et nõukogude sõduril seda kultuurat na vähe oli siis teinekord tehti mingisuguseid rivikorras kultuuriüritustele käike (utsebkas oli 2-3 korda)
ühekorra viidi ligidalasuvasse teatrisse -ju siis publikut nappis,sai magada 2 tundi
teisel korral mingisse pioneeride majasse
kolmandat korda ka kuskile kultuurat nautima ,vist kinno
väeosades erilisi pahoode ei viitsinud keegi korraldada
Gussevis oli mingi riviga kinnominek kus käimiseks oli paradka vaja selga ajada,et seda ei viitsinud teha siis seal ei käinud
teised tondid aga käisid mitu kuud järjest laupäev-pühapäev ühtesid ja samu filme vaatamas
nii palju siis kultuurast
kulturnoje meroprijatie alias kultpahod
...
See on tõesti hea teema. Meie saime käia kõikvõimalikel kontsertidel käia tihti. Leningrad oli ju lähedal, ning mida kuulata-vaadata külluses. Meie väeosas oli üks lipnik, perekonnanimega Belõi. Haridust ilmselt vaevalt 7 klassi, kuid hirmus kontsertide ja teatrite külastaja. Tavaliselt tema oligi meie saatjaks. Pandi kokku paarikümnene grupp, Privetniskojes liinibussi peale ja Zelenogorskisse ning sealt omakorda Leningradi. Sai kahel korral käidud Mashina Vremeni kontserdil, üks kord Zemljane, mingi Ida Saksa pundi kontserdil (Oktjabrkij, Jubileinõi kontserdisaalid) jne. Päris mitmed korras Leningradi filharmooniumis klassikat nauditud, BDT-s. Üks kord oleks peaaegu saanud külastada Kuuba varietee (või kabaree) truppi "Tropikana", kuid ei õnnestunud saada pileteid, nii, et poolpaljad tantsutüdrukud jäid kahjuks nägemata. Tavaliselt oli kontserdi-teatri külastamise põhjus mitte muusika nautimine, vaid elementaarne soov puhvetis aega surnuks lüüa. Tollal oli see koht ainuke, kus sai sisse libistada õiget Tšehhi õlut, rääkimata Gruusia, Armeenia margiveinidest ja peale haugata võileib musta kalamarja või balõkiga. Segi ennast keegi loomulikult ei kamminud, kuid meele tegi hääks. Pealegi oli lipnik Belõi väikese napsi suhtes täiesti tolerantne Lisaks kõigele oli koos kaadrikaitseväelasest saatjaga Leningradi vahel ohutu kulgeda, tavaliselt patrullid selliseid gruppe ei kontrollinud. Kuni ükskord väeossa tagsi jõudsid oli kilk peast läinud. Ühesõnaga tore värk. Väeosa külastasid ka erinevad haltuura-artistid, eks siis sai klubis istutud ja unega võideldud...
Tumemaa minu jaoks.
Käidi küll tsirkuses, aga mul oli nädalavahetustel "oma programm".
Autopark, makk ja seltskond eestlasi.
Käidi küll tsirkuses, aga mul oli nädalavahetustel "oma programm".
Autopark, makk ja seltskond eestlasi.
[i]Last thing I remember, I was Running for the door
I had to find the passage back To the place I was before
"Relax", said the night man, "We are programmed to receive.
You can check-out any time you like, But you can never leave!"[/i]
I had to find the passage back To the place I was before
"Relax", said the night man, "We are programmed to receive.
You can check-out any time you like, But you can never leave!"[/i]
selge see et laupäeva lõunast pühapäeva õhtuni oli selge baldjooz
Viimati muutis kalleb, 01 Apr, 2013 14:49, muudetud 1 kord kokku.
Kultpahod on väga kena sõna. Väeosas, kui olime Tiraspolis komandeeringus, sai ikka kultpahodidel käia. Üldiselt meil puudusid igasugused linnaload. Polnud lihtsalt ligidal ühtegi linna, kuhu minna. Oli küll Markuleshty sealsamas, aga seal lihtsalt ei olnud midagi teha.
Aga 1986-nda aasta suvel olime komandeeringus. Ja seal anti meiel peaaegu iga nädalavahetus linnaload. Millegipärast siiski mitte iga nädalavahetus. Siis käisime niikaua zampoliidile peale , kuni ta meid kambaga linna peale viis.
