www.militaar.net

Reino Hallamaa oli see soomlane. Suri 11. VIII 1979 Hispaanias.

Eestlaste osast Soome raadioluures (Kalmus, Õun ja teised) on põnev teema. Lisaks eraldi artiklitele on sellest pikemalt nt Erkki Pale raamatus "Suomen radiotiedustelu 1927-1944" (Helsinki, 1998) ja "Salaisen sodan sivut: Tiedustelua, vakoilua ja salatoimintaa jatkosodassa" (Helsinki, 2003) ning mitmetes operatsiooni Stella polaris kohta käivates kirjutistes. Kalmus jõudis muide pärast II Ms Rootsi kaudu Prantsuse luure teenistusse raadioluures; Õun 1940 esmalt Saksamaale, sealt õnnestus ta Hallamaal Soome saada; Hallamaa iseloomustab oma säilinud mälestusteosas neid nii: "Mõlemad eesti kaptenid oskasid vene keelt ja olid eriti andekad, nii et meie salakirjaanalüütikute koolituses kujunesid neist peagi ekstraklassi spetsialistid". Õun asus sõja järel Rootsi luure teenistusse, kuid hukkus salapärastel asjaoludel 17. jaanuaril 1951: ta leiti surnuna ühe maja keldrist ja juhtum jäi lahendamata. Et nende tegevust vähe käsitletud ja uuritud on, sellele osutab ka Vello Salo viimases Akadeemias.

Eesti luure kohta seni kokkuvõtlikumalt

Luuramisi: salateenistuste tegevusest Eestis XX sajandil : artiklite ja dokumentide kogumik / Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus ; koostanud Tiit Noormets ; [toimetaja Enn Tarvel]
Tallinn : Umara, 1999 (Kohtla-Järve : Mark & Partnerid)
295 lk.

*

Sõjaväe- ja raadioluurest Ivo Juurvee erinevad tööd,

ta lõputöö

http://www.history.ee/Summar/Juurvee.html

*

Juurvee, Ivo
Estonian inter-war radio-intelligence
http://www.bdcol.ee/bdcol/pdf_files/bdr ... ticle1.pdf

*
Juurvee, Ivo
Igaunijas un Latvijas militaras izlukošanas struktura laika starp diviem pasaules kariem / Ivo Jurve
Summary: Structure of Estonia and Latvia military intelligence created in the interim between two world wars lk. 117
Latvijas Kara muzeja gadagramata. 3. Riga, 2002, 9984-9657-0-8, lk. 108-117

Juurvee, Ivo
Wabariigi moodsad salakõrvad : [raadioluure Eestis enne Teist Maailmasõda]
Tehnikamaailm, 1406-3832, (2003) nr. 2, lk. 64-66

Juurvee, Ivo
Eesti ja Läti sõjaväeluure struktuur 1930-ndail: võrdlus Saksa Abwehriga
http://www.laidoner.ee/cms/eesti/aastaraamat

Tankid omandasid oma õige tähtsuse alles II maailmasõja käigus. Siis toimus tankide kiire silmnähtav areng.
I maailmasõda ei peetud neid veel nii olulisteks.
1939a ei olnud veel mitte ühtegi Tigerit ega IS-i. Neid ei olnud veel loodud. Tõsised tankilahingud algasid alles idarindel.
Tõenäoliselt ei pidanud ka eestlased neid 1939a nii olulisteks. See pärast neid eriti ei olnudki. Polnud neid õieti ka soomlastel ega lätlastel.
Ning ärge unustage peamist tank on ründerelv ja riik kelle peamine sõjaline jõud on rajatud kaitsestrateegiale muretseb endale tankid kõige viimasena.

Arvan, et II maailmasõja alguses poleks me lihtsalt elavjõu vähesuse tõttu suutnud punaarmeele vastu astuda. Kuid kui me oleksime saanud säilitada väeüksused ning relvad ja muu lahingtehnika ning siis hiljem oleksime rünnanud kui punaarmeel tehnika lagunenud ning armee suuri kaotusi kandnud. Aga paraku võeti kohe relvad käest ning sõjalis-üksused saadeti laiali ning mõned tegelased võeti uurimise alla.

