekiks põhiosas palju korduseid.
Tavaline on olukord, kus mudeliehitaja, lõpetanud järjekordse mudeli värvimise, kannab sellele eraldusmärgid ja lakikihi ja ongi kõik – just nagu olekski kauaoodatud finis käes. Kuid ei, igasugu foorumites targutatakse pidevalt vanandamistest ja toonimistest ja pesudest ja kes teab millest veel, ilmselt tuleks asja veidi lähemalt uurida. Tegelikult mahub termini „toonimine“ alla terve kompleks erinevaid tehnoloogilisi võtteid, mis lõppkokkuvõttes võimaldavad saada mudeli viimistlemise käigus võimalikult „ehtsa“, reaalsust imiteeriva välimuse. Need võtted võib jagada kahte erinevasse valdkonda, esiteks realistliku värvuse saamine, teiseks värvkatte vananemise ja ekspluatatsiooni jälgede imiteerimine. Kui teise valdkonnaga tundub tegevuse suund selge olevat, siis esimest tuleks veidi rohkem lahti kirjutada, kõigepealt poleks paha põhitõed uuesti üle rääkida – seda on mõned korrad juba tehtud, kuid kordamine pidavat olema tarkuse ema...
Kui nüüd vaadelda reaalset masinat - näiteks tanki või lennukit – ja selle vähendatud koopiat ehk mudelit, siis selleks et saada üldvaadet reaalsest masinast ilma pead kahele poole pööramata, peab vaatleja asetsema objektist ligikaudu 10-20 meetri kaugusel. Kaugus oleneb objekti suurusest. Sama masina mudelit näeme aga kõige paremini ligikaudu 30 cm kauguselt, mis on tavaliselt vahemaaks raamatut lugeva inimese silmade ja raamatu vahel. Selleks et lähedalt vaadeldav mudel oleks nägemismeele poolt tajutav reaalse masinana, seega 10-20 meetrisel distantsil asetseva päris tanki või lennukina, tulebki mudeli värvimisel kasutada toonimist, mis loob reaalsuse illusiooni, aitab nägemismeelt „ära petta“. Reaalne objekt võib olla värskelt pestud, kõik praokesed viimseni puhtaks küüritud, kuid kui eemaldume sellest kaugusele, kus näeme objekti tervikuna, siis on kõik needsama puhtad vahed, praod ja jätkukohad äkitselt tumedamad, kui lähedalt vaadatuna. Põhjus on selles, et õhk ei ole sugugi täiesti läbipaistev keskkond, kõikjal leiduva tolmu ja veeauru tõttu hajub osa õhumassi läbivast valgusest. Samuti tekivad eemalt vaadates varjud, mis lasevad neidsamu puhtaksküüritud pragusid ja vahesid paista palju tumedamatena, kui on masina põhivärv tegelikult. Samas tundub masin ise eemalt vaadatuna heledam, kui ta on seda lähedalt vaadates. Järelikult peab lähedalt vaadeldava mudeli värvus olema prototüübi omast veidi heledam, mida väiksem mõõtkava, seda heledamaks tuleb mudel värvida võrreldes reaalse masina värvusega.
Sellel teemal sai juba korra üks posting tehtud, seal on asjast lähemalt juttu, pealkirjaks oli „Värvitoon ja mõõtkava“, kusagil vanemate teemade hulgast tuleks otsida, kui huvi pakub.
Kui püüame jäljendada samasugust valguse-varju mängu mudelil, nagu see on nähtav reaalsel masinal, siis tuleb mudeli sügavamad, varju jäävad kohad toonida tumedamaks ja etteulatuvad pinnad, vasutpidi, veidi heledamaks. Mudeli pinna selline töötlemine toob esile rohkem valguse käes olevad alad ja rõhutab varju jäävaid piirkondi, mis kokkuvõttes muudavad kogu mudeli realistlikumaks, ainult ühte tooni mudel mõjub toonitu kõrval üsna igava ja tasapinnalisena. Toonimiseks kasutatakse mitut meetodit:
1.Eelnev toonimine. Tumedate värvkatete puhul (saksa tankihall) ei anna selline meetod erilist efekti. Kasutatakse suhteliselt harva, meetod seisneb varju jäävate piirkondade mustaks ja eenduvate pindade valgeks värvimises, selliselt ettevalmistatud mudel meenutab veidi malelauda. Pärast alusvärvi korralikku kuivamist pihustatakse peale imeõhuke kiht põhivärvi, mis katab vaevu-vaevu, nii et allpool olevad mustad ja valged kohad kumavad tugevalt läbi. Seejärel järgmine õhuke kiht, kuni üleminekud valgelt mustale hakkavad ähmastuma, edasi on kõik tunnetuse taga kinni: värvikiht peab jääma sellise paksusega, et üleminekud ei ole näha, kuid sügavamad kohad tunduvad alloleva musta värvuse tõttu tumedamad ja eenduvad pinnad valge aluspinna kumamise tõttu heledamad.
Kujutan ette, et selle õige tasakaalu leidmine ei ole sugugi lihtne.