Veidike jama oli muidugi kambaga linna vahel konnata, aga ikkagi parem, kui autopargis kükitada.
Aga 1986-nda aasta suvel olime komandeeringus. Ja seal anti meiel peaaegu iga nädalavahetus linnaload. Millegipärast siiski mitte iga nädalavahetus. Siis käisime niikaua zampoliidile peale , kuni ta meid kambaga linna peale viis.
Veidike jama oli muidugi kambaga linna vahel konnata, aga ikkagi parem, kui autopargis kükitada.
Eks selle kultuuraga oli nagu oli. Vähemasti 2 augustil veeti alati kohale kari igtsugu ilmselt pisut peetud kohalikke ,,tähti,, jne. See käis üldise pokazuhha sisse-sest see päev oli väeosa külastajatele avatud ja eks siis tehti igasugu ahvitsirkust et veenda kohalolijaid meie imelises väljaõppes, elutingimuste luksuslikkuses jne, jne...Nii et kord aastas oli kontsert ja kotletid garanteeritud. Ja millal ka kindlalt oli miski ,,kultuurirünnak,,-loomulikult seoses valimistega! 87. suvel igatahes miski valimistsirkus seal käis, meiegi saime oma kohustusliku annuse kontserti ja hääleõiguse kasutamist kätte. Mida, keda, kuhu ja miks valiti-niru keeleoskusega noorsõdurina saand ma sellele pihta siis ega tea seda ka praegu. Oma valimissedeli igatahes poetasin prügikasti, a ega see seganud neil oma 99,9 % kirja panemast. Ju ma siis see 0,01 kadunukest olin. Muul ajal piirdus kultuur vahest väeosas näidatava filmiga või kui said linnaloa ja ise käisid. Vremjast rääkimata-sellest saand üle ega ümber.
voina k voinu, a obeb-po rasparjadku!
Ma sain juba esimesest kultpohodist nii vägeva kultuurielamuse, et jätkus pea demblini. Alles teisel aastal, kui kunsti ülim lummus hajuma hakkas, käisin vist korra kinos ja enne seda põikasime läbi Kaliningradi Viiendast Fortist. See oli üsna sõjaväelinnaku lähedal, lahingukuulsusega seotud paik. Zampolit armastas ikka manitseda, et enne linna peale õgima ja laaberdama minemist tuleb oma hinge eest hoolt kanda, fortist läbi astuda ja sealt vaimujõudu ammutada.
Esimese kultpohodiga õnnistati vande andmise päeval, seega paar nädalat pärast saabumist. Päev ise oli pidulik. Riviplatsi äärekivid lubjati aegsasti valgeks, hommikul raputati hoolikalt õuel kasvavaid puid, et need kõik oma kukkuma hakkavad lehed maha puistaks. Õues oli küll südasuvi, aga vaat kui langeb üksik vahtraleht otsustaval hetkel vandetõotuse tekstile ja siis pole skandaalist pääsu. Leedulastele (hea lähedalt tulla) ja tsusmekkidele (lambakarjusest sirgus inimene) olid vanemad külla tulnud. Kogu muu melu seas loeti ka truudusevanne ära.
Pärast seda oli vaba aeg, mille sisustamiseks võis igaüks zampoliti poolt etteantud piirides oma fantaasiat kasutada. Neil, kellel külalisi oli, polnud vaja pead vaevata. Teine koolkond läks lenkomnatasse (punanurka) magama. Senitundmatu mõiste "vaba aeg" tähendas ühtlasi uneaega. Mulle hakkas silma üks seltskond kes oli kaheaasta-vabatahtliku välimusega prillidega leitnandi - väeosa tollase komsomolisekretäri ümber kogunenud. Silmad põlesid nagu klapitaks pudelit või arutataks viisaastaku külviplaani. Õhk olin täis tundmatuid mõisteid, mille hulgas kordus ikka ja jälle "kultpohod". Kehva vene keele oskuse kiuste sain aru, et "kultpohodi" all mõeldakse mingit kultuurset ajaveetmist ja kelle viieks õhtul peab pataljonis tagasi olema. Tavaolukorras astuvad intelligentinimesed alles viiest õhtul kodust välja ja vähemalt kolmveerand igasugustest mõtetest ja eluunistustest läks selle ajapiirangu tõttu loojakarja.