Seda teemat punaarmeele vastu astumine tuleks arutada ka täpset ajahetke millal oleks olnud õige aeg tegutsema hakata.
Eesti sai üpris varakult teada, et venelasel sellised plaanid on, jokutati aga viimse hetkeni, siis nenditi, et vastupanu on mõtetu. Mis meeste vahekorda puutub, et eestlasi liiga vähe. Siis noh otsest jõudude vahekorda arvestades oli ju ka Soomel mõtetu vastu hakata ja ka saksamaal mõtetu rünnata. Kusjuures ründamise puhuk kehtib tavaliselt reegel, et peaks olema vähemalt 3-kordne ülekaal.
Mina arvan, et üks korraliku väljaõppe saanud ja hea varustusega eestlane oleks olnud rohkem tegia, kui 10 punast, kaltsudes mongoliitset ahvsõdurit

Eesti ja Soome luure (ning ka muust kaitsealasest) koostööst maksab lugeda ka J Leskineni "Vendade sõjasaladus". Eesti keeli olemas ning suht rahvalikus keeles enamus juttu kirjas

Siin jäi enne see vintpüssi teema pooleli. Lõpuks leidsin aega veidi raamatuid sirvida ning teemat veidi edasi käsitleda.

Niisiiis. Eesti kaitseväe vintpüssid ja kuulipildujad. Need olid valdavalt pärit Vabadussõja ajast. Mati Õuna Eesti sõjaväe raamatu järgi oli Vabadussõja lõppedes seis järgmine. Üle 97 000 Mossini vintpüssi, 31 000 Jaapani Arisaka püssi, 28 000 Inglise 1914. a. Ross Enfield'i püssi ning veel 4000 saksa Mauseri vintpüssi ning 2000 USA Winchesteri. Kokku 162 000 püssi, mis oli isegi rohkem kui mobilisatsiooni korral oli võimalik mehi püssi alla kutsuda. Ainult et need kõik olid erineva kaliibriga.

Kaitsevägi otsustas rahu ajal võtta kasutusse inglise 7,71 kaliibriga relvad ning Mossineid hoida peamiselt mobilisatsiooni varuks. Jaapani püssid anti Kaitseliidu relvadeks ning need puuriti hiljem valdavas enamuses ka ümber 7,71 mm kaliibrile.

Relvade standardiseerimiseks üritati relvi ka vahetada teiste piiririikidega, kellel oli sama kirju relvapark. Ainult et keegi eriti ei tahtnud midagi anda. Need saksa Mauserid õnnestus poolakatele sokutada muu suurema relvade vahetamise käigus, aga näiteks lätlased ise tahtsid ka inglise padrunile ümber standardiseerida ning nendega püssivahetusi ei toimunud.

Mingit äri aeti ka soomlastega. Neilt saadi juurde Arisaka'sid, mis samuti Kaitseliidule läksid. Ning viimase vintpüssi lasti said eestlased sellest samast suurest relvalaadungist 1939. a., millest siin juba mitu korda selles teemas juttu on olnud. Need oli ligi 40 000 Mauseri püssi. Nii et iseseisvusaja lõpuks oli Kaitseväel vintpüsse koguni kahe mobilisatsioonivaru jagu - ca 173 000 relva. Kuid kahjuks olid need 3 erineva kaliibriga - vene 7,62 mm, inglise 7,71 ning saksa 7,92 mm.

Sama nali oli ka kuulipildujatega, kusjuures nende puhul lisandub veel üks padrun - 8 mm prantsuse oma. Saksa kaliibriga kuulipildujaid aga polnud üldse. Kuulipildujaid oli Vabadussõja lõpus Kaitseväel järgmiselt - 673 7,62 mm vene Maximit ning 268 samale padrunile sobivat Colt'i raskekuulipildujat. Raskekuulipildujaist oli relvastuses veel 208 8 mm Hotchkissi. Kergekuulipildujaist oli arvukaim Madsen - 596 kuulipildujat ning enamasti olid need 7,71 mm. Järgmine arvukuselt oli 8 mm Chauchat M.15 (416 relva) ja auväärsel kolmandal kohal Lewis (354 relva).

Tol hetkel polnud sugugi haruldane, et üks jalaväeosa kasutas kolme erineva kaliibriga padruneid. Vintpüssid ühtesid, kergekuulipildujad teisi ning raskekuulipildujaid kolmandaid. Esimese üritusena proovitigi vähemalt üks allüksus ühte tüüpi relvadega varustada, kuid ka see ei õnnestunud, kuna raskekuulipildujad olid valdavalt vene 7,62 mm padruniga, kergekuulipildujad aga 7,71 mm inglise padruniga. Asi paranes veidi, kui soomest õnnestus osta ligi 600 vene kaliibriga Madsenit. Nii õnnestus vähemalt mõned väeosad täiesti vene kaliibriga relvadega varustada. Prantslaste eksootika aga pisteti kohe lattu ning sealt enam välja ei võetudki.

