hugo1 kirjutas:
Kuid need vindid olid vist ühe laskemoona peale ümber tehtud?
Siin jäi enne see vintpüssi teema pooleli. Lõpuks leidsin aega veidi raamatuid sirvida ning teemat veidi edasi käsitleda.
Niisiiis. Eesti kaitseväe vintpüssid ja kuulipildujad. Need olid valdavalt pärit Vabadussõja ajast. Mati Õuna Eesti sõjaväe raamatu järgi oli Vabadussõja lõppedes seis järgmine. Üle 97 000 Mossini vintpüssi, 31 000 Jaapani Arisaka püssi, 28 000 Inglise 1914. a. Ross Enfield'i püssi ning veel 4000 saksa Mauseri vintpüssi ning 2000 USA Winchesteri. Kokku 162 000 püssi, mis oli isegi rohkem kui mobilisatsiooni korral oli võimalik mehi püssi alla kutsuda. Ainult et need kõik olid erineva kaliibriga.
Kaitsevägi otsustas rahu ajal võtta kasutusse inglise 7,71 kaliibriga relvad ning Mossineid hoida peamiselt mobilisatsiooni varuks. Jaapani püssid anti Kaitseliidu relvadeks ning need puuriti hiljem valdavas enamuses ka ümber 7,71 mm kaliibrile.
Relvade standardiseerimiseks üritati relvi ka vahetada teiste piiririikidega, kellel oli sama kirju relvapark. Ainult et keegi eriti ei tahtnud midagi anda. Need saksa Mauserid õnnestus poolakatele sokutada muu suurema relvade vahetamise käigus, aga näiteks lätlased ise tahtsid ka inglise padrunile ümber standardiseerida ning nendega püssivahetusi ei toimunud.
Mingit äri aeti ka soomlastega. Neilt saadi juurde Arisaka'sid, mis samuti Kaitseliidule läksid. Ning viimase vintpüssi lasti said eestlased sellest samast suurest relvalaadungist 1939. a., millest siin juba mitu korda selles teemas juttu on olnud. Need oli ligi 40 000 Mauseri püssi. Nii et iseseisvusaja lõpuks oli Kaitseväel vintpüsse koguni kahe mobilisatsioonivaru jagu - ca 173 000 relva. Kuid kahjuks olid need 3 erineva kaliibriga - vene 7,62 mm, inglise 7,71 ning saksa 7,92 mm.
Sama nali oli ka kuulipildujatega, kusjuures nende puhul lisandub veel üks padrun - 8 mm prantsuse oma. Saksa kaliibriga kuulipildujaid aga polnud üldse. Kuulipildujaid oli Vabadussõja lõpus Kaitseväel järgmiselt - 673 7,62 mm vene Maximit ning 268 samale padrunile sobivat Colt'i raskekuulipildujat. Raskekuulipildujaist oli relvastuses veel 208 8 mm Hotchkissi. Kergekuulipildujaist oli arvukaim Madsen - 596 kuulipildujat ning enamasti olid need 7,71 mm. Järgmine arvukuselt oli 8 mm Chauchat M.15 (416 relva) ja auväärsel kolmandal kohal Lewis (354 relva).
Tol hetkel polnud sugugi haruldane, et üks jalaväeosa kasutas kolme erineva kaliibriga padruneid. Vintpüssid ühtesid, kergekuulipildujad teisi ning raskekuulipildujaid kolmandaid. Esimese üritusena proovitigi vähemalt üks allüksus ühte tüüpi relvadega varustada, kuid ka see ei õnnestunud, kuna raskekuulipildujad olid valdavalt vene 7,62 mm padruniga, kergekuulipildujad aga 7,71 mm inglise padruniga. Asi paranes veidi, kui soomest õnnestus osta ligi 600 vene kaliibriga Madsenit. Nii õnnestus vähemalt mõned väeosad täiesti vene kaliibriga relvadega varustada. Prantslaste eksootika aga pisteti kohe lattu ning sealt enam välja ei võetudki.
Mingeid ärisi tehti nende kuulipildujatega ilmselt veel, sest 1940. a. olevat Kaitseväes arvel olnud 5140 kuulipildujat. Mis arvuliselt nagu rahuldas kaitseväe vajadusi. Kuid ei maksa unustada, et tegu oli I Ilmasõja aegsete relvadega, mis olid juba ammu nii moraalselt kui ka füüsiliselt vananenud. Kuigi vene jalaväe peamiseks raskekuulipildujaks oli näiteks samuti Maxim, oli see oluliselt täiendatud mudel, mille tulekiirus oli ligi 2 korda suurem eestlaste relvadest. Oli massilt kergem ning mis peamine - palju hiljem toodetud ning rauad oluliselt vähem kulunud. Kui üldse kulunud.
Vot selline oli siis pilt püsside ja kuulipildujate osas...