Leitnant lõi igasugustele õhtumaade kultuuritraditsioonidele käega ja vedas jõugu liikuma, valgustades meid, et küll kõik selgub asjade käigus. Ma oma noorusnaiivsuses arvasin, et võib-olla külastatakse suure filosoofi, isemõtleja ja vaimuhiiglase Immanuel Kantiga seotud paikasid. Ikkagi sealtkandi mees. Aga ei.
Leitnandi esimene valik oli hoopis seesama Viies Fort. See mõte maeti kohe maha, sest autobuss läks just nina eest ära ja järgmist ei olnud aega ega tahtmist oodata. Vana hakkas siis oma kultpohodi ühistranspordi põhjal kombineerima - umbes nii, et näe, neljanda liini buss tuleb, põrutame sellega ja hüppame nüüd trammi peale, üks just keerab nurga tagant välja.
Sellise "tunne oma kodulinna" retkega jõudsime sadamasse. Veel hõljus õhus õhkõrn lootus, et leitnant organiseerib ekskursiooni mõnele ookeaniaurikule või uhkele reisilaevale. Ei-ei, ainuke territoorium kuhu sisse lasti oli kalasadam ja miljonivaade SRT-dele ("keskmine kalatraaler" vene keeles). Lonkisime mööda kaid: jube träänihais ja õlises vees loksuvad roostes surmakünad.
Ühelt aluselt jälgis kummalist ristikäiku üllatusest ja pohmakast kandiliste silmadega vahimadrus. Traaler oli vist otse Kanada vetest tulnud ja kogu meeskond vahetas linnas palgaraha vedela vastu - rohkem ei liikunud tekil mitte ühtegi hingelist.
Meie leitjuhha fikseeris kontakti ja üritas laevale murda, et autobati elanikele karmi aga tulusat meremeheelu tutvustada. Ta ettekujutuses oleks vahimadrus olnud nagu vana partisan, kes punase pimikulambiga immiteeritud lõkketule valguses küllatulnud pioneeridele kaugetest sõja-aastatest jutustab. Vahimadruse silmades asendus üllatus kabuhirmu ja siis vahkvihaga. Kari kiilakaid bandiite trügib laevale, siin ei aita nüüd küll muud kui pootshaak.
Leitnant ühmas midagi stiilis, et kui ei kutsuta , pole tarviski ja et mitte osast välja langeda, pidas samas kai peal improviseeritud loengu teemal "Kaliningrad - merevärav ja üleliidulise tähtsusega kalakonservide valmistaja" Gruppi sattunud sisemaa mehed vahtisid vikerkaarevärvides sillerdavat vett kus ulpisid mingid puunotid ja tühjad pudelid. Et selline ongi siis lapsepõlve raamatutest tuttav MERI ja siit algavadki teed kaugetesse ja salapärastesse maadesse.
Teised hoidsid päid kuklas. Õhus pikeerisid vasika suurused kajakad ja betoonist sadamakais haigutavad augud täitusid aegamisi taevast sadava guaanoga. Meie uutest, alles esimest korda seljas olevad paradkadest (paraadvormidest) oleks pärast mõnda otsetabamust ainult metallnööbid ja rihmapandlad alles jäänud. Või veel hullem kui palja käe peale kukub- võtab kuni luudeni lihast puhtaks.
Leitnant tunnetas samuti, et vastasjõud on selges ülekaalus ja kiirustas oma sõnavõtu lõpetamisega. Tulid veel paar lauset, mis kutsusid uutele töövõitudele ja siis toimus rindejoone õgvendamine ehk organiseeritud taganemine. Kiireks läks, zampoliti määratud armuaeg hakkas varsti läbi saama, aga me olime alles kuskil heeringatünnide vahel. Enne tagasitulekut ei jõudnud isegi poest läbi minna, aga vahet polnud - paberraha polnud keegi juba ammu enam peos hoidnud.
Pärast pataljonis küsisid teised eestlased, et kuda oli. Enamik neist olid valinud puhkepaiga lenkomnatas ja nüüd silmnähtavalt värske olemisega. Ega polnudki midagi rääkida, nagu Tammsaare "Karjapoisi pühapäev". Oleks Lenini toas rohkem vabu toole olnud, võinuks isegi hoopis silma looja lasta.