Mingeid ärisi tehti nende kuulipildujatega ilmselt veel, sest 1940. a. olevat Kaitseväes arvel olnud 5140 kuulipildujat. Mis arvuliselt nagu rahuldas kaitseväe vajadusi. Kuid ei maksa unustada, et tegu oli I Ilmasõja aegsete relvadega, mis olid juba ammu nii moraalselt kui ka füüsiliselt vananenud. Kuigi vene jalaväe peamiseks raskekuulipildujaks oli näiteks samuti Maxim, oli see oluliselt täiendatud mudel, mille tulekiirus oli ligi 2 korda suurem eestlaste relvadest. Oli massilt kergem ning mis peamine - palju hiljem toodetud ning rauad oluliselt vähem kulunud. Kui üldse kulunud.

Vot selline oli siis pilt püsside ja kuulipildujate osas...

See et Arisakad enamuses ümber puurid jõuti, tundub veidi kahtlane. Olen ise näinud ~20 erinevat tüüpi Arisakat või nende raudu ja ainult 1 nendest oli 7,71mm peale ümber puuritud.

Ühinen eespoolkõnelejaga - minugi katsetulemused täpselt samasugused.

ProPatria

_________________
Hea sõna ja pussiga saavutab enamat, kui lihtsalt hea sõnaga...

Mis vintide ja kuulipildujate vanusesse puutub, siis kas mitte sakslastel ei olnud ka enamus vinte 39a. I maailmasõjaaegsed, ning ka kuulipildujatega oli alguses seis nigel , paljud, kes kritiseerivad tolleaegset Eesti kaitseväerelvatsust võik vaadata ka mis toimus mujal sel ajal. Relvatsuse kiire areng algas alle teise maailmasõja käigus ja peale seda.

Mis puutub Arisaka vintidesse - ei leidnud kahjuks üles seda Toe Nõmme artiklit, kus ta täpsemalt käsitses Vabadussõja järgseid relvaärisid ning relvastuse plaane. Mälu järgi - plaan oli kõik Arisakad üle puurida, aga kõiki Vabariigi lõpu päevadeks polnud veel jõutud. Mis oli täpne arv - jään kahjuks võlgu. Kui aga tõesti jõuti ümber puurida vähemus, siis tähendab see vaid seda, et laias levikus oli veel neljas püssipadrun - 6,5 mm jaapanlane.

Mis puutub relvatorude kulumisse, siis ma ei rääkinudki püsside torude kulumisest. See oli enam-vähem normi piires, sest neist lihtsalt ei lastud nende elu jooksul nii palju pauke.

Kulunud ning väsinud olid kuulipildujad. Ning ei maksa alahinnata teiste riikide sõjatööstust. Piiririigid olid tõesti kõik enam-vähem samas seisus. Relvad pärit Esimesest Ilmasõjast ning üsna kulunud. Vähemal määral veidi uuemaid relvi sekka.

Aga kõik suuremad tegijad (ja mitte ainult suuremad tegijad) olid oma Ilmasõja aegsed kuulipildujad vahetanud välja uuemate mudelite vastu.

Ja ma ei ürita kuidagi halvustada Eesti kaitseväe seisundit. Kui võtta näiteks võrdluseks Läti või Leedu - seis oli suht sama. Neil mõlemil oli küll 1939 ning 1940 olemas palju korralikum lennuvägi, olid mõned vähe kobedamad tankid. Leedukail puudus aga merevägi täiesti. Lätlastel oli see märgatavalt nõrgem Eesti omast. Jalaväe relvastus ning väljaõpe suht samal tasemel.

Samas - Eesti seis oleks olnud väga kurb, kui poleks olnud seda relvaäri kingitust. II Maailmasõja algus tabas Eestit just siis, kui hulk vanemat relvastust oli maha müüdud, kuid asemele tellitud uut poldud veel kätte saadud. See relvalast täitis väga hästi nii mõnegi lünga.

Aga muidu - lihtsalt tingimused olid sellised. Väikesed riigid väikese eelarvega. Ning relvastuse peale kulutati enam-vähem võimete piiril...

Üldiselt, jäi minule selline mulje, et ei olnud ei Eestil, ega ka Lätil ja Leedul suurt midagi häda, näiteks, need kõik Merekindluse installatsioonid millest ühes teises allfoorumis jutu on eksisteerisid kogu oma hiigluses ja säras (Julgen meenutada et samasugune "укрепрайон" Krasnaja Gorka oli hoidnud saksa rinne Peterburi küljes peaaegu 3 aasta jooksul.
Miinisõjaks oli kõik enam vähem valmis.
Laskerelvi oli rohkem kui vaja.
Mida tõepoolest oli vähe see tanki ja õhutõrjerelvi, aga vähemalt tankitõrjerelvade puhul usun probleem oli soovi korral lahendatav.
Üldiselt, pigem jääb minul mulje, et probleem oli ajudes mitte arsenaalides.