2. Erinevat tooni põhivärviga värvimine. Värvima asudes valmistatakse ühe põhivärvi asemel ette kolm (lennukite puhul tavaliselt kaks) erinevat tooni: põhivärv ja selle kaks modifikatsiooni – üks õige veidi põhivärvist heledam ja teine põhivärvist veidi tumedam toon. Mudeli värvimisel kantakse põhivärv külgprojektsioonidele, heledamaks toonitud värv hästi valgustatud pindadele – lennukitel on nendeks tiiva, stabilisaatori ja kere ülemine pool, tankidel torni ja kere ülaosa. Tumedamaks toonitud värviga kaetakse varju jäävad pinnad – lennukitel on alumine pool tavaliselt helesinistes või -hallides toonides värvitud, kuid tankidel on selleks kere alumine pool, mis on varjutatud roomikute ja poritiibadega. Sellist meetodit kasutatakse eelkõige suuremate pindade puhul. Kui tankide juures ei ole ühelt toonilt teisele üleminekutega probleeme – reeglina on detailid konstruktsioonist lähtuvalt üsna selgelt piiritletud, siis lennukite puhul tuleks jälgida külgpinna värvuse võimalikult sujuvat üleminekut kere ülaosa suunas heledamaks.
3.Pesu. Meetod seisneb eelnevalt värviga kaetud mudeli väikeste nõgusate pindade kontrastses varjutamises. Üheks põhitingimuseks on korralikult kuivanud värvkate, paljud spetsid soovitavad näiteks Humbroliga värvitud mudelil lasta enne pesu vähemalt kolm päeva soojas ruumis kuivada. Seejärel segatakse mudeli põhivärvi mittelahustava lahusti baasil hästi vedel musta värvi lahus. Heledamate pindade pesuks soovitatakse kas tumedamat või heledamat halli. Konsistentsi poolest ei ole see lahus isegi mitte värv, vaid määrdunud lahusti. Need kohad, mis on mudeli pinnal nõgusad – lennukitel kõiksuguste paneelide vahed, luukide ümbrused, voolundajate servad, tankidel mootorikatte restid, varju jäävad sisenurgad, poltide-mutrite-neetide ümbrused, keevisõmblused, liitekohad, kaetakse selle lahusega. Õigem oleks öelda, et puudutatakse neid kohti pesulahusesse kastetud pintsliga – lahus jokseb intensiivselt süvenditesse laiali. Puudutamise kohtadesse jäänud täpid eemaldatakse puhtasse lahustisse kastetud vatipulga või pehme puhta pintsliga. Valgunud süvendeisse, lahus kuivab ja tekitab sel kombel „varju“ efekti. Nagu juba eelnevalt märgitud, kasutatakse seda meetodit väikeste süvendatud pindade visuaalseks rõhutamiseks. Lahustiks kasutatakse tihtipeale tärpentini, pigmendiks – maalimiseks kasutatavat õlivärvi. Selleks et pesulahus jookseks sinna, kuhu soovitud või kataks just soovitud piirkondi, kaetakse need kohad eelnevalt puhta lahustiga.
4. Kuivpintsel. Seda meetodit kasutatakse samuti eelnevalt põhivärviga kaetud mudelil, kuigi ta on põhimõtteliselt eelpoolkirjeldatule vastupidine. Kui eelnevalt tegelesime süvendite tumedamaks toonimisega, siis selle meetodi eesmärgiks on väljaulatuvate detailide ja servade heledamaks toonimine. Lennukite juures on nendeks väljaulatuvad tiiva ja kere ribid, armatuurlaua näidikute ääred, piloodi istme servad, jne. Tankide juures luukide servad, lukud, kõiksugused esileulatuvad ääred ja randid, poldid-mutrid ja neetide pead. Kõige levinumaks mooduseks on segada valmis paks, põhivärvist tooni võrra heledam maalimiseks kasutatav õlivärv. Seejärel võetakse seda pintsliga ja tõmmatakse pintsel lapi sisse peaaegu kuivaks. „Peaaegu“ on siinkohal väga tähtis sõna – pintslile peab jääma täpselt niipalju värvi, et sellega üle mudeli äärte ja servade tõmmates jääks näha vaid õige veidi heledam jälg. Kui pintsel jätab lihtsalt värvise jälje, tuleb kuivatamist korrata, kui aga ei jäta üldse mingit märki, siis sai üle pingutatud ja tuleb uuesti alustada. Antud operatsiooni jaoks sobib kõige paremini lapik pintsel ja sellega tuleb kõik väljaulatuvad servad eelmainitud kombel üle käia. Kui juhtume üle pingutama, ei juhtu midagi – kuna tegu on õlivärviga, saab liigse lihtsalt ära pühkida ja uuele ringile minna.
Kunagi oli kuivpintsli meetod ääretult populaarne ja mudelite viimistlust kiputi hindama lausa selle alusel, et kas kuivpintslit on kasutatud või mitte ja kui, siis et kui palju.. Nüüdseks on huvi ilmselgelt vähenenud, kuid tegelikult tasub proovida ja kasutada kõiki meetodeid, peaasi on säilitada mõõdutunnet.
Võimalik et pärastpoole panen veel üht-teist kirja.
Urmas.