Esimese kultpohodiga õnnistati vande andmise päeval, seega paar nädalat pärast saabumist. Päev ise oli pidulik. Riviplatsi äärekivid lubjati aegsasti valgeks, hommikul raputati hoolikalt õuel kasvavaid puid, et need kõik oma kukkuma hakkavad lehed maha puistaks. Õues oli küll südasuvi, aga vaat kui langeb üksik vahtraleht otsustaval hetkel vandetõotuse tekstile ja siis pole skandaalist pääsu. Leedulastele (hea lähedalt tulla) ja tsusmekkidele (lambakarjusest sirgus inimene) olid vanemad külla tulnud. Kogu muu melu seas loeti ka truudusevanne ära.
Pärast seda oli vaba aeg, mille sisustamiseks võis igaüks zampoliti poolt etteantud piirides oma fantaasiat kasutada. Neil, kellel külalisi oli, polnud vaja pead vaevata. Teine koolkond läks lenkomnatasse (punanurka) magama. Senitundmatu mõiste "vaba aeg" tähendas ühtlasi uneaega. Mulle hakkas silma üks seltskond kes oli kaheaasta-vabatahtliku välimusega prillidega leitnandi - väeosa tollase komsomolisekretäri ümber kogunenud. Silmad põlesid nagu klapitaks pudelit või arutataks viisaastaku külviplaani. Õhk olin täis tundmatuid mõisteid, mille hulgas kordus ikka ja jälle "kultpohod". Kehva vene keele oskuse kiuste sain aru, et "kultpohodi" all mõeldakse mingit kultuurset ajaveetmist ja kelle viieks õhtul peab pataljonis tagasi olema. Tavaolukorras astuvad intelligentinimesed alles viiest õhtul kodust välja ja vähemalt kolmveerand igasugustest mõtetest ja eluunistustest läks selle ajapiirangu tõttu loojakarja.
Leitnant lõi igasugustele õhtumaade kultuuritraditsioonidele käega ja vedas jõugu liikuma, valgustades meid, et küll kõik selgub asjade käigus. Ma oma noorusnaiivsuses arvasin, et võib-olla külastatakse suure filosoofi, isemõtleja ja vaimuhiiglase Immanuel Kantiga seotud paikasid. Ikkagi sealtkandi mees. Aga ei.
Leitnandi esimene valik oli hoopis seesama Viies Fort. See mõte maeti kohe maha, sest autobuss läks just nina eest ära ja järgmist ei olnud aega ega tahtmist oodata. Vana hakkas siis oma kultpohodi ühistranspordi põhjal kombineerima - umbes nii, et näe, neljanda liini buss tuleb, põrutame sellega ja hüppame nüüd trammi peale, üks just keerab nurga tagant välja.
Sellise "tunne oma kodulinna" retkega jõudsime sadamasse. Veel hõljus õhus õhkõrn lootus, et leitnant organiseerib ekskursiooni mõnele ookeaniaurikule või uhkele reisilaevale. Ei-ei, ainuke territoorium kuhu sisse lasti oli kalasadam ja miljonivaade SRT-dele ("keskmine kalatraaler" vene keeles). Lonkisime mööda kaid: jube träänihais ja õlises vees loksuvad roostes surmakünad.
Ühelt aluselt jälgis kummalist ristikäiku üllatusest ja pohmakast kandiliste silmadega vahimadrus. Traaler oli vist otse Kanada vetest tulnud ja kogu meeskond vahetas linnas palgaraha vedela vastu - rohkem ei liikunud tekil mitte ühtegi hingelist.
Meie leitjuhha fikseeris kontakti ja üritas laevale murda, et autobati elanikele karmi aga tulusat meremeheelu tutvustada. Ta ettekujutuses oleks vahimadrus olnud nagu vana partisan, kes punase pimikulambiga immiteeritud lõkketule valguses küllatulnud pioneeridele kaugetest sõja-aastatest jutustab. Vahimadruse silmades asendus üllatus kabuhirmu ja siis vahkvihaga. Kari kiilakaid bandiite trügib laevale, siin ei aita nüüd küll muud kui pootshaak.
Leitnant ühmas midagi stiilis, et kui ei kutsuta , pole tarviski ja et mitte osast välja langeda, pidas samas kai peal improviseeritud loengu teemal "Kaliningrad - merevärav ja üleliidulise tähtsusega kalakonservide valmistaja" Gruppi sattunud sisemaa mehed vahtisid vikerkaarevärvides sillerdavat vett kus ulpisid mingid puunotid ja tühjad pudelid. Et selline ongi siis lapsepõlve raamatutest tuttav MERI ja siit algavadki teed kaugetesse ja salapärastesse maadesse.