Umbes nii nagu ka praeguses Eestis - ei sega mitte keegi riiki ostmast vajalikkus koguses need samu tanki ja lennukivastased relvad jne, kuid raha ikka läheb mujale.

1939 aasta plaanis Eesti osta uut relvastust kuid seoses alanud sõjaga Euroopas jäi keeldusid Euroopa riigid Eestile relvastust müümast.

Päris nii see siiski polnud. Olid tõesti tellimused Inglismaalt ning Prantsusmaalt, mis sõja puhkemise tõttu tühistati. Aga üheks tühistamise põhjuseks oli ka see, et Eesti ei suutnud enam garanteerida tellitud kaupade Eestisse jõudmist, ilma et need oleks võinud nende riikide vastase Saksamaa kätte sattuda.

Aga olid ka tellimused, millede tarnetähtaeg jäi lihtsalt sinna aega, mil Eesti riiki enam ei olnud. Üks huvitav dokument, mis on avaldatud Malinovkas (ehk siis selles vene dokumentide kogumikus 1941. a. kohta) on vene valitsuse otsus (ei mäleta hetkel, mis tasemel see tehtud oli, kuid üsna kõrgel) vahetult enne 21. juunit 1941 maksta sakslastele Eesti ja Läti tellitud suurtükkide eest, et need kätte saada. Seega oleks sakslased tarninud tellitud relvi isegi juba nõukogude Eestile ja Lätile, kui suur ja armas vene riik ainult pappi oleks lubanud maksta, ning ka relvad sinna kohale tarnida...

denis23-e jutul on väga hea point sees, Merekindlustest võiks tõesti rohlkem, siin jutu teha. Eesti riik oli aastaid päris head pappi nende alla tagunud ja kindlasti ei tehtud seda niisama. Kus juures peaaegu, et alati ju kardeti vaenlast idast. Usun, et 39a Eesti kaitsmisel oleks neil kindlustel suur tähtsus olnud. ´Keegi, kes teemat jagab võiks sõna võtta.
Miine olevat tõesti olnud eestlastel rohkem, kui küll, mitu korda rohkem, kui sommidel. Laskerelvadest on, siin jutu olnud Eestil neid jagus piisavalt, kuigi nad olid vanad ei olnud tol ajal kusagil eriti moodsaid relvi, venelastel ehk, kuid ka neil olevat sõja alguses püsse vähe olnud. Tanki ja õhutõrjerelvi oleks me niikuinii kusagilt ikka seblinud, kui väga oleks tahtnud, pealegi olevat Eestil endil olnud päris korralikud laskemoona vabrikud, sisse toodi ainult püssirohtu, ülejäänud tehti valmis kohapeal, seega ei sõltunud me laskemoona suhtes 100% teistest riigidest. Lennukipargi uuendamine oleks võimalik olnud, kui poleks jokutatud.
Ka on palju väidetud, et riigil polnud sõjapidamiseks ültse raha, samas oleks pidanud kaitsekulutusi tunduvalt suurendama, nagu tavaliselt sõjaajal tehakse, sest niikuinii on kõik kaalul.
Tankide vanus ja vähesus ei olnud suur probleem kuna 1939a ei olnud tankidel veel nii suur tähtsus kaitsesõjas, seda näitab hilisem Soome talvesõda.
Ka mina arvan, et probleem ei olnud mitte arsenalis vaid ajudes, tolleaegsel ja hilisematele põlvkondatele, see tähendab siis meile üritati selgeks teha, kui lootusetus olukorras me olime ja püüti meie riigi väiksusega õigustada allaandmist Samas, mis mõtega seda armeed, siis kõik need aastad üleültse üleval peeti, kui ta oma funktsiooni sõja, ohu korral ei täida, piirivalvest oleks piisanud ju küll. Kusjuures kõik need aastad teati, kust poolt sõda tuleb, kui tuleb ja kellega sõdima hakata. Teatakse seda ka praegu.

Padrunit ilma püssirohuta pole sõjas suurt tolku
Ja ega Merekindlusest ei oleks ka suurt kasu olnud sest õhukaitse praktiliselt puudus. Oli küll paar patareid kergeid moodsaid õhutõrjekahureid, aga nende tulekõrgus ei küündinud kõrgelt pommitatavate lennukiteni.