Teised hoidsid päid kuklas. Õhus pikeerisid vasika suurused kajakad ja betoonist sadamakais haigutavad augud täitusid aegamisi taevast sadava guaanoga. Meie uutest, alles esimest korda seljas olevad paradkadest (paraadvormidest) oleks pärast mõnda otsetabamust ainult metallnööbid ja rihmapandlad alles jäänud. Või veel hullem kui palja käe peale kukub- võtab kuni luudeni lihast puhtaks.
Leitnant tunnetas samuti, et vastasjõud on selges ülekaalus ja kiirustas oma sõnavõtu lõpetamisega. Tulid veel paar lauset, mis kutsusid uutele töövõitudele ja siis toimus rindejoone õgvendamine ehk organiseeritud taganemine. Kiireks läks, zampoliti määratud armuaeg hakkas varsti läbi saama, aga me olime alles kuskil heeringatünnide vahel. Enne tagasitulekut ei jõudnud isegi poest läbi minna, aga vahet polnud - paberraha polnud keegi juba ammu enam peos hoidnud.
Pärast pataljonis küsisid teised eestlased, et kuda oli. Enamik neist olid valinud puhkepaiga lenkomnatas ja nüüd silmnähtavalt värske olemisega. Ega polnudki midagi rääkida, nagu Tammsaare "Karjapoisi pühapäev". Oleks Lenini toas rohkem vabu toole olnud, võinuks isegi hoopis silma looja lasta.
Re: kulturnoje meroprijatie alias kultpahod
Kultpohodid olid vajalikud üritused 
Linnaload olid mitmesugustel põhjustel rasked saada, siis saigi pidev "kultuurinäljane" punt kokku pandud, kellega käia kultuurimatkal. Leidsime mõistliku "sunduki" (mitšmani), tema sai meilt 10 rubla ja vande, et õigel ajal ja kahel jalal väeosas tagasi oleme ning olimegi vabaduses. Enamasti lõppes see kas Zelenogradi õllerestoranis või sama linna pargis portveini pudelite silte uurides
Maršruudiks oli enamasti Tretjakovi galerii Moskvas (oskasin kunstist väljamõeldisi rääkida) või siis Lenini mausoleum.
Moskva asemel enamasti Zelenogradis seepärast, et Moskva vaksalid olid täis SA ja BB patrulle, kellele madrused ei meeldinud, Zelenograd aga oli rahulik linn.
Linnaload olid mitmesugustel põhjustel rasked saada, siis saigi pidev "kultuurinäljane" punt kokku pandud, kellega käia kultuurimatkal. Leidsime mõistliku "sunduki" (mitšmani), tema sai meilt 10 rubla ja vande, et õigel ajal ja kahel jalal väeosas tagasi oleme ning olimegi vabaduses. Enamasti lõppes see kas Zelenogradi õllerestoranis või sama linna pargis portveini pudelite silte uurides
Maršruudiks oli enamasti Tretjakovi galerii Moskvas (oskasin kunstist väljamõeldisi rääkida) või siis Lenini mausoleum
.Moskva asemel enamasti Zelenogradis seepärast, et Moskva vaksalid olid täis SA ja BB patrulle, kellele madrused ei meeldinud, Zelenograd aga oli rahulik linn.
---
I klassi madrus/trümmimasinist - 11.1973 - 12-1976 - Kroonlinn v/o 49357 - Alabushevo v/o 40659
---
I klassi madrus/trümmimasinist - 11.1973 - 12-1976 - Kroonlinn v/o 49357 - Alabushevo v/o 40659
---
Re: kulturnoje meroprijatie alias kultpahod
Ainus kultpohood poolteise aasta vältel oli rivikorras linna kultuurimajja Eesti NSVst võõruskontserdile saabunud "Hortus Musicuse" esinemisele. Ilmselt ei näidanud kohalik elanikkond üles vähimatki entusiasmi ja sedapärast kamandati ajateenistujad Baltikumist pärit "ajaloolise kergemuusika kollektiivi" kuulama(seda ajal, mil Venemaa avarustes tegid ilma sellised nimed nagu Joala, Veski, Mägi, Graps jne). Võite hilisemaid emotsioone ise ette kujutada... 
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: kulturnoje meroprijatie alias kultpahod
Lemetile on minul vastu panna kontsert,kus esines Margus Turu.Tema laulmise tase oli umbes säärane,nagu madam Edithil ´Allo Allo`s.Aga noh,peale kasahhide ja usbekkide ulgumist oli see lausa inglite koor.
Kahe aasta kohta oli see ainuke kultuurasündmus,sest inimasustusega alad jäid kaugele ja Turu oma ansambliga oli meie polgu ainuke värske tuulehoog.
Kahe aasta kohta oli see ainuke kultuurasündmus,sest inimasustusega alad jäid kaugele ja Turu oma ansambliga oli meie polgu ainuke värske tuulehoog.
Re: kulturnoje meroprijatie alias kultpahod
Sai kroonus olles muuhulgas ka Veski kontserti kuulama satutud. Tsirkuses (sellist ymmargust eestis pole). Veski laulis areenil aga meie olime kupli all. Isutusime astmel, mis oli tagapool viimast istmerida. Kyljepeal. Helimeeste 6udusunenägu.Lemet kirjutas:....seda ajal, mil Venemaa avarustes tegid ilma sellised nimed nagu Joala, Veski, Mägi, Graps jne)....
Igasugusi erinevaid teid soundi k6rvadeni j6udmiseks on mustmiljon.
Kokkuv6ttes konkurentsitult k6ige viletsama heliga kontsert, kuhu ma yldse kunagi sattunud.
Pärast seda otsustasin, et tsirkusesse ma enam kontserti kuulama ei lähe. Mitte kunagi.
Kui just jälle Eesti esineja pole. Sest need m6ned laulud eesti keeles sundisid muu andestama.
Laskov6i mai staadionikontsert oli kvaliteedi poolest selle k6rval nagu ööbikute siristamine.
Aga seal polnud jälle midagi hingele.
Re: kulturnoje meroprijatie alias kultpahod
"Kultpohod". Kultuuri ja neid kultpohode oli meil nii et paha hakkas. Enamus kultuurinautlemisi tuli muidugi teha töises keskkonnas. Ei saanud toolil lösutada ja rahulikult kunstil lasta enesesse voolata. Kogu see kultuuriannus tuli enamasti seistes enesese laadida, sealjuures jälgides, et rahvas saaks seda kultuuri segamatult manustada. Pidime tagama korra ja turvalisuse massiüritustel.
Oli ka selliseid kultuuriüritusi kus pidime kohal olema "v kachestve zritelja". Need olid olukorrad kus esines mingi kollektiiv stiilis "Hortus Musicus" ja rahvas ei avaldanud soovi eriti osa võtta , siis tulime meie käiku kui "tulihingelised" kunstihuvilised, muidugi, kui meil aega oli ja hõivatud polnud.
Üle sai vaadatud kõik venemaa kuulsused. Isiklikult olin kohal kui GGG (Gunnar Grapsi Grupp) andis Esimese Mai kultuurikeskuses kontserdi. Vot see oli unustamatu möll.
Lisaks veel jalgpalli, jäähoki ja talvel jääpalli võistlused. Neid viimaseid peeti ainult talvel ja välitingimustes. Saalis seda mängu ei mängitud. Aga ühe silmaga piiluda kõlbas.
Kultuuri koha pealt olime kindlustatud sajaga.
Oli ka selliseid kultuuriüritusi kus pidime kohal olema "v kachestve zritelja". Need olid olukorrad kus esines mingi kollektiiv stiilis "Hortus Musicus" ja rahvas ei avaldanud soovi eriti osa võtta , siis tulime meie käiku kui "tulihingelised" kunstihuvilised, muidugi, kui meil aega oli ja hõivatud polnud.
Üle sai vaadatud kõik venemaa kuulsused. Isiklikult olin kohal kui GGG (Gunnar Grapsi Grupp) andis Esimese Mai kultuurikeskuses kontserdi. Vot see oli unustamatu möll.
Lisaks veel jalgpalli, jäähoki ja talvel jääpalli võistlused. Neid viimaseid peeti ainult talvel ja välitingimustes. Saalis seda mängu ei mängitud. Aga ühe silmaga piiluda kõlbas.
Kultuuri koha pealt olime kindlustatud sajaga.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist